Tere hommikust, pisut vähem kui pool tundi ongi jäänud Vikerhommiku lõpuni ja nüüd ajame juttu mehega, kes on ilmselt kuulsuse nimel valmis ärkama igal päeval enne kella viit. Tere hommikust, Taavi. Tere hommikust, Joosep. Taavi, kui me seda vestlust alustame, siis ma alustuseks tuletaksin meelde ühte sellist vestlust Märt Treieriga, me sõitsime punktist A punkti B ja hakkasime mõtisklema küsimuse üle. Missugune on vikerraadio hääl ja me kuidagi intuitiivselt kohe saime aru, et mida me silmas peame, kui räägime vikerraadio häälest, näiteks kui me ütleme nime arp, Müller, siis me saame kohe aru, et vot see on vikerraadio hääl või siis noh näiteks Eesti kõige parem ajakirjanik Mirko Ojakivi samet kohe aru, et vot see on vikerraadio hääl. Sa oled teinud Vikerhommikus saadet juba, noh, üle nelja aasta. Mis sa arvad, kas sa oled vikerraadio hääl? No, ma arvan küll jah, et, et minu arust on ikka mingil määral kujunenud, eks see hääl ongi kõigi nende tegelaste kombo, keda sa siin nimetasid ja kellega sa seda juttu ajasid ja ja ma arvan, et et ka sina oled ikkagi paljude kuulajate jaoks olnud vikerraadio hääl mingil määral. Aga ikkagi mul on tunne, et midagi nagu teistmoodi, et et see nagu päris sellise stereotüüpse vikerraadio häälega selline usaldusväärne ja, ja mingis mõttes väga selgesse mustrisse kuuluv hääl, et Taavi Libe selline ei ole olnud või, või on ta sellist vikerraadio häält tõepoolest kuidagi teisendanud? No kui sa niimoodi, see oli küsimus põhimõtteliselt või see oli sinu väide küsimus ja no võib-olla tõesti kas või kas siis teadlikult, aga, aga olen võib-olla kujunenud tõesti natukene teistsuguseks hääleks. Enne kui sa, ma saan aru, et sa lahkud Vikerhommikust vabatahtlikult jah. Jah, vabatahtlikult keegi ei aja jalaga uksest välja. Kas seal taga on mingisugused poliitilised põhjused? See on väga hea küsimus seal kahjuks ei ole mingisuguseid poliitilisi põhjuseid või kui on, siis minu kõrvu ei ole need kuuldused jõudnud, need on kuskil väga-väga kõrgel ära tehtud. Need poliitilised otsused Nagu sa ilmselt vist tead, et Vikerhommik on selline saade, mille puhul on väga oluline kuulajatepoolne selline noh, harjumus, et mis sa arvad, kes on sellised kuulajad, kes kõige rohkem rõõmustavad selle üle, et vikerhommikut enam ei tee? Taavi Libe, et kui kuidagi kirjeldada sellist koondkeha, kes tunneb harukordselt rõõmu praegu. Ma arvan, et väga-väga rõõmsad on, on need inimesed, kelle jaoks jah, nagu sa enne välja tõid, mina ei ole kujunenud selleks vikerraadiohääleks, kes natukene võib-olla teistsuguseid, teistsuguseid väärtusi ja teistsugust iseloomu otsib oma hommikusaatest ja kindlasti on, on võib-olla ka sellised inimesed rõõmsad, kes on hästi-hästi pikalt kuulanud vikerraadiot. Aga võib-olla selle suure kuulamise käigus on, on mõtlemisvõime ahenenud ja võib-olla viimased paarkümmend aastat olnud rohkem kuulanud ja mitte mõelnud. Ja nendel on ka kindlasti hea meel. Kurvastust, vaat seda, ma ei oska öelda, ma loodan, et et et päris kurvad ei ole keegi, et noh, ikka on elus niimoodi, et tuleb minna edasi. Ja küll siis mõnikord kohtume mõnes teises kohas, et ma arvan, et pigem võiks rõõmu tunda sellest, et midagi toredat koos ära tehtud. Jah, tavaliselt inimesed lähevad üldiselt sinna, kus nad õige pea juba on. Kui ma just hiljuti käisin vikerraadio ukse taga ja mind tegelikult ei lastud sisse, nii et me peame telefoni teel selle intervjuu tegema siis ma hakkasin mõtlema hoopis teisele küsimusele, nimelt kuuldavasti Tartu stuudio vikerraadio Tartu stuudio on koht, kus sa alustasid oma kuulsusrikast, ajakirjanikud teed. Just mind mind hästi