Kes ärkavad Vikerhommikuga stuudios on Romi Hasa ja Sten Teppan. Täna aastal 2001 toimus Ameerika ühendriikides New Yorgis midagi niisugust, mis pani värisema isegi kogenud raadiohääled. Me läheme aastasse 2001 ja püüdke kirjelduse järgi taibata, millest jutt. Ilmar Mikiver Washingtonist no Ameerikat on tabanud tõeline terrorirünnak, kuidas koha pealt kommenteerite? President iseloomustas seda ilmse terroristide rünnakuna. See on ühtlasi aga ka suurim rahvuslik katastroof, mis kunagi on juhtunud Ameerika Ühendriikidele. Pealegi ajaloo esimene otserünnak õhust, Ameerika asulatele, nii et tegemist on tõesti äärmiselt suure magnituudiga õnnetusega. Asjade kulg oli umbes niisugune, et see kunagi meie kohaliku aja järgi veidi enne üheksat sai selgeks, et midagi kohutavat, samas kui esimene, esimene lennuk ja need on kõik õhus õhus röövitud lennukid, lennuliinid on teatanud nende lennukite kaotsiminekust. Esimene pomm või plahvatus maailma kaubanduskeskuses. Sellele järgnes peatselt kohe teineteisele tornile. Ja siis peaaegu samaaegselt nagu nagu valge maja ja riigidepartemangu allikad ütlevad. Nagu koordineeritult tuli Washingtoni lähedal kaitseministeeriumile ehk Pentagonile kolmas pauk, nii et selle juba selle tõttu üksi. Et tegemist on niivõrd laiaulatuslikult organiseeritud ja koordineeritud rünnakutega on arvata, siin on mängus terroristide käsi ja on nii laiaulatuslik, siis kitsendab see ka kõik need võimalused, kes võiksid olla selleks võimelised, et seda teha. Praegu on arvata, et üheks süüdlaseks võib olla terroristide juht Afganistanis. Osama bin Laden. Niisugune traagiline ajaloosündmus täna aastal 2001 kõnelejateks olid Uku Toom ja Ilmar Mikiver. Täna täpselt 18 aastat tagasi juhtus Ameerika Ühendriikides sündmus mis võib vist ilma liialdamata öelda, muutis maailma ajalugu. Vikerraadio stuudios on nüüd üks Eesti paremaid USA eksperte. Tere tulemast, Neeme raud. Tere hommikust. Alustaks selle väga tõsise teema käsitlemist läbi sinu isikliku vaatenurga, kui oli 11. septembri 2001 hommik ilmselt hommikust kohvi juues meist mitte keegi ei aimanud, kuidas see päev edasi läheb või, või mis sellel päeval juhtub, kus sina olid ja mida sina tegid, kui sa kuulsid uudist? Mina olin sel ajal Hollandi ja siis ma hakkasin mõtlema, kas Londonis või Hollandis, just saabusin Londonist Hollandisse. Oli selline puhkuse aeg, sest septembris on tavaliselt ÜRO, oli see ÜRO peaassamblee, oli see, see peasündmus, mida me kõik ootasime, hakkab tavaliselt 20. septembri paiku, nii et ajakirjanikud, paljud olid New Yorgist lihtsalt ära, sest et siis veel ei toimunud midagi. Ja Hollandis märkasin ühe vaateaknal telerit nagu paljud meist, et midagi on Yorgis toimumas, see tundus uskumatu, et maailma kaubanduskeskuse üks torn põleb. Ja siis varsti selgus, et ka teine torn põleb. Ja siis mul oli esimene mõte, et kas maailmasõda on puhkenud, see tundus midagi niivõrd totaalselt ja kuna Ameerika hääle stuudio ma töötasin sel ajal Ameerika hääles veel oli no umbes 800 meetrit sellest paigas, siis esimene kõne, mis mõni Yorki võtsin ja siis sai veel läbi, telefonisüsteem veel töötas mingil kujul oli oma kolleegidel Ameerika hääles, et kas te olete elus ja nad olidki hommikul tööle läinud, ilmselt ma oleks ise ka läinud tööle. Kella üheksaks läksime hommikul ju tööle ja oleks olnud selles piirkonnas väga lähedal, aga loomulikult siis kõik evakueeriti ja mina jõudsin Yorki tagasi. Neli päeva, viis päeva hiljem, siis kui lennukid hakkasid taas käima, sest vahepeal peatus ka lennuühendus üle Atlandi ookeani. Selline närvilised sundpuhkusepäevad olid, tahtsin raudselt seal kohal olla, sest et noh, minu töö oli ju vahetada Ameerikat eestlastele. Mul on kolleege, kes ütlevad, näed, see oli su elu selline selline