Mul on rõõm öelda täna tere hommikust meie teisele külalisele Toompea Kaarli koguduse õpetajale Jaak Ausile või peaks ütlema, Kristus on üles tõusnud, Kristus on üles tõusnud ja niimoodi võib öelda küll. Aga kas see on see, mida täna peaks kõikidele inimestele ütlema seda rõõmusõnum? Muidugi muidugi, see oleks väga tore, kui inimesed häid pühi asemel ütleksid, et Kristus on surnuist üles tõusnud ja kõik inimesed vastaksid tõesti, ta on üles tõusnud, aga ilmselt see on üks ilus unistus. No aga sinna suunda võib ju liikuda, et eileõhtusel teenistusel öisel teenistusel juba neljandal katsel kogudus vastas. Jah, ja kusjuures, et iga aasta me seda teeme, aga see on ilmselt natuke ka eestlaste tagasihoidlikkus on see, et et ta võib-olla esialgu pobisebki seda nina alla ja alles siis, kui ta saab aru, et ta peab seda hõiskama täiel rinnal, et ennem õpetaja sealt ära ei lõpeta seda nõudmist, et siis siis lõpuks hõiskab ka. Kui levinud üldse see öiste missade traditsioon on, et pikka aega ju neid missasid ei ole peetud. No katoliiklastel on ta kogu aeg olnud, et ja õigeusklikel täpselt samamoodi. Ma mäletan ise, me Kaarlis alustasime nende pidamisega kuskil 90.-te aastate ma pakun seal kuskil 93 92 93 94. Vot ei julge enam niimoodi täpselt öelda, sellest on palju aega aega mööda läinud luterlikes kirikutes ka Kaarlis, tollel ajal oli kombeks see, et hommikul kell seitse peeti liturgiline jumalateenistus, siis tuli kell 10 tuli siis esimese ülestõusmispüha jumalateenistus. Ja, ja nõnda nõnda see oli nagu noh, ütleme kogu aeg olnud, aga siis ma isegi vaata, kuidas me selle algus sai, et me hakkasime neid öiseid teenistusi pidama ja ja siis ühel hetkel me avastasime, et meil hommikul kell seitse enam väga tulijaid ei ole, et heal meelel inimesed tulevad, tulevad sellele öisele teenistusele ja siis juba kella kümnesele küll, aga Tallinnas peetakse paljudes kirikutes, mis paljudes ma ei oska täpselt öelda, aga seda kella seitsmest või siis kella kaheksast või olen kuulnud, et üle Eesti teatud kirikutes püüt peetakse päikesetõusu ajal ülestõusmispühadeteenistusi, nii et, et see aeg on väga varieeruv. See, kuidas see oli eile üles ehitatud, oli küllalt muljetavaldav, et alguses on pimedus ja siis hakkavad tohutult võimsa oreliga kõik kroonlühtrit üksteise järel põlema. Ja no eks natuke sellist emotsiooni meeleolu sinna peab nagu tulema. Et me oleme selles mõttes ülestõusmispühadeöö, on, on selles mõttes eriline, et me alustame ju nii-öelda vaikse pauguga päeva sündmustes alles Jeesus on surnud. Ta on hauas, eks ole, nii nagu seal seal alguslauluski me laulsime, et on Jeesus, on leidnud hauas hingamist ja, ja, ja siis kõik see lunastusloo meeldetuletus, kus maailma loomisest kuni siis kannatava sulaseni välja. Ehk siis see, kuidas jumala plaan on olnud kogu aeg inimesi lunastada, siis see sõnum seal alguse osas ikkagi kandus ja sellesse ülestõusmispühade hommikusse, et siis vaikselt jah, see lein muutub rõõmuks, nagu võiks ütelda. Ja väga võimsaks rõõmuks, aga tundub, et see rõõm ülestõusmisest on kuidagi katoliiklastel ja õigeusklikel suurem kui luterlastel või see ainult tundub niimoodi. No eks meie sellises traditsioonis on olnud, seda isegi lugesin siin Anne