Vikerhommik, ja nüüd on mul erakordselt. Mul on suur rõõm öelda tere hommikust 20. augusti klubi väärikale liikmele Liia Hännile. Tere hommikust ja head pidupäeva kõigile. See on niisugune päev, kus tahaks ühtviisi meenutada ja vaadata tulevikku korraga, aga ma arvan, et alustame kõigepealt hoopis tunnetest. Et mismoodi te sellest 91., kas te aastast alates selle päeva hommikut ennast tunnete? Eks see ole iga iga kord veidi isemoodi. Täna hommikul ma tulin siia raadiomajja mööda Gonsiori tänavat. Minu jaoks juba see tänav ise on, on väga kõnekas, sest ülemnõukogu liikmena elasime vähemalt osa neist elas Kungla hotellis, mis oli siis selline mannetu väikeste tubadega hotellikene. Ja selles hotellis tookord 28 aastat tagasi algasid minu jaoks need sündmused pihta. Sest ma tulin Tartust bussiga Tallinna, astusin hotellituppa, telefon helises, abikaasa helistas ja ütles sellised ärevad sõnad, nüüd on see juhtunud. Ma ehmatasin hirmsasti ära, sest neil oli vanaisa, oli haige ja mõtlesin, et temaga on midagi juhtunud. Aga, aga abikaasa lisas, Moskvas on raudhambad võimul ja see termin raudhambad oli minu jaoks siis see. Me kasutasime seda, et iseloomustada siis seda niisugust sõjalist, militaarset kommunistliku režiimi, mis, mis meid tol hetkel valitses ja minu jaoks päev algaski, nii et ma sain selle uudise teada. Läksin pingule nagu, nagu terasvedru ja edasi tulid juba väga pingelised sündmused. Enam-vähem kohe oli selge, et me peame ise midagi väga otsustavat tegema. Mis täpselt, see oligi nende kahe päeva arutelude vaidluste sisuks. No me kõik teame, et, et see kõik lõpp, pääs õnnelikult, aga kas oli selliseid hetki? Liia Hänni, millal te tõesti sügavalt kahtlesite, et sellel lool võib-olla niisugune lõpp? Ma ei kahelnud hetkekski, sest noh, kogu see eelnev eelnevad sündmused, see, kuidas Eesti rahvas oli läinud liikvele, kui otsustav oli tegelikult paljud eestlased, enamus eestlasi see jätnud nagu kahtlust, et me ei saa, Tagasilangust ei saa olla, kuidas toimub edasiminek? Noh, see oligi, see oligi küsimus, aga kahtlust et, et me langema nagu endisesse olekusse seda ei olnud hetkel loomulikult oli ohutunne ja eriti ju siis, kui, kui ikkagi tulid ka juba need pildid, et tulevad uued sõjaväeosad Eestisse. Ja minu jaoks selline tõeline arusaam, kui ohtlik oli olukord tekkis tegelikult peale kahekümnendat augustit, 21. augustil, kui ma koos kolleeg teriga sattusin teletorni juurde ja nägin parajasti seda hetke, kui kui sõdurid püssipäradega puistasid laiali, siis inimesed, kes püüdsid neid tõkestada. Tegelikult oli, oli oht suur, oht oli olemas. Aga, aga polnud aega mõelda sellele ohule, sest vaja oli tegutseda. Vaja oli otsustada, kuidas siis edasi, sest see tunne, et ülemnõukogusse valiti inimesed selleks, et, et et Eesti nii-öelda iseseisvusvabadus taastada, see oli ju kõigil olemas. Aga meil Eestis huvitaval kombel sisepoliitilised asjaolud olid ju sellised, et me ei saanud minna Leedu ülemnõukogu teed, kes tähistab oma ja ta iseseisvuse taastamise aastapäeva juba 90. aasta märtsist alates. Sisepoliitiline niisugune olukord tingis selle, et me võtsime nagu mõõdukama tempo. Me kuulutasime märtsis 1990 pärast valimisi Eesti Kongressi ülemnõukogu valimisi välja üleminekuperioodi. Ja, ja