Tere viimase kahe aasta jooksul on Eestis ilmunud paar kõvade kaantega algupärast muusikaraamatut. Üks neist on Karl lehteri artiklite kogumik kirjastuselt Ilmamaa. Teine raamat, millest täna juttu tuleb, on Leicesteri õpilase muusikaloolase Avo Hirvesoo sulest ning kannab pealkirja kõik ilma laanen laiali. Selle loo eesti pagulasmuusikutest on ilmutanud kirjastus kupar 1996. aastal. Ja täna on mul meeldiv võimalus vestelda selle raamatu autoriga haava hirvesooga. Tere tulemast. Teie raamat väliseesti muusikute eluteedest ilmus kaks aastat tagasi kuid tegelikult on see ju aastatepikkuse töö tulemus. Millal ja mis ajendil hakkasite tegelema pagulasmuusikute teemaga? Noh, sellega on tegeldud nüüd juba vast paar aastakümmet. Aga noh, ajendiks oli ju see, kui ma hadusin, et pärast teist maailmasõda jäime oma tippmuusikutest üsna lagedaks. Et selle põhjuse juurde tulla, ma pean rääkima ka ühest teisest tööst mis mul on veelgi kauem tehtud, see on Eesti muusikute märksõnastik mida ma alustasin juba 70.-te aastate alguses. Ma püüdsin maksimaalselt koondada eesti muusikute nimesid läbi aastasadade saade. Ja siis hämmastusega, kui hakkasin otsima, et mis on siis ühest või teisest saanud. Sest minu õppeajal konservatooriumis ei räägitud neist mitte midagi räägitud nendest, kes oli enne iseseisvunud Eesti aega siin, seda nüüd baltisaksa üldnimetuse alla mahtuvatest muusikutest kusjuures nad ei olnud üldsegi mitte sakslased palju. Ja teine oli see, kes olid siis 44. aasta sügisel lahkunud. Ja kui ma hakkasin neid proportsioone, siis mõõtma selgused. Võõras üks kolmandik oli jäänud Eestisse ja kaks kolmandik olid ära läinud. Kui ma natukene hakkasin asja lähemalt uurima, siis selgus see kahe kolmandiku ossa mahtusid need kõige tugevamad, kõige prominentsemad Eesti muusikud. Ja see tekitas iseenesest sedavõrd intrigeeriva probleemi et kuidas me siis üldsegi peale sõda siin hakkama võisime saada. Ma olin ise poisike veel tookord ja käisin ka Estonias ja vahest Vanemuise sky ja imestasin ikkagi, et huvitav, huvitav, et kui nüüd prominentsemad lauljad ära läksid, et kuidas ikka juhtuda võis, et et üldse need teatrid ja need muusikaasutused tookord ka filharmoonia, et kuidas nad üldse püsti seisma jäid. Konservatoorium samal ajal, eks ole, õppejõududest olid kõige prominentsemad ära läinud. Heliloojatest, eks ole kõige tugevamad Tubin näiteks, eks ole, tookord väga tõusva tähena esile kerkinud Kaljo Raid näiteks. Et mis siis kõigist nendest on saanud ja eriti muidugi intrigeeriv lauljate pool, sest kui nii hakata võtma, siis tolleaegsetest kõige tugevamateks lauljatest oli ainsana Eestisse alles jäänud Tiit Kuusik. Kõik teised ei taha läinud kõik omaaegsed primadonnad. Et mis neist on saanud, vot see oli nüüd see ajend, mis õieti käivitas selle huvi ja vastupandamatu soovi uurida ja teada saada nende inimeste saatust, sest nad kuulusid meie kultuurilukku. Ja järsku need ei olnud. Ja ma tahtsin seda rahvale teadvustada. Muidugi tookord oli mõttetu kõike seda teha, sest seda ei saanud teadvustada lihtsalt. Isegi selline ülesanne oli mulle tookord antud heliloojate liidu juhatuse poolt pidin kokku panema eesti muusika kolmanda osa, see on siis aastast 1945 kuni 1960. See oli siis 15 aastat Maisides ühe tingimuse, et ma kirjutan ja teen seda siis, kui mul lubatakse kirjutada ka eesti muusikalisest pagulusest. See ehmatas muidugi neid lube kõik hirmsasti ära. Ja asi jäi unis kauaks ajaks soiku. Ja siis lõpuks tuli aasta või pooleteise pärast oli siis nagu suusõnaline