Kell on kaheksa ja kaheksa minutit. Tere hommikust kõigile. On suure reede hommik, kell näitab kaheksa ja kaheksa minutit ja meil on külalisi, kellel täna puhkus, kellel tööpäev, ei ole vist töisemat perioodi vaimulikele. Tere hommikust, Jaani kirikuõpetaja Jaan Tammsalu. Tere hommikust. Ei ole vist kerge nädal olnud kristlikul maailmal, eks mõte ikka sinna Pariisi eksib. Kas on kohane hetkel üldse arutada sissejuhatusekski, kelle valu on siis nüüd suurem katoliiklastel või luterlastel? On see koht solidaarsuse üle arutamiseks või ei? Laps on ühine valu kuid väga paljud ka Eesti luterlikud kirikud on ju vanad katoliku kirikud, et et siin ei ole tõesti mõtet kuskile piiri tõmmata, et nemad kannatavad ja teised ei või ühed rohkem, teised vähem. See sõltub rohkem inimeste tunded. Küllap inimeste tundlikkus praegu ka proovile pandi, igaüks saab ju endalt küsida, kas tal on valu ja kui tal on valu, siis milline see valu on. Vahel olen mõelnud, et inimene on täpselt nii suur või väike, kui paljut ta siin ilmas omaks peab, et kui ta oskab kaude enda omaks pidada nii Louvre jumalaema, kirikut, Tammsaaret kui solaad, siis ta on nagu kuidagi nagu suurem arusaam lõpeb oma aia ja hirmuga, siis väga suur vist ei ole. Antagu üks andeks, üks väike mõttekäik, panin selle lause siia kirja. Mõistagi on Pariis imelile linn, kuhu tuleb minna iga ilmaga ja igal võimalusel. Elu teadagi on lühike ja linn tuleb ikka ära vaadata, kogeda ja näha nii palju kui võimalik. Eile vaatasin aga pilte tunglevatest turistidest, võimalik, et ka teil on need silma jäänud ja paljud neist näivad alles nüüd olevat leidnud hea põhjuse Pariisi sõita. Põhjus on selge, põlenud Notre Dame'i katedraal seest tühjaks põlenud keha. Et tragöödia matusemeeleolu esile kergitas. Selle kinnituseks oli Cité saarekese sildadel näha ka lilli. Pärgi tuldi vaatama kadunukest. Ja muidugi, eks sabad looklesid seal ka siis, kui uksed olid valla ja kõik see ilu oli veel alles, aga nüüd on siis inimlikud tunded löönud välja ka teisel kujul. Häving on ju alati huvitav vaadata, turvalisest tsoonist veel ju iseäranis. Natuke see ju sarnaneb matustel käimisega, kas pole? Üldiselt on ju sünge ja paha olla, aga juba Tammsaare jätnud märkamata, et üks osa publikut tuleb alati kohale suurima uudishimu Muuga, sest elus ei ole midagi huvitavamat kui surm, nagu teadis Oscar Wilde. Kui see nii on, siis võib selle vist nagu inimloomusele andestada. No ma usun seda, et ka nende praegu minejate hulgas on palju neid, kes on kunagi käinud kellel on nüüd nii-öelda võrdlusmoment ja ja küllap ka neid, kellel on lõpmata suur kurbus ja ma ei tea jälle, kuhu seda piiri panna ja ja kui ta neid inimesi kraadida, et kes, mille pärast kuhu kuhu liigub. Aga mulle küll tundub, et see kirik on, on olemas palju enamate inimeste jaoks kui, kui vaid nende jaoks, kes on kord käinud või kes nüüd uudistest midagi midagi nägid-kuulsid. Küll see kohustuslik kirjandus oli ikka hea asi, et meil oli, meil on tänase päevani veel ühiseid ühiseid teemasid, kui keegi ütleb Quasimodo, siis ei ole vaja väga palju rohkem midagi ütelda ja. Täna ei loe enam ühesuguseid raamatuid, me vaatame erinevaid uudiseid ja, ja kaklema omavahel. Meil ei ole väga palju ühist ja kui vaja, siis guugeldame. Kui vaja, siis guugeldame, ei ole jälle täiesti targad, absoluutselt targad, ma teen ikka