see määras ka selle, et me ei teinud sellist järsku otsust, et nüüd on Eesti iseseisev riik. Ülemnõukogu käes on kogu võimutäius, vaid valisime sellise läbirääkimiste tee ja, ja see oli tingitud sellest, et meil lihtsalt ülemnõukogus ei olnud piisavalt hääli. Et sellist radikaalset sammu juba 90. aastal astuda, aga tegelikult see valmisolek seda teha oli, oli väga paljudel saadikutel olemas, seda takistas see, et sisepoliitiliselt oli meil juba tekkinud mingi eeldemokraatia, meil oli olemas Eesti kongress, Meil oli olemas Eesti komitee ja selleks, et midagi väga olulist rahva jaoks otsustada, oli meil vaja sisepoliitilist üksmeelt. Ja selle üksmeele me saavutasime siis 20. augustil 1991. Nii et selles mõttes see päev on väga suureks eeskujuks, nagu ka praegu kus me samuti peame tegema Eesti jaoks olulisi otsuseid, olgu see kasvõi pensionireform. Et me peaksime suutma leida üksmeelt, taotlema seda üksmeelt kõigis olulistes otsustes, mis, mis meie riigi ja rahva saatust puudutavad. No te olete terve suve, võib vist peaaegu nii-öelda piinelnud oma tänase ettekande pärast ei võtnud vastu otsuse ette siiski kõnelete 20. augusti Klubi liikmetele, mis selle selle piinlemise põhjus siis oli, nii raske oli kirjutada seda, seda, seda sõnavõttu. Noh, kui, kui juba tead, mida sa tahad öelda, siis loomulikult, et see kirjutamine iseenesest ei olegi see kõige keerulisem. Kõige keerulisem on saada aru sellest, mis õieti toimub praegu, praegusel hetkel ja, ja millised võiksid olla need sõnumid, õppetunnid mis tulenevad sellest ajaloolisest tähtpäevast, mida me täna täna tähistame ja pole ju saladused. Nii Eestis ei ole ütleme sisepoliitiliselt, et praegu olukord kõige lihtsam, aga jah ja mõtestada ja aru saada, kus me siis oleme jõudnud ja kuidas sellest olukorrast võiksime üle minna, edasi minna, millised on õieti need need ohud, mis meid võivad ähvardada? Noh, selle üle mõtlemine oli, oli nagu selline taustategevus suvele lisaks loomulikult ka poliitika jälgimine. Aga ma arvan, et üldiselt on Eesti ka ju kõik hästi. Meie meie põhiseadus toimib, meil on olemas julgeoleku garantiid nii NATO kui ka kuulumine Euroopa liit. Eesti on aktiivne rahvusvahelisel tasandil, nii et me ei peaks ka ülemäära muretsema. Sellepärast milline milline olukord riigis on. Aga eks demokraatlik võim, võimukorraldus, kõik see toob alati kaasa ka midagi uut, mis seda aega, kus me parajasti asume nagu, nagu peegeldab, ja me peame ka uute olukordadega suutma toime tulla. No kui me korraks läheme veel mõtetes tagasi sellesse 90 esimesse aastasse, sest mina eile õhtul lugesin selle teie ettekande läbi ja siin oli tõesti selliseid kohti, no me ei saagi kui seda ühtviisi ju mäletada, eks ole, meil on igalühel selle päevaga seoses omad mälestused, aga, aga eriti läks mulle südamesse see koht, kus te kirjeldasite seda hääletusele. Eelnevat momenti, et igalühel oli nagu keegi, kellele ta sellel hetkel otsa vaatas, eks ju? Jah, see hääletuse ettevalmistus oli ju nii, Marju Lauristin kandis ette selle ülemnõukogu otsuse eelnõu, siis tulid küsimused, mis oleks võinud kesta lõpmatult kaua. Aga Ülo Nugis, kes väga kindlal käel juhtis ülemnõukogu tööd üldse, mõnikord võib-olla isegi liiga nii-öelda direktori kombel suutis selle