Täna 75 aasta eest, esimesel hommikutunnil, kolmveerand tundi pärast keskööd kirjutati alla Tartu rahu. Esimese allkirja rahulepingule andis Nõukogude Vene delegatsiooni juht Adolf Abramovitš Joffi. Teisena jättis oma allkirja lepingu tekstile isi tor Emmanuel iilovitš. Kukovski. Nende järel kirjutas kolmandada lepingule alla Eesti rahu saatkonna juht Jaan Poska. Tema sõnul oli see päev kõige tähtsam Eestile seitsmesaja-aastase ajaloo kestel, sest sel päeval määras esimest korda Eesti ise oma rahva tuleviku saatuse. Lõplikult. Meile on teine veebruar püha ja tähtpäev ükspäev kalendris, kuid meie keskel elab siiski veel kaasmaalasi, kellele teine veebruar 1920 on olnud üks päev nende elust. Enamgi, nad on osalised Tartu rahu kättevõitmisel. Vabadussõja veterane, ela. Napilt sadakond siin-seal Eestis Tartumaa mees, 1901. aastal sündinud Ants vihmanud läks vabadussõtta Viljandi kooliõpilaste pataljoniga. Ega me seda ei kartnud aga mitte rügisime siin. Meil olid väga hääd võimenduse õpetajad, kui tuli juba, et sõda on tulemas, õpetajad panid natukene võimlemise õpetuses, panid natukene reivi grillile rohkem rõhku, kuid tavalisele koolivõimlemise õpetusele. Ja kui siis ükskord tuli nii et meile tuli üks mitme ala vanem allohvitser sõjalist õppust andma. Poolid, tunnid olid lühendatud, oligi koolis tunde ja siis teine pool oli jälle siis seal suur park oli see suur lage plats oli seal koolimaja juures siis seal olime sõjaline õppus, sõjaline õppus pähmis seisis selles, et see mees tal oli Kök seljast oli esimese maailmasõja paljud lahingud läbi tekkinud tegelikult teinud ja ta ei olnud haavatega saanud. See istus seal, tõmbas suitsu ja rääkis, rääkis sõjalistest sündmustest ümberringi kindel kord oli ümberringi köikovlasi. Kõrvad olid minul küll olnud, kõrvad kikkis, kogu aeg, mis tema rääkis ja meelde on jäänud, üks väga õpetas. Käsitsivõitlusele täägivõitlusele minnes kooli rauda jätta, et vaip oma meest tabada. Jätke ta tingimata kummuli, ei talvissidel ütelda, justkui antakse rünnaku käskis, tõmmake kooli, enne kui teie saate teda Margata säält ennad laseb tema kooliga sind 10 korda surnuks. Seda rääkis üks 100 korda ja võib-olla sellepärast jäigi meelde. Et seal on tähtis käe käsid võitlusel tähtis kiirus. Ja on juhtumisi on tema, rääkis juhtumisi, kus tema pääl tuld vähemalt kolm tükki korraga käik ja dalai-köik vagaseks. Ageesi jäi terveks. Et ütles, et üks või kaks laskis alati kooli kära. Viimasega tuli käsitigu see võitlus ja siis ta rääkis, et kuhu ta viidi, seda tääkisid sättida ja siis Vene püssid ja venelund, pekk, neljakandiline tääk. Et sellega on juhuseid olnud, et kolm tükki otsa torgatud, see on natuke hirmus see torge ega meie torgata julgenud küll inimesi, kui oleks olnud meil ees. Torka mina küll ei oleks julgenud torgata ja praegu nüüd hirmutunne siin kaabakate vastu mullundžaetud vormis kirves ja raudpulgad siin 100-l. 100 korda mind enne noh, ja seal oli ka nii, tema andis meile siis selle Esimesel verise lahingupidamise strateegia