Vikerhommiku stuudios on nüüd hea meel tervitada tart ühenduse kaudu. Korstnapühkijad Triin Rebane, tere hommikust. Tere hommikust. Põhjus, miks me oleme teid täna stuudiosse kutsunud, on see, et hiljuti sai lugeda, kuidas korstnapühkija leid on järjest rohkem juurde tekkimas. Amet pakub inimestele huvi ja ma esimese asjana küsiksin kohe, et, et kui meil praegu teame, et korstnapühkija amet on üsna populaarne, mis teid selle juures paelus, miks te hakkasite korstnapühkija, eks? Huvitav tee on väga selline värvikas, väga vaheldusrikas. Et ei ole sellist ühe koha peal passimist kogu aeg liikumises. Nii palju, kui ma mäletan teie varasematest intervjuudest, siis te olete öelnud, et enne kudest korstnapühkija sai, siis te olite tegelikult aastaid selle peale mõelnud, miski hoidis siiski tagasi. Mis seal tagasi hoidis. Ma isegi ei oska öelda, seda ka jõudis, elu oli nii kiire ja teised mured ja tööd olid silmapiiril. Et jah, kolm aastat võttis, võtsin hoogu, et saada korstnat veski, eks. Et see mõte enda peas selgeks mõelda. Aga kui lõpuks, siis alustasite õppega, kui keeruline see oli? Alguses oli väga raske, kaks päeva, ma ei saanud mitte midagi aru, mida need mehed seal räägivad omavahel. Aga et mitte väga narr välja näha, siis ma kirjutasin need sõnad üles, kodus guugeldasin, mis need tähendavad. Ja nüüd ma naeran alati korstnapühkija seltskonnas, et kui mehed omavahel räägivad, siis ma räägin ka nendega kaasa ja siis naised ütlevad neile, et jälle te räägite tööst, siis ma ütlen, et see on ainukene seltskond, kus ma jagan meestelt, mida nad räägivad. Rasked siis sõnad või või need rasked kohad olid alguses? Viimane õõr siiamaani küsitakse mu käest, mis asi viimalõõr. Mis on kütteseadme korstna vaheline ühendus, leer. Aga need on üksikud väljendid, mida kõike õpetatakse ühele korstnapühkija, no ma kujutan ette, et kui inimene tuleb ja ta ei ole mitte kunagi korstent pühkinud või korstnaid puhastanud, siis siis peab alates sellest tööasendist kuni siis tuleohutusele vist õpetama. Ja kõike peame jälgima. Ergonoomilised on ka väga tähtis, sest muidu hakkab tervis varsti üles ütlema. Et sa pead ikka jälgima, kuidas katuseleriti, kuidas liigud nagu Kazbed, liikuma kõiki lihaseid tunnetama. Küsibki, et kas alla ei kuku, ei karda kukkuda. Kartma peab natukene alati, muidu lähed hulljulgeks valesid otsuseid. Ikka õpetatakse juba kursustel. Noh, mitte väga ikkagist oma kehatunnetuse pead sa ikkagist ise kätte saama. Aga kursustel, kuidas süsteemid töötavad, nüüd on hästi palju igasugu pelleteid ja gaasikitleid ja su juurde tulnud. Et kõiki neid seadusandlust pead sa tundma. Kui keeruline see on orienteeruda siis nende erinevate süsteemide erinevate korsten vahel, sest ma kujutan ette, et küttesüsteemid majadel ju ei ole standardsed. Ja enam ei saa niimoodi hakkama, et sa lähed, võtad ühe luua, õlale ja teise luua, paned kohvrisse ja lähed tööle, nüüd on ikka autol luudasid täis, sest erinevate korstent jaoks on erinevad luuad olemas, et kõiki, kõiki korstnad ei tohigi ühe sama luuaga pühkida. Ja ka tööriistakohver on ka ikka päris päris korralikult asju täis juba, et et seal peab väga