luba, et jah, pagulastest võib ka selles kirjutada, aga ainult väga lühidalt ma küsin, kui lühidalt, noh, et kui paksuks ta üldse seda raamatut planeeriti, mõtlesin noh, et ka ikka üks, neli, 50 autoripoognat tuleks. Tõstsin noja, kui neli, 50 autori poognad tuleb ära see raamat siis üks autoripoogen võitja ka pagulasele lubada, siis ma hakkasin juba vastu. Ütlesin, et kuulge, et kui kaks kolmandikku inimestest nominentidest on ära läinud ja üks kolmandik siia jäänud ja meil võimaldame selle kahe kolmandiku jaoks ainult ühe autoripoogna 30-st 35-st autoaknast. See on ju ääretult vähe, see on ju ebaproportsionaalne, ebaõiglane. Peale muidugi. Sain ma natuke kurjemad häält kuulda ja tõtt-öelda selle Raamatukokkukirjutamine jäi ja sellepärast minul ära. Ja seda rohkem hakkasin ma lauasahtlisse koguma materjale eesti pagulasmuusikute kohta. Ja alustasin väga suurt kirjavahetust nendega. Palju nendest kirjadest siis minuni jõudis, palju ei jõudnud. Seda ma muidugi kunagi teada ei saagi. Aga et need kirjad olid kõik lahti võetud, et nad kõik olid hoolega läbi loetud. Ja et mulle saadetud materjalidest oli väga palju tookord tsensuuri poolt maha tõmmata ja, ja noh, tol ajal ka selliste valgete värvidega üle värvitud. See oli nüüd fakt. Aga noh, midagi siiski hakkas liikuma. Ja mingisugune materjali minuni jõudis. Ja nähtavasti Kado kõht pagulaskolleegid, kes minuga seda kirjavad, pidasid. Taipasid ise ka väga hästi, milles on olukord ja sellepärast väga palju olulist materjali saadeti mulle käsipostiga, tähendab kui keegi käisid külas siin siis alati ka helistati ja kutsuti kohtama. Jaamas sain väga palju materjali Moody kätte otsestest allikatest. Ja noh, nii see läks. Ja veel ajendit küsiti. Kolmas ajend oli ehk see, et, Kui ma omaenda saatusele mõtlesin oma elu daatumitele, siis, Eks mul noorepõlve lemmikraamat oli kooljetud ja hügo üllatud. On vist üks selline raamat ja ma arvan, et ma olen vist vähestest, kes on seda lugenud vähemalt neli-viis võib-olla isegi kuus korda läbi. Ja seda ajavahemikul umbes nii 16.-st eluaastast kuni 25. eluaastani. Tähendab selles palju mõelda selle peale, kes olid hüljatud ja üllatus olid ju ka meie poolt tookord eesti pagulased ja pagulasmuusikut, nende hulgas kogu pagulaskonda muidugi üks inimene haavata kunagi ei saa. Ka pagulasmuusikuid minu arvates ei saa ja ega ka selles raamatus ma mõistan väga hästi, et ka mina ei ole suutnud seda iialgi täiuslikult haarata. Aga mingisugune lähtuda, koht ehk on olemas selles raamatus. Ja vähemalt teised uuemad põlvkonnad saavad siit, kui võimalus tekib edasi minna. Kas Tartu Peetri kiriku organist Valdur Hirvesoo, kes mõrvati oli teie isa? Ja eks seegi oli üks ajend, et, et rääkida ka neist ja koguda selle kohta materjali, kes kes hukkusid, oli aastatel, seda materjali ma kogusin ju ka. See lõppkokkuvõttes kuulub ka sellesama asja juurde. Ka sisuliselt ei ole ju vahet, kas ütleme mu isa, kes hukkus, ütleme Tartus Tartu vangla selle mõrvaööl üheksandal juulil 1941 või ütleme näiteks hukkusid seal pommitamist tagajärjel. Need olid igal juhul olid nad ju vaenlaste pommid, vaenlaste teod, vaenlaste mõrvatööd või Pole oluline näiteks üks mõisa kolleegidest, näiteks hulkus Balti meres laevaga Muero. Kui Vene torpeedopaat lasi selle hiigelsuure laatsaretlaeva pooleks ja kõik kusagil 3000 ringis inimest hukkusid praktiliselt viie 10 minuti jooksul Balti meres. Sisuliselt see oli ka mõrvades, oli massimõrv, sooritati. Ja ma olen neid püüdnud talletada sedavõrd kui need materjalid