saali ikkagi vaos hoida ja mina ei võtnud sõna, mõned kolleegid võtsid sõna ja selgitasid oma hääletusmotiive. Ma katsun, püüan neid ka täna oma kõnes välja tuua, sest need olid väga kõnekad selle aja kohta. Aga ma mäletan ennast, et ma ootasin, millal ükskord lõppevad küsimused ja sõnavõttudest, ma tahtsin hääletada mitte midagi muud, kui, kui, kui saaks seda rohelist nuppu vajutada. Ja tõesti siis tuligi see Ülo Nugis, spiiker ütles. Pane otsuse eelnõu tuleb nüüd hääletusele ja enne seda oli Klavdeeesseeriki, kes oli siis ühe venekeelse saadikurühma liige kõigi nelja venekeelse saadikurühma nimel tegi siis teatavaks selle Nemad ei osale hääletusel, kuna neil ei ole selge, mis hakkab juhtima juhtuma iseseisvas Eesti vabariigis ja see oli nagu minu jaoks ja ma usun paljude jaoks niisugune noh, kurbect, sest melootsime, et see häälte hääldet poolthääli on palju rohkem. Ja mul oli jah tõesti selline tunne, et no Plavdi, palun, palun muuda oma seisukoht, et see hetk on nii oluline, et kui, kui kas või üks roheline tulukene tuleb sealt venekeelsete saadikurühmade poolt et siis on nagu palju lihtsam sellele väga raskele võib-olla ohtlikule tulevikule vastu minna. Sest me ju nägime, et meil olid siin interrinne olid sellised ohtlikud hetked Eestis. Ida-Virumaa eraldamise katsed. Et, et me võiksime nagu püüda sel ajaloolisel hetkel nagu, nagu silda ehitada. Aga noh, loomulikult see ei olnud ju nii-nii, et sama pilguga muudad mingit poliitilist positsiooni. Aga mis oli muidugi oluline oli see, et venekeelsed saadikud ei hääletanud ka vastu. Nad, nad lihtsalt ei osalenud, hääleta seal. Ja sellepärast oligi see tähtis ajalooline otsus, tegelikult sündis ainult poolthäälte toel, 69 inimest vajutas rohelist nuppu, puu. Neid oleks võinud rohkem olla. Aga keegi ei näinud ju putsi ette, osa inimesi oli, oli väliskomandeeringus. Ma olen mõnikord tundnud, et see on kuidagi nende suhtes ülekohtune, et meie klubis on ainult need inimesed, kes siis olid kohal. Ja sel hetkel saigi nagu nupule vajutada, aga kindlasti eestimeelsetest eestikeelsetest saadikutest oleks võinud neid inimesi rohkem olla, nii et jah tegelikult tuleb seda arvestada, et see 60, üheksal laiendusega. No ma kujutan ette, et pinged olid laes ja inimesed väga närvis, kui te meenutate korraks seda pilti, kas siis oli tegelikult nii, et võib-olla naised pidasid isegi nagu paremini sellele pingele vastu? Pinged olid laes, sellepärast et noh, kõik see ju juhtus riigipööre Moskvas 19. augustil ja, ja kõigil oli selge, et noh, me peame tegutsema, et me peame midagi deklareerima. Aga, aga mis see täpselt on, seesama iseseisvuse väljakuulutamine oli see märksõna aga siin oligi see, see vastuolukoht Eesti komitee suunaga, et mida me siis välja kuulutama õieti Eesti vabariik on kogu aeg olemas olnud, see okupatsioon seda ei ole katkestanud de jure nii-öelda on, on, on Eesti olemas olnud ja, ja sellepärast ka 19. augustil me jõudnud mingile kokkuleppele, me võtsime küll vastu kolm otsust. Kõik see riigipöörde hukkamõist ja pöördumine rahvusvahelise üldsuse poole ja-k volituste andmine siis erakorralisele komiteele. Aga see kõige olulisem see, mille jaoks tegelikult ju oli valmisolek ammu see öelda, siis Eesti iseseisvuse koht, et seda me 19.-le ei suutnud nagu jah, suutnud lihtsalt piisavalt toetust saada sellele suunale. Ja, ja ma mäletan, et 19. õhtul ma läksin kuidagi sellised väsinuna siis Toompealt ära, kirjutasin veel alla minu mälu. Järgi Peet Kask oli see, kes, Kirjutas ühe sellise otsuse või eelnõuet või ettepaneku õieti Nugisele meelonugisele nagu ülemnõukogu juhatusele, et töötada välja siis see iseseisvuse otsuse eelnõu ma kirjutasin ka sellele all, et süda oleks natukene kergem, et ikkagi midagi tuleb teha ja ma mäletan selgelt, et järgmisel hommikul ma läksin Toompeal ja mul oli niisugune lootus, lootus ja et nüüd on see otsuse eelnõu meil laudadel, aga tegelikult ei olnud, neil, arutasime minu mäletamist mööda, see oli vist aktsiisimaksuseaduseelnõu ja, ja see tundus nagu nagunii kohatu kuidagi selle päeva jaoks. Ja siis hakkasid nagu sündmused tegelikult ju piht, mida siis ikkagi ka härra Rüütel võttis nagu initsiatiivi ja ütles ühel hetkel seal ühel nõupidamisel, kus mina ka olin. Et nüüd tuleb nagu iseseisvusotsus vastu võtta. Ja, ja ütleme, et see, mida, mida, mis liini nagu mina pidin esindama, oli siis tol ajal Eesti Maa-Keskerakonna fraktsioon kellega me juba 19. augusti hommikul olime koos olnud ja sama otsuse vastu võtnud, et nüüd tuleb nagu jah, sellel Eesti iseseisvuse otsus vastu võtta. Ma mäletan veel, et fraktsioonist sain mina volitusega. Et anda edasi see seisukoht, et me peame seda tegema koos Eesti komiteega ja seda liinima siis nagu püüdsin, püüdsin ka kogu aeg esindada ja kui see otsus oli sündinud 20. augusti hommikul, et me valmistame ette selle sellise otsuse, mida ülemnõukogu saaks hääletada siis tehti juristidest töögrupp, kes esialgu ei sattunud päris õige rajaotsa peale, sest see oli seesama ette, et me peaksime üleminekuperioodi lõpetama. Ja, ja võib-olla sel hetkel tõesti nagu see niisugune loogika, mis mis minu peas kogu aeg käis, sest ma olin ju enne olnud teaduses ja õppinud füüsikat. Loogika ütles mulle nii. Et kas siis praegu on see hetk, kus meil lihtsa arutlusel on üleminekuperioodi lõpetamine kui me oleme varasemalt otsustanud märtsist 1990, see lõpeb põhiseadusliku riigivõimu taastamisega. Et järelikult praegu on küsimus selles, et kuidas Eestis taastub põhiseaduslik riigivõim ja sellest hakkas see arutelu nagu hargnema just selle põhiseaduse tegemise suunas, mina ise pakkusin välja, et meil võiks olla taastav kogu ülemnõukogu ja Eesti komitee baasil, aga aga Marju, siis Marju Lauristin nägi ette, et see oleks võimatu ja ütles, et need teeme, võiksime teha põhiseaduse assamblee, kus on nii Eesti komitee kui ülemnõukogu suund esindatud ja, ja nii see läkski. No meenutusi on palju ja tänasel päeval on ka paslik tõesti korraks nendele päevadele tagasi mõelda. Teie lähete nüüd siit õige pea Toompeale. Peate riigikogu valges saalis keskpäeval oma kõne valikut siis praegu ma loodan, et Eesti inimesed kuulevad vähemalt mingeid lõike sellest kõnest kas või õhtustes uudistesaadetes. Suur aitäh, Liia Hänni, täna hommikul tulemast, et ilusat ilusat pidupäeva eelkõige kõigile 20. augusti Klubi liikmetele, aga kõigile Eesti inimestele ka palju õnne ja tõesti 20. augusti klubi või see ülemnõukogu otsus oli tõepoolest rahva tahte teostamine, nii et palju õnne eesti rahvale.