Meile toodi mingisugune Akkaritiiv, mingisugune sexer. Karli tooli juurde asetati nikeldatud jäänõu toredasti külma uduse viina Karafiniga valgest salvrätiga maniskis. Hiljem toodi meile mingisugune praadi ja punast veini. Ja sel ajal, kui me sõime, jõime ning Karl ja Bella meie vastas, sosistasid, plaanitsusid, muretsesid, kurameerisid, sest puhas tehing abielus ja neil ju ei olnud. Ja sel ajal, kui me aeg-ajalt endid ajas ja ruumis taas leidsime ja millegi olematusse libisema peatamiseks Karliga vastastikku hõikasime. Aga kas mäletad Karl või Peeter, eks ole, seekord oli hoopis nii. Sellal ja selle vahel pigistasin ma floora külma, aga vastu pigistavad kätt. Ja küsisin. Floora, kas sina mõtlesid selle õhtu välja? Ootasin, et ta vaatab mulle oma must rohelise pilguga otsa. Aga ta küsis, lauale vaadates, on sul kahju? Ma ütlesin Flora kahju pole veel sugugi see sõna. Vastupidi, mul on hea meel, et me oleme teineteisele andeks andnud. Mar hüppasin lonksu tammekoore maitsega, punast veini ja tundsin äkitselt ootamatut viha kihvatust Nende floora fantastiliste põlvede vastu, mis olid otse siinsamas aga ometi reetlikult ja tagasipöördumatult võõrad. Sest kogu see lugu oli siiski liiga sügavalt mu sees kõige andestatuse ja möödumuse kiuste. Ja ma kuulsin ennast ütlevat muuseas, et ma teaksin, mis ma olen sulle andestanud. Kas sa olid või oled selle kimmel ikka keelatud. Nüüd vaatas floora mulle otsa ja küsis ootamatult välgatava pilguga, aga kummaliselt tuhmil häälel. Kuule, oled sa hingaga kihlatud? Või ei? Ta pidas pausi ja mina ei öelnud midagi, niiet ta jätkas. Näed, need küsimused ei aita meid. Aga ta ei teinud liigutust, et võta oma kätt mu pihust. Kui sa teada tahad, kimmel oli mamma idee. Ja nüüd päästab ümberasumine mu tema eest ära. Mina küsisin, kas sinus siia jäämisel saaks tasu kätte? Flora ütles maha vaadates. Oh jumal, ma ei tea, mitte minu tahtel, igatahes. Vabastasin oma käe ta käest, et veiniklaasi võtta ja ütlesin olgugi, et tundsin, ma ei peaks. Aga see kõik oli must siiski liiga ägedast käärinud nähtavasti ägedamalt, kui ma teadsin. Ikkagi on ta sul kahtepidi siga. Ma ootasin floora, küsib, mis pidi siis, aga ta oli vait, nii et ma olin sunnitud ise jätkama Misteni mu enesetunde hoopis sandiks. Aga ma jätkasin siiski sellega, et ta laseb sul sõita. Ja sellega, et ta ise jääb maha. Flora ei vastanud. Ja ma tundsin nüüd peaksin järele jätma. Tasuks selle eest, et ta oma Kimmeli ei kaitse. Ma tundsin jumala eest, aitab, ära alanda Hennostega teda. Aga ma ütlesin alati. Teistpidi on ju küll hea, et sa oled sellest matšist prii ja võid panna 100 saksa poissi oma põlvi suudlema. Ma tunnistan, ma olin oma jõhkrusest kohkunud ja ootasin, mis ta teeb. Mul oli tunne, et nutupurse püsti hüppamine ja minema jooks või kõrvakiiluväärne repliik. Kõik oli õhus, kõik oli võimalik. Ma ootasin. Flora võttis mu käe. Peeter, ma tahaksin, et mul oleks, kui ma seal olen. Et mul oleks siin üks aeg, üks paik ja keegi, kelle peale tagasi mõelda. Ja ma mõtlesin, kui me täna nagu sa ütlesid anname teineteisele andeks, siis mul on. Ta ütles seda üsna vaikselt mingil hoopis mängu kaugel moel, kuidagi nii nagu ma polnud teda seni üldse kuulnud, rääkivat, nagu mulle näis. Ja ma tundsin, kuidas mu sisemus hakkas pöörduma ja kuidas sallimatus, mis tegelikult oli solvumus, hakkas võideldes vajuma, hellimusse. Ma võtsin omakorda floora käe. Silitasin seda kahe käega. Ma ütlesin, flora, muljusime oma haavakohti. Ja sina oli tublim. Anna mu sõnad mulle andeks. Jääme tõesti vastastikuse andestuse juurde. Siis on minul seal Saksamaal ka rohkem kui ainult vastumeelsed asjad. Mõtlesin mõõdukalt vastumeelsed asjad, et teda mitte solvata. Või kauged ja võõrad inimesed või ükskõik kes. Või mõned, kellele ma soovin lihtsalt head, nagu Karla Bella vaid on, noh üks kelle peale mul soe on tagasi mõtelda. Ja siis ütlesin