Kell on seitse läbi ja 36 minutit. Tere hommikust, Paavo Kivine. Tere. Palju õnne, värske valgetähe, neljanda klassi ordeni puhul. Tänan väga. Kuskohast te olite, kui sellest teada saite? Oma toas lugesin arvutist hommikusi uudiseid ja siis kas siin jah, nii oligi ja mis tunne on saada teada, milline uudis? Nõutu on tunne. Sellepärast et kui ma kunagi noorena sporti tegin, siis mul oli. Kui ma sain mingi medali, siis ma sain täpselt, sest ma olin aru, mille eest ma selle olin saanud ja kui on ilma jäänud, siis oli veel selgem, millest ilma olin jäänud. Nüüd on niimoodi, et mõtled, et mis see siis nüüd on ja kus see siis nüüd tuli ja miks? No teil on fantastiline ajalugu, sportlaskarjäär ja spordiajakirjanik ning kirjanik, te olete kirjutanud suurepärased raamatud meie spordi kõige suurematest nimedest. Öelge, palun, kas Anett Kontaveitist saaks raamatu, kirjutas täna? Ma mõtlen küll, mõtlen küll, jah, miks te ei kirjuta? Minust on jutt vä? Ma praegu elan sellise õndsa teadmisega, et ma ei pea enam mitte, teen midagi kirjutama, laske mul natuke aega seisus olla. Aga Anetist rääkides ta on tõesti fantastilise karjääri teinud ja, ja tegemas ka edasi. Tänaöine mäng läks tal küll üks, kuus, üks, kuus oleks ju võinud jõuda poolfinaali. Mul oleks olnud täiesti ajalooline. Meie tenniseajaloo mõttes, aga kas tõesti nii noorest inimesest saab kirjutada siis ühesõnaga raamatu ja. Ma arvan küll, kui ta on ise päri sellega, kui ta ei ütle, et ootame ikka veel, et las ma mängin veel mõnda aega. Selge. Sa rääkida tugitoolispordist või, või kaasaelamisest, siis kellele ja milliste emotsioonidega teie elate kaasa Eesti praegustest sportlastest. No ma viimased emotsioonid olid täna öösel, kui ma mõtlesin, et ma magan ikkagi rahulikult, aga millegipärast ärkasin üles seisul üks-kaks esimeses setis vaatasin suure huvi ja rõõmuga ja ja. Ma ei kuulnud teksti, sest et abikaasa magas, ma vaatasin ainult pilti. Ja kui te nüüd lubate mul öelda asjatundmatu mehel tenniseosas et mitte Anett ei andnud mängu ära, vaid vastanud lihtsalt, kes mängu ära. Anett pani välja kõik, mis tal oli, ta mängis väga vapralt ja vaat see teebki rõõmu. Niisugune kaotus ei, ei kurvasta. Aga on teil veel peale Anett Kontaveidi teisi Eesti sportlasi, praeguseid sportlasi, kes on teile toonud emotsioone. No kuna ma pean ise kergejõustiklane, siis ma elan kaasa nendele, noh meil on üks väga tubli aastakäik noori kümnevõistlejaid, neid ma jälgin ja noh, suvel oli suur rõõm. Magnus Kirt jaa, Maicel Uibo, et jah, ennekõike kergejõustikule, vikerraadios on külas Paavo Kivine, värske valgetähe, neljanda klassi ordeni kavaler, mitmete spordiraamatute autor, legendaarne spordiajakirjanik. Kas teil on oma seisukoht ka selles vaidluses, mis puudutab treenerite kutsetunnistuste nõuet? Ei ole. Te kohe ei taha tikkuda sellistesse vaidlustesse või te näete, et mõlemal poolel on õigus? Olen sellest igapäevaspordi ja värgist eemal, nii et kui ma ei tea seda, siis ma ei tikuga. Aga mis emotsioone tekitab teis näiteks see, kui te loete, et rahvastepalli peetakse tänapäeva noorte jaoks liiga traumaatiliseks ja spordipäeva tulemusi me ei tohiks avalikustada? Oissar eestik, ütlen selle peale. Sest et rahvastepalliga vähemalt meie põlvkond kasvas küll üles, nii et ei, see ei ole