palju vaatama, kus, mida sa teed ja mida sa kasutad. No kui me küsisime enne, et mis oli kõige keerulisem selle õppe juures, siis kas oli midagi sellist ka, mis olid kohe hästi lihtne. Äravis värgil. Lihtne olid veed, tead, ütlevad alustama katuselt. Trolliva. Mina läksin õppima, ma olin nagu täitsa puhas leht, et noh, nii palju, kui ma ema juures katelt oli näinud ja või isegi polnud elu sees ühtegi korstnapühkijad näinud, enne kui ma läksin seda õppima. Kas selline tunne tekkis ka vahepeal, et jätaks hoopis pooleli? Ei, mitte kunagi. Siiamaani teen rõõmuga seda tööd. Aga kuidas koolitus tegelikkusele on vastanud, et noh, peaaegu igal erialal on ikkagi olukord selline, et kui tullakse koolipingist, siis ollakse saadud mingisugune pilt mingisugune ideaalpilt, võib-olla isegi sellest eesootavast tööst milliseks see töö siis kujunes, see nii-öelda karm tegelikkus. Kui ma kooli lõpetasin ja kutsetunnistuse kätte sain siis ma arvasin, et oo, ma olen nii tark ja nii tegija. Kui me kaks aastat hiljem selle peale mõtlesin, milline Molinguma kooli lõpukursuse lõpetasin, siis ma mõtlesin, et ma olin ikka nii noor ja roheline, kõik tuleb töö käigus, enamus tuleb töö käigus ikkagi. Milline siiamaani on olnud selline kõige parem õppetund? Noh, neid asju on ikka päris palju, siin erinevates kohtades juhtub erinevaid asju. Kui korstnalõõri luud jääb näiteks soemüüri kinni, seda mul koolis ei õpetatud. Ma ei saa jätta lõõri luuda inimesele soemüüri, ma pean selle välja. Tunnetama peab on omani, andsid java nõksud. Kui üldse enam abi ei saa, siis tuleb teine luud appi võtta teise luuaga natuke aidata kaasa. Või kui korstnaluud jääb korstnasse kinni, siis täpselt samamoodi. Kas see ongi korstnapühkija õudusunenägu, et luud jääb korstnasse kinni? Ja käte, sa pead selle saama, sest muidu inimene ei saa enam kütta. Aga see on üks, üks minu hirmudest küll jah. Lapsena te kartsite kõrgust, korstnapühkija peab ikkagi ronima üles, katusele, seal korstna otsas oma töö ära tegema, et et kuidas kõrgusekartus sellega kokku sobib. Kõrgust ei tohi, karta on, et ei tohi karta, mina kardan konna kus need konnad keldrites vahest on juhtunud. Aga kuidas sellest kõrgusekartusest üle saab? Mina alati naeran seda, et mina sain kõrgusekartusest üle siis, kui ma sain lapsed sest nemad armastasid ronida ja neile pidi järgi ronima. Vaikselt harjutades ei mina vaikselt järjetud, mul laps tahtis kohe ikka piirivalvetorni üles minna ja siis me läksime koos ja siis, kui ma keskendusin lapsele, siis ma jah, endalegi üllatuseks ei kartnud enam kõrgust. Aga mida veel korstnapühkijad karta ei tohiks või mis hirmud seal võivad vastu tulla ja mida peab ületama, noh, ma kujutan ette, et võib olla selliseid olukordi, kus ruumid on suhteliselt kitsad, kusagil keldrites klaustrofoobiat ilmselt põdeda nagu väga ei saa. Köögivalamukapid on, nendesse tuleb pugeda sisse vahest pea ees ja sest korstnajalad on seal kuskil taga peidus. Kitsaid kohti ei tohi karta, koeri ei tohi karta, noh selles mõttes natuke pead ikka kartma tausta, oma neid, kuidas hästi hea suhtleja, pead olema. No vot ma just tahtsin küsida, et kuidas inimestega