Burghardt kirjutas minu arust järjeportaalis sellest, et et on ajaloo jooksul teatud selliseid noh, erinevusi olnud, et kus ka luterlastel see suur reede oli näiteks palju suurem kui ülestõusmispüha ja rääkimata siis jõulupühadest, eks ole. Ja me täna näeme tegelikult natuke sedasama, et jõulupühade ajal käivad käivad inimesed kirikus ka sageli need, kes võib-olla muidu ei käi. Aga jõulude ajal nagu tundub, et noh, peab peab minema või et see on nagu nagu lahutamatu osa selles pühas. Aga, aga ülestõusmispüha noh, taanduda, kuigi noh, ta ei ole jah nii nii teadvustunud, aga nii nagu ma eile ütlesin on see, et tegelikult kõlab julmalt. Aga kui oleks ülestõusmissündmust olnud, siis oleks jõulupühad samamoodi mõttetud, et neid ei oleks samamoodi olnud. Mis oli ka põhjus, et eile alustasite hoopiski jõuluevangeeliumi lugemisega teenistust? Lugesin jõuluevangeeliumit tihedalt keset ülestõusmispühi, lugesin jõuluevangeeliumit, aga vot seal ongi see sild seesama, mida ma lugesin, oli ju seotud selle kuulutusega, kui inglid ütlesid karjastele, et teil on Taaveti linnas sündinud päästja, kes on issand Kristus, otse päästesõnum tuleb ju kõige rohkem esile, just ütleme, seesama suur reede. Noh, võime öelda, et juba palmipuudepühast noh, see kannatus, Kristuse kannatustee, aga, aga, ja kulmineerub ta ikkagi ülestõusmispühadega, sest ülestõusmispühadel ju surm tegelikult võidetakse. Mis tähendab, et Jeesus on tulnudki meid päästma surma käest, et kui küsida, mida see ingel kuulutas, et teil on sündinud päästja siis võime ütelda, et on sündinud päästja, kes on vabastanud meid surmast. No ma arvan, et see, et meil on olnud pikk nädalavahetus reedest peale, et paljude jaoks on see ikkagi nagu mõõdukalt segane olnud, et selge on see, et tuleb mune värvida, millal tuleb värvida, et kas meie riik on pigem nagu kristlik või pigem siis nagu kas just ateistlik, aga usuleige. No see usuleiguse teema on veel omaette teema sest ma arvan, et tegelikult eestlased sugugi usuleiged, nii nagu seda ka viimastel aegadel öeldakse, ma olen ise seda mõned korrad ka küsinud inimeste käest mingites sellistes auditooriumites kasvõi koolis õpilaste käest, kui ma veel religiooniõpetuse tunde andsin, siis tegelikult Ta on ikkagi väga suur osa inimesi, kes usuvad väga selgelt surmajärgsesse ellu ükskõik mis siis religiooni nii-öelda uskumuse kohaselt või isegi ilma religiooni uskumuseta kokkupuuteta. Kui küsida inimese käest, et kas usud elusse pärast surma, siis tegelikult, et väga suur osa inimesi kes on valmis ütlema, et nad usuvad, ütlevad, et nad usuvad või siis ütlevad, et nad ei ole kunagi mõelnud, aga kui nad näiteks seisavad mõne lähedase puusärgi juures või, või kuulevad mõne inimese lahkumisest, olgu ta siis iidol või või, või tuttav või sõber, siis siis ikkagi soovida, tehakse head, teed sinna pilve piirile ja ja soovitakse kõik muid selliseid soove nagu näiteks puhka rahus ja nii edasi. Mis tegelikult väga selgelt ju väljendavad seda, seda lootust. Mis on rohkem kui surm. See, et kas eestlased on ateistlikumad või noh, ütleme, et kuidas see pühade kontekstis on, siis pigem ma ütleksin, et meil oleks sellist religiooniteadlikkust rohkem vaja. Ja põhjus on selles, et mul oli