on minuni jõudnud või võtame näiteks ka need, kes omale Siberisse sattusid. Nende hulgas olid ju Eesti sõjaväe kapellmeistrit praktiliselt kõik kes tookord hävitati Siberi vangilaagrites. Siini kannad koguda nii ühte kui teist. Näiteks väga piinlik on omamoodi itaallaste ees omal ajal. Karl Ots kutsus siia Itaaliast eesti lauljaid koolitama Armando Decleabati. Ta tuli siia, ta sai kehvemat palka Eestis Itaalias, aga ta oli siiski eesti kultuurist niivõrd vaimustatud ja andis nii palju selleks, et meie seda vokaalkultuuri tõsta. Tema oli üks nendest, kes 40. aastal Siberisse küüditati. Ma olen tema jalajälgedes püüdnud käia. Ma ei ole leidnud üles. Nii palju olen kuulnud, et jah, jah, kusagil keemia oblastis olevate lõpuks siiski asumisel olnud. Aga mis ta seal tegi, kus ta seal täpselt oli? Vot see on üks vähestest jälgedest, mille mitte leidmisest on mul väga kahju. Aga millega peaks ilmselt püüdma veel tegeleda? Ega vist seda raamatut eriti ja eriti seda esimest peatükki ei olnud kerge kirjutada just emotsionaalses mõttes. Isegi karta on, et kas ta ei olegi veel liiga emotsionaalselt, ma oleks tahtnud võib-olla rohkem asjalikkuse piiridesse jääda, nüüd tagantjärgi mõeldes aga ju ikka see kirjutamise aeg oli selline, et sest see kõik klipeldas ja ja, ja oli niivõrd hingel, et ma kardan ise, et kas ta liiga emotsionaalseks ei ole muutnud, et võib-olla tulevased põlved isegi. Ei ole sellega sellepärast minuga rahul. Aga kahtlemata, ma ei, ma ei ütleks, et raske oli, just ei taha, aga, aga pärast selle mahakirjutamist või ära kirjutamist oli natuke kergem küll midagi, see nagu hinge pealt ära keerutatud. Ma ei tea. Öeldakse, et kui midagi on paberil ära pandud, siis võib sellega unustada. Siis on jälg olemas, ei pea mitte omaenda piskut kõvaketast aju sisemuses üle koormama enam nende asjadega. Ma lugeja poole pealt ütleksin, et et see, see raamat mind ka väga nagu puudutas ja pani mõtlema ja samas ta nagu andis mingit mõistmist, et kuidas ja kes me siin oleme ja kust me oleme niimoodi tulnud, miks me just nii olema. Ja isegi kui see oli nagu selline negatiivne identiteeditunne Raamat annab erakordselt laiahaardelise ülevaate eesti muusikute saatusest Saksamaal, Rootsis, Ameerika ja Austraalia mandril. Ning see isikunimede register ma vaatasin, oli seal peaaegu 40 lehekülge. No ta on natukene liiga jämedas kirjas antud, ta oleks võib-olla võinud natuke peenemalt kirjas anda, siis poleks lehekülgi nii palju tulnud. Aga kui palju seal neid, kas te olete kokku lugenud ise mitmest inimesest ja mitmest elusaatusest seal kõnelejatel? Ei, ma ei ole lugenud, ei lugenud tõesti, aga noh, see ei võtakski väga palju aega, aga kas sellel ongi tähtis? Tähtis on see, et kõige fundamentaalsemad ma loodan ise oleme ära maininud. Kahjuks nüüd on jah, pärast selle raamatu ilmumist. On veel üks ja teine mulle andnud teid mõnestki huvitavast muusikust. Siin ja seal, kellest mul ei olnud aimugi ja kes on siit raamatust kahjuks välja jäänud. Kui mul avaneks võimalus näiteks anda sellest raamatust välja uustrükk, siis ma arvan, et üks, paarkümmend lehekülge tuleks juurde kirjutada ja võib-olla ka mõni rida kusagilt maha võtta. Aga mis tuleks kindlasti teha uus väljaandel? Selles raamatus on ka mõningaid vigu, mille pärast mul on ääretult läheb. Päris niisugusi, nime ja trükivigu, mida omal ajal korrektuuri üle lugedes lihtsalt ei märganud ja ei suutnud nagu silm haarata. Aga noh, see selleks, ehk lugeja annab sulle andeks, pagulased vähemalt siiamaani mind lausa