sinna sisse. Kas on tõsi, et esimene intervjuu, mis sa kunagi tegid, oli vabariigi presidendiga? See on peaaegu korrektne. Ma pidin tegema selle selle intervjuu, aga kuna noh, teatavasti presidendiga tuleb ikkagi intervjuu kokku leppida, eks ja siis ma läksin sinna kohale ja mul oli see asi, vaata ja presidendil ei olnud aega seda intervjuud anda, nii et ma salvestasin tema kõnet. Ei, noh jah. Alguses. Jah. Sa oled hea, teatud hea saatejuht, ma arvan küll. Mis see kõige suuremad nõrkused saatejuhina? Ma arvan, minu suur nõrkus on kohati see diktsioon on, on vahepeal kehv, eriti kui ma väsinud olen raadiosaatejuhi jaoks väga oluline. Siis ma arvan, et võiks olla rohkem teemasid, mille puhul ma olen rohkem kodus, et ma olen selline, kes paljudest teemadest teab üle keskmise. Aga, aga ütleme nii, et neid teemasid, mille puhul ma olen tõesti ekspert eksperdi tasemel või seal lähedal, võiks olla rohkem kui kui kaks, kolm võib-olla. Guugeldasin sellist nime nagu Taavi Libe ja siis kohe andis mitmeid väga huvitavaid intervjuusid näiteks kroonika ja Vooremaa ja, ja sa oled ka öelnud, et sa jälgid ühiskonda kaine mõistusega. Jah, väga huvitav, kas sa kunagi oled, põhimõtteliselt saad ikka nii palju teinud Vikerhommikut, kas sa oled teinud ka mitte kaine mõistusega kunagi Vikerhommikus? Eks see küsimus on, kas ma olen olnud purjus? Vastupidi ma ei ole olnud purjus ja kui nüüd natukene võib-olla tõlgendada teistmoodi, siis on mõnikord ehk emotsioonid läinud üle pea. Aga ma usun, et sel hetkel, kui mikrofon on käima läinud, siis olen suutnud selle kaine mõistuse taastada. Jah. Mul just üks tuttav tegi sellise nalja, kui ta kuulis, et Taavi Libe lahkub Vikerhommiku juhi positsioonilt. Ta tuletas meelde ühte sellist kultusnaljasaadet ja küsis, ma siis edastan lihtsalt tema küsimuse, et mis siis Vikerhommikust saab? Et, et kas siis on lihtsalt ainult uudised ja sinna vahele on siis nagu tühi koht. Või jah, testsignaal läheb peale, tegelikult Vikerhommikust saab see, et, et see saade läheb ikkagi samas rütmis edasi. Kuu lõpuni on väga toredaid erinevaid tegijaid, vikerraadio kuulajatele tuntud tegijaid, mõned uued hääled, ka. Kadri Põlendik, uue häälena Tali Rain kooli. Võin välja lubada, Toomas Luhats siin kuu lõpu poole. Anu Välba, Margit Kilumets loomulikult korüfee Märt Treier, mis saab septembrist selle kohta, ma ütlen päris ausalt, et ma seda ei tea. Aga ma arvan, et päris tühi koht ei ole sisened. Mina puhkan. Puhas teoorias ikka saab tööd tegema. No ma arvan, et, et ma mingisuguse toreda koha leian, jah. Aga ma ei, ei taha nagu praegu ütelda välja seda enda pärast ei taha mitte sellepärast, et ma tahaks hästi-hästi suurt saladust. Et. Äkki ütleks, no, aga äkki ütleks? Nojah või siiski siiski mitte. Intervjuu meil sellises rütmis jätkub, siis on päris palju tühje kohti ka selles Vikerhommikusse. Jajah Ma tegelikult ikkagi, kui ma olen kuulanud sinu Vikerhommiku saateid, siis mul ikkagi põhiküsimus, mis tekib põhiküsimus, aga no tegelikult seda võib ka natukene üldistada on seotud sellega, et mis ikkagi õigustab seda, et sina räägid seda juttu. Võtad mingisuguseid hoiakuid ja räägid enda arvamusi ja, ja kõike nii, miks sina peaksid seda tegema keegi teine, et mida see õigustab või, või istuda? Mis seda õigustab? No kui me nüüd väga protseduurilised oleme, siis õigustab see, et, et mu tööjuhendis on ette nähtud, et ma pean seda vööndit täitma. Aga kui nüüd jah, üldisemalt, siis ma arvan, et et ma peaks olema ikkagi kuulajatega aus ja ausus teatavasti ikkagi tähendab ka seda, et sa annad märku, mida sa asjadest arvad. Või mis sina arvad. No võib-olla jah, noh, eks