Ja kohe 38 minutit on kell, ei saa vist Eestis ükski sügisene raadiosaade üle ega ümber seene teemast. Kui täna varahommikul jalutasin läbi Tallinna kesklinna siia raadiomajja, siis Stockmanni ristmikul oli väga-väga suur plakat, kus kutsuti inimesi seenenäitusele, mis on avatud peaaegu et kuule lõpuni laial tänaval siis Tallinna vanalinnas, loodusmuuseumis ja seene seente teemal räägib ka tänane Vikerhommik. Meil on väga hea meel tervitada siin meie stuudios seeneteadlane Veiko Kastanje, tere tulemast. Tervist, muide, Veiko, kas ma mäletan õigesti, te olete ise ka olnud seenenäituste korraldamise juures on küll, jah, mis on meie mõistes siin Eesti oludes keeruline või lihtne väljakutse. Kõik väljakutsed on üheaegselt nii keerulised kui lihtsad, et väga palju sõltub seentest ehk teine osapool on paraku alati, kes ei pruugi tingimata Koostööaldis olla, kui sellega aastast aastasse tegeleda, kas niisugust loetud raamatu tunnet ei tekita, sest seened metsas ikka ühesugused või mitte? Ei võiks öelda, et siin on ikkagi piisavalt palju selleks, et kõik aastad oleksid väga erinevad. Kuivõrd on september seenerahva jaoks? Eriline kuu või unistuste kuu? Ikkagi üsna suuresti võiks öelda, et septembrit võiks siiski lugeda võib-olla liikide ja rohkuse poolest kõige rikkalikumaks seenekuuks. Kui Eestis nii-öelda metsa minekut planeerida ja ja mõelda, et millal see oleks kõige otstarbekam, siis just praegu on see moment Selline tunne, et praegu tänavu aasta on juba natuke gene hiljapoolne, et osa selliseid massliike hakkab praegu juba läbi saama. Kummalisel kombel, millele, kus te ise käisite viimati korviga metsas, kas mükoloog üldse käib korviga või käib millise varustusega? Osa käib näiteks töömeeste kandekastidega osa käib üldse ainult seljakotiga, kus on tillukesed ümbrikud või kilekotid näiteks need, kes mükoriisa uuringutega tegelevad. Aga paljud käivad korviga sellepärast, et korv on selline ääretult hea instrument või töövahend, milles seened jäävad võimalikult terveks. Mis selle tööriistakasti idee on, kas seal siis kasutatakse neid just erinevaid eraldatud sanktsioone või, või miks seal hea? Seal kasutatakse just neid erinevaid väikseid sektsioone? Ma tean, te lähete siitsamast raadiostuudiost ise nii-öelda välitöödele ehk seenehuviliste ja sõpradega metsa aega veetma. Palju teid seal muide on? Number on igal aastal natukene erinev, et mükoloogiaühing oma laagrites sellist ühtset numbrit nagu võib-olla väga ei tunnegi, et see sõltub nüüd, kui palju kraadiõppureid tuleb näiteks ja kui palju. Tartu teadlastest on parajasti üldse Eestis kohapeal ja väga paljudest erinevatest asjast. Aga suurusjärk on mõnikümmend inimest. Ütleme jah, 20 30 ja vaatepilt, siis, kui te metsas kokku saate ja tööle hakkate, on missugune. Raske öelda, palju inimesi väga hajusalt laiali üsna suurel alal otsivat seeni otsivad seeni, kes kaevab, kes korjab, kes millegipärast roomab kusagil, kes põlvitab. Kõik sõnad kõlasid loogiliselt välja, lahutad kaevama. No vaadake, näiteks sead kaevavad metsas väga agarasti, nemad otsivad ka seeni. Ja Eestis on väga tugev just mükoriisa uurijate ehk seeneniidistiku uurijate koolkond. Maailmalaiuselt võiks öelda, et nende selline armastatuim tööriist on just selline Shaolin'i munkade abivahendi sarnane väike mullakobesti või siis peenematel vendadel ka ahjuroop millega tegelema kaevatakse väga usinasti ja tõngutakse. Nii et kui keegi tavaseeneline märkab metsas meest ahjuroobiga, siis ei ole tegemist millegi kahtlasega, vaid teadlane teeb tõsist tööd. Ja täpselt ei ole mingit põhjust kahtlustada, et seal oleks mingi maniakk. Aga me tahame jõuda ka seenemürgistuste teemani. Kas inimesed teie arvates ikkagi võtavad metsast kaasa ja, ja jõuavad selleni, et ka söövad mürgiseid seeni, miks see on nii? Kahjuks ma olen ainult mükoloog ja mitte psühholoog aga ma ei tea, kui ma nüüd peaksin oletuse tegema, siis ilmselt kõigil lapsest saadik küljes selline huvitav komme võtta maast asju suhu panna. Ja suur uudishimu on varemgi paljudele kahjulik olnud. Eriti kui see teadmistega nagu väga hästi kokku ei lähe. Annan endale aru Veiko, et te olete mõnevõrra