küll hästi kurb lugeda, lugeda seda, kuidas kutsutakse inimesi juba suurel reedel rõõmsalt mune koksima ja, ja pidusöömasööminguid tegema ja minu meelest isegi Valiol oli üks selline reklaam, kuidas, kuidas suur reede vaikselt hiilib ligi ja põhjust on hakata pidu pidama, siis ma ütleksin, et et et noh, võiks natukene sellist teadlikust välja näidata, et et kui muidu noh, võib-olla kodus pereringis ei ole need pühad tähtsad, siis siiski Eestimaal on väga palju neid inimesi, kelle jaoks on need pühad pühad väga tähtsad ja suured ja suurel reedel ei ole veel nii-öelda sobilik pidutseda ja, ja vaiksel laupäeval ka, et täna on see päev, kus me, kus me oleme rõõmsad ja hakkame pidutsema nii et et siin on mitmeid aspekte, mis seda mõjutavad ja anda hinnangut, et kui usuleiged me oleme või mitte, siis siis ma isegi praegu hästi ei julge. No ma saan aru, et tegelikult paljude Euroopa riikide jaoks see pidu praegu alles hakkab tänasest päevast ja, ja siis on juba homme teine püha ja mis on ka vaba päev, aga meie kuulume nende paari-kolme Euroopa liidu riigi hulka, kus teisi pühasid ei tähistata ka jõulude puhul. Ja ma olen isegi seda välja öelnud mõnel korral ja kõvasti sellest nuhelda saanud, aga see on, võiks nagu huumoriga selle peale ka mõelda, et et kui me eelpool kõnelesime, et me oleme selline usuleige rahvas ja kellele kristlikud pühad nagu eriti korda ei lähe, siis noh, võiks ju küsida ka teisiti, et miks me üldse peame, et et me võiksime siis käia tööl, et et mis sellel pühadel siis tähtsust on, kui me neid pühasid ei tähtsusta, eks ole. Et paraku see nii on jah, kas ta peaks nüüd see teine püha olema ka, et siin neid argumente ju seda aeg-ajalt see üles kerkib, et loomulikult noh, võiksin kristlasena öelda, et väga tore oleks ja peaks see meie ellu ellu nagu tooks võib-olla seda teadlikkust nagu rohkem juurde. Aga teistpidi kehitan ma õlgu ja, ja ütlen, et, Et on nagu on olla Kunda aga kuidas nüüd siis ma saan aru, et hakkab valguse ajastu ja tähistatakse siis järgmisel nädalal nii-öelda valguse nädalat, et mis võiks selle tähendus olla? No eks see noh, kõik need päevad, mis nüüd ju järgnevad on, on ikkagi seotud väga selgelt selle Jeesuse ülestõusmise tunnistamisega, ehk siis see, et, et meenutatakse seda, kuidas kuidas Jeesus on üles tõusnud ja kes siis temaga kohtusid. Ja, ja mis see tema sõnum oli siis, ütleme sellel ajal ennem kui ta taevasse võeti, et siis järgnev ülestõusmispühadeperiood või ülestõusmisaeg, nagu teda nimetatakse keskendubki, siis peaasjalikult sellele et mõelda Kristuse siis ülestõusmisele, nendele tunnistajatele, kes selle juures selle juures olid, kuidas see sõnum meieni tänasesse päeva on kandunud, et see on toimunud ja samuti siis ka see sõnum, mis on seotud, et meie ütleme mõtetega, et mida see ülestõusmine siis meile peaks nagu tähendama, nii et, et ta on selline selline jah, ütleme, pidulik, helge, valge aeg, mis, mis kõike seda head, mis jumal meile on kinkinud, meelde tuletada. Kuidas aeg teie jaoks välja näeb, et ma saan aru, et täna kell 10 on teil pereteenistus Kaarli kiriku sees? Jah, meil seal lapsed osalevad. Mul väga, see sõna pereteenistus, meil küll armastatakse kasutada, aga tegelikult on ikkagi esimese