allohvitser. See oli esialgu pooled tunnid koolis poolelt vabad siis tuli kõik kasarmusse? Ist tunnid jäid ära. Kas teil relvad ka välja jagati? Jagati ja siis, kui meni pooled koolist poisid olime kodus, olid relva, igal poisil oli poiss käes ja 45 padrunit rihm oli, siin oli kolm rihma küljes kolm karti, padrunitaskud ja padrunitaskud ja seal oli kolm seda pede. Igas pidime seis, 15 tükki oli taskus, 45, Barnbol käes tihvt juhust, mina ei mäleta, et kellelgi oleks selle ka netist juurde, et mitte keegi kodus ei olnud teda ka hoovi pärast lasknud. Agoloyd pommitavad. Eks plärts, plärts kurrat ja kui olid veel need meelitsed, siis need tahtsid oma suurus ja tähtsus, sellega tõestati lärssitajad, revolvrid. Meie ei elaks need mitte kuskil. Kui oli vaja midagi lasta harjutada, siis see oli ette teada, et sel päeval lähme haridusele. Seal tuli siis rividrilli ka ja, ja siis seda marsruuti tuli pikendada. Panime jalanõud, Goemad, kellelgi kooli panda veel. Sel ajal oli enam-vähem koolipostil olnud igalühel omad saapad ja vallakoolis, ma käisin künnisel Parzaldega võiksingi võidujooksu. Kas sõda jõudis Viljandisse kaunis lähedale, rinne jõudis lähedale viljana. Jõudis küll. Mõisaküla oli võetud karp, siis oli seal ja Hannes ja Anderson-ist võttis juba osa. Andersen oli esimeseks loodus, seal oli langenuid kah. Mina olin, käisin roodus. Pidasime nende langenute juures langemetoodikas. Koolimajja siis me pidasime seal auvalvet ja Esimene teine rood. Enne Võnnu lahingut moodustati kolmas rood. Aga kui Võnnu lahingus langes veel sealt keskelt, kus Kakse läkib lätlastest, Läti polku olid sealt murdsid landis läbi jõudsid ju õhtuks jõudsid 10 kilomeetri kaugusele Molmaris. Siis kaks päeva enne seda, küllap neil. Kindral Põdder oli meie kolmanda diviisi ülem. Yasset oli roodu ülem, viimane roodu ülemroodu ülemaid olime, Need vaheldusid õige kiiresti. Sepp oli vist neljas. Ja teine oli õmbleja enne teda. See viidi, lahingusse jääb. Varsti tuleb teha tattlang. No aga siis Enne käis kindral Põder meid õige sageli nii Paiduku, nii palju kui tema Viljandis käis. Rivistati meid ülesse, see reidi männik, see oli silmapilgu töö, tema tuli, anti muidugi valve käidud. Ta käis aegamööda ja vahtis igal sendist sisse, silmist nii sisse. Paavsti halgule Challitab, aga ei. Tema uuris nurga alt. Viimane poiss oli Tseedor sirkel. Tema boss oli Reemal aga reetseelemine püssi külgi, kinnitusrihm oli laius natuke kõrgemalt. Tema ei saanudki rihmal hoida püssituli Nilige. Sealjuures peate seda kõige-kõige kauemini. Ta kunagi talle ei ütelda, kui ta viimast korda käis, siis ütles, et kuule, me moodustame kolmanda kolmanda roodu ka veel ja et kuule sind, liimisin ülesse, poiss ei tahtnud, keegi ei olnud nõus ka tema äraviimisega, aga tema ei hakanud vaidlema, ütles no vaadake, Taylor lahi silma ees. Tema ei suuda selle poisiga minna. Silkelisi vaidlen vastu. Kindral ütles, et kuhu sa lähed selle poisiga, ta on nii palju sinust tekkinud. Aga kolmas rood tuleb nüüd selline. Kui häda viimane on, siis