leerilastega tavaliselt seda väikest katset, ütlen, et väga lihtne küsimus, et et millise puuvilja söömine aitas inimese paradiisiaiast välja ajada. Ja kõik teavad täpselt, et see oli õun, aga see, et Düreril polnud midagi muud sinna oma kunstiteostel näpu vahele panna kui, kui, kui õun mis on hea ja kurja tundmise puuvili, eks ole, aga kõik teavad täpselt ja on valmis kasvõi kallale minema. Ta teab, see on piiblis olemas, annad talle selle piibli kätte ja näitad veel koha ka kätte ja ta ikka otsib edasi, et kuskil peab õun olema. Me teame ju täpselt ja me oleme valmis sõpruse üles ütlema. Tänane tänane aeg ju me teame täpselt, keegi kuskilt lasi mingi libauudise välja. Me läheme põlema, me läheme kaklema, pidulaudades. Ühist on vähe. Sellised sündmused jälle avavad ju inimloomuse mingi uue nurga alt, et kui ma helistasin teile paar päeva tagasi, siis olite üsna nördinud. Olite ennast kurvastanud, võib vist öelda kommentaaride lugemisega, mida te sealt välja lugesite, mis teeb tuska pärast seda kõike, kui nii palju peaks olema ju seda paksu nahka ümber tekkinud. Paul kunagi ütles mulle, et ära loe kommentaare. Kui sinu kohta midagi kirjutatakse, siis selle loo all olevaid kommentaare palun ära loe, see on keelatud. Ja ma olen täielikult tema sellist soovitust järginud ka nüüd järginud. Aga, aga seekord, kui tegemist oli kommentaaridega, mis olid tehtud kirikupõlengukoht põlemise kohta siis oli hetkeks kiusatus neid lugeda ja umbes 30. juures lõpetasin, sain aru, et midagi ei ole siin Eestis muutunud. See oli lihtsalt kurb, see oli nii lõpmata kurb, kuidas inimesed täpselt teavad, millisest nurgast on kirik ja kes on kiriku põlema pannud ja ja kuidas siis inimesed, osad inimesed täpselt teavad, et neid kirikuid polegi vaja ja need on tule ja mõõgaga tulnud ja tuleb ka tule ja mõõgaga hävitada ja nii edasi, et see on, see on nii nii lõpmata kurb, et inimese mõtteviis, võib-olla nii oht, gene, nii ahtake, et isegi siis kui oleks vaja oleks vaja võib-olla olla kurbuse lainel, kui, kui, kui, kui see sind puudutab. Sa lähed jälle vihalainele, sa lähed, üleskutsed. Muide, kas Toomas Pauli juhised silmade sulgemisest teevad siis rõõmsamaks? Ma arvan seda, et et ma nüüd veendusin, et isegi isegi muid kommentaare ei ole mõtet lugeda, rääkimata sellest, mida sinu kohta kirjutatakse, et see on nii mõttetu tegevus. Sest sa ei saa ju sealt tegelikult seda kogu emotsiooni, mida on olukord tekkinud. Tänud, eriti anonüümsetes kommet staaridest sa saad lihtsalt nende oma, kes elavad ennast välja hüüdnimede taga ja, ja kas on üldse tähtis, kas on tähtis see 20 inimese arvamus, kes on ennast peitnud veel mingisuguse vale nime taha ja kes kirjutavad igaüks 10 kommentaari kokku 200 kommentaari, sellel ei ole ju mõtet ja sa saad mõtte või arvamuse, et see ongi inimeste arvamus, ei ole. Räägitakse, et dirigendid elavad seepärast kaua, et nad elavad ennast välja, kas kirikuisa ei võiks mitte tagant isegi puhuda tuult, et enda välja elamine mingisuguses olukorras ongi oluline ja uurida, mis seal taga siis tegelikult on? Ma usun, et, Kui neid inimesi ei olegi 20, on ka neid, kes ütlevad, et see on kontsentraat, mida seal näha saab, võib-olla mitte sellises sõnastuses võib-olla mitte sellisel moel, aga neid inimesi on mitte 20, vaid näiteks oluliselt rohkem. Näiteks vaimulikud saavad ennast ka