suhtlemisega on, et see on ilmselt ka üks asi, mida tõenäoliselt koolis ei õpetata, ei et et inimesed, kes korstnapühkija tellivad, võivad olla ju väga isemoodi. Jaa, on küll, aga ütleme nii, et 99 protsenti on ikka väga toredad ja ootavad korstnapühkijad ja mõnel isegi lauake kaetud ja siis me rauda ja pärast pärast vahest, aga no vahest on nii kiired, järgmised kliendid juba ootavad, et päris iga kliendi juures pidusööki ei saa nautida. Aga ikkagi on niimoodi siis, et osa inimesi ilmselt noh, kes on Üksikumad või elavad omaette, siis kasutavad ka korstnapühkijad kui oma päeva või nädala või võib-olla isegi kuu sotsiaalset suursündmust. Oja, kui mina teen tööd, siis tavaliselt ikka istutakse mul kõrval ja räägitakse igasuguseid jutte mulle. Ja siis mõni ütlebki, et issand, ma siin jutustan, et see asi peab tööd tegema, seda ei, eelmine pärast räägijatega ma pähe ei pea midagi õppima. Lähebki töö kiiremini. Nii et korstnapühkija on teatud mõttes nagu selline stereotüüp baarmen ist, kes ka kogu aeg kuulab oma klientide lugusid ja seda kindlasti, aga korstnapühkija siis on meil mingi selline ametieetika ka, et see, mida klientidelt kuuldakse, seda edasi ei räägita. Ma ei tea kuskil, meil kirjas ei ole seda minu teada aga inimesel peab endal eetika sees olema, et päris kõike ei ähvarda. Edasi. Väga kenad Rebane, me kuulame vahepeal muusikat, see on Triinu valitud soovilugu ja siis jätkame jutuga. Ja ennast valmis sest moodust pealatu provana. Miski ärkab ta veel hetk ja olengi vaala kasvaks saalis. Kas ta on tõu naerma või kui on nuud nii vanas vaksalis, siin? Ja millest mööda astusi? Või siis Ivo Linna, vana Vaksal, korstnapühkija, Triin Rebase valitud lugu ja Triin rebasega parasjagu ka intervjuud teeme, siis räägime sellest, millised on siis korstnapühkija, töömured ja rõõmud. Triin. Teadupärast ei ole see väga tavaline, et üks naisterahvas hakkab korstnapühkija, eks. Mida teie pere sellest arvas või arvab praegu ette sellise teiega, tegelete? Minu pere väga toetav, kõik väga elasid kaasa sellele, et ma hakkasin korstnapühkija, mu sõbrad kõik, kõik, kõik. Muide, esimesena ütlesite selle mõtte välja kellelegi, et mis see esimene reaktsioon oli. Mu kadunud vanaema arvas lõpuni, et ma olen segane. Aga nad on selles mõttes ikkagist. No tead ikka väga uhked mu üle. Aga mismoodi see teiste korstna pühkijate suhtumine? Ma väga kartsin, kui ma läksin sinna esimest korda sinna kursusele, et kui ma sealt uksest sisse astusin, et vaadata, et mis asjus esid, otsib, väga toetavad ja siiamaani kõik mul sõpruskond ja kõik, kõik korstnapühkijad on väga-väga toetavad. Aga te ütlesite viis aastat tagasi ühes intervjuus, et naiskorstnapühkija on siiski veel keeruline olla, sellepärast et naisi on päris vähe. Kuidas tänaseks olukord on, kas on kuidagi muutunud? Natukene on juurde tulnud juba ja üks tüdruk käis isegi minu juures praktikal. Aga ta läks, õppis arstiks, pärast seda. Temaga vestelda tagantjärele, et mis selle otsuse siis ala vahetada tingis? Ei, ma naersin, et mis sul viga, et siin võtate korstnad vihka kohvri ühte kätte ja perearstikohvri teise kätele koduvisiidile. Aga kas te teate, kui