Meil on täna hommikul külas Einike Sooväli Eesti vabaõhumuuseumis, tere hommikust. Tere hommikust ja ilusat teist jõulupüha, aitäh teilegi ilusat Eesti juurde teha. Ma olen kutsunud sellepärast täna hommikul stuudiosse, kuna täna, teisel jõulupühal on ka vabaõhumuuseumis pühadetoimetused taludes ja mitte ainult täna, aga tänasega need nii-öelda algavad mida on võimalik täna siis vabaõhumuuseumis taludes näha ja, ja üheskoos võib-olla ka teha. Et taludes saab siis näha, mida vanad eestlased jõulupühade ajal tegid, et see jõuluaeg vanade eestlaste jaoks on tegelikult väga-väga-väga oluline. Et tänapäeval hakatakse jõuludeks ettevalmistusi tegema juba novembri alguses, aga vanad eestlased alles 21. detsembril ehk siis toomapäeval. Olgugi et jõulude tähistamiseks oli võib-olla isegi rohkem põhjuseid, sest jõulude aeg, mil sai siis lõpuks kõhu korralikult täis süüa hommikul ennast välja puhata, sai mängida jõulumänge lihtsalt niisama olla isegi väikesed lapsed ja mitte ainult väikeseid, ka suured lapsed, et võta oma käega laualt süüa näiteks vorst ja, ja pähkleid ja, ja liha isegi, et sai kõhu täis süüa, nii et tegelikult jõulud on väga-väga suure tähtsusega alati olnud. Nii et meie taludes saab siis näha ka, kuidas erinevaid meisterdamise näiteks teha siis milliseid jõuluroogasid, söödi ise nende roogade valmistamisel osaleda. Igal pool on selline õdus jõulumeeleolu. Nii et kellel vähegi aega, siis kui te tahate sellist korralikku jõulutunnet saada, sellist tunnet nagu tavalist, et ikkagi maal näiteks elate ise linnas ja pole kuskil kuskile maale minna, siis vabaõhumuuseumis saate selle tunde kindlasti kätte ja pluss siis õhtul kella neljast saate näha valgusinstallatsioon, et see nüüd sel aastal täiesti uus asi, et saate näha, missugused kollid kolavad ringi talvise pööripäeva ajal, sest isegi siis, kui veel ei olnud kristlus Eestisse tulnud, et eestlased pidasid jõule ikka see oligi talvine pööripäev ja pööripäeva aeg on siis selline aeg, kus igasugused paharetid hõljuvad ringi ja üritavad kellelegi koju pääseda ja pahandust teha ja muidugi siis ka esivanemate hinged ja vaimud. Et seda saate siis näha läbi installatsioonide, mis meil sel aastal tehti. Erinevate majade peal on siis selline tore lugu, üks muinasjutt, mis siis ühe maja juurest saab alguse ja lõpeb siis kuuenda maja juures või õigemini Sutlepa kabeli peal. Et see tekitab ka sellise hästi hästi helge jõulutunde, sellepärast et need installatsioonid on selliseid hästi valgusrikkad ja see on siis täiesti selline oma omal ajal või nähtus, nii et kindlasti jääge neid kaotama muuseumisse. Nii et siin on muutus toimunud selles mõttes, et kui varem tõepoolest hakati jõuludeks valmistuma hiljem, aga siis ilmselt pidutseti nagu pikemalt, võib-olla ka. Tegelikult ei pidutsetud pikemalt pidutset ikka kuni kolmekuningapäevani, ehk siis kuni kuuenda jaanuarini öeldakse saartel pidutseti, võib-olla vahel isegi tõesti ka vastlapäevani, aga pikemalt ei pidutsetud, lihtsalt selleks ei olnud aega, sellepärast et need igapäevased toimetusi oli lihtsalt nii palju, et sellist pikemat puhkeperioodi saanudki mitte kuidagi endale lubada, et lihtsalt jõuluajaks. Toomapäeval tehti kõik vajalikud toimetused ära, küpsetati leib valmis, tehti vorstid valmis, peremees pani õlle hakkama, et siis pühade ajal ei peaks enam tegema palju süüa ja muidugi loomatu rikka ära toimetada ja talitada ka jõulupühade ajal, aga üldiselt oli seda vaba aega rohkem, nüüd siis võetigi seda aega lihtsalt, kus oldi hästi palju perega koos. Isegi suured mehed mängisid jõulumängija, naised ja naerdi ja tehti nalja ja lustiti õlgede peal ja tõesti Vitsutati hommikust õhtuni süüa, joodi jõuluõlut, et see oli selline