teistmoodi välja elada, et see, see on väga palju väljaelamise amet ja kantslis olemise amet, kõnen, kõnelemise amet, inimeste kurbusega tegelemise amet, ma näen piisavalt palju üle 60 matuse aastas ligi 20 laulatust, ristimised. Need kõik on emotsionaalsed hetked ja, ja miks ma siia pean midagi väga palju korjama ja analüüsima? Selleks ei ole vajalik, kust ja teisest küljest loomulikult negatiivsega kokku puutudes, mis on selline kirikuvastaselt suunatud negatiivsus. Seal on see võimalus alati küsida, et aga, aga kuidas jõuda nende inimesteni, et nende mõtteviis võiks muutuda. Ja samas on see, et mulle nii meeldib see Arvo Pärdi mõtteviis, et ma ei püüa maailma muuta, maailma muutmine on agressioon. Ma püüan iseennast muuta ja enda muutmise läbi muutub, kui maailm mu ümber, et et ei kipu väga, ei kipu nii-öelda kogu maailma muutma. Kas ja millises suunas te soovite praegu maailma muuta ja iseennast ehk siis iseennast kui maailma? Ohtlikkuse suunas rahulikkuse suunas mõista püüdmise suunas, mitte hukka mõista püüdmise suunas kannatuste vähem põhjustamise suunas. Et pisaraid vähem oleks veel, kuidas Butterfly laul? Kuskilt kõlas? Kas siis pole huvitav küsida, miks need kommentaarid ikka veel nii palju valu teevad võib-olla rohkem kui kunagi varem, kui kannatlikkus peaks olema ometi teadlik valik. Aga see, kui minnakse leinapäeval leinajatele kallale ma arvan, et sulle ka teeks. See on kuidagi kuidagi hoopis teistsugune valu. Valu teiste pärast. Aga selle valu juured on ju ometi huvitavad, pole ju mõtet aidata neid, kes endaga hakkama saavad, kes tulevad ja istuvad viksilt ja kahetsevad oma pattu ja tulevad ka pihiga kambrisse. Kui konventsioon seda vajalikuks peab, teevad kõik need ära. Võib-olla ongi see see põnevam sihtgrupp just nimelt seal, kes ei ole tulnud kuhugi mujale, kes võtab pihikambrina täpselt sedasama kommentaariumit, võib-olla seal on hädad, mured, mida peaks suutma kuidagipidi kuulata mitte neile silmi sulgema. Kui oleks võimalik diskuteerida, kui oleks võimalik inimestega kõnelda, ma olen väga avatud selliste inimestega kõnelemiseks kui nad. Kui oleksin kindel, et kui ma sinna midagi kirjutan, et siis see inimene ka loeb, ma arvan, et need inimesed aina kirjutavad juurde, nad ei kuule, mida teised seal vastu ütlevad. Et see oleks üsna põnev tekitada selline mingisugune ruum, mingisugune koht, kus kohtuda kommenteerijatega, eks ole ütelda ka nii, et passi ei küsita, pilti ei tehta ja nii edasi ja suhtleks kutsuks inimesed kuskile neutraalsele pinnale ja ja hariks 11, et nemad saavad oma mured kõik välja öelda ja sina püüad midagi siis vastuseks leida ja jääki. No see on omal ajal üks väike katse tehti minuga, kui ma oleksin väga-väga ennast täis ja hakkasin midagi tõestama, üks vana vaimulik pani mulle paberi vahele meie vahele, kirjutas ühe numbri sinna ja siis ma vaatasin seda, ta küsis, mis on, ma sain juba aru, kuhu ta sihib, mina ütlesin, et on üheksa, ta ütles, et on, kuus ütles, et, aga tule teisele poole lauda, et vaatame siitpoolt äkki siis, kui suudaks tulla ühele poole lauda vahetevahel. Kas meie president tegelikult ei näidanud ka natukene nagu teed, oli ju teada, et paljud asjad ei muutu ka pärast seda Moskvas käiku, aga me kohtusime vähemalt neutraalsel pinnal, surusime kätt, tõsi küll, küsiti ka passi ja tehti kõiki neid muid formaalsusi, aga