saatuslik hetk, et sa ei olnudki kohapeal, aga mis on huvitav, kui Interneti lugeda, siis on kümneid eestlasi, kes väidavad, et nad nägid mind nendel rusudel reportaaži andmas. Kui mõelda tagasi ajaloo peale, siis mälus asjad kuidagi tuhmuvad ja need kujutised pildid muutuvad, aga ma ei olnud seal minu jaoks, Neeme. On sellel kohal tähendus ainult tänu paarile poplaulule, mille videod on salvestatud maailma kaubanduskeskuse katusel. Ma ei ole kunagi ise seal lähedal olnud. Sina, kelle keskmine nimi on pool elu New Yorgis. Kui mitu korda sa ise esiteks sinna? Poleks üldse sattusid ja tekkis sellega mingisugune isiklik side sul ka või see oli lihtsalt niisugune. Ma ei taha küll halvustavalt kõlada nagu turistide lõks, lihtsalt oli, see oli see popp koht. Ta ei olnud tegelikult turistide lõks, oligi maailma kaubanduskeskus, need olid ju büroohooned, kus inimesed töötasid, sajad inimesed töötasid ja kui New Yorgis paljud väitsid pärast seda katastroofi, et neil oli tuttavaid, kes seal majas töötas, siis tõepoolest mul endal oli ka tuttavaid, kolm inimest, kes jäid sinna majja, et turistilõks oli võib-olla seal maja all olnud, kaubanduskeskustes käidi ja siis need vaateplatvormid, mis olid, ja siis ka restoran, mis seal oli, selle nimi oli Windows on the World ja selle restorani taasavamisel ma arvan, et see oli vist kuskil 99. aastal, ma mäletan, et me käisime kolleegidega, et seal oli suur pidu seal üleval, vaatasime neid uhkeid vaateid. Aga noh, see oli selline igapäeva osa, kui on nii suured hooned kuskil linnas, siis tundub, et nad on igaveseks seal maa maa külge naelutatud, et midagi ei saa juhtuda ja kui nad ikkagi sulasid kokku, nagu see ametlik teooria on ja ma püüan vältida kõiki neid konspiratsiooniteooriad ja nende uskumist, neid on ju palju ja kui hakata seda rada pidi käima, siis tuleks mõelda, et noh, kuidas selle Elvisega läks ja mis Kennediga juhtus ja nii edasi ja nii edasi, et ütleme see teooria ametlik teooria, et Osama bin Laden ja tema käsilased olid selle selle rünnaku taga, et see on minu jaoks ikkagi paikapidav, et ta ei olnud turistilõks, ta oli ikkagi tööpaik tuhandetele inimestele. Kui sa juba mainisid neid nii-öelda ametlikke raporteid, siis ma ikkagi tahaks küsida, kuidas sina tunnetad, kas Ameerika ühiskond on kuidagi nii-öelda omaks võtnud või rahul selle ametliku seletusega. Üldiselt. Ma arvan küll, ma arvan küll, et on rahul, aga huvitav on mõelda, kui, kui te helistasite mulle, et räägime sellest, siis ma ütlesin kõigepealt, et mis sündmus see on ja siis tuli meelde jah, tõepoolest, see on see aastapäev, me tähistasime seda aastapäeva eetris ikkagi pikka aega pikki aastaid, aga nüüdseks on niivõrd palju asju juba toimunud, et ei tulegi meelde, kui öelda nine eleven, jah, tuleb muidugi meelde, aga ma mäletan, et ma astusin ise Columbia ülikoolis magistratuuri järgmisel aastal rahvusvahelistes suhetes mu magistritööd või see sisseastumistöö teema oli just, et kuidas see päev muutis maailma ja seda meile seletati seal rahvusvaheliste suhete teaduskonnas. Et tõepoolest see muutis maailma ajalugu korraga oli terrorism saanud uue mõõtme, korraga oli turvalisus see, et Ameerika on ookeanide vahel asuv selline kontinent mida kuri käsi puutuda ei saa, kus sõjad ei toimu, kõik see võttis uued mõõtmed ja no tänapäeval iga päev, kui lennujaama lähed, iga kord, kui lendama lähed, need mõjud on ju tunda. Turvakontrollid, ütleme, Euroopas ei võeta küll kingi jalast ära, Ameerikas võetakse seni lennujaamades kingad jalas turvakontrollis ära, et see kõik tuli ju pärast seda nine eleven'it meie ellu. Sa juba andsid mõista, et sa ei ole lasknud vandenõuteooriatest end ära kanda, mina natukene oleneb, kui tund aega Youtube'is veeta, siis võid lasta ennast ära tinistada küll