Mari kalkun, sa oled üks huvitavamaid ja põnevamaid lauljaid, muusikuid minu jaoks, mulle meeldivad väga su laulud, need on alati nagu sellised väikesed jutustused. Loovad pilte ja, ja meeleolusid ütlen, milline on praegune aeg sinu jaoks, ma mõtlen just selle aasta lõpp, pühadeaeg on see selline rahulik või nagu muusikutel tavaks, et väga kiire, väga kiire, väga kiire. Aitäh kõigepealt, see tähendab mulle palju, kui, kui tuleb sellist südamest tagasisidet. Minu jaoks aastalõpuaeg pigem ei ole väga kiire, et tavaliselt ikka mõned kontserdid mahuvad sinna, aga selliseid väga traditsioonilisi jõulutuure ma ei ole kunagi teinud. Eks ta ikkagi on selline natuke järelemõtlemise aeg ja kokkuvõtete tegemise aeg. Justkui hingedeaja pikendus. Muidugi, eriti kui seda lund veel ei ole, et siis tuleb oma mõtetes seda valgust ja helgust püüda-püüda luua niimoodi, et nii kui see lumi lõpuks maha sajab, siis, siis muutub kõik see maailm ka nagu helgemaks koos sellega, et, et senikaua tuleb Mõttes seda, seda positiivsust ja helgust püüda hoida. Üks luuletaja on kenasti öelnud lume kohta, kui see maha sajab, et nagu valgusajaks maa peale. No vaata, sinu lauldes on ka seda vaikust ja seda ma just mõtlesingi, et kas sa oled kunagi üldse läinud jõulutralliga kaasa ja laulnud neid kõige populaarsemaid jõululaule, mis tavaliselt on. Mitte kunagi, ainult pereringis, selles mõttes, et minu meelest on ääretult tore, et kui kui lauldagi neid jõululaule koos oma perega või, või mõnikord eelmine aasta meil satusega tore olemine oleme siin pühade ajal, kus, kus kogunes palju häid sõpru kokku ja kes mängis viiulit ja kellel oli mõni muu pill kaasas kannel ja siis saigi neid jõululaule niimoodi käepäraste vahenditega saadetud ja, ja lauldud, et, et see on üks hästi armas pühadeaeg on ju ikkagi selline perepüha ja sõprade-lähedastega koos olemise aeg ja see võiks anda nagu jõudu selleks algavaks uueks aastaks sellele uuesti vastu. Minna on seal oma mingi traditsioon peres mis on põlvest põlve kas või tulnud, et mida sa alati jõulude aastavahetuse paiku teed või millele mõtled, mida tahad ära teha. Võib-olla üks traditsioon, mis tõenäoliselt ulatub juba juba aegade hämarusse, ma julgeks arvata, on see. Et siis vahetult enne jõulutegelikult on ju looduses ka, on ju pööripäev ja on see hetk, kus, kus päriselt siis juhtub, see päevad muutuvad grammi võrra pikemaks ja ööd grammibere lühemaks jälle, et justkui see valgus saab pimedusele. Et siis sellel pööripäeval, mis sel aastal oli 22. detsembril, mõnikord on ta 21.-le, kuidas siis kunagi, aga siis peaaegu et alati me kütame pööripäeva sauna sõpradega siis ja, ja üldse siis kuidagi suitsusaun. Noh, ta on ka traditsiooniliselt olnud ju selline pöördeaegade selline rituaalne, ta aitab nagu üle minna ühest ajast teise. Niimoodi siis seal suitsusaunas saab see Sakse pööripäev tavaliselt peetud lauldes ka. Kas pööripäev on sinu jaoks tähtsam kui näiteks aastavahetused, need number muutus ja siis kõik ootavad, et millal kell 12 saab ja tiksub ette aasta 2020. Jah, mingis mõttes on olulisem, ta märgib ikkagi looduses seda aasta vahetumist, et üks aastavahetus on omamoodi jälle, et see on, see ongi võib-olla jah, selline pikk, selline pühadenädal või rohkem kui saab enda jaoks need asjad. Kui selgeks mõelda, aga räägime päikesest, mulle tundub, et sinu jaoks on üks väga oluline maal see tõusva päikese maa, Jaapan, kus eelmisel aastal käisid mitmed korrad