tore puhkeaeg, et, et lihtsalt tänapäeva inimene saab iga päev kõhu täis süüa ka jõule oodatakse ikka, aga et praegu on sellest kuidagi selline ostufestival kujunenud, et vanasti hakati ettevalmistusi tegema alles toomapäeval, tehti suurpuhastus ja tehti muud ettevalmistused ja kuni kuuenda jaanuarini siis üritati kõrvale hoida, mitte kõrvale hoida, aga, aga üritati siis neid igapäevaseid ränkraskeid töid mitte teha metsast, kuid sel ajal ei toodud ja ja näiteks tööriistu ei valmistatud sel ajal lihtsalt puhati ja oldi niisama. Kas jõulutoitude puhul on veel midagi, mis on nii-öelda unustuse hõlma vajunud, aga, aga mida võiks tuua esile verivorste, me teame ja verikäkke ja, ja kõiksugust, kapsast ja kartulit ja seapraadi. Mida veel? Tegelikult verivorsti tehti ka paikkonniti, ainult et peamiselt on eestlased ikka jõuludeks söönud alati seda valget vorsti, ehk siis tanguvorsti, kuhu pannakse, kes sisse ja praetud sibulat ja see on ka väga maitsev, aga et vanasti eestlased ei söönudki kartulit väga vanasti kartrali, üsna uudne nähtus ju eestlaste toidulaual ja söödi pigem kupatatud kaalikaid, kupatatud kapsaid, porgandit, et neid niimoodi natuke keedeti hästi-hästi suurt Gidena, et need olid alati suures kausis jõululaual, siis kindlasti pidi jõululaual olema seapea ja see seapõsk, mida sealt selle pea küljest lõigati, see oli kõige maitsvam, sellepärast et seal oli hästi palju. Nii et tänapäeval lapsed ütlevad peki kohtad, fuimina pekki ei söö, aga vanasti lapsed litsutasid nii kuidas jaksasid, sellepärast et see pekk oli ikkagi kõige maitsvam, see andis rammu ja seda pekki sa ikkagi üsna vähe süüa. Ja siis on asi, mis on täiesti unustatud, on jõuluorikas, mis tegelikult ei olnudki inimestele söögiks mõeldud. Aga see oli siis selline kaitseelement, sest nagu ma rääkisin, paharetid käivad igal pool praegu ringi siin jõulude ajal ja pööripäeva ajal. Et siis see jõuluorikas on selline seakujuline leivapäts, mis pidi kogu jõuluaja olema, laua peal teda ei söödud, aga kui oli karjalaskepäev, siis igale loomale anti seal tükike, et hunti kipuks karja kallale, loomad saaksid palju järeltulijaid ja et oleksid terved, ei murraks jalgu ega ei läheks naabri rukisse. Nii et see jõuluorikas pidi kindlasti laua peal olema. Ja muidugi jah, ikkagi söödi sealihaga sel ajal väga palju ja siis kes oli näiteks laadalt toonud jahu nisujahu, sest noh, üldiselt söödi ikkagi leiba näiteks jõuludeks võib-olla tihti isegi nisusaia või selliseid sarvesaiakujulisi saiakesi ja neid muidugi kangesti taheti. Tänapäeval süüakse ka pähkleid kuigi palju jõulude ajal, aga praegu on komme igasugust magusat nii palju ja piparkooke. Et see pähkel võib-olla ei jõuagi iga jõululaua peal, aga tegelikult vanasti laste jaoks kõige parem maius oli siis ikkagi pähkel, sellepärast et seda sai ju loodusest ja suhkrute, sellist muud magusat ei olnud ja ütleme, kuivatatud õunu või seal jõulude ajal süüa, et olid sellised ikkagi sellised asjad jõululaual, mida siis oma oma põllult sai, sest kust sa mujalt ikka midagi said? Kingitusi tehti ilmselt varasemal ajal. Tegelikult kingitused on ka üsna hiline nähtus, et ütleme, seal 19. sajandi lõpus, kui hakati tooma kuusepuid koolimajadesse ja vallamajadesse juba, et siis tavaliselt korraldati näiteks valla vaestele selline jõulupidu, kus siis jagati neile kassis villaseid sokke, käe või kindaid või siis mingisugust toidupoolist, et need olid sellised heategevuslikud jõulupeod, aga eesti taludes tegelikult selliseid kingitusi tehtud, sellepärast ei käinud jõuluvanagi, vaid käis hoopis jõulusokk. Jõulusokku kangesti oodati, sest tema tõi õnne ja tervist ja üldse igasugust heaolu järgmiseks aastaks. Jõulusokule tuli hoopis