teistsugusel positsioonil seente äratundmise küsimuses kui eestlane keskmiselt. Aga ikkagi, kui te püüate hinnata, kui hästi või halvasti inimesed mürgiste seente äratundmisega hakkama saavad ja kas küsimus on pigem tõesti uudishimus, nagu te siin viitasite või on see lohakus või hoolimatus sest ma ise arvan, et nii palju elementaarset teadmist võiks ikkagi olla, et vähemalt paar-kolm levinumat kärbseseeneliiki ära tunda ja nende ohust teadlik olla. Noh, kuidas selle kohta nüüd öelda kõigi riikide sõjavägedes on ilmselt see tore asi, et esimene asi, mis inimesele püütaksegi selgeks teha, on see, et mitte midagi ei tohi eeldada ja mitte midagi ei saa oletada. Sest seal öeldakse, et inimesed on täiesti ettearvamatu, et noh, meil võiks öelda, et elusloodus on täiesti ettearvamatu, sest seened on ka väga muutlikud. Aga inimeste puhul raske öelda, ilmselt kõik need toredad omadused, mida te mainisite, liituvad ja ega need seenemürgistused siiski nii väga sagedased ei ole, sest kui ma nüüd meelde tuletan ühte eelmise nädala mürgistuskeskuse avaldust või oli see nüüd jah, ikkagi eelmise nädala oma, et tänavu on olnud 24 seenemürgistust, siis jagada see kuskil pealt miljoni inimese kohta ei ole ju väga palju, see on loodusliku valiku ilmnemine väga väikeses skaalas. Kui mükoloogid omavahel räägivad mürgistest seentest, kas võib öelda, et üldiselt igaüks teist on midagi proovinud? See on nüüd väga provokatiivne küsimus, et kõik sõltub sellest, mida me nimetame mürgiseks. Et keemikud ütleksid teile ka, puhas vesi on mürgine teatud olukordades ja teatud kogustes. Ja. Mürgistusi on ka igasuguseid, näiteks kopriinimürgistus. Mis, kuidas öelda selle kohta siis viisakalt patsiendi näost lillaks muudab ja väga muid kahjustusi ei tekita, oli omal ajal bioloogide rebastepeol täiesti selline omal kohal, nii mõnelgi aastal. Ja noh, on maailmas palju inimesi, need ei ole küll mükoloogid ja mitte alati ka šamaanid, kes söövad näiteks punaseid kärbseseeni, mis on kah täiesti üldtuntult mürgised kuigi nad ei põhjusta reeglina püsivaid tervisekahjustusi. Nii et see on jällegi selline küsimus, millele sa väga pikalt Ja väga avaralt vastata, et ma kuulen seda näost lillaks muutumise teemat esimest korda. Öelge veel mõni lause, mismoodi see sündmusena siis välja nägi mida tarbitakse, kui kiiresti mõjub, mis edasi saab? Noh, teie pealt on näha, et kõik inimesed on siiski hästi uudishimulikult ja see on alati väga esitatav küsimus et teatud liikide puhul ilmneb koos alkoholi tarbimisega selline huvitav efekt, mida nimetatakse natuke erinevalt tavaliselt siis kopriinireaktsiooniks või antavus reaktsiooniks. Et inimese enesetunne pisut halveneb ja ta muutub näost ja ülakehast selliseks lillakaspunaseks. Ja see on huvitav selle poolest, et see seda haiguspilt Ööpäevaga siiski ära või tavalise tööga aga see võib kenasti ilmneda jälle siis, kui inimene otsustab, pead parandada või teiste sõnadega. Uuesti alkoholi tarbida. Kuidas sellises valguses suhtuda ütlusesse 100 ja seened? Noh, see ei ole mitte alati päris õige väljend et mõningate seente juurde ei ole see 100 siiski päris hea mõte. Mis olukorras Veiko teie kärbseseene suhu pistsite ja mis, mis kärbseseen see täpsemalt oli? Tegelikult olen ma kärbseseent suhu pistnud, elus vist võib-olla kolm korda ja need on siiski olnud kõik suhteliselt ohutud liigid näiteks vanad roomlased ja kaasaegsed itaallased sõid, kui söövad, väga meelsasti kärbseseeni. Seal on lihtsalt sellised väga suureks delikatessiks peetavad liigid. Ja kuigi mina olen Eestis ainus mükoloog, kes üldiselt seeni ei söö siis korra olen ka mina proovinud, jah, keiser-kärbseseent lihtsalt huvi pärast ja mis seal salata, kunagi varsapõlves, ehk siis ülikooli ajal olen ma proovinud ka punast kärbseseent, sest mul oli lihtsalt ettekanne mürgistest ja hallutsinogeensetest seentest. Pärast kõiki šamanismiteemaliste artiklite lugemisi huvitas, et kas siis tuleb kusagilt välja mingisugune pisike vana mees, kes küsib, et kas ma tahan lennata või reisida või ravitseda või ennustada. Selgus paraku, et ilmselt on selleks vajalik õige põlvnemine, õige kasvatus, sest sellist