Legendaarse avameelselt abielust raamatu ilmumisest on möödas 45 aastat. Psühhiaater Arvo Haug, teie olete omal ajal kirjutanud sellele raamatule eessõna. Kui mõned paluksin teil viia meid ajas tagasi 70.-te keskele. Milline sündmus tol ajal. Selle raamatu ilmumine oli. Ühesõnaga öeldes oli sündmus sensatsiooniline selles mõttes isegi ebaõiglane. Kuna mina juhuslikult teadsin, et ta ilmub, siis ma seda küll ei uskunud, et minul tuttavad hakkavad juba varakult rääkima, et ei tea, kus seda raamatut saaks, et sa oled nagu sellega kuidagi seotud, et ehk me saaksime ka, mina ütlesin jumalaid kui 80000 eksemplari tuleb, et te saate seda igast ajaleheputkast. Aga nagu vene keeles öeldakse, etud kiprat. Esimene kord, kui ma sattusin linna, kuna ma töötasin siis Seewaldi haigemajas ja jõudsin draama juurde, siis ma vaatasin vasakul pool, et mis jama seal on, umbes nii, nagu oleks vanasti vorstisabas olnud. Pidasin kinni ja lähen. Öeldakse, et tuli müügile nimetatud raamat. Mina vaatan, mis jama see on, et milleks siis miilitsad seal ei, korda oli vaja luua ja, ja esimene kokkubulla selle avaliku esitlemisegale siis see, et ma nägin, kuidas rahvas tormas raamatukauplusse pool jõuga, et oli vajaga miilitsa abi. Aga ma arvan, et see on Eestis kõige enam trükitud raamat nagu maailmas piibel või Venemaal Lenini kogutud teosed. Kolm trükki aga 80000 et 240000 peaks olema eesti rahva jaoks üks raamat perekonda, mis tol ajal oleks pidanud rahuldama kõik vajalikud nõuded. Nüüd, kas see raamat ise oleks väärinud sensatsiooni, seda ma arvan, et mitte võimalik, et see kaua aega peetud saladuses, et ta ilmub ja ja kogu see toiming lisas seda salapära. Aga üks inimene toiminguid, mida ei saa varjata, ei ole põhjust varjata. Ometi meie riigis tol ajal viidi sellisesse haiglase uudishimu tasemele. No Eesti oleks pidanud olema küll selles mõttes väheke ees rindlased eesrindlikum, sest meil oli ju Eesti all ilmunud hulk samasisulisi raamatuid, nendest vast tuntuim oli vandervelde abielutehnika. Ühtepidi näitas, et midagi on olnud väga kaua puudu ja teiseks õigemini võiks ütelda küll, esimeseks näitas ta seda, et ühiskonnas on midagi toimumas. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis selles eluetapis osalesin ma jah, ühes niukses murda momendis küll igasugused seksuaalsed revolutsioonid nagu noh, kas või võtame naiste nõudmised haridusele ja vabale partneri valikule ja ja ei tea millele kõik on olnud mitte aeglaselt sündiva toidika, murrangulised sündmused, 60.-te aastate niinimetatud seksuaalne revolutsioon, eks ole, mis tõi prostitutsiooni tänavatele, narkootikumid, üldkasutusse ja need on ka kõik nagu murdeliselt toimunut ja Eestis oli tol ajal seal siis 60.-te aastate lõpus ka omapärane niisugune perekonna- ja seksuaalelu murdeperiood. Vaevalt et keegi noored praegu mäletaks, et kui palju pahandust tekitas, kui rühm nupust nikastanud üritasid selgeks teha, riigil on vaja, inimestel on vaja perekonnanõuandvaid ei, tegijad ei teadnud, mis, mida nad võiksid teha ega, ega ütleme, inimesed ei teadnud, aga juba see kuskil oleks võimalik saada. Perekonnanõu oli juba kõne ja murdeline, et kas te prooviksite, palun natukene kirjeldada seda õhustikku ja meeleolu üldises mõttes seda atmosfääri. Miks see sündmus nii palju elevust siin tekitas, esiteks ja teiseks, kuidas üldse niisuguse sisuga raamatu ilmumine selle 100 100 võimalikuks osutus? Miks sensatsiooni tekitas, ma ei tea, no kõik asjad, defitsiit tekitab alati sensatsioon peale selle kõik peidetud, tud, kaetud ja varjatud teemad, aga tol ajal oli, Eesti raadiol oli suur osa selles eesti rahva harimise sellesse seksuaalperekonnaküsimustes nimelt oli ju saade perekonda, kodu. Iga kord, kui ma saates ütlesin, kas suguelu või seksuaalelu, siis tegin, öeldi, et ka vastupidi. Tähendab kujutage ette, see oli täiesti arusaamatu üks ja sama termin praeguses mõistes täiesti tavaline, aga vaat üks nendest oli siis mida tsensor läbi lasknud, siis tuli teistpidi ütelda. Täna sellest rääkida on sellepärast veider. Tänased kuulajad ei saa nendest veidrustest aru, mis tol ajal toimusid. Doktor Haug, kas ma võin küsida nii, kas raamat avameelselt abielust muutis omal ajal tol ajal inimeste elusid? Ja kas te olete saanud kunagi tagasisidet, olete inimeste reaktsioone, kui palju see oli lihtsalt niisugune põnev lugemine või kui palju päriselt abikäsiraamat? No kuna ma töötasin ka 10 aastat sotsioloogina üpris hästi, tean, et see oli umbes nii, nagu Kalev kostabi ühel maalil, kus inimesed armastades, hoides teises, teises käes, hoiavad raamatut ja, ja ilmselt õpivad, õpivad sealt midagi oma patsient