palju Eestis kokku lisaks teile naisi korstnapühkija töötab praegu? Kutsetunnistus on äkki mingi kümnekonnal päris täpset numbrit ei tea, aga aktiivselt paar-kolm tükki vist töötab. Ma tean, et Harjumaal on üks, üks tütarlaps, kellega me nagu üritustel ka suhtlema, et rohkem naisi üritustel ei ole läinud, niimoodi. Aga teil mingit eraldi seltsi ei ole, naiskorstnapühkijad, selts. Meid on nii vähe veel meestega kokku, teemegi kõrvale, naised ka natuke? No praegu on ju ilmad jahedad, mis tähendab, et kütteperiood käib täies hoos. Kuidas teil töökoormusega on, et kas nüüd hakkab juba vähemaks jääma või vastupidi, tuleb juurde? Natukene võrreldes siin sügise algusega natuke vähemaks jäänud, pimedaks läheb kiiresti. Aga selliseid SOS ärkajaid on ikka ikka leidub. Külmade ilmadega ongi see, et sa lähed inimese juurde kohale ja võib juhtuda niimoodi, et ups mul on, tuli all ei ole midagi teha, siis on keeruline puhastada natuke. Üldiselt jah, kui siibrid kinni ei saa panna, siis ikka ei saa puhastada väga. Siis on oht, et sa paned põlema selle korstna äkki. Korstnapühkijad peavad küttesüsteemidest kõigist nendest lõõridest korteritest päris palju teadma ka, kui hästi tundub, et üks keskmine eestlane oma küttesüsteeme tunneb, neid valdab ja oskab nende eest hoolitseda. Ikka leidub neid, mõned võtavad, et kord aastas käib korstnapühkija, siis mõni proua võtab ise ka vahepeal soe meeli tühjaks, kui seal tuhka liiga palju sees on. Aga üldiselt ikka tuntakse, aga noh, need moodsad pelleteid ja need, mis meil on siin gaasikütted, et neid väga inimesed ei taha ise näppida ega ei ole vaja ka elektroonika vastu, ikka ei ole mõtet. No Eestis on olnud vähemalt Nõukogude ajal selline traditsioon, et ahju sellisesse klassikalisse tavalisse ahju lükatakse enam-vähem kõik, mis põleb. Kuidas korstnapühkija sellesse suhtute? Mina ütlen alati, tahi pole prügikast. Aga kui sa teda prügikastile kasutad, siis sellel on tagajärjed ka. Mis need tagajärjed on? Ahi laguneb, ahi tahmab, korsten pigistab, läheb põlema. Hea on, kui läheb Aid korsten põlema, halb, kui läheb majaga otsavel. Aga kuidas ma tavalise inimesena, kellel mul on kodus ahi, siis kuidas ma saaksin ise seda jälgida, mul olukord ei ole liiga kriitiliseks läinud. Ära pane ahju prügi, prügi käib prügikasti. Aga isegi kui ma kütan korralikult õige materjaliga, et kas kuidagi on mingid märgid, mis näitavad, et olukord võib minna ohtlikuks ja oleks aeg kutsuda korstnapühkija, kes vaataks selle süsteemi üle. Kui ikkagist tõmme nõrgeneb ja sa tunned oma kütteseadet ja kuulad ja näed, et ei tõmba enam sellise õhinaga, nagu ta kogu aeg on tõmmanud siis on mõistlik kutsuda keegi vaatama, mitte helistada korstnapühkija kohale ja siis öelda, et pool aastat juba on selline jamal. Miks sa kohe j? Et kas mõni aastaaeg on korsten tee puhastamiseks parem kui, kui mõni teine noh, võhikuna võiks arvata, et suvi on selles mõttes hea, et siis harvemini tehakse tuld kuhugi pliidi alla või ahju. Tegelikult kui iga aasta korstent pühkida, siis vahet ei ole, mis aastaajal seda teha. Lihtsalt suvel on parem katusel käia, suvel ei ole tuld all, ei ole vaja