häbisse ei ole. Mis te arvate, kas pagulaseestlaste looming ja käsikirjad peaksid jõudma Eestisse? Jah, päris kindlasti peaksid jõudma, sest kuhu nad siis ikkagi jäävad? Mitte ainult käsikirjad, vaid kõik pagulasarhiivid. Ja noh, näiteks kirjanik on juba alustanud Tartu kirjaga, kuidas muuseum saab ikka väga palju juba pagulaste kohta käivad arhiivimaterjali algmaterjali. Teatud määral on ka meie Tallinna teatri- ja muusikamuuseum seda materjali saanud. Ka see kaunis suur materjali kogus, Joachim, mis on minu valdus tulnud? Olen ma andnud teatri- ja muusikamuuseumile ise üle. Aga kahtlemata ütleme üks kolm neljandikku käsikirjalistest materjalidest veel ei ole Eestisse tulnud ja need peaksid meile tulema. Ainult ma ei tea, kuidas seda korraldada, sest probleem on ju selles, meie elasime ühes riigis 50 aastat. Pagulased elasid teises riigis, sead, üksused olid võrratult erinevad. No võtame näiteks kas või. Noh, Olav Rootsi juhtumi Olav Roots, kes töötas ja lõi Bogotas Tal oli väga täpne nii autorikaitseline kui ka tööalane leping Bogota orkestrantidega ja orkestriga ja kultuuri. Bogota orkestriomandid ja tahame või mitte. Me peame austama nende riikide õigusi, sest nad andsid ka meie tublidele pagulastele oma varjupaika, tööd, elamist ja loomingulist tegevust. Ja näiteks ma ei kujuta ette, kuidas meil õnnestuks saada kätte Bogota. Olav, Rootsi käsitöö, me ei tunne tema sümfooniat. Me ei tunne tema teisi töid, ei tunne tema kvarteti laule. Isegi see kuulus kullamuuseumist tehtud silm, mida Bogotas pidi näidatama pidevalt turistidele. Selle muusika kirjutas Olav Roots. Sedagi oleks huvitav meil siin Eestis kasvõi korra näidata. Aga kes teeks, kuidas seda saada? Ma ei tea. Ma olen ise kirjutanud nendele ja ma ei ole vastust saanud. Kus kohas maailmas on sellised suuremad arhiivid või kogumid eesti käsikirjadest eesti loomingust? Lausa käsikirjadest ja loomingust eraldi kusagil üldse arhiivi on, aga on küll tugevalt kultuuriloolise kallakuga arhiivid. Mitmel pool. Kõigepealt tuleks nimetada muidugi Leickwoodi arhiivi USA-s New Cheesis. Kindlasti on väga mahukas suur arhiiv Stockholmis kuid ta on nagu öelda Konserveeritud kujul kinnistes kastides läbi töötamata ja ta on uurijatele selle tõttu ka Stockholmis väga paljuski kättesaamatu. Sellega tegeleb praegu Kalju Lepik kirjanike kohta midagi ta mäletab, peast saab öelda, et millisest kastist kuskohast midagi leida. Aga muus osas on ka tema kindlasti võimetu juhendama. Aga Likudi arhiiv on väga hästi korras ja väga hästi kergesti kättesaadav ja Likudi arhiivist olen ka mina väga palju abi saanud selle raamatu kirjutamisel mõne fakti tuvastamisel. Kolmas väga suur ja väga väärtuslik arhiiv on Austraalias Sydneys. See algas tegelikult oma tegevust kui raamatu arhi. Ta kogus kõiki eesti keeles paguluses välja antud trükiseid algs kuid ajapikku hakkasid sinna voolama ka muud materjalid, kanoodi materjalid, ka inimeste mälestused, käsikirjalise materjali, Kaise imelisi materjale. Ja nad isegi on ehitanud seal maja ma ei ole käinud muidugi mitte kunagi. Aga ma olen pilte näinud ja olen kirjeldusi arhivaaride enda kirjeldusi selle kohta. Ja ka see materjalide Kättesaadavus, selle operatiivsus on seal arhiivi juures täiesti imetlusväärne, sest Kunagisele arhiivijuhatajaga oli ma isiklikult kirjavahetuses ja ka tema aitas mind väga paljudes Austraaliasse puudutavates küsimustes mitte ainult Nende teise maailmasõjajärgsete pagulaste osas vaid ka nende osas, kes olid juba juba kahe maailmasõja vahel Austraaliasse