Kell on 18 minutit üheksa läbi ja nagu Rain siin enne Pet Shop Boysi kõlanud lugu ütles, on meil jõudnud stuudiosse tänane viimane külaline. Ja inimene, keda on siis nimetatud möödunud aastal Eesti esimeseks naispaavstiks ja võib siis ka öelda, et emme, esimene selline naine Eestis, kes on jõudnud kõrgesse kiriku ametisse. Tere hommikust, Katrin-Helena meelde. Tere hommikust. Väga tore on, et te olete, Ma saan aru oma kodukandist Järvamaalt siia täna hommikul tulnud, et pikk tee on selja taga. Aga kuidas siis algas teie tee kirik, kus, mismoodi te jõudsite oma elus selle teadmiseni, et te sooviksite hakata töötama kirikus ja jumalat teenima? See sai tegelikult alguse gümnaasiumi viimase klassi keskkooli viimases klassis. Kui ikka tuleb, tuli mõelda sellele, mida ma edasi teen. Missuguse ameti valin, mida edasi õppima minna. Ja tegelikult need otsingud Kestsid nagu päris pikka aega, et ma ei leidnud nagu seda õiget õiget kohta või õiget ametit või eriala, mida ma tahaksin kohe südamest õppida. Ja see oli 88988. Aastal. Ja tegelikult selle muutuse tõi kirikusse minna üldsegi klassiõe kaelas nähtud risk. Ja sealt tekkisid mul küsimused, et kirik oli siis selles mõttes me ei teadnud midagi, kirikus ma ise ei pärine perekonnast. Kellel oleks olnud religioossed või usulised traditsioonid? Ja see ristimärk tekitas minus küsimusi ja ma küsisin, miks, miks ta seda kannab ta teatud tema ütles, et on ristitud ja tahab minna leerikooli, Ani. Nii mõtlesin, et huvitav, huvitav. Ma tahaks ka teada, mis on. 90 90.-te aastate alguses oli muidugi olukord selline, et kogu religiooniga seonduv, aga ka, aga ka kristlusega seonduv oli justkui paisu tagant valla valla pääsenud ja 80.-te aastate lõpus juba esimest korda tähistati jõule, inimesi oli paksult kirikus kirikut täis ja samas jäi see paljude jaoks siiski selliseks mööda minevaks etapiks. Ma püüdsin ka olla, ütleme ausalt toona kristlane ja olin vägagi kuuldel, et kas, kas jumalal on minu jaoks mingi sõnum või ei ole ja ja mina mina selleni mitte kunagi ei jõudnud. Aga, aga teie jaoks ei jäänud siiski selliseks möödaminevaks tähelenuks lihtsalt. Ei jäänud ja kuna ma sügavalt otsisin ka ka elu mõtet sealjuures ka ja siis muutus toimuski tegelikult ristimisel ja see on nii huvitav, et ma tõesti füüsiliselt või vaimselt ka kogesin, et vaat siin ongi see koht, kus ma tahan olla oma sain ristitud ja ehkki teadmata ta, mida tähendab kirikuelu üldse. Et mis neid ees ootab, aga see, see kogemus oli lihtsalt niivõrd elav ja, ja võimas, et ma tõesti Emanuel meenutab, kui Maristimiselt tulin, et lilled käes ja ja me emaga just olime ju arutanud selle üle ka, et mida võiks edasi õppida, siis, siis ma ütlesin, et ma tean, kus ma lähen. Ja see on kirik ja see oli muidugi kõigile ka väga suureks šokiks. No ma just mõtlengi, et inimesed, kes leiavad endas usu ja soovivad kirikuga liituda ja olla osa siis religioonist ju ei lähe enamasti sinna välja, et nad tahavad reaalselt kirikus töötada, et kuidas teil see arusaam tekkis, et te kirjeldasite, et ristimise käigus, aga, aga noh, see võib ju olla ka lihtsalt see, et osaleda koguduse liikmena, et ei pea tingimata hakkama selleks juhiks pürgima. Ei, ei sellist mõtet nagu juhiks saada, sel hetkel loomulikult ei olnud, et et kõigepealt ma võtsin ette pärast ristimist leerikooli, siis tekkis järjest rohkem huvi religiooni vastu kristluse