Seitse ja 37 minutit on kell, te kuulate Vikerhommikut ja mul on väga kange tahtmine juhatada kohe algav intervjuu sisse, nii et kaks eesti parimat intervjueerijat on seekord teisel pool või valel pool mikrofoni. Tere tulemast meie stuudiosse. Pealtnägija veteranid, Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna. Tere hommikust. Tere hommikust. Eesti. Kas saab küsida, et kuidas on tunne alustada saadet nii, et ise tegelikult või alustada intervjuud nii et ise tegelikult ei pea selle eest küsijana vastutama? Kuule, täitsa mõnus, näed siin veel 20 sekundit tagasi, lappasin täna hommikust värsket ajakirjandust, et ja ei teadnud, mis rääkima hakkan. Aga mida sa teed 20 sekundit enne intervjuu algust sellisel juhul, kui sa oled küsija. Sõltuvalt täpsest olukorrast aga rohkem või vähem olen ikkagi sellises kerges ütleme siis ootusärevuses. Kas ärevus on miski, mis enne saate algust ei kao isegi siis, kui tegemist on nii kogenenud saatejuhtidega nagu teie, Vahur? No enne välja minekut sa pead ikkagi olema mingis seisundis ja see seisund ei saa olla väga rahulik. Kui sa tahad, et sünniks asi. Kas ma tohin nüüd paluda väikest tagasirännet ajas? See küsimus kõlab kummaliselt, aga ma siiski paluksin vastust, palun meenutage oma esmakohtumist. Täiesti ilustamata. Tähke alusta sina, sa võib-olla mäletad, ma väga täpselt ei mäleta, jah, ma tean, see lugu algab põhimõtteliselt niiviisi, et hallidel aegadel kellelgil tekkis nagu vene muinasjah, tekkis kellelgi geniaalne idee, et panna kokku siis kaks komponenti, et Eesti Ekspressi toimetusest selline ajakirjanduse hea ajakirjanduse tegemine ja siis Eesti televisiooni poole pealt hea televisiooni tegemine. Ja ehk võeti siis Eesti ekspressist teatud ajakirjanikud ja pandi neid televisiooni poolt kureerima Vahur Kersna ja siis sündis selline saade, õhtune ekspress. Ja seda saadet oli tehtud umbes 10 jagu, kui vaadati, et Ekspressi seal toimetuses taganurgas istub üks poiss nimeks Kärmas, et kuule, tule, proovi ka. Ja siis ma läksin seda õhtust Ekspressi proovima, põhimõtteliselt selle ree peale jäin ja siin ma nüüd olen. See saade on küllap paljude jaoks saavutanud teatava kuulsuse ja teatava kurikuulsuse. Ma arvan, ma väga ei üllata teid, kui ma oma esimese mälestuse pealtnägijaga seoses siin välja laon. Ma millegipärast ma ei oska ise seletada, miks see just nii on. Millest minu jaoks pealtnägija ajalugu hakkab, aga see on üks koridoris lendav saabas. See on lihtsalt mul kuklas kinni. Võib-olla sellepärast, et ma ei ole suutnud enda jaoks välja mõelda, kas see ikkagi on võimalik selle asja nimetada poltergeist ja oli ja selle eest vastutasid sina, Vahur. See on lugu, mis elab ja see sellega mind maetakse ühel päeval selle saapaga. Mihkel, sa juba hoiatasid Vahurit, selle jutu sellest mihklile on mulle rääkinud, et aeg-ajalt tänase päevani küsitakse, et viskasite ju ise viskasite ju, öelge, et viskasite papad ise ei lenda, saapad ei lenda ise, aga mõnikord lendavad. See on televisiooni maagia ja ei ole saladus, need, kes vähegi jalgadega maa peal on, teavad, et teinekord tehakse televisioonis asju, mis mängujõu huvides. Mihkel, kui palju sina, kui sageli olete selle mõttega mänginud või seda võimalust päriselt kasutanud, et panna inimesed uskuma ekraani vahendusel seda? Sa räägid praegu niimoodi, nagu me tõesti oleksime selle lavastanud ja see saabas oleks lennanud ja ma läksin sinna risti tänavale ja istusin seal ööd otsa üleval ja võib-olla tegin ka kõik need koputused ja kõik need loopisin nugadega, värvisin köögi seinad pasteedi ja ketšupiga kokku. Aitäh, aitäh. Rääkisin ennast sisse, sain aru, olen ikkagi järelikult endaga kokkuleppele jõuda. Küsimus jääb samaks, Mihkel, see on tegelikult ju. See on tore võimalus ja