läinud ja kes olid seal siis oma elupäevad lõpetanud ka nende tegevust, andis selle arhiivi kaudu tuvastada. Ja see oli väga suureks abiks, minule küll. See Stockholmi Juhan Aaviku arhiiv ta ikkagi. Stockholmi Juhan Aaviku arhiiviga, vot tema ei ole selles arhiivis. Eesti arhiivist on üks teine arhiiv. Deponeeritud arhiiv, õieti seal on. Haaratud arhiiviomanikuks ja valdajaks üks Johan Aaviku sõber kes on nüüd ka juba eakas inimene. Ja minu teada ma ei ole päris 100 protsenti kindel, kuid minu teada on leitud seal konsensus, et see Juhan Aaviku arhiivist on juba midagi tulnud või tulemas kohe-kohe teatri- ja muusikamuuseumile. Näiteks väga keeruline on lugu ka tuginaga, siis Tubin on oma teosed maha müünud ja ta kuulub hoopis selle firma valdusse kellele siis Tubin need omal ajal nagu realiseeris. Ja meie ei saa muidu nende käest koopiaid, kui me peame maksma. Sellest. Kas on tõsi, et siin, Eesti raadio toimetajana kunagi ise salvestasite ka pagulaseesti muusikat? Oh ja seda sai tehtud siin väga palju. Ja siin Vaevatud vahest eesti pagulaste muusika salvestamise pärast? Meie raadioarhiiv on praegust kahtlemata Eestis ka kõige suurem pagulus muusikahoidla. Me oleme teinud nii oma interbreetidega siin meie stuudiotes nii oma orkestrit ega kui kooridega pagulasmuusikat. Aga me oleme teinud ka ümbersalvestusi. Niivõrd-kuivõrd, meil õnnestus kätte saada omaaegseid pagulaste heliplaate. Ja säilitame neid siin samuti, kui on tulnud mõni väljapaistvam laulja või interpreet siis me oleme püüdnud neid ka siin salvestada. Ja kolmas kanal muidugi. Mis vääriks edasi töötamist, muidugi oleks see, et saada kätte nende välismaa ringhäälingute hoidlatest. Koopiad stiinserbeetidest Stockholmist omal ajal mul õnnestus saada mõningaid Tseeli Aumere ja Olav Rootsi salvestusi. Kaua aega ajasin taga kahjuks tulemusteta. Hubert Aumere salvestusi Saksamaalt. Ometi nad on seal olemas. Aga ametliku kirja. Saajatena on nad olnud väga, kui saad vastama ja on ka paar korda vastanud, vabandage, meil ei ole neid. Mati, ma tean, et näiteks Kölni raadios on kindlasti Hubert Aumere salvestusi samuti ka põhja Saksa raadios. Seal Põhja-Saksa raadiosse kaunis korralikult puistatud, sealt lõigata. Liidia Aadria salvestusi, seal on meil mitmete pianistide salvestusi õnnestus meil siia saada omal ajal. Ja need on ka ainsad näiteks nende interpreetide salvestused, mis raadiol on. Hiljem kui helitehnika paranes ka amatöörhelitehnika ise, oleme saanud ka salvestusi veel Kanadast, näiteks kaunis suur kogus on meil raadios siin. Aga mõned asjad on mul veel ka omal kodus, mida tasuks ümber salvestada siia Helmi Petlemist ühest legendaarse emast eesti vokaalpedagoogilist. Kes siin jõudis vähe ära teha Eestis kuid tänu kellele pagulaslauljate kasvulava nii Rootsis kui Kanadas on sedavõrd aukartust äratav, et ma kardan, et ka kõige pika realisemal Tallinna konservatooriumi laulupedagoogi ei ole ette näidata sellist õpilaskonna rida, mida on Helmi Betlem. Ma usun, et ta ületab ka meie kõige tublimaid kahe-kolmekordselt. Kas olete need pärast selle raamatu kirjutamist andmeid kogunud veel veel uute välismaale läinud inimeste kohta? Te mõtlete siis nii-öelda uus pagulasi ehk neid võiks juba mitte nimetada kappa pagulast, eks, vaid juba ka nagu veerunud muusikuteks. Nende kohta eriti andmeid ei ole kogunud, seepärast, et nad on enamasti olnud elujõus ja noored veel nendega kelle kodumaal ka kunagi kontakt ära katkenud käib. Arbo Valdma, siin käib teisi siin, Neeme Järvi käib siin ja. Neeme Järvi