vastu. Ja ma lugesin väga palju tollel tollel ajal ka selles mõttes raamatukogu oli kirikuõpetaja raamatukogusest kristlikku kirjandust ja ei olnud veel. Aga mul südames nagu kasvasse soov, et ma tahaks kirikus tööd teha. Aga, aga ega ma seda ju ei näinud ise, et mis, mis töövaldkond see võiks olla, aga täiesti kirikuõpetaja abikaasa siis tegi ettepaneku pühapäevakooli tulla tegema ja siis olid juba avatud kursusest, kus sai pühapäevakooli õpetajaks õppida. Et tegelikult ma olen alustanud seda kirikutööd nii-öelda. Kõige lihtsamast teenimis viisist. Samas muidugi, pühapäevakooli juhtimine on ju ka ikkagi juhi juhtimise töö. Ma küll seal ei olnud juht, selles mõttes ma olin lihtsalt õpetaja ikkagi tollel ajal juhtis seda pastori abikaasa. Praeguseks olete jõudnud igal juhul sellisele positsioonile, mis on suhteliselt enneolematu ja ühe naisterahva jaoks veel enneolematu Eestis Te olete kirikuvalitsuse liige, assessor ja selleks saite juba 2000 seitsmeteistkümnendal aastal pärast seda ka Järva praostkonna praost tiks. Räägime võib-olla neile raadiokuulajatele, kes nendes terminites ei orienteeruvad. Millega seda nüüd võrrelda, et, et valitsuse liige on justkui minister selle juurde? Jah, võib-olla kõige kergem ongi seda paralleeli tõmmata Ta mõeldes riigi valitsusele, et tõepoolest ka kirikus on oma kirikuvalitsus, kes kirikutööd juhib ja ja nii nagu igal ministril riigiski on oma töövaldkond, mille eest ta vastutab siis kirikus on samamoodi, et meil neljal Assessoril on igaühel oma töövaldkondade ja minu töövaldkonnaks ongi laste ja noortetöö Jemissionide. Ja kui mõelda praosti ameti peale, siis meil on 12 praostkonda ja Järva praostkond on üks väiksem praostkond küll aga igal Braskonnal siis meie praostkonda kuulub 12 kogudust ja selle 12 koguduse siis juhiks on siis praost ja võib mõelda siis kunagise maavanema ameti võrdluseks. Te ütlesite siin, enne kui me seda intervjuud alustasime, et selleks praosti ametiks te olite justkui valmis, aga mitte selleks Assessori ehk siis jutumärkides ministri amet, miks te nii valmis ei olnud ja tegelikult see Assessori amet on isegi olulisem, kuigi seda avalikkuses ei ole nii palju tähele pandud, et mis, miks, miks ta niimoodi ütleb, et miks assessor Ta tuli teele ootamatumalt või miks te selles valmis ei olnud? No sellepärast, et ma praosti ameti peale olin juba eelnevalt mõelnud, et kui praosti ikkagi Browskonnas mõeldakse praosti kandidaadi peale, kes võiks tööd jätkata, et siis oma sisemises nii-öelda sisemiselt tundsin ma valmisolekut praosti ametit vastu võtta ja, aga kaugemale ma tõesti ei olnud mõelnud, et ja sellepärast tuligi see peapiiskopi ettepanek mulle väga ootamatu. Et mitte selles mõttes, et ma ei oleks nagu töö tegemiseks valmis, vaid, vaid ma ei olnud selleks ettepanekuks valmis. Ma ei osanud seda oodata, lihtsalt. Kuidas te tunnete, te olete naisena nii kõrgetes ametites, esimest korda. Kas te olete ka võib-olla suguõdedele kiriku sees või ühiskonnas laiemalt? Mingil määral, kas te tunnetate ennast ka eeskujuna? Mitte ainult nendes ametites, et ka juba kirikuõpetaja ametis vees, kui sa saad ka pühapäevakooli ametis või ükskõik mis ametis kirikus, sa pead sellega arvestama, et, et su sinu amet on avalik amet ja, ja paratamatult sa pead elama elu, mis on eeskujuks teistele. Me. Lihtsalt see käib meie ametiga kaasas, et et ma ei mõtle selle peale rohkem nüüd kõrgemas ametis olles, et see on iga tegelikult ka iga kristlase vastutus. Aga miks me, kui me räägime teist, me rõhutame, et Eesti esimene naispraost, et miks ma seda rõhutame naispraost, et miks on kirikus siis töötavaid töötamas naisi kõrgematel kohtadel vähe. Miks on see eriline? Sellest tuleb nagu selles mõttes aruanded tõepoolest kaheksas ütleme, hääldus on 800 aasta jooksul ei ole seda, seda kordagi juhtunud, eks. Et aga küll ei saa ma öelda seda, et, et naisi nendes kõrgemates ametisse ei oleks eelnevalt enne mind, sest abipraosti ta on olnud ja on praegugi juba naised ja samuti on kirikuvalitsuses olnud. Ja on praegugi juba enne mind naised ametis. Et aga lihtsalt selline võib-olla ajalooline fakt, fakt, et esimene naisvaimulik, et jaa, pigemini ma sooviks ka, et võib-olla sellele nii suurt tähelepanu ei peaks pöörama, et et aga muidugi see on ajalooline fakt, et ega see sellest ei saa üle kanda. Ja mõnda väikest tüdrukut võib-olla, kes mõtleb praegu erinevate ametite peale teie ees, kui ikkagi ka julgustab seda teed ette võtma. Meie kuulame vahepeal Vaiko Epliku sisaliku nimelist. Kiriku ja ühiskonna omavahelistest seostest. Meil on külas Järva praostkonna praost ja evangeelse luterliku kiriku kirikuvalitsuse liige Katrin-Helena Mölder, tere hommikust kõigile, kes me, kes teie liitusite võib-olla meiega alles praegu. Kui Urmas Viilma sai peapiiskop, siis ta esitas avalikult peaaegu oma esimeses pikemas kõnes sellise teesi, et kirik võiks ühiskonna asjades rohkem kaasa rääkida. Kuidas teile tundub, kas, kas teie näiteks kohalikul tasandil või, või ka ühiskonnas laiemalt? Te olete ühiskonna asjades kaasa rääkida ja kas te peaksite olema seda? Kindlasti ma nõustun selles osas, et peapiiskopiga, et kirik on tegelikult seda teinud ja teeb seda jätkuvalt ka praegu. Et, et juba oma evangeeliumi kuulutuse kaudu juba iga pühapäevaselt tegelikult Me ju seostame jutlust kirjakohti igapäevaeluga, see tähendab, et kui me räägime juba igapäevaselt kaasa ühiskonna teemadel, tuues sisse siis neid oma jutlustessegi. Aga laiemalt tõesti tänapäeva ju meedia annab võimalusi palju rohkemaid inimesi kõnetada kui kui pühapäeval kirikus, et. Et nii kohalikul tasandil, kui siis jah. Milline oli viimane selline päevapoliitiline teema, mille te jutluses sisse kirjutasite, justkui lõimisite jutlusega. Jah, et Ma kohe praegu hetkel ei oska kohe paralleeli tuua Ki, ET viimases jutluses. Puudutasin ma seda teemat, et et kuidas me käitume oma vaenlasega, et väga aktuaalne minu meelest ka. Ja see oli prohvet Eliisa lugu, õigupoolest, kes tervendas siis. Süüria väepealiku, Laamani ja, ja idee minna Iisraeli kuninga võib sisaldada edasi ka prohveti juurde, saidatüdruk kuldkes oli võetud sõjavangina toodud Süüriasse siis, et jaa, no kuidas käitub inimene sellises olukorras, kellel seesama väepealik tõenäoliselt hukkas tema perekonna ja toodi kaasa sõjavangina, et kas me inimlikult, et võib-olla oleksime rõõmu tundnud, et see sõjaväepealik on pidalitõbine ja on jumalalt karistuse saanud. Kuid ei, see tüdruk ei käitunud nõnda, vaid ta juhtis mõtteid sinna, et kui see väepealik saaks minna prohvet Eliisa juurde, siis on võimalus tal terveks saada. Et mu meelest on see aktuaalne ka tänasel päeval. Kas me lähtume oma südames kahjurõõmust või võidurõõmust või, või sellest, et jumal karistab kedagi, võime lähtuma