üsna ahvatlev, aeg-ajalt teed sa seda teadlikult alateadlikult, mõnikord. Ei, niiviisi, et me midagi lavastaksime välja mõtleksime, kindlasti ei ole olnud. Me jääksime sellega üpris ruttu vahele ja see, see maksaks nii kallilt kätte, et seda ei ole mõtet kindlasti teha. Kas ma tohin veel korra tagasi hüpata selle 20 aasta taguse aja juurde? Sa Mihkel mainisid, et sa olid see poiss, kes istus Eesti Ekspressi toimetuse nurgas. Vahur, kas sa võiksid kuidagi kirjeldada, kuidas sinu arvates sellest poisist Eesti Ekspressi toimetuse nurgas on sinu silme all saanud see Mihkel Kärmas, keda terve eesti rahvas? Teab kuidas läbi mille. Igatahes mina ei mäleta seda mingisugust, mingisugust poissi seal Ekspressi nurgas, ma mäletan väga asjalikku noort meest kes töötas väga tõsiselt algusest peale väga süvenenult, käsitles oma lugusid ja mõjus väga värskena. Ta oli uue aja mees. Selliseid ajakirjanikke ei olnud Eesti televisiooni ekraanil olnud. Lisaks sellele, et ta oli noor, oli, oli ta nagu selline. Ma ei leia õiget sõna, tead, ta oli hea. Ta oli algusest peale juba hea ja, ja usaldusväärne. Ja ma arvasin, et temast saab asja. Te ei eksinud seekord asja temast tõepoolest sai. Mihkel, kas sul oli Eesti televisiooni kuulsate koridoride suhtes aukartus? Nende koridoridega on ju niiviisi, kui haarata sõnasabast, et esimesed kaks aastat mõtteliselt eksid ära. Et need on nii segased ja käänulised. Mul oli loomulikult aukartus, mul oli juba Eesti Ekspressis, kui ma Hans Luike esimest korda nägin toimetuse koosolekul ei saanud sõna suust ja eks kui me Kersnaga kokku puutusime ja teiste selliste korüfeede televisiooni poolel ka, et siis ma imasin endasse kõike vaata mis nad, mis nad tegid ja ainult juures viibimisest ja ja, ja, ja tähelepanelikult kuulamisest oli nagunii palju õppida. Et aga noh, jumal tänatud, et nad hoidsid mind hästi. Olete te valmis selleks, et ma jagan veel paranoilise mälestusi ja muidugi tule, tule. Üks hetk, mille tahaks ära klaarida, on see, kui Vahur pealtnägijast eemale jäi. Ja võib-olla ma eksin, aga mul on tunne, et siis olid päris tõsiselt õhus pealkirjad ja küsimused, et mis sellest saatest saab ja võib-olla kohati oligi inimesi, kes uskusid, et see on lõpp. See on Pealtnägijale olukord mõnes mõttes võrreldav äkki sellega, et kui Queen jäi ilma Freddie Mercuryst saate paralleelist aru, jah, pealtnägija jäi ilma Vahur Kersnast. Mihkel oli see kriisilaadne olukord sulle, kui jääjale? Oo jaa, no selles mõttes, see on ikkagi pealtnägija ajaloo üks kõige dramaatilisem pöördemoment, et me olime kaheksa aastat selleks hetkeks teinud niiviisi, et ekraanil virvendasid Kersna ja Kärmas ja see lugu on nagu ikka kõik lood keerulisem, et tegelikult alguses ju Vahur otsustas jääda üldsegi isapuhkusele. Ja siis me otsustasime, et või oli segaduse periood, et kas ta tuleb tagasi või ei tule tagasi, millal tuleb tagasi ja teatavate läbirääkimiste tulemus oli ikkagi tuleb tagasi ja siis lõi lõi saatus jalaga tagumikku ja rebis ta sellest võrrandist välja selle haiguse näol. Aga probleem oli see, et, et ma ei tea, kuivõrd ta ise alguses teadis, kui ränk haigus see on ja veel vähem ju teadsime, meie ja alguses ei öeldud ka, et see probleem on haigus. Nii et seal tekkis igasugused müstifikatsiooni segadusi ja ega Eesti televisiooni sees ei olnud ka asjad üldsegi selged, et otsustada, et mis siis on, kas me räägime mingitest nädalatest kuudest või mis üldse saab. Ja eks selle käigus ajasid inimesed ka sousti suust välja ka Eesti televisiooni, mõned toonased juhid, eksju, ajasid imelikku juttu. Ja tagantjärgi veelkord ütlen, et see oli hästi dramaatiline, aga see oli ka jalahoop tagumikku selles mõttes, et see sundis meid uuesti mõtlema alustama mõnes mõttes nullist ja