kütta. Suvel võib jälle see olla, kui seal on madal rõhk siis hoopis sealt korstnas, kus peaks välja tõmbama puuksisse. Nagu miks pliidid suvel ei tõmba selle pressi tõmbagi. Ja ilmselt on suviti ka nõudlus korstna pühkijatele väiksem, ehk siis on lihtsam korstnapühkija kohale saada. Seda küll kevadel ja suvel, siin on natuke väiksemad järjekorrad, et sügisel, augustis me, meil on juba järjekorrad juba augustist aasta aega ette pannakse juba järjekorrad kirja. Et käime pühkima, sära, öeldakse. Pane mulle uus aeg, järgmise aasta sama kuupäeva peale. Me juba teame, kus me käime. Inimesed juba teavad ka, et peab ruttu reageerima, muidu. Ja kui sa nüüd ikkagist septembris helistad, siis on, siis ei ole vaja imestada, kui korstnapühkija ütleb, et järjekord on kaks-kolm kuud. Korstnapühkijad traditsiooniliselt on käinud vormis ringi ja vormil on kuldsed nööbid ja nendega on seotud hulk uskumusi. Muuhulgas see, et korstnapühkija nööbist kinni võtta desse ja noh, vist üks natukene rajum versioon on sellest veel, et kui sa selle nööbi sealt kuidagi kätte saad ja endale hoiad, et siis see toob õnne. Kas tullakse endiselt ligi ja, ja võetakse nööbist kinni. Ja väga palju ma naeran, et tüüpiline eestlane on selline, kes ütleb, et vaata, näe, korstnapühkija, nüüd nööpi keerutada, siis ta kõnnib kiiresti minema, ta julge tulla. Päris palju tullakse ikka. Ma tean, et teil oli unistused laseksite endale teha sellise kleidi, kus oleks ka rida kuldseid nööpe nagu korstnapühkija vormil. Kas see kleit sai tehtud? Veel ei ole tehtud, äkki, kui mul 10 aastat täis, siis ma teen, äkki. Me saime niipalju, et me saime paraadvormile, naised võivad seelikut kanda paraadvormiga vorm ei tohtinud varem väga mitte ja polnud tantsinud, polnud aga naisi ja nüüd on naisi rohkem tulnud. Lõpetuseks, Triin, millega te veel tegelete? Korstna pühkimine ei ole ju ometi ainus tegevus teie elus. Ei ole rahvatantsu, tantsin, käed korralikult puhtaks saan, siis teen käsitööd ka. Kas see käte korralikult puhtaks saamine on suur väljakutse pärast agarad korstnapühkimist? On, et ütleme, et siin hooaja lõpuks on ikka nad suht härra parkunud, need käed kreemitan päris korralikult. Ja siis väike maniküür, mul on kogu aeg maniküür, pikad punased küüned. Naeravadki Ma naeran, et oma küünetehnikule, et minu küünedama visiitkaart, sest linna peal tullakse, küsitakse, et kas, kas te oletegi pikkade punaste küüntega korstnapühkija või? Olen kyll jah. Aga mis on kõige parem vahend, kuidas siis tahmast ja must sellest sodist, mis korstnast tuleb, et sellest käed puhtaks saada, sest seda tuleb ju ka tavainimestele ette, et võivad ikka kas riided või käed tahmaseks minna. Minul on see hea, et see vorm, mis mul seljas, on ikkagi traditsiooniline korstnapühkija, farmeta hoiab enamus tahma kinni, aga kael, nägu ja käed on, mis on mustad. Kõik külma veega pesta. Mina ei taha külma vee alla minna. Vaikiv proovin sooja veega ja natukene seepi ja natuke harjaga hõõruda ja saab parem. Ja kui muud ei aita, sitleb nõusid pesta hästi palju. Selge pilt, aitäh, Triin Rebane korstnapühkija, et täna hommikul muljeid tööst ja elust laiemalt meiega jagasid.