Vikerhommik räägib nüüd keskkonna teemadel, maailma suurim korallrahu suur vallrahu on värske uuringu järgi nii kehvas seisus, et lausa selle koht Unesco maailmapärandi nimekirjas on ohus. Ja Vikerhommiku stuudios on nüüd külas merebioloog, Jonne Kotta, tere tulemast. Tere hommikust. Palun alustuseks väikest, nii-öelda mälu värskendust, milles seisneb Austraalia vetes paikneva suure vallrahu ainulaadsus maailmas ja selle tähtsus. No esiteks nagu nimeski juba tuleb, et tegemist on ikka tohutult suure korallrihviga ja kui korallidest rääkida, siis see, et tegemist on mingisuguse elupaigaga, mis suudab pakkuda stabiilsust seal korallrifi ei ela mitte ainult korallid, aga, aga see on suurepärane pesitsuspaik, näiteks kaladele, merelindudele, imetajatele ja samuti seal korallrahul on täita ka väga oluline vee puhastamise funktsioon. Värske raport ütleb, et korallrahu seisukord muutub järjest kehvemaks, mida tähendab ühe korallrahu puhul, et tema seisukord muutub kehvaks või kehvemaks. No ütleme, see raport on ilmselt väga leebe oma sõnastuses kehv tähendab seda, et sureb ära ja ta ei ole lihtsalt, aga noh, selge on see, et ta ei sure mitte korraga vaid see hakkabki nagu väikse sellise murenemisega, et natuke siit natuke sealt. Ja praegu me oleme olukorras, kus sisuliselt pool sellest vallrahust on juba ära kadunud ja ennustatakse siin tulevikus, et võib-olla 30 võib-olla 50 aasta pärast seda rahu enam ei olegi olemas, kuivõrd on süüdi inimtegevus ja, ja kui, siis milline inimtegevus, täpsemalt, see on jube keeruline küsimus tegelikult, sest teatavasti meil ei ole ju ekperimenteerida me ju koralliga sellises mastaabis ei saa, et, et me ei saa nagu testida, et proovime ühte, proovime teist, vaatame, siis juhtub, see on selline unikaalne elupaik, mida lihtsalt tuleb hoida ja kaitsta. Ja siis kõik meie teadmised on suuresti sellised korrelatiivset laadi, mis tähendab seda, et me oleme teinud vaatlusi läbi pika aastakümnete ja siis üritanud aru saada, kuidas üks või teine elusorganism siis reageerib ühele või teisele inimtegevusele. Aga noh, ütleme suur osa teadlastest on siiski väga ühte meelt, et süüdistada tasuksin selles ainult inimeste. Sa ütled jonne, et me peaksime tegutsema selle nimel, et seda kõike säästa ja hoolitseda, et et iga oleks võimalikult pikk siiski, aga need, kes on silmad lahti uudiseid jälginud sellest vallast ja, ja ka vallrahu ümber toimuvat, siis mulle isiklikult on jäänud pigem mulje, et et on räägitud juba mitu mitu aastat sellest samast, millest me täna siin kõneleme. Mis justkui annab märku, et tegemist on juba praeguseks pöördumatu protsessiga. Võib-olla tõesti Me ei suuda seda protsessi tagasi viia sellesse seisukorda või olukorda, mis meil oli seal, et aastakümneid tagasi, aga kui me praegu ikkagi käsipiduri peale nii-öelda tõmbame siis on päästa veel võimalik. No midagigi sellest, sest kui me vaatame seda, mis, mis on selle vallrahu selliseks selleni viinud, siis noh, meil on siin loomulikult neid globaalseid ehk siis ülemaailmseid põhjuseid, aga midagi annab ka koha peal ära teha. Mis näiteks on need asjad, mida annaks koha peal, aitäh. No me kõik oleme kuulnud sellisest asjast, nagu on kliima soojenemine ehki ma siin öelda nii-öelda jälle tutvustaks rahvale, et see kliimasoojenemine võib-olla ei olegi kõige parem nagu mõiste selle selle protsessi kohta, vaid pigem siis kliimamuutus. Kliima soojenemisega käivad kaasas sellised asjad, et esiteks muidugi merevesi läheb soojemaks, aga tõuseb ka merevee tase ja mis äärmuste puhul ikka tihti tekib ja mida Eestis ka siin viimasel ajal rohkem nähtud on. Torme on rohkem ja kujutage nüüd ette, et meri läheb alguses kuumemaks, mis ületab korallide tasu taluvuse piiri, korall muutub nõrgaks ja siis veetase tõuseb ja suuremad tormid tulevad peale siis loomulikult need lõhuvad selle nii-öelda nõrgestatud koralli ära ja, ja see lagunemine on ikkagi toimub tohutus tempos. Milliseid poliitilisi otsuseid see eeldaks, et korallrahu kuidagi oleks võimalik nii-öelda veel päästa ja