kõik need edasised meeskonnavahetused olnud samamoodi sellised sunnitud käigud, mis tol hetkel on olnud valusad, aga andnud just nimelt sellega pikaajalisuse Mis sõnadega sa kirjeldaksid seda väljakutset su enda jaoks hakkama saada olukorras, mis Räkis Mul teile küsiti, et kas ma tol hetkel äkki mõtlesin, et nüüd panemegi pillid kotti ja too moment, ma seda ei mäleta, et me oleksime nagu tõsiselt kaalunud, et me lõpetame ära, sest mina too hetk isiklikult uskusin, Vahur saab terveks, tuleb tagasi. Aga neid ära noh, ütleme, et katkestamise mõtteid on hiljem hiljem ka olnud. Aga loomulikult see veelkord, et oli üks kõige keerulisem periood. Seal oli ju palju erinevat vahefaase ja ütleme peatükke, millest võib pikalt jahuda. On nüüd ka üks võib-olla natukene omakasupüüdlik küsimus teile mõlemale, mida ma ei saa küsimata jätta. Ma palun teie mõlema professionaalset nõu. Mis on see, mis teeb ühest heast intervjuust väga hea intervjuu, Vahur. Oh, mis ütleja mina nüüd olen, kust mina tean? Mihkel on selline tegevajakirjanik iga nädal eetris ära nüüd veereta tõmbab, veeretasin selle. No mis ma nüüd oskan siin öelda, et esiteks loomulikult on inimesi erinevad ja looduse poolt antud ka meile kõigile erinevalt, aga noh, üks mõte siin kõlas juba läbi, et esiteks sa pead olema ette valmistunud, teiseks, ideaalis peaks olema aega Ja see on ka see ettevalmistus on seotud ajaga, nii et ega vabandust sõbrad, mul ei ole mingit imeretsepti, et kohe, et võtan siin mütsist välja ja nüüd kõik hakkavad suurepärasteks intervjueerijateks. Mulle meenub lugusid olukordi, kus pealtnägija materjal piltlikult öeldes on jäänud riiulisse, sellepärast näiteks, et kohus paneb käe vahele või midagi seesugust. Kui sa saate telgitagustest või kulissidest kõneleda, Mihkel siis on sul ülevaade, kui mitu niisugusi selliseid lugusid kusagil riiulis või sahtlis või arvutis seisab, mis justkui paljastaks üht koma teist, aga ühel või teisel põhjusel ei saa neid eetrisse tuua. Kaks. Jah, on konkreetne vastus, nii palju kui mina mäletan, et ega neid juhtumeid on vähe ja need on tõesti sellised äärmuslikud, kui, kui nüüd situatsioon sääraseks läheb. Aga noh, see on uus normaalsus, et kui vanasti võib-olla siin ähvardati kantpeadega, siis tänapäeval ikkagi nagu advokaatidega ja, ja see on. Jah, mis teha, see on, see on see põhjamaa põhjamaa, kuhu me oleme püüdnud. Aga mõnikord tunnen oma töö iseloomu arvesse võttes ikka kergendust, et naljalt võimalust trellide taha sattuda ei ole, aga, aga sinule? Need on küll olukord teistsugune, kas päriselt teeme vahet, et trellide taha, mitte, aga vaeseks võidakse küll teha, tänapäeval. Ja sa mõtled sellele, see on ikkagi niisugune taga kuklas tiksuv teadmine, et päris puhtalt, kas ei ole võimalik jäädavalt. Taaskord seda klišeed kasutades, see on uus normaalsus, et tegelikult on täiesti reaalne, et hagetakse konkreetset ajakirjaniku, sina teed täna hommikul siin kellegagi intervjuu, kes ütleb midagi provokatiivset ja kuna sina olid küsija, siis sina võid osutuda kaaskostjaks ühel hetkel kohtus. Nii lihtne see ongi. Küsimus Vahurile, millise pilguga Vahur Kersna televaatajana vaatab pealtnägijat ja kas sa alati pärast saadet helistad mihklile? Ma vaatan sooja pilguga, loomulikult ma ei helista, miks ma pean talle helistama? Ta teab väga hästi peale kõiki neid kahtekümmet aastat, et kuidas see saade välja tuli ja kas ta on sellega sügavalt rahul, kergelt rahul, väga rahul või natukene rahul, et seda ei ole tarvis, tema puhul elab oma elu, teeb oma saadet, mina, jooksen ringi teistel maastikel ja teen oma asju ja ja sa tahtsid midagi vahele öelda, Su nägu peas. Võib-olla Mihkel tahtis öelda, et ta tegelikult ootaks seda sinu telefonikõnet. Jootada midagi, ma ütlen veelkord, kui