pead sa, siis võid sa minna. Eks kohe, ja samal päeval viidi üle ja kolmas, kolmas Ootmashatiga. Riigi sisse kolmanda diviisi kiirreageerimise lüüsi on tiim, nüüdne nimedes kiirreageerimisväeosa siis nimetati käsunduse väeosa või kus ta oli, ta oli kogu aeg selle juures kolmandat viisi läheduses ja kui oli seal läbi murda siis oleks meid paisatud sinna läbimurre auku. Esimese suutäie Võnnu all, kui see Läti, Läti polgus seal puruks löödi, Andres Veermuuseumis sealt läbi. Sinna paisati teisi väeosi ka, aga meie olime kõige lihtsam ja kõige kiiremini saadaval dist öösel ja tuli käsk koguneda kiiresti, käige varustusega koolimajja või oli siis ja ma ei mäleta, kus oli ükskõik. Käsk sai täidetud täpselt ja viimane, üks õigel ajal koguneti. Siis rong tuli vest, võhma jaamast, sealt Põltsamaapoisid olid ka tõrvast, olid ka tõrva keskkoolist ja mujal rongi peatanud kui Mõisakülas. Nii kaua. Esimene ots läks Pärnu poole, sealt aadeti, vedur lahti, teises otsas oli auru täis haagiti külgi ja läks esimese hooga kuni Valgani ja säält tuli ümber istuda. Seal andis Isama sepp viimase juhise meel, et et koidu hüppate Mahad. Et lahing võib käia, kuid kel teid pannakse maha kohe lahingu käiku lähete, ärge hoidke püssi nii säilias õlal kui surnu matmise puhul stagume, nüüd pab Pekuvatuse, pidage meeles. Tagumine hüpatel Tekud, vaid hoidki tekk juba löögivalmis. Eedeepole tuligi nii et rood jäi ühe tonni võrra jäi hiljaks. Suured mehed, vanemad mehed olid juba kõige verisemad. Kaotustega olid transis, veri juba purustanud ja marssisid Võnnu linna sisse. Kui meid paised lahinguväljale. Kuidas sõdurite meeleolu aja jooksul muutus? Menuroodus ei muutunud ta alanevas suunas mitte üks põrm hetkeks põrm. Ja mina pean kõige tähtsamaks võidusaavutuseks, ustavust meid ei, meil ei olnud mitte keegi ei mäletanud, et neil oleks mingisugune 100 või mingise nukkond taga, kes meie meelsust oleks kontrollimas. Ehkki vaja kontrollida, aga siis oli ka, kuid kood läks kuskile. Orkester mängis eelselt aknad lükkate lahti, paatilisseki välja, et kes läheb. Poisid laulsid ka, aga tuju oli jää, ei tundnud väsimust ega midagi. Laulsime sõnade sõnum ei, mäletan, sädeme, Lassime igal pool sepašee läks taktiga läks alati kaasa. Kaal joo Albõõsama. Toote toote, toote, toote, toote. Toote tootelehel. Eesti vabadussõjas lõi kaitseväe kõrval kaasa ka kaitseliitlasi. Kaitseliitu kuulus praegune Võru elanik, 1902. aastal sündinud Friedrich Kivioja. See oli Valga-Võru raudteejaamade vahel. See oli kas raudtee sildade tänult, vahtkonnalt, vajal, kasiitlastest. Kaugele ei ole. Sinna oli juba seal Võru külje all ja. Oli siis oli juba. Meelevalvurit oligi juba salasõna. Parool ja. Ta tahtis väga tulla ja vaatasin, et ei olnud peale, siis. Oli kuulnud, et midagi nii kuku. Eks löö verest päris ära. Aadist tuld. Eesti vabadussõja veterani na elab praegu Elvas 1903. aastakäigumees Aleksander Kadaja. Ma sain alles järgmine suvi 16-ks ja sellepärast oligi niimoodi, et mobilisatsiooni alla kulunud ja ainukene võimalus