Eile jagas valitsus kultuuri elutööpreemiaid. Laureaatide hulgas oli kirjanik Paul-Eerik Rummo. Tere hommikust ja palju-palju õnne. Tere, tere ja suur aitäh. No elutöö preemia milliseid mõtteid ja milliseid emotsioone see sõnade kolmik teis tekitab? Oi, jumal hoidku, taga kirjusid. Minu arusaamine on see. Tema elutee käimine ongi tema elutöö ja selles mõttes ma arvan, et seal kirjanikud ja muud kultuuriinimesed ei erine teistest inimestest midagi. Kõik inimesed teevad oma elu jooksul tööd ja tegevust, mida võib sest lõppkokkuvõttes nimetada. Rutt Hinrikus ütles eile meie kultuuriuudistele, et kui tema sai telefonikõne kultuuriministrilt, et temal ikka nii-öelda jalad läksid nõrgaks. Kas teil ka? Ja ei, ta tuli täielik rähmatusena, jah. Nagu ei ole üldse mõelnud nende asjade peale või selle nurga alt ja olin just parajasti päevast teed joomas, kui äkki raadiost teatati, siis oli küll mõnesugune ehmatuse. Tee lonks tahtis kurku minna. Ma tean, et see on vist tegelikult natukene ebaaus küsimus, aga teie loomingupagas on nii tohutult suur. Mille üle te ise olete kõige kõige rohkem uhke. Tavaline ütlemine sellise küsimuse peale, onju, et omad lapsed on kõik armsad, eks ole, või noh, nagu nagu midagi taolist kui uhkust rääkida või noh, isiklikus rahulolus siis kuidagi nagu sellega, et olen jõudnud tõesti pikkade aegade jooksul aastakümnete jooksul nagu mõtelda kõikide asjade peale, mis, mis ette tulevad ja, ja nagu püsida mingisugusel joonel, mis endale nagu meeldib või sobib või mis, mis tundub, et see on see, mida ma mis vastab päriselt minu olemisele. Et hea tunne on see, et, et tunnen, et ma olen teinud seda ja saanud teha muidugi, see on ka alati kõigil inimestel ei õnnestu teha seda, mida nad tahavad. Et ma olen saanud teha seda, mida ma tahan ja, ja et see on olnud tagantjärgi tundes nagu vastavuses sellega, mis ma olen. Kui tohib, siis ma pööraks need ajaratast tagasi ikka päris palju. Kas teil on silme ees situatsioon ja emotsioon, kuid teadlikult kirjutasite oma esimest või esimesi luuletusi? Neid ma kirjutasin ikka väga-väga väiksest peast, kui ma ei osanud veel sõna otseses mõttes kirjutadagi aga siis toksisin ühe sõrmega kirjutada, kus masinal kui proovida seda kuidagi ära seletada, meelde tuletada, et see tundus nagu mindi loomuliku asja tegemisele. Mõni inimene teeb seda, teine toda ja mõni inimene kirjutab luuletusi, noh et see on samamoodi harilik asi nagu lugu teises, et kõik teised inimlikud tegemised ja toimetamised Kas kõige selle juures kusagil seal alguses või vahepeal on olnud tunnustus mingil moel teile tähtis tähelepanu see, et Needsamad luuletused kas või jõuaksid adressaadini või leiaksid nii-öelda tänuliku lugeja, et ta on see hetk teile kunagi autorina loojana korda läinud, olete te seda märganud ja tähele pannud? Kirjanduse roll ühiskonnas on ongi nagu niisugune, et ta on määratud teiste inimeste jaoks, mitte mitte autori enda jaoks. Ehkki Ma loodan või arvan uskuvat, et enamus autorid kirjutavad, sellepärast neile meeldib kirjutada, ütleme nõnda. Aga, aga teistele korda ka läheb, siis, siis on spontaanselt stiihiliselt täidetud ka see ühiskondlik roll. Ja, ja siis isiklik tunne on kindlasti suurem ja et ja et ma olen täitnud oma oma ülesande maailmas midagi taolist. No ühiskond siinsamas Eestiski on poole sajandi jooksul uskumatult palju muutunud. Kas kirjanduse roll ühiskonnas samamoodi on teil selle koha pealt tähelepanekuid? Kindlasti on on praegu vabas Eesti vabariigis Kirjanduse roll teistsugune kui korrastatuse korral või totalitaarse riigikorralduse