kingitusi anda, talle pandi sarvede külge seoti kas siis näiteks vorstirõngas või siis kindapaar või sokipaar. Niiet jõulusokk tahtsid kõik mehed kangesti saada, sest jõulusokku lanti häid kingitusi, et jõulu, kuna see hakkas käima ka siis alles tegelikult taludes alles 20. sajandi algusest linnades küll varem valudes jõuluvana jõudis üsna hilja ja need kingitused, mis siis alguses tehti, üldse, kui see jõuluvana ikkagi käima hakkas, sellise pika musta kasukaga ka karvamütsi viltida ja suure vitsakimbuga, et siis tema tõi ka selliseid vajalik ja asju, et näiteks kui laps sai uued saapad, siis see oli hästi-hästi hea kingitus, sellepärast et saapaid ei saanud endale kogu aeg lubada. Räägitakse, et sageli oli isegi nii, et et kui kirikusse mindi, siis saapad pandi alles siis lastele jalga, kui kirikutorn paistma, sest siis olid naabrid juba lähedal ja siis oleks olnud hea, kui saapad jalas olnud, et oleks saanud näidata, et näed, meie lastel on ikkagi saapad, aga ega saabast ei saanud kuigi palju kulutada, sest sest lihtsalt ei, ei olnud neid nii palju, inimesed elasidki väga vaeselt ja ja, ja siis noh, mõned lapsed kandsid saapaid, mis olid kolm numbrid, suured, teised kandsid saapaid, mis olid juba ikka hästi ninas, nii et kõik kant ikkagi täitsa lõplikult ära kanti, siis vanemate laste riided ja nooremate omasid. Aga kui pikalt on see kirikuskäimise traditsioon jõulude juurde kuulunud? Vot selle kirikus käimise traditsioonid on nõnda, et tegelikult ju eestlastele suruti ristiusk peale juba 13. sajandil, nagu kõik kindlasti teavad, aga ega need eestlased seda ristiusku omaks ei pidanud ja omaks võtta kuidagi ei tahtnud, sellepärast et need, kes seda peale surusid võõrad inimesed rääkisid võõras keeles, eestlane oli ikkagi pagana hästi-hästi pikalt ja tegelikult Öelda, et eestlasest sai kristlane alles siis ikkagi või noh, ta hakkas pidama ennast ise kristlaseks, 19. sajandil käisid vennaste või noh, 18. sajandil juba tekkisid 1724 tekkis esimene vennastekogudus Hernhuutlaste kogudus Tallinnasse ja siis, kui juba oma talumees ütleme, naabrimees tuli ja rääkis eesti keeles, et uskuge, palun Kristusesse jooge alkoholi vähem, olge vagad, olge õiglased. Olge heatahtlikud ka naabri suhtes, et siis eestlased juba said kristlasteks ja siis nad hakkasid ka käima juba vabatahtlikult kirikus, et enne pigem käidi sunniviisiliselt, mõisnik nõudis, et nad käiks kirikus, aga ega nad sellest aru ei saanud, et räägitakse, et isegi paljude pühade ajal olevat eestlased pannud mündi keele alla, olevat öelnud jumalateenistusele jumalanna raha, jumalanna raha, et nagu põhimõtteliselt vormiliselt nad justkui läksid kirikusse, pidin minema, aga teiselt poolt, ega nad väga ei uskunud, aga samas jälle see oli noh, sõltus perekonnast, et kui vaadata tõde ja õigust, siis Vargamäe Andres läks ju sellest kristlusest piibli lugemisest täiesti hulluks peast, et mõnes pere suhteliselt rohkem mõnes peres usuti vähem, aga üldjuhul eestlane ise hakkas ennast kristlaseks pidama ikkagi tõesti, ütleme seal 18 sajandi lõpus, 19. sajandi alguses ja siis muidugi käidi ikkagi juba kirikus, tavaliselt siis esimese jõulupüha hommikul sõideti kirikusse. Ja näiteks tänagi on jumalateenistus ju vabaõhumuuseumis kell kolm Sutlepa kabelis selles väikeses imearmsas Rannarootsi kirikus. Ja tõepoolest, see jumalateenistus on meil väga-väga-väga armas, et need jõulujumalateenistused on meil hästi sellised rahvarohked. Et eelmisel aastal just oligi huvitav lugu, et läksin hommikul tööle ja nägin ühte vanaprouat muuseumis ja siis Ta ma nägin, et ta mõõtis samme ja siis ma küsisin, et mis te teete siin, et kuidas te siia varahommikul üldse sattusite. Ma mõõdan samme, et kui