veel, oh isegi vanuigi pole iga kord kerge arvestada piir, milleni sõnad tohivad kurja tegemata minna. Kahekümneselt on see veel võrratult raskem kui meil, nii edevil oleme oma sõnade mõju teada tahtmas ja sellest järeldama tõttamas. Kas ja kui tõsiselt neid võetakse. Ma ütlesin. Sest kui maailm poleks olnud selline, nagu ta on kui meil oleks antud võimalus järele mõelda. Jumaluke, ma tundsin, et mu sõnad olid lubamatud floora suhtes niisugusel minutil, kus me pidime püüdma teineteist vigastamata, teineteisest irduda. Ja nad olid muidugi ka pat Inga vastu, kes oli eemal ja patra raamatu vastu, mille ma olin Ingal ostnud ja mis oli portfellis riidehoius 40 sammu kaugel. Aga ma lõpetasin ikkagi. Võib-olla oleksime tulnud teineteise juurde tagasi. Seal oli nüüd rahvast päris tihedalt. Üks väikeste vurrudega, keskealine isand, tervitas Florat ja mitmed tantsivad mehed vahtisid teda üle oma partneri õla või pöörasid pead daamide kinkinud talle tähelepanu või kui, siis ainult silmamunade liikumise võrra. Flora rääkis mu kõrva juures kuidagi elavamalt, kui ma oleksin oodanud. Näed ka siin ikkagi tuttavad näod. Ma palusin Carli nimme istugem kõrvalises paigas, kloorias või Pariisis või mujal niisugustes kohtades on kindlasti tuttavaid. Aga tuttavatele peab seletama, saad aru, see on nii tüütu. Jääjad kahetsevad, sõitjad õigustavad, Ühed avaldavad kaastunnet, teised soovivad õnne. Ma olen juba kõike kuulda saanud. Mõnitamisega rahvuslik reetur. Ma lõin pea kuklasse, mis ma pidin tegema ja ütlesin, teate, minu vanaisa oli eestlane, seda küll, aga igatahes kadakas ja tegi Paide linnas saapaid. Eesti e-post, tema ei kirjutanud. Nii et teie uurige, mis pärast Kreutzwaldi tütretütar sakslased hakkasid ära, sõitis mind, jätke rahule. Ta silmapilgu vait, rääkis edasi. Aga sinule hakkan ma kirjutama harva muidugi ütleme kaks kirja aastas. Pluss jõulukaart seegi rikkuse vahekorda hingaga. Kuule, kas abiellud temaga? Ma ei tunne teda, aga arvan, et ei. Aga teie muidugi nagu sa tunned. Mina igatahes kirjutan ja saadan raamatuid. Kuidas selle kirjastuse nimi oli, sa rääkisid, mis pidi häid raamatuid kirjastama, veer? Ei, Wolf. Aga see pandi need kinni. Siis ma otsin neid antikvariaadist, kas kuuled? Ja aitäh? Peeter, lähme võtame laua juurest mu pleedi, ei, mantlit ei ole vaja. Ja hingame õues värsket õhku. Sul hakkab külm? Ei hakka. Me läksime oma laua juurde. Carli Bella oli tantsima läinud. Me võtsime tooli korjult, flooras sirava must rohelise pleedi ja läksime õue. Oktoobri öö oli muidugi jahe aga meie olime joonud viina ja veini ning olime külmatundest kaugel. Restorani kesiste laternate valgus, sõõridest väljaspool oli pilkane pime. Aga udu oli hõrenenud ja taevas tükati selginenud. Mõned tähed vilkusid pilvede vahelt. Ma lõpetasin pisut staarse lockdown ja haarasin otsekui just sellepärast floora ümber piha. Me kõndisime 50 sammu kaldeni. Asfalt oli märg ja must. Merd polnud pimedas näha. Seda võis rinnatise all ainult laineloksu järgi aimata. Ma mäletan, ma mõtlesin suudelda, teda oleks just niisama aus, kui suudlemata jätta. Linnatulede la hõõgus, taamal läbi hõrenenud udu. Ja selle taustal Helendasid reidil, mis nad seal nimetasin, pidid olema Der Deutsche laisson, see kõll. Aldenburg. Me vaatasime laevu. Ma tahtsin Florat suudlema hakata. Sest miks ei pidanud ma seda tegema, kui olin kindel, et see polnud vähem ega rohkem aus või ebaaus kui suudlusest hoidumine. Äkitselt pöördus ta seljaga mere poole. Ma tundsin, kuidas ta vabises. Ta hüüdis. Ma ei taha neid laevu näha. Siin nad lõõskavas tuledes. Aga kui nad merele lähevad, Ma tean, kustutavad nad kõik, tuled ära, merel olla pimedad, kui surnukirstud saad arulaev meri, Saksamaa tunahomme õhtust kõiku surnukirst. Ta haaras mu käest, tule, jookseme siit ära. Ta tõmbas mu kaasa ja hakkas maja poole tagasi jooksma. Ma jooksin, käsi ta pihus, ta selja