väikest vanameest küll kuskilt välja ei tulnud. Nii et te testisite sõna otseses mõttes enda peal seente hallutsinogeenseid omadusi Punane kärbseseen ei ole tegelikult hallutsinogeen, kui niimoodi võtta, aga noh, jah. Me oleme nüüd rääkinud mürgistest, seentest ja üldse seene teemal siin Vikerhommikus. Te mainisite riivamisi ka seda, et te olete ilmselt üks väheseid mükolooge Eestis, kes seeni ei söö. Palun põhjendage, kas te ei söö neid maitse pärast või te teate seente kohta midagi, mida tavainimene ei tea, ja ta sellepärast ise? Ei, see ei ole kindlasti religioossetel põhjustel, et on küll igasuguseid toredaid laule seente ülemvalitsusest ja sellest, kuidas nad pidevalt jälgivad aga mina söön vahel harva ainult suurt sirmikut ja ütleme, et mõningaid Hiina köögis kasutatavaid seeni nagu juuda kõrva näiteks ja vahel harva ka mets-šampinjone lihatoitudes. Ja noh, võib-olla tõesti ei hakka ka päris shiitake't kuskilt karri seest välja viskama. Aga ma lihtsalt kuidagi lapsepõlves avastasin millegipärast teatud seeneperekondade maitse, mulle enam ei meeldinud ja ma mingist hetkest avastasin, et praktiliselt ei söögi enam seeni. Ja viimane küsimus. Ma ei tea, kas nii tohib seeneteadlaselt küsida, aga milline on teie meelest kõige ilusam seen? Wow ilu on vaataja silmades. Just nimelt ma praegu otsisin internetist, missugune näeb välja teie nimetatud juuda kõrv, see on küllaltki jube minu arust. No kõhus näevad kõik asjad ilmselt üsna jubedad välja. Aga praegu võib-olla kõige esteetilisem tundub Selline seen ladinakeelse nimega nagu Rhodotus, Palmatus mis on hästi ilusa ornamentatsiooniga, hele, hele, õrnroosa ja hästi pisike. Aga kellelegi meeldib kindlasti ka Ravenell'i peniseen, mis näeb välja selline võrdlemisi veider. Või siis rida hästi ilusaid huvitavaid seeni, mis kahjuks Eestis ei kasva näiteks perekonnast Clathrus. Et ilu on täiesti vaataja silmades, enamikule inimestest meeldib kõige rohkem kindlasti punane kärbseseen. Seda kõik tunnevad, nad teavad, mis on, ise näeb ka tavaliselt tõesti välja selline ilus ja esteetiline ja punane ja valgete täppidega. Kui kellelgi palutakse joonistada seen, siis ma arvan ka, et see tõenäosus, et sealt tuleb üks täpiline on, on väga suur. Ma ütlesin, et juuda kõrv näeb välja jube, aga samal ajal põnev ka fotode põhjal ma oletan, et seda saab korjata kõdunevate puude tüvede küljest või hea tavaliselt niimoodi tagasi. Kas praegu on see aeg? Eestis enda paraku väga haruldane. Niimoodi te käite seda korjamas kusagil mujal? Ma ei ole ta kordagi korjanud, ma pean tunnistama, ma olen teda turgudel ohtrasti Kagu-Aasias ja ma olen teda siis söönud ka erinevates rahvusköökides paar korda puhtast uudishimust. Ega tal tegelikult väga maitset ei olegi, sest noh, näiteks hiinlased on sellised toredad kavalpead köögis, et nad väga armastavad asju, millel oma maitset ei ole ja millele nad saavad võõra maitse juurde. Huvitav Sten ja Veiko Kastanje, kas me peaks lõpetuseks ka küsima, et ma ei tea, kas niimoodi tohib uudishimutseda, et kui te avaksite oma mobiiltelefonis oma piltide kataloogi, siis kui suur protsent teie telefonis olevatest fotodest on seentest? Kolmandik kuni pool ütleksime nädalased sellepärast, et lihtsalt tundusid toredad. Või on seal mingi muu kaalutlus, mis põhjusel te üldse seent pildistate, te olete ju aastakümnete jooksul neid näinud, nii et vähe pole. Ja aga vahetevahel tahaks neid asju ka teistega jagada ja uuema aja telefonidest osadel on päris head kaamerad. Et mitte väga ammu sai siin võrreldud ühe suhteliselt professionaalse seenepildistajaga põhimõttelises peegelkaamera ja ühe tipptelefoni tillukese kaamera pildikvaliteeti ja selgus, et noh, teatud oludes on seal võimalik praktiliselt juba sama kvaliteediga pilte teha ainult noh, jah, teravussügavust ei saanud nii ilusat ja mõningad muud asjad natukene mängisid, aga telefon on täiesti muutumas selliseks heaks ja mugavaks tööriistaks, kuhu me välja jõudsime. Need on põnev teema, me võiksime rääkida sellest veel ja veel, aga Vikerhommikus on täna ka muid asju, me väga täname, seeneteadlane Veiko Kastanje siia hommikusse meile külla tulemast.