mitu sammun kassast sinna Sutlepa kabeli, nii et ma tulen oma vanema emaga ja me tahame teada, kui palju aega meil võtab kassas Sutlepa kabelis minekuks aega. Et see oli nii armas, et tegelikult tõesti inimesed plaanivadki sinna minna, sest see on Tallinnas, aga samas tõesti nagu oleks maal, küünlad põlevad, seal kõik on selline jõululik, härrase ilus, oleksite natuke lund ka veel rohkem, siis oleks, oleks veel ilusam, aga see jumalateenistus läheb alati ikkagi kõikidele väga hinge, nii et, et see on tõesti ilus. Kui kaua saab pühade-toimetustest taludes osa, et täna siis on, on võimalik nagu öeldud, taludes käia ja vaadata, kuidas vanarahvas seda jõuluaega tähistas, mida pühade ajal tehti, kui pikalt see võimalus on? Tegelikult on see võimalus kuni 13. jaanuarini lausa sellepärast, et meil tulevad ka veel teised jõulud peale nende eesti jõulud, et meil elab Eestis ju väga palju õigeusklikke inimesi, enamus õigeusklike vene õigeusklikud kindlasti ja siis väga paljud vähemusrahvad peavad jõule hoopis kuuendal, seitsmendal jaanuaril, nii et siis on meil veel teine suur jõulude tähistamine ja siis sealt edasi veel kuni 13. jaanuarini, et tegelikult Vene jõulud lõpevad alles 19. jaanuariga ehk siis Jeesuse ristimise päevaga. Aga kuni 13. on valgusinstallatsioonid ja igasugused toimetused, taludes näiteks härjapea talus saate piparkooke krõbistada, sellepärast et see on juba Eesti vabariigiaegne talu. Et siis olid juba hoopis teised jõulukombed ja siis mujal saate näha jõulusokke kuja, tahma, toomast ja igasuguseid selliseid tegelasi, kes siis vanade eestlaste jõulude juurde kindlasti kuulusid. Ja seal alati on juures ka inimesed, kes siis selgitavad, et mida ja miks, millal tehti? Ja et need talud, mis meil on talveperioodil lahti, nendes taludes, kindlasti on ka siis selgitusi juures, perenaised on meil väga lahked, teil on endal ka jõulude ajal selline tore jõulumeeleolu ja näiteks koolimajja kindlasti tasub ka minna, et seal on hästi armas selline jõulukuuski, et kui ma vahel tunnen, et mul kuidagi ei ole seda jõulumeeleolu, siis ma lähen, kui ei, koolimajja ja sealse jõulu Mul ei ole kohe tekib, et seal on sellised armsad vanaaegseid, kuuseehted, seal näetegi, millest siis üldse neid kuuseehteid tehti. Aga kuuse kohta veel, et see küll võib-olla kaldub natuke teemast kõrvale, aga tegelikult eestlased taludesse hakkasid kuuskasid toomised riputasid nad esialgu lakke, sest tundus, et see kuusk võtab nii palju ruumi ja ei ole üldse hubane, kui see kuusk seal keset tuba on, panid lakk ja siis hiljem alles, kui nad said ikkagi aru, et kuuske põrandale, sest noh, ikkagi mõisa Virty, nad ja need, kes olid puutunud ka siis selle taluvälise maailmaga kokku, et nemad siis ütlesid, et tegelikult ikkagi kuus peaks olema põrandal. Kas seal on võimalik võtta sellist tagurpidi kuuske näha ka? No tegelikult kuus pandi küll õigetpidi, aga lihtsalt lakke, ta oli täitsa õigetpidi, aga et praegu meil üheski talus sellist kuuske ei ole. Aga noh, me oleme küll jah teinud ka sellised, näiteks jõuluküla, meil on alati, kus me siis tutvustame erinevaid ajastuid, mil siis jõule peeti, et noh, sel aastal meil oli näiteks ka 1996. aasta kus siis oli suur nääripidu, aga et siis nende selles ajastus, kus siis kuuske veel lakke riputati, me siis ikkagi olemegi riputanud seda kuuske kalake. Aga noh, muidugi 19. sajandil olid ikkagi veel õled toas, niiet õlgasid saatega näha kindlasti. Aitäh tulemast vikerraadio stuudiosse, Einike Sooväli Eesti vabaõhumuuseumist ja täna siis algavad pühadetoimetused taludes vabaõhumuuseumis ja ühtlasi on Sutlepa kabelis ka jumalateenistus. Kell kolm, kus teenib õpetaja Toomas Paul ja veel kord häid jõule. Häid jõule.