niimoodi. Traumeeritakse kedagi, laps võidab, laps kaotab, mäng algab jälle uuesti otsast peale, kõik on jälle võimalik. Minu meelest on see mingi jamps. Kas on võimalik kuidagi täpsemalt? Ma ei tea, kas kirjeldada või diagnoosida, milline on aastal 2020 Eesti spordi kui terviku tervis, mõtlen siin nii harrastust, nii lapsi kui ka. Tartlasi lastekohas koha pealt ma olen kuulnud, et nende väljanägemine jätab soovida. Et liikumist on loomulikult vähem ja igasugu muud värki on paraku rohkem, et noh, kui me sõidamegi bussis või trammis väiksem oli, siis me ju näeme, mida lapsed peos hoiavad. No küll nad seal ei või ju joosta, ma saan sellest aru trammis jah. Aga ikkagi, kui nad hoiavad seda riistapuud ka siis peos, kui nad võiksid joosta ja peaksid jooksma, see on natukene kurb. Tippspordi koha pealt on minu meelest asi niimoodi, et maa ei jää kunagi tühjaks, alati on leidmist. Et on see spordisüsteem niimoodi või naamoodi, nagu ta on olnud siin eluaeg siis alati leidub kusagil äratajaid, kes leiavad lapsed, lapsed spordi juurde, alati leidub lapsi, kes kellel on kirg saada paremaks, nii et mina olen selles osas küll optimistlik. Kas Eesti on ja jääb üksikalade maaks, kuna meid on nii vähe siin? Ja no kui me nüüd mõtleme Islandi peale, siis peaksime ütlema, et ei peaks jääma, ei pruugiks jääda, sest et Islandi näited, kus on vähem rahvast, kui Tallinna linnas ometi on, on olnud käsipallis, jalgpallis oh kõikidelt pallimängudes meist palju tublim, aga kust see tuleb, mis te arvate Islandil elulaadist, ma arvan seda põllulaadist ikkagi. Kui norrakad sünnivad suusad jalas, nagu öeldakse, siis Islandi karm kliima üldse karm toime tulemine. Kõik see ju kasvatab inimest, nii et sealse tuleda Paavo Kivine, te olete väga tagasihoidlik ja kui siin Marta alguses üritas meelitada teid natukene nii öelda ennast kiitmata, väga liimile ei läinud, ma nüüd üritan uuesti, et kui nad ikkagi selle presidendi tunnustuse valguses paluda teil vaadata tagasi kõigele sellele, mida te ise olete teinud, ma pean silmas nii raamatuid kui ka artikleid kui ka teie saavutusi sportlasena. Mida te ise tagantjärgi kõige rohkem hindate või väärtustate kogu oma teekonnast? Õnneliku lapsepõlve sest see lapsepõlv kulges mul pärast sõda. Milline aeg oli meeletult raske. Aga õnneks meil ei olnud elektrit alevis, järelikult ei olnud raadiot, televiisorist rääkimata. Nendest uutest vidinatest ei saamegi üldse rääkida, nii et oli õu, oli pall ja olid poste, lõpmatud mängud, nii et see oli see, mis mind spordi juurde tõi. Spordikorras hoidis. Ja see spordi ilu ja valu ongi see. Mis on end läbi, elu saab, vot nii, et aitäh spordile ja, ja mõeldes selle peale, et kui ei ole elektrit ja seda vidinat käes, siis tegelikult ka mullu oma majapidamisest on selline mulje, et kui võtta lastelt telefonid ära mida ikkagi päris sageli teeme, siis on võib-olla pool tundi nõutust ja mossitamist ja peale seda on maja kilkeid täis ja jooksmist, nii et tegelikult need asjad omavahel väga selgelt seotud saab, küll saab, saab suur-suur, aitäh teile varakult välja tulemast, Paavo Kivine, palju õnne veel kord selle tunnustuse puhul, see tuleb kogu rahva poolt kogu südamest, teile ja ilusat uut aastat spordiaastat. Ja usutavasti 2020 olümpia-aasta on teil väga põnev jälgida, aitäh. Rõõm kuulda.