sel aastal mis on see, mis sind sinna Jaapanisse tagasi kutsub ja kes on need inimesed seal, kes sind kogu aeg tagasi ootavad? Kuidas kõnetab sinu muusika neid? No mind Jaapanis ikkagi toovad tagasi minu enda jaapani sõbrad, kes mul on seal läbi aastate tekkinud, et kuidagi need sõprussidemed on hästi erilised hästi ainulaadsed ja annavad nagu endale kunstnikuna hästi palju juurde, et mul on seal palju eest kunstnikest muusikutest Bru, kui ma käin, siis on see selline justkui inspiratsioonireis. Ja samal ajal on see peaaegu et teisel planeedil ära käimine, et ma ütleksin, et see on selline maapealne võimalus käia teisel planeedil ära, sest et kogu see kultuur ja suhtlusviis, et see on lihtsalt niivõrd erinev meie omast siin. Tõesti see on korraks kosmoses käimine. Kas jaapanlased ei ole? See on võib-olla stereotüüpne niimoodi mõelda, aga natukene liiga vaoshoitud ja väga-väga viisakad ja nendega nagu ei saa seda siis südamest südamesse. Ei saa nii-öelda loomulikult, kui sa võõraga kohtud ja räägid siis siis jah, see, see viisakuse kiht on päris paks. Aga tõesti, kui sul ikkagi on seal sõprussidemed tekkinud, et siis. Ma julgen küll öelda, et sa oled rääkida nagu südamest südamesse ka jaapani sõbraga, täpselt sama moodi, et loomulikult seal on teatud sellised viisakuse ja kultuuritabud võib-olla millest tasuks olla teadlik, et mitte väga ämbrisse astuda. Aga üldiselt kõik saavad aru, et ega siis mina ei ole jaapanlane, et ikka saab suhelda nagu inimene inimesega, et võib-olla kontserdil ollakse pigem vaoshoitud, aga pärast jällegi see, see tagasiside ja, ja kõik see, mis tuleb, on võib-olla ääretult selline soe ja avatud ja, ja võib-olla isegi ülevoolav. Aga mida nad räägivad, kas nad saavad aru, millest laulad? Nad, loomulikult, kõigist sõnadest, sõnadest nad ei saa aru, aga viimasel ajal ma olen hakanud ka selliseid väikseid lühikokkuvõtteid tegema jaapani keeles. Et tõesti võib olla ühe-kahe lausega sealse loo sisu nagu enam-vähem edasi anda ja põhiline on see ikkagi see tunne muusikas on ju kõige tähtsam, on ikkagi teatud ruumist tekib atmosfäär ja see tunne ja, ja sageli pärast kontserdi, kui jaapani kuulaja tuleb minuga rääkima, siis ta räägib, et ma kuulsin sinu muusikas tuult ja metsa ja kuigi ma võib-olla ei olegi nendest rääkinud, aga tegelikult need sellised sensorid nendel inimestel, kes kes jõuavad ja minu kontserdile Jaapanis et need on üsnagi üsnagi valla ja ja üldse neil kuidagi see tundlikkuse aste on minu meelest jaapanna seal päris päris kõrge. Et selles jaapani kultuuris on ka kuidagi palju rohkem selliseid asju, mis ei ole nagu nad ei ole kirja pandud, et pigem nad on sellised tunnetatavad ja õhust loe. Tahad, et kogu see nähtamatu maailm on, on nende jaoks hästi oluline tegelikult? Kusjuures see on huvitav, sest nad on ju nii tehnoloogiahuvilised ja kuidagi tundub, et väga robotite ja masinatega hüljes ja samas ütlevad, nad kuulevad su laulus ka tuult ja metsa ja kõike sellist. No seda nad ju igatsevadki tegelikult. Ma siiski arvan, et inimene ei ole loodud täielikult tehiskeskkonda, et kui tõesti käia käia tookyased mõjust viimasel reisil, siis veetsin kogu oma aja Jaapani pealinnas Tokyos. Kohati tõesti, kui sa sõidad läbi linnaosa, kus praktiliselt ei ole näha mitte ühtegi rohelist liblett, isegi mitte et siis siis see elu tundub ikkagi päris päris nukker ja võõrandunud nagu sellest mida võiks pidada võib-olla päris eluks. Just seal Tokyos