vabatahtlikult aga propagandale ka niivõrd suur Elva jaamas siin käis ju ülemjuhataja käis siin ja no tema kõne oli niivõrd valgustatud terve jaam siin ja ja kaks soomusrong oli sees ja no irw oli siin nii-öelda päris kõva sõnaga mees ja ja no kõige hullem just, mis meid ajas koolipoisse, et kui me nägime soomlasi, need oli küll vähe esialgu siin aga. Aga ikkagi oli vaja minna ja minul ei olnud, isa oli surnud ja ema oli, jäi üksinda. Sõtta minek oli niimoodi, et, et noh koolipoiss tuli, Kuperjanovi lasete, koolipoiss oli, aga kes oli kuue täiesti rohkem. Aga meil ei olnud, aga tahtmist oli, aga mees kujuta ette, mis seda õieti on? No Messisi poisina ott nüüd oskab arvestada, aga oli vaja sidepidajat, oli vaja laskemoonakorjajad ja rõhk kompaniide ja rühmade vahel sidet pidada. Ja lõpuks oli niimoodi, et esimene kompanii oli soomussalongi käsutus rohkem, siin. Teine kompanii läks kirjutama bee Uderna Kirepi ja sealt edasi ja esimene ei õnnestunud. Vanas löödi tagasi, aga teinekord õnnestas läksime edasi ja siis oli paar päeva vahet, oli siis Kirepi rünnak ja rünnakus sai siis rühmaülem mol surma. Ja siis ma jäin, ütleme, esimese kompanii, teise kompanii vahed sidet pidama virgats. Ja no siis oli toidu viimine tagasta rindemeestele, valvepostidele, seedepidemine, padrunit, nii ka varustamine ühte või teist, kes aga käskis, tuli käest täita, ega seal midagi teha ei olnud. Vabadussõjast olite noor poiss, kuidas vanemad mehed teisse suhtusid, kas nad vaatasid ülevalt alla? Ei olnud? No paistab, et päris hea meelega, sellepärast et ega vanem mees tahab palju liikuda esiliini ja selle vahet, aga meie olime toitlustada hirmus nõu oli nii kõrgem süžee 10 liitrit või Twitter, kas tassisime kahekesi ära, jäike liinile vanemad mehed ja seda palju ei tahtnud teha ja sidet pidama? Ei, ma ei tea, kas neid maetud saada ja sidet pidanud, käisime kahekesi ja see, kes nüüd Sydepides soomusrongi vahel ei tohigi relva, tema pidi olema lihtsalt üks talupoiss. Koolipoiss, kust ta tuli, kuhu ta läks tama ei tohtinud midagi nihukest Yasse kaasa võtta. Ja niimoodi siis läkski nii kaua välja, niikaua kui paju mõiseni. Paju mõisas oli, siis niimoodi, et käisime sidet pidama Soomes rongiga, aga see oli küllalt raske. Lumi oli umbes poolest säärest saadik külma ei olnud, võib-olla oli nii viis, kuus kraadi külma, öösiti oli rohkem, aga pidemel oli niivõrd pikk maad ja tundmata olukord ka seal oli metsad vahepeal ja ja kõige hullem, mis vahepeal oli need sõjalaiali ainult üksikud vastase grupid, kas oli lätlased ja, ja venelased ja, ja? Hiinlased. Mina käisin ära, ma ei jäänud vahele. Aga minu menu, kaasvõitleja, kaheksameelne krohv, kasukad seljas ja mees jäi kellelegi oli, püüdsid kinni, kus sa lähed, temal oli teade Veldi sees. Läbi otsite noor ja sale, midagi nii et tema sai ära käia ja ära viia ikkagi, olgugi, et teda kontrolliti, aga minul tähvaset minul ei kontrollitud. Ja nii oli kogu see aeg niikaua kui, siis 29-ni. Ma ei mäleta täpselt, kas oli hommiku. Nii õde, kelle