tuuri kaudu olid nad kõik lugenud, paljud tulid täpsustama Netsisusi. Kuna selles raamatus puudutatakse küll ainult vähe tolleaegses mõistes perverssusi, siis minul oli see üllatav, et Need lõigud puudutasid inimesi väga rohkesti või võirohkeid inimesena arvasin, et meil nagu ei ole huvilisi nii palju, aga selgus ikkagi on, see raamat oli kõikides osades vajalik ja nii nagu ma vist seal eessõnas ka ütlesin, kui inimene käima õpib kukkudes, siis ta seksuaalelus kukub täpselt samuti. Kui te räägite tolleaegsetest perverssuste eest, kas te võiksite täpsemaks minna mõne näite tuua, millest jutt, käib jutt ikkagi homosuhetest? See oli tol ajal ju täiesti keelatud teema, nii et mind pani see imestama, et minu käest tuldi küsima asju, millest mina olin täiesti ette valmistamata, sest need kursused, mis tol ajal ei olnud üle liidu seksioloogilt kongressi isegi selliseid teemasse ei puutu, ei puudutanud. Väga huvitav nähtus hakkas mulle silma, et selle raamatu järgselt hakkas minu vastuvõtule ilmuma järsult rohkem naisi ja järsult rohkem. Muidu minu vastuvõtud koosnesid enamjaolt küpses eas meestest, nii seletate seda, millega ma seletan seda sellega, et inimesed said teadmisi ja nende silmaring enda häirete või enda seisundite kohta. Niivõrd raviasutust vait, abiasutust selliselt, et nõuandla nagu naisi, keda ei saanud algselt kuidagi psühholoogi vastuvõtul ka siis, kui oli see hädavajalik meeste kaudu, nagu kutsusid, et tulge siis mõlemad, siis reegel oli see, et naine ütles, et seina sõida seenele ka, sinna ma küll ei tule. Aga hiljem tulid mitte ainult kahekesi, vaid tulid ka üksi ja ja rääkisid probleemidest, mida nii naljakas kui ei ole. Ma olen täiskasvanud inimesena väga palju õppinud, aga ja üks sellest on see, et abikaasade vaated seksuaalelule, kuna nad mõlemad räägivad tegelikult siiralt ja ja nii olid niivõrd erinevad ja niivõrd veidralt saadi teineteisest aru, et mitte ainult see raamat, vaid ka kõik tulevased raamatud on, on kutsutud ja seatud. Nüüd on liiga kollaseks läinud, enam ei ole, nõuanderaamatuid on küll kuidas närve parandada või, või krussis närve triikida. Aga seksuaalelualased raamatud on ikkagi lubad kuidagi sensatsioonihuvist ja ja, ja mõnikord lähevad näited konkreetsete inimeste peale, mis, mis ei peaks olema, sest see asi on ikkagi väga üldine ja tulebki rääkida üldis. Nii et võib kokkuvõtteks öelda, et tegelikult see raamat oma ilmumise ajal oli inimestele väga silmi avav ja revolutsiooniline teos. Täiesti kindel, seda näitas ka seda, et esimesed 10 15 aastat ei olnud kuskilt saada ühtegi eksemplari ruugitult. Alles mõned aastad tagasi hakkasin ma nägema antiigilaatadel, et ohoo praegugi mitmedki minu sõbrad, eriti poliitikas on seda rääkinud, kuidas nemad siis noorte inimestena taskulambiga teki, teki all seda raamatut lugesid. Ja mul on alati küsimus, et aga miks sa kulutasid patareisid, miks sa ei võinud seda päeva päevavalguses lugeda ka? Ema ja isa olid tol ajal ikkagi autoriteedid. Ja kui seksuaalelu ei olnud perekonnas teema, millest räägiti, siis seda teemat ka peitsid inimesed oma teadvuses, mis oli vale. Olite Nõukogude Eesti esimene Seksoloog paberitega ja kes töötas koheseksoloogi ametikohal, kui põnev lugemine, kui põnev materjal see teie enda jaoks professionaalses mõttes oli, kui silmi avav või teie professionaalina ei leidnud sealt isiklikult ma just seda ainest sensatsiooniks, mis tegelikult ühiskonnas tekkis. Professionaalina ei avanenud mulle mingisuguseid silmapiire, kuid avasugu silmasin pidevalt, sest iga seks on niivõrd laia lai võimaluste maa, üllatusi, vaatenurki oli küll, mida ma polnud enne nagu kuulnud ega näinud sest kui tol ajal seksioloogiline haridustase Venemaal oli üleüldse väga nõrk, kas siis kujutage ette need niinimetatud täienduskursused, mis tehti kontingendile, keda ametlikult ei olnud et siis need olid mõned võib-olla ei olnud seksiga ise kunagi tegelenud, mis ei takista muidugi, nagu te tahate õpetamast. Nii on. Ja doktor Haug lõpetuseks, millist emotsiooni tõi teile taaskohtumine selle raamatuga nüüd aastal 2019. 2019 oleneb, kus koha peal kohtumisel, kui näiteks, kui ma seal tagada laadal kohtasin, siis oli mulle nii, et mind juba kaugelt-kaugelt hülged, tulge, tulge, ostke oma raamatut, kuigi see kuigi see ei olnud. Aga iga kord, kui ma kuskil liigun ja näen seda raamatut igal juhul tekib, mul on niisugune soe tunne, et et ometi ta ilmus. Kuigi liiga hilja oleks võinud palju varem ilmuda. Ja mul on hea meel, et mul on vähemalt nii palju käsi mängus, et ma eessõna sinna kirjutasin. Suur aitäh, doktor Arvo Haug Vikerhommikusse külla tulemast.