kristlikust armastusest? Ja väärtustama iga inimese elu? No tegelikult vist religioossetest tekstides, aga piiblis on ju päris palju selliseid lugusid, mida saab tuua, mis on selliseid üldinimlikud, et need võiksid korda minna ka inimestele, kes ise võib-olla ei usu neid, ei usu jumalat või ei usu neid muid religioosseid põhimõtteid, aga aga, aga jah, et need lood ikkagi siduda kuidagi meie igapäevaeluga. Ja see on ju meie õpetajat või jutlustajate põhi põhitöö, et siduda need igapäevaeluga ja väga huvitav on noortelleeris näiteks tuli välja see, kus noored ise ütlesid, aga rääkige meile, räägime rohkem piiblilugudest. Et need tõesti need on, need on üldinimlikud teemad, mis puudu toovad inimesi läbi sajandite, et ja ma olen mõelnud ka seda, et kui inimesed võtavad selle aja tulla sellest selleks tunniks või pooleteisttunniks kirikusse siis ka juba nende lugude läbi inimene õpib vaatama natukene teisest vaatevinklist elule, et ja see laiendab ka silmaringi, see, see annab ellu avarust nii-öelda ja võib-olla ja päris kindlasti ka lahendusi ja suundi. No aga eestlased, me teame, on üldiselt pigem ikkagi selline usuleige rahvas ja meil ei ole väga palju inimesi, kes käivad kirikus või kes peavad ennast mõne religiooni siis kes on mõne religiooni osa ja kas see on mingi asi, mille pärast peaks ka kirik muretsema või kuidagi rohkem püüdma inimesi rohkem enda rüppe meelitada või ikkagi oleme sellised nagu oleme ja aktsepteerime endid sellisena. See on selles mõttes kahetine, et ühelt poolt et meil tuleb aktsepteerida iseennast sellisena nagu me oleme, aga, aga sealt edasi kiriku töö loomulikult on. Kui minu töövaldkond on ka, mis on, siis me sellele ka mõtleme, et kuidas inimesi kõnetada ja tegelikult tänases maailmas ja tegelikult ka eestlane ei ole vähe religioosne. Et selles mõttes, et kui me vaatame, kui laia kõlapinda leiab kõiksugu esoteerika meie rahva seas, kui populaarne see on siis see kõik viitab tegelikult sellele, et inimene otsib tal on vaimsed küsimused oma vaimse elukohta ja ta otsib vastuseid ja ka ta ei otsi hetkel seda kirikust. Ja meie ülesanne kirikuna ongi, kuidas kõnetada erinevaid inimeste gruppe selles suhtes, kui nii võib öelda, et, et me kõnetama. Me oleme harjunud, meil on mugav kõnetada inimesi, kes on meie koguduse liikmed, käivad kirikus. Aga meil on ka inimesed, kes on jäänud, on kirikuga liitunud, aga nad on jäänud kõrvale päris suur inimesi meie rahva seast ja on neid, kes siis veel kristlusest ka midagi ei tea. Tõesti järjest enam ma puutun igapäevatööga, kus tõepoolest tullaksegi minu juurde ja öeldakse, et ma ei tea Kristusest mitte midagi, ehkki ajaloo tunnis võiks arvata, et kooli kooliprogrammis kõik sees on ja ja, ja, või, või siis ka eelmine aasta mul oli selline kogemus, kus teise klassi lapsed näiteks ei tundnud ära enam piibli raamatut, et nad ei teadnud, mis raamat see on. Nad arvasid, et tegu on nõiaraamatuga või nunnaraamatuga. Et see, see oli nagu juba huvitav, nagu tähelepanu või selline märke, et meil kristlikud traditsioonid hakkavad igapäevaelus nagu katkema. Et ei ole enam seda vanemat, vanavanemate põlvkonda, kes oma lapselapsi nagu selle kristlusega nagu traditsioonidega tutvust teeb, nendega. Aitäh Katrin-Helena Mölder oleks väga põnev jätkata, aga, aga well tõesti, saateaeg surub ennast peale. Suur tänu, et leidsite aega täna hommikul siia tulla.