põhimõtteliselt ma olen seda kogenud. Sa hakkad kõiges kahtlema absoluutselt ja seepärast, et algoritmid hakkavad sind ju siis kandma, et kui sa lähed juba ühe selle video juurde või teooria juurde, siis juhib ilusti interneti algoritm sind järgmise juurde järgmise juurde, et see on see klassikaline viis, kuidas need paremäärmuslased, kes tahavad internetis leida kinnitust või ükskõik äärmuslased, kes tahavad leida kinnitust mingitele ulmeteooriatele, siis alati nad leiavad need. Et kui praegu Ameerikas räägitakse just nimelt radikaalsuse ja paremäärmusliku radikaalsuse kasvus, siis üks teema on just kuidas, kuidas need algoritmid juhatavadki siin igasuguste võimatutena tunduvate teooriate juurde ja ühel hetkel sa oledki selles maailmas ja tundubki, et see on kõik võimalik ja seda kõike meie salatud ja nii edasi ja nii edasi, et see on kõik võimalik sealt internetiavarusest leida küll jah. Mis arvata, selles ilmselt ei kahtle keegi pärast seda tragöödiat ameeriklaste ja võib-olla ka muu maailma suhtumine teatud rahvustesse või rassidesse muutus oluliselt, no islami usku ja islamimaailma absoluutselt muutus oluliselt. Aga mis on huvitav on see, et Ameerikas on islami päritolu islami usku inimesi on ilmselt palju, aga eelkõige on nad siis mustanahalised, kes võtsid ise selle usu aga araabia maailmast ja sellest Lähis-Idast pärit inimesi, kes kannaksid pulkasid ja nii edasi, nagu Euroopa linnades ma tulin just Londonist on, on väga näha ja, ja Pariisis näiteks seda Ameerikas ei ole, et islami usku inimesi noh, ei märka seal tänavatel New Yorgi selles massis. Et hakati ju kahtlustama näiteks sikke, et nad on teistsugused oma turbanitega, et nemad on need muidugi seda teise viha Ameerikas tekkis tol hetkel palju ja selle ajal ju toimusid ka järgmised terrorirünnakud üsna mitmed näiteks Oklahoma City's ja mujalgi, eks ole, mis seal Ühendriikides aset leidsid. Kas terroristid said külvatud sel määral hirmu, kui nad tahtsid? Ma arvan küll, et said ja see tõusis ikkagi maailmas väga teravalt korraga esile, et on tekkinud sellised liikumised, et al-Qaeda kõigepealt ja nüüd siis islamiriik, mis on nagu riikide välised liikumised, aga mis suudavad maailma hoida hirmu all, mis suudavad üllatada selliste veriste rünnakutega, sest terrorismi üks peamine peamine iseärasus ongi see just et ta peab olema üllatav. Me keegi ei oska seda oodata, vaatan siit praegust vikerraadio stuudio aknast välja, kui siin toimuks mingisugune suurt plahvatus ja noh, me tegelikult keegi ei ole kaitstud, et ka Eesti võib kunagi sattuda sellisesse olukorda, et siin toimub mingisugune rünnak, et et see valvsus kindlasti on maailmas suurenenud. Varem tundus, et noh, see tundus ilmvõimatu, et sellised suured tornid enam kui sajakordsed, hooned, maailma ühed suuremad hooned lihtsalt kukuvad kokku, sest inimesed otsustasid kaaperdada lennukeid, ka see kaaperdati lennukeid ja kasutati tsiviillennukeid ründerelvadena see kõik, see kõik oli uudne, see näitas, milliseid, milliseid mõõtmeid võib võtta just nii-öelda kurjus maailmas ja ma just rääkisin siin ühe analüütiku ka Londonis, kes ütles, et otse maitsestatud Te ju näiteks USA luure ja julgeolekuorganisatsioonidesse Hollywood'i stsenaristid, et milliseid mustade stsenaariumite veel suudate välja mõelda, mille vastu me peaksime ennast hakkama kindlustama, sest keegi ei osanud täpselt öelda, kus see mõte võib liikuda, mida veel siis relvana kasutada. Kas sinu peast on läbi käinud Neeme mõte, et äkki ameeriklased on kasutanud seda sama traagilist juhtumit ettekäändena muudeks tegevusteks isegi liiga sageli või põhjendamatult ehk saate seda kasutada ka võib-olla olukordades, kus justkui enam ei sobi? No konkreetselt on ju olemas näide, kus seda kasutati Iraagi sõda. Sest et