Hommikul läksin helistamise asemel kella poole üheksaks neile. Nende korter oli lahkumise lahinguväli kuues toas tulid viis mööblist, lagedad, põrandal vedeles lauatükke naelu, taku pakkimispaberit. Elutuppa olid mõned vanad diivanid, kui lükatud. Seinad olid piltidest tühjad ja pilditaguste pleekimatus kiskus tapeedi luitumuse paljaks. Floora, lammas pleekinud sohval palmi all meie palmi all, mille lehvikud olid kastmatusest nii kitsaks tõmbunud, et ei pakkunud enam kellelegi kellegi eest varju. Flora ütles, et ta põlv pidi natuke valutama. Nähtavasti oli ta seda kukkudes ka väänanud. Kui ma võtsin ta käe, tundus mulle, et tal on vist ka kerge palavik. Ütlesin, et ta peaks panema endale kraadi, aga kraadi ei olnud enam leida. Asjaosalise mure kihutas mind takka, ütlesin ma arvan, et arst peaks sind vaatama ja ütlema, kas ei tuleks teha sulle süst. Mis süst. Kuklakangestus vastu. Flora arvas, et seda pole vaja. Et homme õhtul on ta laeval jäätküllap seal arst, kes võib seda teha kui tarvis. Aga siis ütles tervise asjus alati pisut murelik Karl. Kuule, mis jaoks viivitada? Parem tehku seda juba meie oma, doktor Kukk, eks ole? Flora ei vaielnud enam vastu sest tegelikult oli mingi annus provovenceli ähmikas tervise hoolest vist omane tütrelegi. Ja doktor Kukk oli ju nende ammune perekonnaarst. Ta oli kunagi ka minu algkooliaegset kopsupõletikku ravinud. Iseenesest mõnus pappi. Kuigi ta oli tsaariajal kirjutanud oma nime järjekindlalt Tseegaaga, aga nüüd kirjutas 20 aastat ka. Nii, et Karl helistas talle otsekohe. Telefonil oli doktoriproua ja ma kuulsin nende kõnelust pealt. Est laeder nihta. Proua vastas Karli eestikeelsele pöördumisele saksa keeles ja ma mõtlesin mõru muigega. CK aeg on tagasi tulnud. Proua seletas, doktor läks Saksa saatkonda ja härra Ventsel juunior, preili Floraga. Oi-oi-oi, vaene väike eiei, kahjuks enam mitte. Meie sõidame ju ka, kõik on ära saadetud, pakitud kinni. Homme, kuidas? Ah teie lähete teradoyczega ei meie laevu, noldenburg, nii et laeval ei kohtu. Aga kuulge, parajasti on siin meie juures minu mehe noor sõber, väga tubli arst, saksa arst. Aga tema veel ei sõida. Ma saadan ta teie juurde, ta tuleb hea meelega, otsekohe. Doktor saidel. Karl vaatas meile nõu küsivalt otsa. Mina ütlesin õhinal, las ta saadab seda Seidelit, ma tunnen see mõtleja mees. Doktor saidel võib minu palvel otsekohe tulla, kordas proua Kuke hääl telefonis. Ütelge talle siis, et ta tuleks aadress, on teil teada, Undideerisin Yinenzerdang, baar. Karl pani toru ära. Poole tunni pärast avasin Modoktorseideli helistamise ukse. No mulle öeldi ümber asujad, ega siis ometi teie? Ei mina küll jumala eest mitte. Doktorseidel pani kohvri toolile, viskas palitu varna, seisatas keset esikut, pigistas silmad kinni ja liigutas sõõrmeid. Vannitoa uks on see torustiku lõhna järgi. Ta ruttas vannituppa, uks oli tõepoolest õiget ja seletas käsi pestes lahti jäetud ukse vahelt. Aga mina vististi siiski sõidan, teate, tutvuskond, keskkond, ükskõik missugune ta olla, kas sa kuulud temasse. Ja kui sa jääd temast korraga ilma, ma kardan, et on ka väga raske. Mina ütlesin nii, et ei karda demoraliseeruda. Teatud Ma olen kaalunud. Ma teen proovi ka sellekohane jänesevaatlusel. Huvitav. Ta naeris laginal laiade valgete hammastega. Aga Flora jalale heitis ta ainult ühe pilgu. Ilmtingimata teetanuse vastane süst ja, ja mul on kaasas. Proua Kukk rääkis mulle, milles asi. Ma tulin apteegist mööda ja võtsin seerumi ühes. See oli viie minutiga tehtud. Doktor Seidel õpetas, kuidas haava õhtul veel kord desinfitseerida jättis, rõõmsa kiiruga jumalaga. Vello keetis meile kohvi, aga meie jutu paar raipuse puhangud tundusid olevat tehtud. Nende vahel