Estonia laevahukust, mis viis endaga 852 inimest, möödub täna 25 aastat. Estonia laevahuku on üks suurimaid inimlikke tragöödiaid põhjamaades pärast teist maailmasõda ning täna räägime sellest traagilisest sündmusest Memento Mare juhatuse liikme Raivo Hellermaaga. Tere hommikust, Raivo kroomikud. 25 aastat on mööda läinud, kas aeg üldse leevendab sellise sündmuse tagajärgi, kas 25 aastat on piisavalt pikk aeg selleks? Noh, tundub küll, kui vaadates kuidas, kuidas sel aastal need sündmused, et on leidnud kajastust, siis tundub, et see ühe põlvkonna pikkune aeg annab mingisuguse sellise kas mõttes ülesaamisega vabanemise perioodi. Kas või kui me vaatame, et kui palju sel aastal on olnud saadaval pääsenud, kes oli, kes olid väga pikka aega teadlikult ennast distantseerinud kõikidest nendest asjadest, nii et järelikult see 25 aastat mingi mingi märk võib olla. Teie suhtlete lähedalt nii nii ellujäänutega kui ka kadunute lähedastega, et kuidas te ise hindate neid inimesi, et kuidas nad on toime tulnud nende tagajärgedega ja oma eluga edasi läinud. Miks sellised võrdlused on kõik natuke spekulatiivsed? Tundub, et, et võrreldes Carootsi analoogsest olukorras olevate inimestega see päris katki läinute hulk oli Eestis väiksem, aga see oli siiski kuskil 10 protsendi hulgas, kes nagu ei olegi sellest välja tulnud ja ja, ja see on paraku reaalsus. Aga väga paljud on läinud oma eluga edasi. Kui algselt oli meie selline põhiline fookusgrupp noored, siis nüüd võib küll öelda, et enamik neist on korraliku toe abil saanud saanud hea hariduse ja on oma eluga väga kenasti edasi läinud. Aga see ei ole ka muidugi sajaprotsendiline. Ja, ja teine algusest peale meie selline nii-öelda sihtgrupp olid tingituna Eesti ohvrit, et natuke teises struktuuris, sest meie ju keskne lahkunud 35 aastane, suhteliselt edukas toimetulev tõenäoliselt pere, pere, toitja kätt ja ja, ja nende vanemad olid juba algusest peale selline kuidagi vähem kaitstud, nii nii mentaalselt kui ka tegelikult majanduslikult, sest kõik need ka kindlustusmaailm oli pärit Rootsi seadusandlusest ja pärast Rootsi pensionär või natuke teises positsioonis, kui Eesti pensionär. Ja algusest peale on siis jah, nagu need vanemad inimesed, kelle käekäiku me oleme nüüd veidi lähemalt jälginud. No olnud nagu meie sihtgrupiks. Ja ega neil kergel olnud No nüüd läbi aegade on räägitud sellest uurimise taasavamisest ja nüüd, kui on 25 aastat see märgiline verstapost, siis jälle üha rohkem tuleb see teema üles, et kuidas need lähedased ise suhtuvad selle uurimise taas avamisse. Kui suur osa selle tragöödiaga seotud, siis sooviks seda uuesti avamist. Noh, ma, me ei ole ju päris selgelt otse otse nii küsinud ja ütleme, täna tänapäeval meie andmebaaside värskust arvestades see ei pruugigi olla reaalne, kuigi me nüüd ühe ühe ühe asjaga sky planeerime aga ma kõikide nende vestluste nende põhjal ikkagi usun, et üle kahe kolmandiku oleksid need, kes pooldaksid professionaalselt. Ja noh, tänapäeva tehnikale vastavat uue uurimise algalustamist, sest neid väikeseid küsimärke kõige selle nii-öelda lõppraportite kõrval ikkagi piisavalt jagub. Aga kas te usute, et, et tuleb see päev, kus see uurimine tehakse? Ei, ma usun-usun küll sellepärast, et siin vahepeal on toimunud ka teatud teatud muudatused nagu rahvusvahelise seadusandluses, mis annavad Eesti riigile nii võimaluse kui kohustuse mõneti nende protsessidega natuke teistmoodi tegeleda, et kui alguses oli, oli noh, nagu öeldakse, pall oli ikkagi väga-väga rootslaste käes ja, ja meie olime siin sellised noorem lõngad siis noh, tänane tänane seadusandlus juba mida näitab ka see ikkagi selle siin nädal alanud kohtuprotsessi näide, et et olukord selles mõttes muutunud. Suisa juba vastupidiseks, et rootslased juba vaatavad meie poole pigem. Pigem see on ikkagi kõik, ütleme nii, et eks