kuidagi tuli välja laveerida sellest küsimusest, jah. Selles mõttes küll, jah. Kas sa oled Vikerhommiku perioodi vältel mõne intervjuuga täiesti läbimatu? Ja kindla peale näiteks praegu ei tule ette. Väga suur läbikukkumine on juba see, kui mul läheb intervjueeritava nimi sassi. Seda on paar korda juhtunud ja noh, kui juba inimese jaoks tema kõige tähtsam tähtsam tunnus läheb mul sassi või meelest ära sisse. Teos tähendab läbikukkumist, aga sisulises mõttes ka kindlasti loomulikult on olnud läbikukkumisi. Jah, nagu sa ilmselt tead, siis meie mõlema ajakirjandusliku õpetaja üks lemmiklugu põhineb sellel, kuidas ta ise oma nime raadioeetris ära unustas. Nii et kui sa mäletad Ja tervitused Tiit Karuksile siin. Ja ilmtingimata aga mis on sellised noh, kui nüüd natukene võib-olla isegi pateetiliselt küsida, sellised kõige eredamad õnnestumishetked Ja see on noh, selline küllaltki labane küsimus, mida ikka ikka kiputakse küsima ja väga keeruline on seda üht eredat hetke välja valida, nagu sa isegi kindlasti tead, eks. Ma arvan, et, et laiemalt see on ere tunne, see, kui saade on juba käinud kaks tundi kuskil kaks tundi minna ja sa saad aru, et kuidagi asi voolab. Et see tunne on võib-olla võib-olla kõige õigem kirjeldamaks seda hetke, et asi toimib, väga-väga keeruline on selliseid üksikuid eredaid, intervjuusid või hetki välja tuua, mul praegu. Sa oled vikerraadios nii kaua töötanud, et töötanud, et see on ikkagi väga pikk aeg, et kui vaadata näiteks viis-kuus aastat tagasi, kas vikerraadio praegu on halvemas või paremas seisus. Hea küsimus, ma arvan, et aitäh et ikkagi paremas paremas seisus. Aga kas vikerraadio ja ka selle kontekstis Vikerhommiku ütleme selline funktsioon või positsioon on aastatega kuidagi teisenenud muutunud. Kas vikerraadio roll praegu nii meediamaastikul kui ka Eesti ühiskonnas laiemalt on kuidagi teistsugune? Ma arvan, et vikerraadio roll on praegusel hetkel ühiskondliku sellise tausta tõttu olulisem, kui mõned aastad tagasi on oluline anda turvatunnet, on oluline anda informatsiooni mis põhineb kontrollitud faktidel, on noh, oluline anda ka teatud arvamust. Aga mis see küsimuse teine pool nüüd oli või esimene pool, et kas ta muutunud No see ongi peamiselt muutunud, ma arvan et vikerraadio on Eesti ühiskonna jaoks aastal 2019 olulisem kui kui viis või 10 aastat tagasi. Aga kui seda olulisuse kasvu kirjeldada kuidagi, siis sa pead silmas, mida. No ma pean esiteks silmas seda, et, et info hulk, mis meile vastu vaatab, on tunduvalt suurem, mis omakorda tähendab, et info tarbijatel noh peab olema selliseid selgeid majakaid, kuhu poole vaadata ja kuhu poole ehk ehk sõita, kus sa teada, et tuleb selline kindel valgus, mitte virvatuli. Ja vikerraadio võiks selleks selleks hetkel olla. Olen küll. Ja kui üritada panna 10 palli süsteemis, kui õnnelik sa oled? Mis sa ütleksid? No ma jätan varu ka, ütleme üheksa. Täitsa õnnelik olen praegu ja ja ja ja. See on ka nagu tobe, kui sa ütled 10 ära, ma olen ikkagi noor inimene nagu sinagi, kuigi sa maalisid minust pildi nagu 60 aastasest, kui sa ütlesid, et ma olen hästi-hästi pikalt olnud vikerraadios ja nii edasi. Tegelikult ikkagi võiks veel õnnelikumaks minna elu jooksul. Jah, suisa, kas me kunagi spordiülekandeid teeme koos? Ma väga loodan, kas sa tahaksid. Võiks teha küll, jah? Jah. Aga mind ei lasta vikerraadiosse sisse, ma ei tea. Vaat mina ka ei tea, ega mina ka ei tea, praegusel hetkel vaata, kui mina lähen praegu siit stuudiost välja. Saade saab läbi, kas mind enam sisse lastakse? Kes teab? Jah. Taavi, tore oli vestelda. Sinuga oli küll tore, Joosep, Susi ja. Aitäh. Aitäh sulle.