võib seda seda silmata, et ma usun, et kui väljapoole minna, siis see ei ole nii, jaapanis leidub ju palju ka väga kaunist loodust. Aga teisalt jällegi nende uskumused, et Jaapanis on ju budism ja taoism ja, ja sümptoismi ja tegelikult ongi looduse hingestatusesse uskumine ja tegelikult need vanad uskumused on seal täiesti elujõulised ja ja jaapanlased käivad seal Sinto templites andja viimase ja ja see pool on täiesti olemas ja see on kindlasti see, mis just nende vanade uskumuste ja maailmavaate kaudu meid tegelikult omavahel Tähendab, kas seda uskumust peetakse veel ka suurlinnades või on seal juba kadunud ja on tekkinud mingi täiesti teistsugune kultuur? Jaapanis on vist üle 125 miljoni inimese, nii et alati võib-olla selline üldistamine ei emeid päris tõeni. Et kindlasti on inimesi, keda üldse ei huvita vanad traditsioonid, aga ka Tokyos just nimelt ongi mind hämmastanud see, et seal leidub justkui publikut kõigele, et see maa ja rahvas on niivõrd suur, siis seal on väga palju erinevate huvidega inimesi ja loomulikult Sul on palju ka neid, keda huvitab selline loomulik elu ja huvitab näiteks praegu. Jaapanis võtab just maad parasjagu saunabuum. Teiste eeskujul mul on tunne nagu Eesti ja Soome ja põhiliselt. Aga kui sa tuled Jaapanist koju tagasi, sõidad Võrumaale oma koju, mis on metsade keskel, ma loodan, et on veel metsasid ümber. No veel on veel, on siis mis tunne sind seal valdab, et on see mõnus, selline rahulik, hea paik, kus olla. Tegelikult. Et just nimelt mõnelt selliselt pikalt kaugelt reisilt tagasi tulles võib-olla see tunne ongi nagu kõige-kõige teravam, kui sa tajud seda, seda kontrasti, et et milline avarus ja just see avarus ja ruum on see, mis on, mis on minu jaoks nagu kõige tähtsam, mis on minu muusikas väga tähtis. Ja võib-olla mis on ka üks põhjuseid, et, et see ruum, kuna see ruum on seal muusikas olemas, et siis võib-olla selle tõttu tahab ka näiteks jaapanlane seda kuulata, et ta saab selle muusika kaudu siia ruumi rännata. Aga tõesti nüüd viimasel reisil kuidagi ma kogesin teravalt seda kontrasti, et kui sa oled suurlinnas, ütleme, viibid üsna väikestes ruumides metroodes, kus on väga, väga palju tuhandeid, et võib-olla miljoneid inimesi päevas käib, käib läbi ühelt ristmikult ja, ja siis jõuad tagasi siia väikesesse Eestisse. Siis tõesti Tallinna lennujaamas ma tundsin, et mul on nutt kurgus, sest minu jaoks lihtsalt see ruum on niivõrd oluline, et mul oleks seda ruumi ruumi olla ruumi luua, võimalus nagu vabalt looduses liikuda, mis ei ole sugugi enesestmõistetav. Tegelikult suurem osa neid väärtusi, mida, mis meil siin on ei ole väga paljudes maailma riikides enesestmõistetavad. Et võib-olla just see äratundmine püüda siis väärtust Ta ta neid kõige lihtsamaid asju, mis meil on. Mari, kuidas sul on praegu loominguga, kas on uus plaat tulemisel või on seal mõtted juba sellega seoses? Hetkel on selline võib-olla väikene mõttepaus aga põhimõtteliselt juba on juba päris suur hulk uusi lugusid niimoodi uutel ja ootavad ainult siis, et nad saaksid sellise vormi. Ehk siis plaanin uuel aastal ja hakata tööle uute lugudega. Et, et hakata Ta salvestama uue albumi materjali. On sul ka meile väike vihje anda, et mis teemal või millest need lood on, mis on sind inspireerinud neid loom. Müüdid, müüdid. Just hetkel hetkel on selline suund kuidagi tekkinud, et eks nagunii oma siis iseenda loomingu kaudu, kui siis võib-olla ka uurida ja vaadata, et