ülestõusmispühade missa, kus osalevad, kus on oodatud ka kõik lapsed osalema. Ja, ja meil seal pered loevad pühakirja tekste ja kirikupalvet ja, ja lastel on oma tegevust. Ma tean, et täna minnakse kirikust välja, sel ajal, kui jutlus, kui kui täiskasvanud jutlust kuulevad, mida võib-olla lastel teinekord keeruline aru saada, siis neil on mingi tegevus korraldatud väljaspool kirikut. Mida nad seal täpselt teevad, ma igaks juhuks ei ütle, sest ma täpselt ei tea ja et ma võin väga eksida muidu. Aga pärast teenistust on meil kombeks saanud, et meil on pidulaud kaetud inimesed ise toovad küpsetised sinna lauale ja siis on ka veel kirikus lastel tegevusi, nii et püüame ühe sellise kristliku perena koos olla, seda püha tähistada. Ja järgnevatel päevadel homme on samuti kell üks on teenistus ja ja siis me läheme siit rõõmsalt edasi. Noh, mõned Tallinna kirikuõpetajad on muret avaldanud, et enam ei ole lapsi, keda ristida ja kogudustel on järelkasv väiksemaks jäämas. Et teil seda muret Kaarli kirikus ei ole? No eks ta ikka on, et ega me oleme ju selles mõttes Tallinn nii, noh, ütleme suuremad kogudused väga selgelt, noh, näevad tendentse, et see, kus mingisugused liikumised toimuvad, siis seda väga selgelt nagu näeme statistiliselt, et et meil ka eelmine aasta ristimiste arv vähenes. Noh, võiks ütelda, et selle aasta esimeste kuudega. Ma võiks öelda, et seda langust ei ole näha, aga nii nagu me kirikus ütleme, et üks kuu või üks kvartal ei näita mitte midagi, et, et siin võivad aasta lõpuks need asjad muutuda. Et jah, see laste ristimine on jäänud vähemaks ja ma arvan, et mitte üksnes selle tõttu, et lapsi sünnib vähem, vaid siin on ka muid põhjuseid, aga tegelikult laste ristimine on ääretult oluline ja ja tähtis, miks on see oluline ja tähtis, siis võib täitsa rahulikult tulla, ma võin rääkida sellest mil algab uus leerikursus ka 27., nii et, et seal, sellest, miks need asjad olulised, on meil palju juttu tuleb. Aga kui nüüd annaks mõne soovi või mõtte tänasesse päeva inimestele kaasa, mis see võiks olla et millega sellele valguse nädalale ja uuele töönädalale ka vastu minna? Mulle väga meeldib, meeldib ilmselt väga paljudele inimestele, see meeldib apostel Pauluse esimeses kirjas korintlastele armastuse ülemlaulus lõpetab selle armastuse armastuse laulusõnadega. Et siis jäävad need kolm, usk, lootus ja armastus ja suurim neist on armastus. Et armastust ilma usuta ei väga tõsiselt võtta, ma ei suuda uskuda ka lootusesse ilma armastuseta. Ja armastus on nagu kõige alus. Ma olen sageli noorpaaridele seda ka kirikus öelnud, et et selleks, et olla õnnelik, selleks tuleb armastada, selleks et armastada, tuleb uskuda. Selleks, et uskuda, tuleb loota selleks, et kõik see muutus täiuslikuks, tuleb neid kõiki kolme enda elus väga oluliseks ja tähtsaks pidada ja kui seda tähtsaks peetud, eks siis ongi suurim neist armastus ja seda suurem on, seda rohkem on inimene ka õnnelik, kui seda õnnelikkust mõõta saaks. Aga ma arvan, et nende vahel on väga tihe seos, nii et minu soov on, et kasvagem usus, lootuses ja armastuses ja olgem seeläbi õnnelikud. Suur tänu, Jaak Aus, suur tänu teile ka ja Kristus on surnuist üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud.