Vikerhommikul on nüüd äärmiselt hea meel tervitada meie stuudios Ivo Linnat, tere, Ivo. Tere hommikust kõikidele Vikerhommiku kuulajatele. Hommikusaate juhina suur kiusatus on küsida, milline on Ivo linna tüüpiline hommik. Tüüpiline hommik on kahesugune. Kui on vaja kusagile minna, siis ma ei tea, millest see tuleneb, aga ilmselt vanusest siis bioloogiline kell hakkab märku andma kusagil keset ööd. Ja mingisugune ärevus on sees, et ahah, ma pean olema hommikul seal kuskil. Kui nüüd aga kusagile minna ei tule siis ma, ma olen hommikune magaja ja küll mina magan siis niikaua, kui kui vähegi võimalik on, sellepärast et elu on olnud öine ja, ja see on kuidagi sisse programmeerunud. Et ma võin küll minna õhtul vabal õhtul vara magama või noh, ütleme inimlikul ajal. Aga mul seda und jagub ka siis hommikul, nii et seda ma seda ma naudin tegelikult väga-väga-väga seda hommikust und. Ma peaaegu ei suuda uskuda oma kõrvu, kas on tõesti võimalik, et kui Ivo Linnal on mõni tähtis minek või esinemine, et ta on ärev pärast kõiki neid aastaid? Ja, ja see pole ainult ütleme noh, kas või siinsamas raadios oli ju, Me salvestame memoturniiri ja miniturniiri. Ja tüüpiliselt algavad need ülesvõtted kell 11. Ja ma tean, et ma pean minema, see on püha asi. Ja, ja vot siis olengi kuidagi ärevil. Jah. Ja võtan seda ükskõik kuhu minekut ikka kui väljakutset. Sa pead olema valmis. Ja jah, on küll nii. Mis kuuluvad sinu hommikusse, ma ei tea, milline äratuskell, milline jook, milline söök, millised rituaalid. No. Joogiks ikkagi must kohv. Ja ma olen vahepeal üritanud ka ütleme, piimaga seda kohvi lahjendada või segada. Aga millegipärast ja ma mõtlesin selle ükskord välja ka. Olgu see naljaga pooleks öeldud, et kui ma läksin omal ajal ülikooli ja ülikooli kohvikus oli eriliselt hea kohv. Tollal vähemalt tundus, miks ma joon musta ja mõrudat kohvi lihtsalt sellepärast, et suhkruga kohv oli kaks kopikat kallim, üks maksis viis ja teine seitse ja see vahe tundus väga suur. Nii et ma olen jäänud mustale kohvile truuks ja, ja suhkrut sinna sisse ei pane. Kohv peab olema ja, ja midagi ma ikkagi söön. Ei ole sellist asja, et noh, igal hommikul tingimata söön putru. Aga kuna mul kallis naisuke on väga igasuguste salatite tegija siis siis ma olen noh, meeldivalt sunnitud seda mängu kaasa mängima. Pigem midagi kerget, jah. Ja, ja siis siis vaatan, mis päev ette toob, sellepärast et. Tegelikult ma olen ju vabakutseline inimene, igapäevane erinev. Ma ei pea iga päev kusagile kindlasse kohta tööle minema. Sätin oma liikumisi ja kuna mul on lapselapsi, siis üritan ikkagi neid käia vaatamas, et nad selle vanaisa nägu ära ei unustaks ja ütleme, toimingud siin-seal, eriti hea on see, kui kui ei olegi midagi plaanis, siis ma olen läinud mõnikord mõnda raamatupoodi ja veedan seal paar tundi ja vaatan, mis nad trükkinud seal juurde on. See tegevus, mulle väga meeldib. Kuidas sa oled alati nii positiivne? Ma arvan, et ma olen aitäh muidugi selle arvamuse eest. Ma olen saanud selle kodust kaasa ja eriti oma ema käest. Need inimesed, meile eelnenud põlvkond nägid õudusi küll ja küll ja pidid läbi elama igasuguseid asju. Ja see, see mehisus, kuidas nad karmidest rasketest vaestest aegadest üle said, see on absoluutselt imetlusväärne. Sest et raha ju polnud. Ja meid toitis aed, millest, mille eest tuli hoolitseda iga päev hommikust õhtuni ja, ja kuidas mu ema selle kõik vastu pidas, seal, see on tõeliselt imetlusväärne. Ta ei halisenud mitte kunagi. Ja ma olen aru saanud, et kui on raske olukord, siis pigem püüelda võib-olla selle poole, et mitte kedagi sõimata, mitte kedagi teist süüdistada vaid iga hinna eest proovida see olukord lahendada. Tuleb välja tuleb, ei tule, mis sa teed? Et ma olen aru saanud, positiivne ellusuhtumine on edu alus. Siia otsa on kohane küsida, aga milline siiski on pahas tujus Ivo Linna? Noh, eks neid nagisemisi ja naginaid ja riiukesi ja arvamuste erinevusi on kodus ka mõnikord. Need bändid, kus ma olen ju tegutsenud ja tegutsen seal, on ka vaidlemisi ja, ja niimoodi. Aga, aga noh mina ei tea, pigem olen vait ja räägi midagi. Kui hästi sa oskad või oskaksid ette kujutada elu mitte-kuulsana? Siin on asi väga lihtne, Eestis on väga lihtne elada minu meelest isegi siis, kui su nägu on tuttav. Ja kuna ma olen olnud ikkagi kas või telepildi vahendusel 51 aastat ekraanil olnud siis paratamatult see pikk aeg on teinud seda, et noh, inimesed teavad ja tunnevad ja praegugi, kui kui veel neid esinemisi on ekraani peal, siis tore on see, et alustasin siin pikka juttu praegu kaugelt pihta. Kui kusagil praami peal või mujalgi. Mõni laps tuleb, läheb mööda ja näitab emmele, näe see Ivo Linna seal seal seal väga tore tunne. Eestis ei ole tuntud olla raske, sest mingid meeletud fanaatikute karjad sind ei piira, keegi su riideid ei taha seljast puruks rebida. Nii et see tegelikult ei ole üldse raske, pigem ma ütleks, on meeldiv, kui ja see, see tunne on ka minul, kui ma näen näiteks mõnda tuntud inimest, keda ma isiklikult ei tunne siis sa ütled talle automaatselt tere. Sest ta on meie kõikide oma. Ja sellepärast minu jaoks on ka väga meeldiv, kui inimesed tulevad, ütlevad. Oi, tere. Me pole kunagi näinud, kas ma tohin teie kätt suruda, loomulikult. Kas on olnud näiteks mõnikord sellist hetke, kus sa igatsed, et sa tahaksid olla täiesti anonüümne? Ega tegelikult vist ei ole, sellepärast et seda anonüümsust ütleme seda tegelikult ikkagi jagub ka, sest ega ega kõik inimesed mind ka ei tunne. Ja eriti mu kalli Muhu saare inimesed, nad ei võta ju mind kui, kui mingisugust teab keda, eks ole. Räägid inimestega juttu ja ei, ma anonüümne on see, see tunne on olnud mõnikord hea. Mõnel reisil käies, noh, ega see ei tähenda seda, keegi mind ei tunne, nüüd ma keeran siin mingisuguse tohutu käki kokku. Aga jah, seal ma olen seda tundnud, et keegi tõesti sind ei tunne. Võid vabalt jalutada ja keegi vahi tagasi, aga, aga teisest küljest see edevus. Edevus, mis teebki vähemalt Ita Everi sõnutsi ühest artistist artisti, see ei ole minust kusagile kadunud. Nii. Korra olid need vallad. Ei, null viis loose armee aknast siis vii, kes. Kuhu jääb? Ja tuppa ja nüüd ta on suur päevitus kahtluse alla. Täis armastuse, roosi, printsessi nii väga osav, nii, sest ta ainult. Ja vallad. Vikerhommikus on külas Ivo Linna ja me räägime nüüd natukene lõppevast aastast natukene algavast aastast. Kui sa vaatad tagasi aastale 2019, milline see aasta on sinu jaoks isiklikult olnud? See aasta on olnud nagu iga teine. On olnud kurbust, on olnud suurt rõõmu. On olnud lahkujaid, kes ometi olen vähemalt nii enda jaoks selle korraldanud, kes kunagi ei lahku. Sest Ma olen aru saanud, et ka nende ka, keda ma enam ei näe ma saan nendega endiselt rääkida, ma saan sealt vastuseid oma küsimustele. Aga teisest küljest see aasta on olnud uhke, noh, oli ju mul juubel. Ja tuur, need kontsertid olid minu jaoks imelised, neid esinemisi on jagunud. Ja võib-olla siinkohal oleks paslik öelda publikule, kes tuli kolmandal detsembril Jaani kirikusse. Ja seda publikut oli meeletult, see oli, see oli täielik šokk, kui me siis sealt kõrvaltuksest vaatasime-piilusime sinna kirikusse minu meelest seal ei ole, vähemalt siis, kui mina olen esinenud, ei ole kunagi nii palju rahvast olnud ja see oli üks selle aasta tipp-kontsert on erakordselt tänulik, sest et sellised hetked kuidagi aitavad. Noh, enesehinnang võib-olla seda on patt öelda, aga enesehinnang nagu tõuseb. Ja sa saad jõudu edasi minna, sest et on ju ka neid esinemisi, kus võib-olla sa oled väsinud, mingi asi ei sobi alati ei ole seda vormi ka. Sa küll naeratad ja üritad rahvast ära petta. Ja mõnikord õnnestub, aga aga sellised hetked jäävad sellest aastast väga-väga meelde, noh üks üks tippe, vaata et kõige tipum oli see, kui kui 14. mail sain ma järjekordselt vanaisaks. Väikene Eevi sündis. Ja, ja vaata, need on need asjad, mis, mis teevad ühe hetke üliilusaks, ma ei tea, see on, need on, need on need kõige tähtsamad. Nii et jah, igasugust on olnud sellel aastal. Aga, aga tore aasta oli jah. Kui vaadata üldisemalt tagasi kogu Eesti elule aastal 2019. Millise pilguga sa vaatad tagasi sellele aastale? No loll ja labane, mis seal salata, nalja tõesti nabani, sellepärast et küllap see on mujal maailmas samamoodi. Et mingis vahes unustatakse tegelikud ülesanded ära, keskendutakse omavahelistele nääklustele. No ega me poliitikast ei räägi, glo kasvõi poliitikast ka. Aga, aga ütleme, tänapäeva tehnoloogia annab nagu ma olen aru saanud, ma eriti ei süvene sellesse rajooni annab võimaluse valimatult öelda oma arvamuse välja nimetame neid siis vihakõnedeks või millekski muuks. Et see niuke tühja-tähja loopimine. Ja siinkohal ma ütleks, et selle nalja nabani rajooni tegelased võiksid minna ja väga süvenenult vaadata filmi tõde ja õigus. See oli üks minu jaoks selle aasta kultuurisündmusi. Tammsaare on geniaalne inimene olnud ja see film on absoluutselt suurepärane. Seal Sa vaatad ennast nagu peeglist, sellised me oleme. Aga me võiks midagi õppida, et mitte lahmida ja selle kraavi kaevamisega tegeleda üheskoos ja, ja sõbralikult. Kas ma loen siit välja, et fookus on natukene nagu kaduma läinud äkki? On on kõvasti, on läinud kaduma kõvasti ja, ja see on uskumatu, kuidas selgetele küsimustele osatakse anda erakordseid ümmargusi vastuseid. Selle asemel, et kasvõi öelda ühesõnaliselt, jah, asi oli nii või? Ei. Me teeme naa. Noh, räägitakse hoopis muudest asjadest ja, ja see selline hämamine, see, see võib vihastada, aga pigem luban endale ühe kurva muige ja mõtlen, et sõbrad, elu on väga lühike asi. Mina mõtlesin ka 20 aastasena, do How nüüd me tuleme ja me oleme viimased 50 aastat on sundinud mõtlema mind kui silmapilk see pool sajandit on olnud, nii et et ajaraisk on, on üks, üks väga kuri tegu, asi. Mina soovitaksin küll tegeleda asjaga ja, ja püüda mitte rahmata oma taskutesse rohkem, vaid 11 aidata ja jutt on ju muidugi ilus küll, mis ma siin praegu veeretan, aga aga nii ta võiks olla ideaalis muidugi. Väga palju on olnud sel aastal meedias nii hinnanguid kui uudiseid, kui kommentaare tänapäeva noorte kohta. Küll on räägitud sellest, et lõpukirjandid on vaimuvaesed, et tänapäeva noorte keelekasutus ei ole enam üldse see, mis ta võiks olla, olla. Samas kõrval on ilmunud artiklid, et algklasside lapsed ei oska enam kasvõi ma ei tea hüppenööriga hüpata. Siis tulid jälle PISA testi tulemused, mis näitavad, et Eesti on haridusnäitajatelt maailma