kas te näete neid otsusi kusagilt tulemas? Praegu eriti ei näe kahjuks aga, aga põhimõtteliselt suured riigid, Need, riigid, kes siis panustavad väga tugevalt kasvuhoonegaaside emissiooni Peaksid väga kiiresti ümber mõtlema oma majanduse mudelid ja nende kasutust piirama nii palju kui võimalik võtma fossiilkütuste asemel näiteks kasutusse taastuvad energiad näiteks kas päike, kes päike, tuul ja nii edasi, sest need tehnoloogiad on juba praegu peale tulemas. Ja selle aasta kliima raport tegelikult oli päris põnev. Andis meile ju teada, et 20 protsenti kogu maailma energiast tuleb juba päikeselt ja, ja selles suhtes need arengud on väga-väga positiivsed, aga me ei tohiks nagu nüüd rõõmustama jääda nende väikeste nii-öelda edusammude üle vaid vaid me peame nagu veenma valijatena. Tegelikult me saame ju poliitikuid veenda, et see on oluline, see on meie elukeskkond, seal on elukeskkond meile, lastele, lastelastele ja, ja kui mõni poliitik ütleb, et ma ei usu kliimamuutustesse või vähemalt inimtekkelistesse kliimamuutustesse siis on meie asi teda teda harida ja ütelda, et teadus ei ole usk, teadus on faktid ja kui faktid näitavad midagi, siis tuleb vastavalt tegutseda. Kui te suhtlete ju suhtlete väga palju maailma eri riikide teadlastega, siis millised meeleolud üldiselt valitsevad või, või mis tuleb jutuks, kui te räägite suurest vallrahust? Austraalias veel mõni aeg tagasi, neil oli peaminister, kes ei uskunud kliimamuutustesse ja see oli väga kurb, sest mul on väga palju häid kolleege Austraalias elamas, kes kes tänu sellele leidsid, et teadustööle rahastuse saamine on ülimalt keeruline, sellepärast et ei ole mõtet ju uurida midagi sellist, mida nagu ei ole olemas. Aga noh, õnneks on situatsioon nüüd Austraalias natukene paranenud ja see võib-olla on ka põhjus, miks see raport ja miks see uudis on maailmas sedavõrd, on ka levinud. Ma tahan väita, et see on kuidagi minnalaskmise meeleolu, aga kriitikute suust või skeptiliste inimeste suust kostub ju niisuguseid signaale ka, et elu planeedil ja ökosüsteemid on aastatuhandete jooksul muutunud korduvalt. Kas mingid märgid näitavad hoopis seda, et, et ei maksaks võib-olla iga koha peal isegi kära teha, et lihtsalt ongi paratamatus, et mõned asjad siin muutuvad? Meil on ka selles valdkonnas juba päris pikki mõõtmisseeriaid, et on teatud meetodeid, kuidas saab, saame vaadata, kuidas on nagu mere näiteks gaasiline koosseis muutunud siin läbi aastatuhandete ja kui me läheme nüüd tagasi näiteks 200000 aastani, kus meil tegelikult inimene ju teadust ei teinud, aga meil on võimalik mõõta, mis oli siis siis on sellest ajast kuni tänapäevani näha mingisuguseid seal võnkumisi, seal natuke läks üles alla mingisugused gaasid, kuid see, mis toimub nagu viimasel ütleme 50-l aastal või 100-l aastal seal midagi meeletut, et noh, kui te kujutate ette, et on mingi siksakiline ja siis äkki üks joon läheb niimoodi taevasse välja. Et vähemalt 200000 aasta jooksul midagi sellist ei ole varem toimunud, ei väidagi, et võib-olla midagi varem, et sellist asja meil ei ole nagu varem toimunud, et võib-olla kunagi on, aga mis on nagu praeguse selle kiiruse probleem on see, et korall ei jõua sellele tempole kaasa. Omal ajal oli niimoodi midagi võis muutuda näiteks mereväetemperatuur läks ülesse või alla ja siis need liigid liikusid selle muutusele kaasa. Aga aga praegu, ütleme, see muutusetempo on üks, 10 või 100 korda kiirem kui see liik nagu suudab, nagu järgida seda muutust kui lähedalt. Sa ise oled isiklikult kokku puutunud vallrahuga? Kuule, päris lähedalt, see tähendab, see tähendab seda, et kunagi mingil teaduskonverentsil ma sain kokku ühe Austraalia teadlasega ja ta, ta oli füüsik ja ta rääkis seal mingitest protsessidest, mida ta seal vallrahus ja ka mujal korallrihvidel uuris. Ja mingi küsimus oli selline, millest hästi nagu ei saanud aru, et, et kuidas on võimalik, et meil on see taimset hõljumit seal vees, seda võrd vähe. Ja siis ma rääkisin talle, et noh, selle taga ongi need samad korallid, kes täidavad siis