mida on esivanemad sellel teemal rääkinud maailma loomisest. Et ühelt poolt me ju loome iga päev seda maailma ja võib-olla tundub, et praegu justkui maailmas on niivõrd palju probleeme ka looduse osas, et et on pidev vaesustumine tegelikult toimumas inimtegevuse mõjul. Tasuks võib-olla korraks pöörata pilk tagasi ja vaadata, mis, mis esivanemad selle teema kohta on arvanud. Ja siis muidugi vaatan, kuhu ma ise selle enda mõttega sellelt sellelt baasid jõuan. Kuskohast sa leiad vanu lugusid, käid sa kirjandusmuuseumis või on sul mõned sellised tuttavad targad inimesed, kes teavad lugusid? Ja mul on väga head tuttavat, kellelt ma saan alati nõu küsida minu lauluõpetaja Janika Oras, kes mind siis magistratuuri õpingute ajal juhendas. Alati, kui mul on mõni küsimus, siis tema on selline kui elav elav arhiiv kus ma saan nõu küsida. Aga loomulikult jah, arhiiv ise samuti, et on olemas ju väga-väga palju laule, väga palju sõnu on digiteeritud ja täiesti ligipääsetav igale inimesele. Meil on olemas regilaulu andmebaas, kus saab otsingusõna järgi otsida laule. Võib olla teema järgi, mis sind huvitab. Ja loomulikult, et kõik rahvalaulumaterjalid ja väljaanded, mis on, mis on seni kokku kogutud, et aga jah, õnneks õnneks on seal põhjatu, põhjatu arhiiv olemas. Mis sa arvad või kas sa tead, kui palju on selliseid laule, mida meil esiemade sisad, laulsid jõulude ajal ja mis ei ole see nagu põhiline aisakell, mis praegu on aga, aga mõned sellised. Kas ära unustatud või? No on üks, mida päri pärimusmuusikud ikkagi pühade ajal laulavad on, säutsin pühi tulevada, et. See on võib-olla ehk kõige tuntum Tuntuim neist pühade pühadelauludest, aga neid laule ei ole väga palju, et kindlasti tegelikult see mardi- ja kadripäevakombestik on, on kordades rikkam pööripäevadel see fookus vist on olnud natuke teises kohas saada sinu jaoks on talv rahulik aeg. Pigem küll jah, võrreldes suvega kindlasti rahulik aeg, mis toob uus aasta, oskad sa öelda, oodata? Ei oska? See ongi minu elukutse, selline eripära. No mõned asjad on küll paigas uuel aastal, aga mingis mõttes ma alustan igat aastatel puhta lehena. Ma ei tea, mida uus aasta mulle toob. Ja see natuke hirmutav, see käib selle vabakutselise elu juurde. Aga teisest küljest on see ka väga põnev, et see hoiab mind käimas, et tulevik on tundmata. Aga selle eest täis võimalusi erinevaid. Ja, ja nii ongi, et mul on õnn olnud tõesti päris mitmeid selliseid erinevaid põnevaid väljakutseid vastu võtta ja muidugi ka ära öelda, et see on ka suur oskus, mida tuleb. Et kuidas, kuidas elada nii, et oleks aega piisavalt iseendale ja, ja perele ja siis loomingule. Et kõik need asjad oleksid tasakaalus, et et eks seda kunsti ma arvan, et õpib inimene viskama terve elu, aga sul on see selge või vähemalt tead või selge küll ei ole. Aga tead, kuidas aega võtta. Ma olen teel sinnapoole, aga mida sa teed, kui sul on aega, no tähendab minu jaoks tegelikult vot suitsusaun on kyll selline imevahend, et, et seal ei ole lihtsalt varianti. Et seda köetakse päev ja seal käiakse kaua. Et, et see on selline hea vahend ennast maailmast välja lülitada, et minu arvates sellised hetked kus sul ei ole telefoni, sul ei ole ühtegi ekraani, sul ei ole neid viimasena viimasel ajal paraku selliseid negatiivseid uudiseid taustal jooksmas siis see aitab nagu inimeseks jääda, kui ennast piisavalt sageli välja lülitada. Aitäh, mari, kalkun ja palju jõudu ning häid laule. Suur tänu.