need huvigrupid on mõneti ikkagi samas paadis ja nii et et sellist põrgatamist ei ole aga selge see, et, et kasutatakse kõiki võimalusi, mida, mida seadusandlus lubaks Kuidas te suhtute sellesse, et iga seda vrakki ju tegelikult nii-öelda rahule ei ole jäetud siiamaani, et alles hiljuti käisid seal taaskord nüüd ühe filmiga seoses robotid ja kaamerad, et kas see on mingil määral hauarahu rikkumine? No ma seda hauarahu sellisel kujul fetišeeritud ütlemegi, et ma suhtun küll küll üsna pessimistlikult mingisugusegi võimaluse laeva üles tõstmiseks, sest see, see nüüd oleks midagi täiesti sellist noh, ütleme, et selle tagajärgi me ei prognoosi. Aga, aga professionaalne uurimine, ma arvan, et see ei ole hauarahu rikkumine, et ei ole siin nendel laiuskraadidel seda nii dramaatiliselt kunagi võetud ja, ja ma arvan, et seal ikkagi mingil etapil oli seal teatud ettekääne. No need filmid, mis, millest me nüüd hetkel just rääkisime ka, et alles tuleb nüüd Põhjamaade Discovery kanalitesse uus dokumentaalfilm ja neid filme on ju tegelikult olnud veel ja veel. Kas, kas see on oluline sellist sündmust taoliste filmide kaudu elus hoida, olgu need siis fiktiivsed või dokumentaalselt? Noh, siin peab olema ikkagi mingi kontseptsioonina sõnum, sest on selgelt, eriti siin ümmarguste aastapäevade läheduses noh, on tulnud ikkagi välja väga palju ka projekte. Meil ei ole tegelikult ei mingit nägemust, ei ole ka süvenemist ja kes lihtsalt ta on siis kuskilt löönud välja mingi raha, et üsna palju on ka selliseid, kuigi peab tunnistama, et Eestis on neid ajakirjanikke ja kirjanikke, kes on jaksanud sellega süvitsi minna sümpaatselt palju ja ja noh, kui, kui nendel tekib nii-öelda jätkuprojekte, siis, siis see on hoopis midagi muud. Kas te usute, et mingil hetkel kaovad lõpuks kõik need vandenõuteooriad ja ja militaarsaladused, mis kõik selle ümber on ja natuke kuidagi varjutab seda? Tähendab kõik, kindlasti mitte, sest ma arvan, et lapiku maa pooldajaid on, nad on jäävad. Et aga, aga ma arvan, et nüüd see mingi uute teooriate pealetulemise selline kõver, kõige kõrgem kõver on ilmselt käes, et et ma ei usu jah, et siin midagi sellist väga, väga väga pöördilistel keegi suudab välja mõelda. Täna on see päev, kus 25 aastat tõesti sellest sündmusest möödub ja sellele päevale pühendatud väga mitmed üritused ka üle Eesti. Oskate te öelda ka, et et mis on need kohad, kuhu inimesed saavad minna, et mälestada neid inimesi? Meeste mälestusmärk on palju, päris palju ja inimesed on need omaks võetud. Loomulikult, et üks, üks selline paik Eestis, kus, kus, kus, nagu öeldakse, see katastroof räsis võib-olla eriti märgatavalt, oli Võru täna minu andmetel on ka meie peaminister seal sellel üritusel loomulikult kõrgpunkt langeb Tallinna üritustele traditsiooniline mälestusteenistus. Kuhu ma olen päris kindel, saabub ka meie president. See on kell 12 mälestusmärgi juures ja veel ühe väga võiks üritus, mida, mida julgen tõesti soovitada. Lehari kaustel, kes on mitmetes projektides seadegevskispektidesse tegev, on pannud püsti Jaani kirikus väga-väga spetsiaalse sellise hingelise hingelise kontserdi, kus Marek Sadam ja Tõnu Laikre vaheldumisi nelja kooriga esinevad ja, ja üritus lõpeb. Tõnis Kõrvitsa teosega hümn sinisele taevale, mida siis Ulla Krigul, suurel orel ettekanne, ma arvan, et see kujuneb väga meeleolukas, see on kell 17 Jaani kirikus ja kõigile tasuta ja isamärkidega, et Paldiski merelinn, seal on spetsiaalne püha Radoshi Sergei kirik mis on pühendatud balti meres hukkunutele ja siis täna avatakse seal Estonia hukkunutele mälestusmärgi mälestustahvel. Nii et võimalusi on palju minna avaldada oma austust ja meenutada lahkunuid. Ja senine kogemus näitab, et tulijaid on olnud päris palju. Kindlasti sündmus puudutas väga paljusid. Suur aitäh, Memento Mare juhatuse liige Raivo Hellerma.