korral. Need kindlasti on muutunud, ma arvan, et et kirjandus on nagu praegu põhimõtteliselt rohkem rohkem vabandab kirjaniku peale ei ole mõnel korral nagu painavat ülesanne, et olla rahvus ja südametunnistus või, või mingisugune na hääl, kes kõneleb nende ees, kelle õlg, kellel endal suu on kinni seotud või kes, kes ei saa rääkida, mis tahavad. Vabas ühiskonnas on kirjanikul võimalus olla ka vabama loomingu oma loomingu tegemises ja siis mis, mis rollis vabalt tehtud looming hiljem ühiskonnas mängima hakkab, selle peale ei pea kedagi nagu ette mõtlema. Aga sellises ahistatud, et ühiskonnakorralduse juures on, saad Kreesid. Paratamatult oled sunnitud veidike ette mõtlema, et kuidas seda üht või teist asja mõtled või ütled ja kuidas näiteks ka missugused teemad sa valid ja ühesõnaga sellised spontaansus on igal juhul sel juhul nagu takistatud, aga kunstiline tegevus see on, see on ikkagi peaks olema spontaanne, jah. Millist elu elab Paul-Eerik Rummo aastal 2020 Delate Hiiumaal? Missugused need hommikud talvel, kus lund ei ole, Hiiumaal on? No ongi, et vaatad aknast välja, et kas on ometi lund ei ole aga nüüd juba ära harjunud, et, et ei ole enam, ei tekita nagu suuri kurbuse natsa lund ei olegi juba ära harjunud ja ta lihtsalt võtab vastu selle, mis, mis, mis süvendab. Mitu tundi teie päevadest või teie öödest võtab kirjutamine. Kuidas kunagi, aga kuna mul on jah praegu selline suurem töökäsi, siis ma püüan teda seda ikka jah, tõesti, tõesti iga päev kahes järgus teha kolm tundi pluss kolm tundi või, või mõnikord rohkem, mõnikord mõnikord vähem. Kultuuripilt üldisemalt Eestis, mis neil silma särama paneb? Võib-olla see, et et kõik on hästi, palju, mingil mingil määral noh, see ka hirmutab, on natuke liiga kõva sõna või, või kolme sõnaga, aga noh, et et ei jõua kaugeltki kõigega kursis olla. Ja samas tundub, et, et võib-olla natuke liiga killustunud on, on see pilt, tegi, tegijaid on palju ja ja vastu võtta publikut. Publikut on ka palju, aga hakata killustub nagu missideks, kellel omavahel võib-olla ei ole väga, väga suuri kokkupuuteid. Noh, mingis mõttes on meie tänahommikune jutuajamine ju ka elulooline, ehkki muidugi kogu Ilus sellele pretendeerida me siin ei jõua, ei jaksa. Aga paar momenti tahaks siiski ära puudutada, veel üks on poliitikuks olemine. Kas sai midagi niisugust ära tehtud? Et jälg on jäänud maha? On teil emotsioone selle ajaga seoses? Poliitikasse minek, nagu öeldakse, see tuli minu puhul ka täiesti sama spontaanselt nagu muud asjad ja ja selles mõttes ei olnud ta kalkuleeritud või selline, et oh, et nüüd ma panen mingi asja käest ära ja võtan hoopis selle ja et, et äkki äkki see on selle või teise kolmanda omaduse või võimaluse pärast, nagu, nagu etem. Teatud inertsist võib-olla natuke liiga kauaks, võib-olla oleks võinud nagu varem sealt välja tõmbuda, aga aga teiselt poolt nüüd mõnda aega jälle koguse ühiskondlik õhkkond räägigi ainult poliitilise nurga alt üldisemalt on, on tõesti teatud käärimises ja nagu mingeid olulisi, selliseid mentaliteedi muutusi käimas ja ja see jälle nagu tähelepanu endale ja on, on nagu jälle huvitav. Kui te ütlete, mentaliteedi muutus, siis mida te silmas peate? Stabiliseerumine oli nagu olemas juba oli välja kujunenud ja oli nagu selline tunne, et, et noh, et nüüd on asjad paigas, selgus pähe, et ikkagi huvi, teatud selline käärimine ja, ja uute ideede otsimine ja see kõik see on praegu ju nagu silmnähtav. Ja vaatame, kuhu see kõik välja viib. Jõudu teile teie tegemisteks veel kord suur, suur aitäh ja palju õnne elutöö preemia puhul.