Kell on kohe kaheksa, 37, jätkub Vikerhommik ja nüüd hakkame rääkima õpetajatest. Üleeile oli õpetajate päev sel puhul haridus ja teadusministeerium tunnustas galal Eestimaa, õpib ja tänab õpetajaid üle Eesti erinevates kategooriates. Ja teiste seas läks kaks tunnustust ka Tartumaale. Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi õpetaja Lauri Mällo tunnustati siis parima gümnaasiumi õpetaja tiitliga. Ja parimaks klassiõpetajaks valiti sillaotsa kooli õpetaja Annika Tõnurist, kes on nüüd ka meie Tartu stuudios meiega otseühenduses. Tere hommikust ja tere hommikust. Annika, teie olete 26 aastat sillaotsa koolis töötanud ja alustasite uut kooliaastat jälle uue esimese klassiga. Kas iga kord, kui tuleb uus klassitäis lapsi, kas see on teie jaoks ka nagu selline uus algus? Ja loomulikult iga aasta augusti lõpus ma mõtlen, et no kuidas ma nendega nüüd noh, jälle alustan, kuidas ma nad lugema õpetan, kuidas ma nad kirjutama õpetan. Mul nagu oleks nagu mingi täitsa ülikooli lõpetanud noor inimene. Ja siis, kui nad tulevad mulle esimesel septembril klassi või isegi juba teisel, siis ma nagu täiesti rahunen maha jälle hakkab kõik minema õiget rada pidi, aga tõesti selline suur ärevus on sees igal aastal. Augusti lõpus. Mis tunded teid valdasid, kui te saite teada, et teid on valitud selle aasta parimaks klassiõpetajaks? Kohutavalt uhke, kohutavalt lahe. Selline selline tunnustus, selline selline väärtustamine, õpetaja väärtustamine. Mul ei ole tegelikult sõnu selle kirjeldamiseks, et ma olin muidugi ka šokis, aga ma siiski lootsin, olgem ausad. Et see oli väga-väga-väga tore. Kui mõelda selle peale, et te olete 26 aastat töötanud ühes ja samas koolis, siis kuidas nii on läinud, et kas tõesti ei ole tekkinud tahtmist minna justkui midagi muud avastada? Mul tegelikult on küll olnud isegi mitu korda ja ühe korra ma isegi katsetasin seda natukene. Aga õnneks need need katse see katse kukkus läbi. Ja, ja siin ma olen ja mingisse teise kooli ei lähe ma kohe 100 protsenti. Kui palju klassiõpetaja töö on selle aja jooksul muutunud, Eesti on küll muutunud aastast 93 päris korralikult. Aga, aga kas õpetaja töö, selle olemus, sisu, võib-olla ka vorm on, kui palju see teistmoodi on ja mil moel? See on läinud lihtsamaks, sest nii palju on igasuguseid vahendeid tulnud juurde digivahendeid, metoodikaid aga, aga põhiolemus ei ole muutunud, sest lapsed on ikka lapsed. Nad tulevad seitsmeaastaselt kooli. Nende jaoks on õpetaja nagu teine ema nii tähtis. Ja ei ole, ei ole väga muutunud. Kui keeruline on teie jaoks olnud nende muutunud aegadega kohanemine? Ma pean täpsemalt silmas praegu siis seda, et, et nagu te olete ka Tartu Postimehes kirjeldanud, et on tulnud sellised tehnoloogilised vahendid rohkem käiku millega on vaja kohaneda, sellepärast et ka lapsed neid kasutavad. Et kui lihtsalt või keeruliselt see teie jaoks tulnud on, et neid uusi tehnoloogiaid kasutama õppida. Üpris lihtsalt, sest alati on tugigrupp ümber. Et meil praegu on sillaotsa koolis ülimalt-ülimalt tore ja tubli. Siis see haridustehnoloog, kes igal hetkel aitab, kui vaja, tuleb klassi appi, teeb koolitusi. Mul on, ei ole üldse raske olnud. Tänane Postimees kirjutab tegelikult ka natuke tõsisemal teemal sellest, kuidas pooled alustanud õpetajatest peavad vastu kuni viis aastat ja, ja siis lähevad ära. Kas te ise olete märganud sellist suundumust Eesti hariduses, miks see nii on? Postimees ise toob välja siin selle, et lapsevanemate surve on päris korralik õpetajale. Ma ise märganud ei ole, sest meie koolis noh, kaader ära jookse ei voola juba viimased 10 aastat on hästi noh, hästi püsinud, aga mina ise arvan niimoodi, et, et võtmesõnaks on kannatlikkus ja koostöö lapsevanematega. Et kui, kui õpetaja ka kiidab last noh, vanemale kirja teel e-koolis helistades mitte ainult ei helista või kirjuta siis kui midagi on halvasti, siis ka lapsevanem hakkab mõistma õpetajat paremini ja hakkab tegema koostööd, sest et lapsevanemale on tema Ps kõige tähtsam ja kui tema kohta ainult halvasti öeldakse, sest tegelikult noored ju kardavadki noort õpetajat kardavadki kõige rohkem seda käitumishäirega last aga või käitumisraskusega häire on vale sõna käitumisraskusega last ja kui kui tekib selline side, siis siis õpetaja ja lapsevanema vahel siis see lapsevanem ka kodus püüab lapsega rohkem tegeleda, rohkem teda mõjutada positiivses suunas. Et ma arvan, et see on hästi-hästi oluline ja siis ei jookseks need õpetajad koolist ära. Euroopa Liidu statistikaameti andmetel on ei ole Euroopa liidus mitte kusagil sellist riiki, nagu Eesti. Täpsemalt mitte kusagil ei ole nii suur osa õpetajatest üle 60 aasta vanad. 