kohta näiteks andmete kogumine tähendab seda, et sisuliselt peaks juba istuma tema kõrval koguma neid kokku, sest ma usun, et tema kohta käivaid andmeid sajab välismaa pressist umbes kilo päevas. See on siis ligi pool tonni aastas. Ja, ja seda praegu ei jõuaks küll mitte erakogudes Eestimaal olles. Aga kes meist suudaks olla seal ja tema kõrval, ma loodan, et tema tubli abikaasa kes hoolitseb nii hästi selle eest, mis neeme on teinud jäätisega, säiliks. Aga teistega on asi lihtsam ja katsume neid ikka oma leksikonid esse panna ja oma teatmeteostesse ja katsume nendega ikka üht-teist midagi korda saata ka. Sellest teie, Eesti muusikute märksõnastikust on ju välja kasvanud ka meil väga laialt kasutatav Eesti muusika biograafiline leksikon. Kas sellest on ka plaanis uusi trükivälja anda? Ja möödunud nädalal just juttu ENE toimetuses, sellega nad tõenäoliselt. Võtavad asja ette siis, kui nad saavad Selle ene e tekki variandi nüüd lõpuni viia. Ja võib olla esimesest otsast need nagu öelda redigeeritud väljaanded teha, et see sari saaks lõpuni valmis. Et siis minna selle asja kallale, sest praegust on veel mitmed eriala leksikonid, ene toimetusel lõpuni viimata. Näiteks tulemas on koostamisel praegust kaunis suur ja mahukas teadlaste leksikon mis on ju väga vajalik meie kultuuriloos. Ma saan ka kõik teaduslikke töid teinud Eesti muusikud sees. Üldjuhul muidugi ka interpreedid üldse, kes on teadusliku tööga tegelenud kõik selles sees. Ja kui need kunagi valmis saavad, siis tingimata tuleks välja anda ka Eesti muusika prograafion leksikon. Sest tolleaegsetes oludes väga paljud märksõnad jäid. Omamata selleks ei antud kõrgemalt poolt luba. Ma oma näite põhjal võin öelda, et umbes 50 artiklit, mida ma olin kirjutanud sellele biograafilise leksikoni le jäid avaldamata. Ja alles viimasel hetkel õnnestus siis mõningaid pagulasi sinna sisse panna. Aga see oli tõesti sõna otseses mõttes juba nii-öelda 10. tunnil. No seda sai tehtud ka oma 10 aastat leksikoni, sest neid leksikaalseid väljaandeid ennem Eestis ei olnudki. Selliseid kõikehaaravaid esimene pääsukene. Aga las ta nüüd natuke kogub veel jõudu ja uus põlvkond on peale tulnud juba. Usun, et sinna leksikoni oleks juba vaja umbes sadakond nime panna juba juurde pärast 100 kaheksapinnad aastat tegevusse üheksakümnendat aastat tegevusse astunud muusikute näol. Nii et võib-olla uuel aastatuhandel ehk tõesti tuleks selle kallal tõsiselt asuda. Ma küsiks teilt veel Eesti muusikute märksõnastiku kohta, kuhu te olete kogunud tuhandeid nimesid. Kas seda märksõnastikku pole mõni asutus või organisatsioon püüdnud teilt ära osta näiteks teatri- ja muusikamuuseum või või Eesti muusika Infokeskus? Ei ole. Eesti muusika infokeskusele, ma ühe küll kinkisin. Aga eks ta oleks kergemeelne tegu, neid asju ära kinkida. Kas huvitav, kas sellest märksõnastikust võiks veel mõni selline laiahaardeline tee välja kasvada või on teil mõni siis midagi sellist plaanis veel? Nad on fundamentaalselleks aluseks praktiliselt kogu Eesti muusika ajaloole kalleksid tulevasel leksikograafiale. Et ilma märk, sõnastikud ja ilma noh. Isiksusi reastamata ei suudame kunagi anda oma kultuurist objektiivset pilti. Kui see rida on olemas, meil siis me saame sealt alati teha muidugi valiku ja peamegi seda tegema. Aga kui seda rida ei ole, siis võib väga kergesti juhtuda, et mõni kukub nagu öelda, käte vahelt kogemata maha. Ununeb. Ja meil ei ole ju, nendel on Eestis kes avastasid mitmesaja aasta pärast Bachydia selliseid tegelasi neljale sendile.