sa oled nii palju. Nii suurt tööd teinud nii hulga aastate jooksul siis sa tead ise, kes sa oled ja mida sa väärt oled. Ja kui kohtume, siis ikka räägime, muidugi. Hinnanguliselt kõige suurem saavutus, millega pealtnägija 20 aasta jooksul hakkama saanud See, et me oleme 20 aastat vastu pidanud ja, ja kaasa ei ole mõne inimese elu muutmine või see on olnud, nojah, nüüd ma ütleme, vaatan seda enda mätta otsast, et see on olnud meie mätta otsast vaadates kõige suuremas osas. Et, et tõesti, et me oleme veel olemas ja mis me peame meeles pidama, et see kontekst on nii, nii palju muutunud, et kui me alustasime, oli see ikkagi üpris unikaalne, aga täna on tegelikult tublisid inimesi kordades kordades rohkem. Kõik pingutavad, kõik teavad tegelikult väga hästi ja selleks, et kuidagi seal kuskil esiotsas püsida, peab ikkagi nagu metsikult vaeva nägema. Ja, ja see sellepärast ma ütlen, et see on minu jaoks üks suur, tuleb võidelda vaese mehe Pealtnägijat. Reede õhtul sel nädalal kell kaheksa on ETV eetris saade pealtnägija fenomen, mida te teate sellest saatest? Homme? Jah, küllap selle vahendusel saab teada, et mis pealtnägija fenomen on, sellest me rääkima ei hakka, kuidas selgub? Mis vahenditega? Inimeste muljed, emotsioonid? Põhisüüdlane Vahur selgitab. No ma ei tea, kas Andres Lepassaar, kes on meie režissöör, kas ta saatis eile õhtul eile paksu pimeduse seas, me saime selle saate lõpuks valmis, siis ta pidi sulle saatma vist selle materjali. Vot, võib-olla ma juba siis magasin, ei ole näinud nii et mina ei ole veel grammigi näinud. Meie koht ajaloos on mõtteliselt Vahur Kersna kätes, sa ei tea, mis toonist haldakse. Ei absoluutselt ja ei olegi veelkord, et ma ei hakka ka nagu sekkuma, et miks või, või noh, selles mõttes pole ka kohane, et tõesti, et see on siis Vahur Kersna autorisaade, mis minu parima teadmise kohaselt siis otsib sellist pealtnägija fenomeni, et räägib inimestest inimestevahelistest, suhetest tähthetkedest ja ja tõesti, et kuidas me siis ikkagi need 20 aastat siin Oleme hakkama saanud? Jah, see räägib tegelikult rohkemast, kui sa praegu julgesid välja öelda, ma ju ei tea, ei tea jah, aga telesaade minu arvates peabki rääkima rohkemast, kui, kui see, mida sa näed ja ja mul on see mure lihtsalt, et ta on natukene liiga tihe, liiga palju liiga tarkasid inimesi, räägib liiga tarka juttu ja, ja ta on jälle üks nendest saadetest, mida sa võid vaadata rahulikult, kaks-kolm korda ja iga kord avastad, et oh, ma ei pannud seda tähelegi. Et minu jaoks on muidugi pealtnägija väga oluline etapp elus ja, ja see, kuidas Mihkel ja produtsent Piret Priisaar, kes on 20 aastat olnud selle saate produtsent, on seda saadet püsti hoidnud, elavana hoidnud, värskena, toimivana ja edetabelite esimesena. See on fenomenaalne, sellist asja ei ole siin maastikel nähtud ja ma arvan, et meie eluajal me ka ei näe. Ja, ja kuidas see on sündinud tänu millele on sündinud, mida nad raisad söövad, seda küsivad väga paljud. Ja ma arvan, et see saade annab vastuse mitte lammastele, aga nendele inimestele, kes oskavad, süvenevad ja tahavad seda vaadata, kuulata, mõista ja mõtiskleda. Kui ma ütlen, et minu puhul ei pääse, sest Mihkel nimetab seda ja, ja ma ei suutnud jätta kiusatuse see, see kolm sekundit eetrisse panna. Saabas lendab ja mõnes mõttes on tore ju istuda reede õhtul kell kaheksa teleri ette. Ma vaatama pealtnägija fenomen saadet teades, et täpselt samas positsioonis kõigi televaatajatega on ka Mihkel Kärmas, kes näeb seda saadet siis täiesti valge lehena esmakordselt. Suur aitäh. Vahur Kersna tahtnud küsida, et kas Mihkel helistab mulle? Just suur aitäh, Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas sellisel ekstreemsel kellajal vikerraadiosse külla tulemast.