üheksa, kaheksa, üheksa vahel oli kõvasti soomusrongi, tuled sinna Paju mõisa peale, olgugi et maa oli niivõrd kauged, nad täpsustada ei saanud. Aga siia ja sinna ega minule õnnestuks niimoodi, et et ma sain seal seal plähvi ära. No ja siis ma ei mäleta, mitu tundi vahepeal oli, ainult kui ma ärkasin üles, oli siis koolivend juures ja üks vanem naine ja mees oli talumajas kuu kohtute pihta, saite põrutada, sain põrutada suust ninast ja verd oli kõige kuigi palju. Aga ma ei kuulnud ka mitte midagi kaugeltki. Paju mõisast olite? Paju mõisast ei olnud rohkem kaugel kui õuks poolteist kilomeetrit, ehk võib-olla ei olnud sedagi pärast, et see teine liin kude esimesena olevat tagasi löönud. Teine liin oli sealsamas, kus me meie tonni mehed olid. Teine liin oli nii, et seal rohkem kõvasti Šveits 600 meetrit toiduvarustamise ja selle sidega. Ja seda ma kuulsin isiklikult, kui oli kapten irv ütelnud niimoodi, et ootame ära soomlased, et siis üheskoos. Aga oligarh tahate punaväelased, tulevad Valka sisse ja Kuperjanov oli ka niisugune mees vallutamisel ta oli küllaltki, sai auastme juure ja oli kategooriline mees ja läks päeva ega varem. Ja siis ma ei tea, mis hiljem, ainult kuulujutud, mis hiljem sündis, seda ma enam ei tea. Kas te Julius Kuperjanovi silmast silma olete näinud? Küll mitu korda sai, aga ta oli, võib ütelda, neema oli talle väga mõrumees. Kui tema sõna ütles, ta palju ei rääkinud, aga tema vastu, kui me räägime, palju ei olnud ja nii palju ma tundsin teda ja häbematu julge lahingus ikka niimoodi mena seda lahingut otseselt läbi pidanud, aga aga nii julge mees ei, ei ole mõtet sõjaväes olla. Ta oli küljelt pikk mees ja temal oli oma Rebalv roolil külje peal mitt, Vesson vanaaegne ja kaarditasku kaelas ja ja oligi kõik. Nii et ma ei oska ja peale selle midagi, kui ma seal ära sain, siis ma olen. Sel korral oli sõjaväehaigla, oli Savi tänavas Tartus. Savitänavasse ma esialgu oli seal kolm nädalat sees, siis ma käisin vahepeal kodus, aga kodus anti nõu, et mine ikkagi ravile. Ega ma siis veel midagi ei kuulnud. Ja, ja aga aga mäda hakkas tulema, kuulmine, kuumene tuli aga lõppude lõpuks ikkagi vasak kõrv jäi natuke puudu. Aga no kui komisjoni sassis komisjonis läbi läksin, see oli sõjaväkke minek. Aga algus mul oli ka peavalu ja tasakaalu ja nüüd annab tasakaal. No ma ei saa ütelda tollest ajast, sest mul on aastat praegu 92 seljas, et palju inimesi, kes loodemalt tasakaalu, aga minul praegu tasakaal on ka nii. Mõnikord, aga ma sõidan autoga praegu veel mitte pikka maad, lühikest maad siin ütleme, kuus-seitse kilomeetrit, mul mul sugulased peavad põldu, siis ma käin iga sügis ja ma olen käinud nüüd järelaagisega siis kartulipõllult kartulid kodu vedama ja ja niisugust tööd, mis ma olen saanud, muud huvi mul enam ei ole siin, kui ma saaks ükskord ainult minna värusse Kuperjanovi juure nähe, kuidas sõdurid praegu elavad ja mismoodi nad seal kõik on, kui ma seal ühe tonni aega saaks ringis käia, vaatas nende elamuid ja kõike, siis mul rohkem enam elus soovi ei ole.