taga ta kõrval ta ees ja tõmbasin teda endale järele. Ja siis ma ei küsinud, kuhu ta tahab joosta sest pelgasin teadlikult või mitte, et ta vastab tagasi majja. Aga ta oli ju ütelnud, jookseme siit ära. Ja mulle tundus sealt tulede ja pimeduse öö jaheda ja veini kuuma hüllis. Et see võis, et see pidi tähendama midagi muud ärajooksmist, mitte ainult kaldalt nende saatuslike laevade vaatepildi eest, vaid ärajooksmist üldse väljapoole paika. Ja hetke. Ma tegutsesin selles usus kujutluses, lootuses hoos. Ma pöörasin tagasi suunduvalt asfaltteelt paremale pimedale rajale kahe kuuseheki vahel ja tõmbasin soora enesega kaasa. Mu paremal käel on see tõmme selgesti meeles. Flora ootamatu raskus selle tõmbeesimesel ja üllatav kergus teisel sekundil. Mul on olnud palju aega eritleda ses tõmbes leidunud ainet. Muidugi oli armukadedus seal oluliselt sees. Armukadedus jumal teab kõik, kelle vastu selle viletsarikka, elukogenud, lolli, alatu kadestusväärse veinikaupmehe vastu, keda ma välimust pidi uduselt, teadsin. Viha tema vastu, selle eest ta lontrus oli floorat võtta söandanud ja selle eest ta kaabakas oli floora maha jätnud. Viha, mis oli osalt muutunud ühtaegu vaenuks ja kaastundeks floora suhtes. Ja muidugi armukadedus, raev apokalüptilise surma ohtliku, nagu Flora oli äsja ütelnud pimeda looma Saksamaa vastu, kes oli Flora tegelikult juba neelanud. Ja vaen floora vastu tema valmisoleku pärast end neelata lasta. Ja võimetu haletsus vägivalla pärast, mis meiega toimub. Kuni võib-olla kavatsuse aimuni mu teadvuse süvasavis, võta teda seal kuuseheki siis veel kord ja takistada vähemalt mõneks ajaks 40 miljonit sakslast tegemast alla saksa lapsi. Ja vältimatult oli selles randmest tõmbas ka meie hiljutiste läheduste taas virgumine. Armastus kui tahate, pimestav õrnuse purse ja selle sees muidugi ka alasti ja mis laskis mul laterna helkide eest pagedes ja nägu kuusekäppade eest kõrvale hoides tajuda omaenese põgusat mõtet, otsekui läbi küllüüme, aga päratu paksu müüri. Hinga. Ma loodan, sa saad aru. Pole midagi parata, kui sa ei saa. Selle äraneetud kitsukese kleidi tõttu, mis ei lubanud tal mulle järgneda ja mis tal minu pärast seljas oli. Ma püüdsin teda oma käetõmbega kukkumas takistada, poolelt kukkumisel jalule tõmmata. Nii ta libises omaenesehoost ja sellest tõmbest meetri või koguni paar vasakul põlvel säärel reiel mööda asfalti ei täi murdnud mingid luud Talimu abiga silmapilk jalule. Kui me heki varjust raja keskel astusime laterna valgusse, mille eest me olime pageda tahtnud paistis ära floora sukk oli verine ja katki ning põlv ja jalg ülal ning allpool põlve, pikalt marraskil ja mullaga koos. Me olime äkki täiesti ja kurvastavalt kained. Me läksime restorani tagasi. Ülemkelner avas meile peremehe kabinetti, kus oli punase ristiga kapp. Ma läksin saali ja ütlesin Karlile, et flora kukkus põlve marraskil ning kutsusin Bella meile appi. Tüdrukud olid vahvad. Vello tõi köögist kausiga keedetud vett ja pesi floora jala kannatlikult ja pedantselt puhtaks. Desinfitseerige seda piirituse kastetud vatiga ja käissis joodiga üle. Ja floora pigistas tohterdamisest suu lupsu aga ei sadanud. Kui Karl sisse astus ja kohkunud ning pisut etteheitvalt häälel hüüdis oioi. Oi, kuidas see veel juhtus. Tõmbas Flora, kelle jooditamist bella lõpetamas, oli mu näo alla enese juurde ja suudles mind, nende mõlema lähes. Ei, flora polnud sugugi hätta jää, tüdruk. Ta viskas poriseid, värises hukka minema, rullis terve kokku ja pistis käekoti, keeras pleedi endale seelikuks ümber servakleidivöö vahele ja kõndis Mehhikolikus, must rohelises narmastega maani kleidis puusi üritades saali. Aga meie hüvastijätupeost oli pidu siiski kohtunud ning ainult hüvastijätt alles. Me jõime kiiruga tassi kohvi ja istusime taksosse. Kui ma Vene turul taksost lahkusin, et jalgsi koju minna ja nemad edasi sõitsid. Lubasin helistada neile.