2000 seitsmeteistkümnenda aasta seisuga oli 60 aasta vanuseid või vanemaid peaaegu iga iga viies Eesti põhikooli või gümnaasiumi õpetaja. Kuidas te ise tunnetate haridusmaailmas? Kas õpetajate vananemine on probleem ja, ja mida teha, et noored inimesed tuleksid kooli õpetama lapsi? No kas just probleem on, sest minu arvates on nagu see noh, pisut ka kompliment, et meil on nii tublid inimesed, kes suudavad veel 60 aastaselt laste ees olla. Et ma ise loodan sedasama teha, sest väikeste lastega peab suutma hüpata-karata roomata kui vaja, et vormis peab püsima. Aga, aga noored võiksid tulla küll ja meie ma saan, noh, saan nagu jälle kiita oma sillaotsa kooli, sest meil on hästi palju noori. Nad on väga-väga tublid, nendel on tohutult head ideed ja vot nende noorte järgi tahavad ka need vanemad õpetajad vormis püsida ühel lainel, püsida nende kõiksuguste digivahenditega väga kaasas käia. Et ma loodan, et see probleem siiski laheneb. Ma ei tea, kuidas, aga, aga, aga siiski, aga see ei ole ka suur probleem, minu arvates. Sillaotsa kool, kostab üks tore kool, kus vanemad õpetad, Nad ei püüa nooremate entusiasmi ja hindu maha tõmmata nii-öelda? Jah, jah. Ja realismiga realismiga pähe lajatada, vaid vastupidi, püüavad joonduda. Küsiksin veel selle klassiõpetajate süsteemi kohta, et Eestis ju klassiõpetaja saadab lapsi esimesed neli aastat mitmes riigis palju kauem, näiteks põhjanaabrite juures kuus aastat, võib-olla klassiõpetaja, võiks klassiga ka Eestis kauem kaasas käia või kuidas teile tundub? No meie koolis on kolm aastat kogunisti et neli oleks selline ideaalne, aga. Ma ei, no see natuke sõltub ka sellest kuidasmoodi siis koolis seda koormust jagada, et kõik ikkagi tunde saaksid ja väikses koolis võib-olla päris õige ei oleks. Ma ei oska öelda. Kui oleks suurem kool, kus oleks kuidas see, kuidas see tundub teile, mida klassiõpetaja annab lapsele ja ja kas seda, seda, mida klassiõpetaja olemusega annab, on vaja enam neljandast klassist edasi. Klassiõpetaja on natuke nagu teine ema, eriti kui ta on juba natukene vanem. Et ma arvan, et viiendast noh, kuuendas klassis seda ikkagi enam vaja ei ole, et võiksid rohkem iseseisvuma iseseisvuda. Aga kuidas teie kogemus on, et kui ainult kolm aastat olete ühe klassi, siis klassiõpetaja selles mõttes, et olete nendega praktiliselt kõikides tundides koos. Et kui keeruline lastel on teist nii-öelda lahkuda, sest ma ise mäletan, et kui mina käisin koolis, siis minul oli ka klassiõpetaja kuni kuuenda klassini, tõsi küll, ta ei andnud viiendas kuuendas klassis enam kõiki tunde ja ma mäletan, et ma mõtlesin neljanda klassi lõpus, et kui ma peaks praegu sellest õpetajast lahkuma, siis oleks nii raske ja nii kurb, et mul oli nii hea meel, et ma sain temaga kuus aastat koos olla. Et ma mõtlengi, et kuidas teie kogemus on nende lastega, kes teie juurest on pidanud edasi liikuma. Jah, neil on raske, sest noh, alati hinded langevad neljandas klassis, natukese tuleb võib-olla sellist käitumise probleemi, aga nad käivad vähemalt viimased klassid on käinud minu juures mind teretamas ja ka juttu rääkimas. Ja ma no minu arvates kuskil niimoodi jõuluks nad siiski saavad joone peale, et ei ole hullu. Aga noh, neli oleks ikkagi ideaalne algklassiõpetaja käes olla. Kuid kui nii on, siis ka ei ole midagi hullu. Aitäh aasta klassiõpetaja laureaat, sillaotsa kooli õpetaja Annika Tõnurist ja veel kord, palju palju õnne teile. Suur aitäh. Kõike head kõigile.