selle rannikumere isepuhastusvõimet, et nad filtreerivad, nad on taimed ja loomad samaaegselt. Hästi põnev organism, tegelikult see korall. Ja siis me taotlesime teadusrahastust sellele uuringule täpsemalt, nagu aru saada, mida see korall seal teeb. Ja meil oli nelja aastane projekt, kus me uurisime mitte ainult nüüd suur vallrahu, aga ka Ningaloo rahu, mis on siis Lääne-Austraalia rannikul, et nende toimimist, et kuidas see toitained seal korall neid toitaineid omastab ja kuidas taimne taimne hõljum seal elada saab ja nii edasi. Ma ei ole isegi selles planeedi piirkonnas kunagi käinud, aga sinu jutust ma järeldan, et sa oled olnud seal vees ja piltlikult öeldes saanud korallidele pai teha. Korallidele ma pai ei teinud, sellepärast et ma ei taha neile viga teha, need on hästi õrnad, aga põhimõtteliselt ja loomulikult ujusin seal, tegin oma katseid mõõtmisi ja, ja sain väga palju targemaks, et, et näiteks ka selle koha pealt, et kui meil on kõhklusi, et kas me ikkagi saame midagi siin teha, siis tegime välitöödel ka pilte sellistest korallirihvidest, kus kalapüük on intensiivne ja sellistes piirkondades, kus kalapüük ei ole ja on väga huvitav erisus selles suhtes, et et need suured kalad, mida inimesed armastavad süüa, välja püüda, seal tegelikult hoiavad ka koralli tervena, ehk siis nad kraabivad koralli pealt. Papagoikalad peamiselt kraabivad koralli pealt selle pisikese pealiskasvu ära ja korall on terve. Aga nüüd, kui me võtame selle kala välja või püüame neid liigselt, et nad ei jõua taastuda, siis kõik see kumulatiivne mõju, eks ole, mitu inimtekkelist mõju sul on, temperatuur, seal tõuseb tormid kaitsev kala on ju, see on ära kaotatud siis selle tagajärjel meil tekib see katastroof, mis on praegu tekkinud. Ma kahtlustan, et enamuse jaoks on võib-olla, kui me korallidest kõneleme, tuttav mingi mügarik kusagil punases meres või midagi sellist turismi mõttes lihtsasti ligipääsetav koht. Aga palun oma võimete piirides, kirjelda seda vaatepilte. No päriselt, oled seal vallrahu juures lähedal, tegelikult, kui te olete seda ühte mügariku näinud, siis kujutage umbes 10000 korda suuremat asja ja siis ikkagi aru saanud, kui suur see tegelikult see on, umbes nagu koos kosmose ja kohaliku nagu mingisuguse aspekti, nagu võrdlus. Kogu suur vallrahu pikkus või suurus on ju üle 2000. Ja ta on tohutult suur, et seda on nagu kosmosest näha ja nüüd, kui me mõtleme nagu edasi, siis tegelikult see on nagu see koht, kus nagu planeedi kopsud, noh nii nagu ka Amazonasest praegu räägitakse, et, et kui see nagu ära kaob, siis meil, ühelt poolt me kopsud on nagu vigased, et me peaksime näiteks iga mõne sekundi hingamist vahele jätma. Ja teiselt poolt sealt vabaneb tohututes kogustes ka sedasama kasvuhoonegaasi, kuna korallid on ju sinna oma lubiketta. Ta kotta selle süsinikdioksiidi kenasti ju ladestunud. Et seal on nagu väga palju selliseid lisa lisariske, mis selle tagajärjel tuleb ja, ja kuna me ei tea ja me väga ei tahagi teada, onju, mis meil tulevik toob sellisel kujul, siis pigem üritame ikkagi peatada seda olukorda nii hästi või halvasti, kui me suudame. Kas tavaturistidele on see piirkond ja vallrahu kergesti ligipääsetav koht? Kui rahakott kannatab, siis ikka, et selles mõttes seal korraldatakse väga palju sukeldumistuure ja inimesed seal ka palju käivad ja õnneks vähemalt minu kogemus on küll selline, et nad on väga ikkagi loodust säästvad, et, et sellist käitumist, nagu ma olen näinud mõnikord seal kuskil prantsuse kaugetest saarte juures, kus Jaapani turist tuleb ja hakkab seal oma mingisuguste nugadega mööda põhja liikuma, nii et korallid lendavad ühte ühele ja teisele poole, et noh, sellist käitumist seal ei taluta, et nad seal ikkagi hoitakse seda ja kenasti ikkagi, et on piiratud arv turiste, kes sinna saab. Neid on küll väga palju, aga siiski, et, et noh, selles mõttes selle koha pealt on asjad korras. Rääkisime Vikerhommikus suure vallrahu maailma, siis suurima korallrahuolukorrast ja meile andis intervjuu merebioloog Jonne Kotta, aitäh.