oli meie vaikimistel lahkumise või vahest ka aimduse odraokas sees. Flora tundis end kehvasti ja ma läksin kella 10 ajal minema ning lubasin õhtul helistada ja läbi tulla, et kokku leppida, millal ma nad homme laevale saadan. Muuseas, nende laevale saatmise panin ma ise ette ja ma tean, et Flora kukkumiseta poleks ma seda teinud. Õiendasin ennelõunal mitmel pool paaris toimetuses Amikkuse Tallinna korteris ja linnaraamatukogus. Käisin ema isa poollõunal ning istusin pealelõunal Kuldvillaku kirjandusringi koosolekul. Olin õhtul vaevalt koju jõudnud ja raadiovastuvõtja juurde istunud. Seal räägiti rahulikul häälel, et maanteedel jätkub Nõukogude vägede liikumine neile kokkuleppega ette nähtud baasidesse. Kui helistamise lubadus tuli mulle meelde. Aga ma ei jõudnud seda veel täitma hakata, kui telefon helises. See oli bella. Ta rääkis poolsosinal ja kiirustades. Peeter, tule ruttu. Karl läks komisjoni meie viimaseid pabereid kätte saama, aga Floral on kõrge palavik ja nüüd tulid krambid. Ma mäletan, ma jooksin läbi linna sinna Tartu maantee alguse poole, kus Sventselid elasid või olid elanud. Inimesi, tõttas mulle vastu ja kippus mulle jalgu jääma. Rahulikud ja mukitud teatrisse minejad astusid Estonia poole. Kalevi passaažis Helendasid poodide aknad. Töölisteatrisse voolas inimesi sisse. Puine sinakas politseinik seisis tänava nurgal. Sünagoogi aknad kuumasid kinost Modern purskus, seansi lõpp kõnniteele, õhevil naerukad, sünged, läbipaistmatud, ükskõiksed näod. Ma tundsin kogu nende päevade tegelik meeleolu ja tõeline probleem kus on ühtede aimatava poolpõrandaaluse vabanemis õha ja teiste laevahuku tunde vahel. Tõde takerdus mus kokku nagu tükk ajaleht, mille sees oli kivikamakana minu osalisus selles mis oli Floraga juhtunud. Karli ei olnud ikka veel flora, lamas sealsamas laastatud korteri elutoas diivanil ta hõõgus palavikust. Bella oli laenanud naabritelt kraadi. See näiteks e39 viis. Ma viisin Bella esikusse ja küsisin, missugused olid floora krambid. Õudsed, kaks korda. Me helistasime doktor kukele. Teenija vastas. Doktor oli läinud koos prouaga mööblikaste laevale saatma. Me helistasime doktor Seidelile, tema telefon oli tumm. Me helistasime Grayfenhaagini kliinikusse. Doktor Kukk oli seal töötanud. Kliinikus öeldi, et ta on juba ära sõitnud ja teatati, et nemad on saatnud oma haiged personali üldise ärasõidu tõttu teistesse haiglatesse laiali ega võta enam patsiente vastu. Paraku ja arste neil kohal ei ole. Ja siis tuli kolmas hoog. Floora tõmbas käed kurgu alla rusikasse ja tõukas pea kuklasse. Ta hirmunud nägu moondus. See oli arusaamatu ja kole. Ma polnud tollal langetõve hoogu näinud, aga aimasin, et see on midagi umbes niisugust. Ja meie täieliku abituse tõttu oli see kahekordselt masendav. Bella andis talle nuuskpiiritust sisse hingata. Ma ei tea, kus ta oli seda saanud. Ja viie kohutavalt pika minuti pärast andis kramp järele. Aga floora nuttis valu ja nõrkuse pärast. Ja me tundsime oma lohutussõnade tühjust. Ma polnud arvanud tarvilikuks rääkida olu pool oma tutvusesdventselite majas. Ma ei tea isegi, miks tegelikult võib-olla kartusest kuulda onu Aadama teravkeelselt naiselt iroonilise repliike selles vaimus, nagu ma neid disandralt olin kuulnud. Ma valisin numbri, kui on, vaadan, pole ainult maleklubis. Ta ei olnud. Ta oli 20 minuti pärast Ventselite pool kohal. Jumal tänatud, jõudis ka Karl seks ajaks koju. Või mis koduse lahkumise laager enam oli? Wella kirjeldas onu Aadamale floora krampe ja onu vaatas haige üle, tõmbas oma peene suu kortsu ja mõtles. Ega ta hiljuti pole mingeid süsti saanud enne eilset etendust ja kuu aja eest ja ilma mingite komplikatsioonideta. Mis süsti difteeria. Karl