tipus. Millise pilguga sina näed praeguseid noori? Väga hea pilguga näen muide sellepärast et seda on läbi aastatuhandete ju kuulutatud, kui hukka see noorsugu on läinud, eks ole, meie läksime kaob, kui hakkasime biitmuusikat kuulama ja üritasime eirates keelde pikemaid juukseid kasvatada, eks ole, mis oli ju ennekuulmatu, järelikult noorsugu ongi hukka läinud. Pool puudutab tänapäevast hukka läinud põlvkonda, siis muidugi on selge see, et lastele võiks õpetada käelist tööd. Noh, ikkagi sa peaksid oskama. Poisina ma tean seda, kuidas hoida käes höövlit, saagi haamriga oma pöidlaid purustada, naelu sisse tagudes ja nii edasi. Ja hüppenöörist rääkides siis muidugi hüppenöör teeb rohkem head, kui see pidev telefonis olemine. Et selliseid asju peaks õpetama. Mis nüüd puudutab keelekasutust, siis keel mu suur armastus muutub ajas, sinna midagi teha ei saa. Aga me peaksime hoidma seda, mis meile on emapiimaga kaasa antud, mitte meelega seda ütleme võõrkeelset laenude abil risustama. See kõik on olnud Knix Marichen, palun väga, omal ajal kadakasakslus nõukogude ajal ja siiamaani kestab ikka, okei, davai, tšau. Ja, ja niimoodi need asjad jäävad, tulevad, uued, kaovad. No mul on väga võõrastav kuulata, kuidas nooremad artistid eriti räägivad sellistest asjadest nagu live kontsert. Mis siis teine alternatiiv on teed, kontsert või Kontsert on kontsert. Ja aga, aga see sõna on tulnud vahepeal olid kõik asjad, olid trend. Me rääkisime ainult trendidest, no nüüd see on nagu kõrvale jäänud, nii et see, see keel on pidevas muutumises. Ja selge on see, et keele sõnavara lihtne on võtta uut terminoloogiat võõrkeelest üle, millel eestikeelset vastet veel ei ole. Keelemehed, keele, teadlased, keelekonkursid, võiksid tuua uusi sõnu. Tuleb ilusamaid, tuleb koledamaid, väga nalja tegi mulle see suunamudija. Väga tore sõna. Sellised peakski tulema minu meelest omaks võetud. Omaks on võetud ka siis ühel aastal koledaks tunnistatud taristu ja nii edasi, et kui nüüd see keele nii-öelda keele risustamine läheb aga seda teed, et eestikeelne sõna on olemas siis on valus kuulata, kui ka kõrgetel ametipositsioonidel olevad inimesed räägivad mentidest, establishment, idest ja millest kõigest veel kõikidel on eestikeelne, vähemalt staarisid ja, ja kui inimene läheb kusagile mäe otsa ronima ja ütleb, et see on väga suur challenge mulle või, või niimoodi, et see on jama. Väljakutse. Sinu mõtteid on väga kena kuulata, aga lõpetuseks, millised oleksid Ivo linna soovid uueks aastaks? Esiteks Ivo linnale ja teiseks kõigile eestlastele. Minu soovid Ivo Linnal oleks järgmised. Enne mõtle, kui ütle enne, mõtle, kui midagi teed, sest eks ma mõnikord olen kärsitu olnud ja igasuguseid valesid otsuseid vastu võtnud, kasvõi mõne käelise tegevuse suhtes ja nii edasi. Aga ma soovin, et mul oleks head publikut ikka veel, sest minu käest on küsitud. No sa oled nii kaua laval olnud, et kas sa viitsid veel ja jaksad ja jaksan küll sõbrad ja, ja niikaua kui tervist on, mida ma kõikidele eesti inimestele ka soovin ennekõike tervist, muidugi siis tore on seda tööd teha. Ja rohkem naeratusi, sõbrad, rohkem rohkem headust, sest headus võidab, kõik. Kurjus nagu vist ütles, Čapek närib sind mitte nagu mingisugune hiireke, vaid ta õgib sind nagu tiiger. Et seda ei tohi lasta enda sisse ja ja minu meelest jah, minu arust on kallistusi, naeratusi kõikidele ilusat vana aasta lõppu ja uuel aastal uue hooga. Ivo Linna, suur aitäh Vikerhommikusse külla tulemast.