Iraagi sõda tuli pärast Afganistani operatsiooni Afganistani mindi karistama Talebani, kes lubas Osama bin Ladenil ja ta käsilastel Al-Qaeda'l oma territooriumil olla ja tegutseda ja see operatsioon oli kuidagi nagu õigustatud, aga siis pisut hiljem mindi sõtta. Iraagis mindi väitega, et Saddam Hussein püüab seal massihävitusrelvi luua, tegelikult mindi valede abil sõtta. Et George Bush noorema ja Dick Cheney administratsioon, mis noh, on kuidagi ajalukku läinud, keegi ei ole otseselt kandnud karistus selle eest, et tuhanded noored ameeriklased kaotasid iraagis elu. Kümned eestlased kaotasid Iraagis elu. Aga kõik see toimus Iraagi operatsiooni alustamine ja praegu võib öelda tõesti valede alusel. Mäletan, kuidas Colin Paavel, USA tollane välisminister oli julgeolekunõukogus New Yorgis ja näitas kaarte ja fotosid, aerofotosid, kuidas kõik need massihävitusrelvad seal kuskil on peidetud. See osutus kõik ju noh, valeks. Et see meeleolu oli Ameerikas see, et noh, me peame minema kedagi karistama veel, kõik olid valmis mingiteks operatsioonideks ja siis administratsioon läks operatsioonideks. Et ta lõi küll sellise pinnase, et oli võimalik teha selliseid selliseid selliseid operatsioone välismaal alustada, suuri sõdasid ja ka igapäevaelus, et inimesed peavad rohkem läbima turvakontrolle. Ükskõik mis hoonesse New Yorgi sisse, mina kõrghoonesse tuleb lasta ennast pildistada, inimesed lubasid väga vabatahtlikult, et oma nii-öelda privaatruumi kontrolli alla võtta ta enam nii et, et kõik need asjaolud kuidagi võrsusid väga-väga ilmekalt pärast just seda üheksat Ühte teist jällegi ma ei taha küünilisena kõlada ja selles lauses on ikkagi omajagu tunnustust ka. Aga minu meelest ameeriklased on maailma kõige paremad turundajad. Nad suudavad isegi poriloigu minu meelest teha turismiobjektiks. Kuidas selle paigaga praeguseks on? See paik on väga väärikalt mälestuspaik. Pikki aastaid vaieldi selle üle, kuidas mälestada ligi kolme tuhandet inimest, kes seal elu kaotasid ja siis linnavalitsuse kõigi nende omaste pide ka äriringkonna osavõtul otsustati, et nende kahe pilvelõhkuja jalamile ei tohi midagi uut rajada. Et sinna tulevadki memoriaalid ja memoriaali, kujutavad endast siis sellist langevat vett mis on siis selle vundamendi äärtest nagu neljast küljest langemas kõigepealt minu meelest 30 meetri sügavusele ja sealt järgmine astang läheb siis 60 või 100 meetri sügavusele. Et seal on selline pidevalt langev vesi, mille ümber on siis kirjutatud nende hukkunute nimed, nii et nende tornide asemele midagi jälle ehitatud. Ja no see on koht, kus kõik New Yorgis viibivad turistid alati ära käivad. Kui ma ise teen eestlastele reise New Yorkis, me läheme ka alates hinnaga, alati ma ütlen, et ma ei taha kõva häälega nende vete juures seal rääkida, ses mõttes, et see on leinapaik, me peame siiski vaikselt vaatama seda, aga, aga väga võimsalt mälestatakse neid, neid ohvreid, sest see oli, see oli New Yorgi jaoks selline elumuutev tragöödia ja, ja siin oli õigustatud see, et võeti tõesti pikki aastaid, et kõik said öelda oma sõna, mida me sinna teeme, et sinna rajatud mingit kommertsiaalsetes, et turismiobjekti aga on, seda oled sa märganud, kuidagi püütud kaubastada? No seal saab loomulikult meeneid osta, seal saab kohe algusest peale kohe kui seal pandi see piirkond kinni seal ümberringi või müüdi kõiksuguseid, meeneid ja pilte ja asju. Mina olen alati inimestele öelnud, et ise te peate otsustama, kas te tahate osta neid meeneid. Kas, kas see on siiski koht, kus, kus võtta suveniire kaasa või läheme sinna lihtsalt mälestama inimesi. Aga loomulikult kõike saab osta Ameerikas. Tõesti, kõik on kaubastatud. Suur aitäh, Neeme raud. Me rääkisime siis täna täpselt 18 aastat tagasi toimunud USA terrorirünnakust.