pöördus nüüd millegipärast minu poole Kimmeli väikesel plikal oliidisteriit. Flora oli temaga kokku puutunud ja ema nõudis, et talle tehtaks süst. Ütles, onu Aadam kas siin veel telefoni all? Ma juhatasin onu isandventseli, kõliseb tühja kabinetti. Telefon oli aknalaual, ei oleks tohtinud niimodi süstida, mitte mingil juhul, saad aru, käratas onu Aadam, niiet lage tuba kaikus nagu oleks juhtunu olnud selles mõttes minu süü. Ma püüdsin seletada ärasõit, segadus. Doktor kukega, kes oli perekonnaarst, kes oli teinud eelmise süsti, ei saadud enam kontakti. Doktor Seidele küsinud. Teised ei tulnud, selle peale. Ma küsisin, on see kardetav? Sa näed ju, onu võttis telefonitoru pihku, niisugune tatra pabin. Ja mis ajab meid Hitleri kutsel, mina pomisesin, kust võime meie teada. Eiei püüdis onu Aadam Kress endo, kes valib praegusel tunnil Saksamaa. Ma nägin, kuidas ta enesega maadles ja enesest jagu sai, niiet ta ütles pingutusest kähedalt, et aga üsna vaikselt. Noh, seda ma muidugi ravin. Ja ma sain aru, et niisugune jätk tundus talle liiga järeleandlik. Niiet ta lõpetas ikkagi metsa forte, aga mitte rohkem. Ma olin ammu tähele pannud, et onu Aadam võis olla kord äärmiselt delikaatne, kord tasakaalutult järsk. Igatahes helistas ta keskhaiglast punase risti auto välja ja viis Flora poole tunni pärast ära. Ma olin kindel, et ta teeb, mis võib enam floorat ei näinud. Tähendab, nägin. Neli päeva hiljem kõledas lumesajust hämaras kabelis rahumäe surnuaial. Väheste matuseliste keskel. Väga rahuliku, väga tõsist, väga väikest. Enne kui kirst suleti. Muidugi oli keskhaiglas tehtud kõik, mis võimalik. Nende seerumite kumulatsioon pidi olema ohtlik, aga tegelikult harva surmav. Surmav haiguse nõrkuse, erilise tundlikkuse võib-olla ka mingi hingelise soodumuse korral. Mõned tuttavad või pooldutavad matuselised, mõned flora kooliõed, kes hajusid teistesse vagunitesse või lahkusid teistes jaamades. Balti jaamas väljusime kolmekesi Karl, Bella ja mina hämarusse lume pihusse ja kõnedesse tuulde. Me tundsime Karliga ühtaegu, kuidas Bella vabises. Nii et me võtsime ta kahelt poolt käevangu ja hakkasime kiirel sammul südalinna poole astuma. Nüüd pidid nad sõitma kolme päeva pärast lahkuva otsiaaniga Raudsepa eeva ümber tühjas purskkaevu vannis keerutas tuul musti lehti, jää pihuga segi. Ma jäin seisma. Haarasin neil kahel käesti, ahmisin tuult kopsu. Ma tahtsin ütelda. Kuulge, ärge sõitke. Bella rääkis, et ta isa püüab teid Hollandisse toimetada. Püüa, mis tähendab praegu inimese püüdmine? Te lähete sõdivale ja koledal maale, Karl saadetakse varem-hiljem rindele. Ja mis tundega elate seal tapetud või küüditatud poolakate kodudes? Ja Bellaga võib ju iga silmapilk, issand jumal, kas ei saa siis aru? Ma olin vait, neelasin oma sõnad alla. Ühe surma olin ma juba põhjustanud. Rebisin käed nende kätest lahti ja jooksin ümber purskkaevu ära. Ma mäletan tornide väljaku kruusaraja kriginat oma jalge all ja nende hõikeid oma selja taga. Ma ei pööranud ümber. Ma ei ole kuulnud, mis neist sai. Sõitsid muidugi ära. Võib-olla pääsesid nad Hollandisse, aga Holland polnud varsti enam mingi garantii. Või kas oli üldse neil aegadel garantiisid või kas neid ülepea ongi? Karl Bella? Võib-olla elavad nad kuskil Läänes? Väga jõukad, pisut vähem õnnelikud ja meenutavad harva harva seda halli linn, kus oldi nii noored, nii lootusrikkad, nii naiivsed. Võib-olla hukkusid nad pommide all Dresdenis või Berliinis. Võib-olla on Karli luud kuskil Venemaamullas ja Bella omad siiski Ravens prügi tuhamäes? Võib-olla oleksin ma pidanud nende saatust armetute meeleheitlike viljatute sõnadega muuta, püüdma ühe teise saatusega asendada, püüdma? Millist saatust millisega? Ma ei tea.