need ilmselt ei ole siin nüüd nii olulised, oli see mingisugune väikene juhis ka sellest, mis me siin praegu räägime? Võib-olla tõesti võib ja peakski seda võtma niimoodi, et igas hetkes peitub head ja halba, et, et ei ole mõtet seda halba otsida ja ja ärevil olla selle halva pärast, et äkki nüüd mingi vene press ütleb midagi ja juba ütleski ja mis ma teile ütlesin, vaid, vaid püüda selles näha. Head kristlik ellusuhtumine, siruta käsi, mitte ära vibuta rusikat ja, ja kuskil rahvusvahelisel tal kogum kogunemistel ära ära rusikat vehi koos teistega vaid vaid aeg-ajalt siruta käsi ja räägi asjast. Ilmselt algab dialoog sellest, kui mõlemal poolel on ka tahtmine rääkida, praegu nagu ka selle jutu ridade vahelt sai ju välja loetud vähemalt ühel pool seda tahtmist ei ole. Mida teha, selleks, et tekiks üldse tahtmine tulla siis ühte või teise ruumi, on see siis vähem või rohkem. Virtuaalne keskkond? Meie räägime, uuritakse väga täpselt nii-öelda tehakse taustauuringuid, loetakse asju ja siis tehakse memosid ja, ja viiakse. Ja, ja siis härra otsustab, eks ole, kas kohtume või kohtuet. Et võib-olla peaks olema südant öelda, aeg-ajalt ka midagi head, ma olen vahel näinud seda, kuidas jää murdub kui ütled välja midagi ilusat ja head asjade kohta. Ta, mis ongi ilusad ja head, kuigi nende tegijad ei ole väga populaarsed. Ja peale seda nende tegijatega kohtudes on võimalik võimalik väga-väga sõbralikku vestlust arendada. Et inimesed tihtipeale sellised inimesed ootavad eelkõige rünnakuid, nad on kindlad, et ka sinult see tuleb. Aga kui sina ütled midagi head, leiad midagi head. Sealt algab tavaliselt diskussioon ka nendega, kellega muidu seda üldse mingit lootust tekitada ei ole. Meil on külas Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu. Jätkame hetke pärast temaga vestlust. Eriline. Tunekus runud rooliiili G5 Wooduta võtan. Mis seal siis erilist oli ja Anne Adams, Jaan Tammsalu, kas teil on jäänud ka väikest viisi mulje, et meie suhtlusmaneer on hakanud veidi muutuma küsimused kui sellised hakkavad, et ära kaduma, võimalik, et siin on ka virtuaalsetel keskkondadel oma suur mõju, aga vestlust alustatakse sageli niimoodi. Ma tulin Mallorcalt. Ole nüüd kena ja palun küsi, kuidas mul seal läks, aga inimestel kipub olema vastuseks hoopis midagi muud. Aga ma lähen homme Maltale. Ole nii kena, küsi sina minu käest. Miks ma sinna lähen, kuhu ma lähen ja siis kumbki räägibki täpselt sellest, kuidas temal seal oli ja nii edasi. Ehk see huvi teise poole kohta teada miskit saada on kuidagi üsna närb, aga tahtmine iseendast rääkida ei ole ju mitte kuhugi kadunud. Eks me oleme võib-olla paljud huvi ära rahuldanud lugedes, vaadates, ahmides endasse, saades kõikidele vastustele või kõikidele küsimustele vastused ja siis tahaks ju endast rääkida enda kogemustest ja ja siis, teine vaatab sind silmadega räägi-räägi, sa ei sega mind. Nii, aga, aga kõigiga ei ole see nii, ma olen. Ma olen jälle näinud, et selles kui kiik ühte äärde väga tugevalt päev ja siis on, siis läheb kiik ka teise äärde ja neid inimesi, kes tahavad küsida, kes tunnevad huvi kes tunnevad kaasa, kes, kes, kes on rõõmsatega rõõmsad ja kurbadega kurvad, need on, neid on, neid on ka väga palju. Tõnu Õnnepaluga koos üht saadet tehes, et noh, küll oli hea inimene oskab kuulata, inimene oskab rääkida, ta oskab nii seda kui teist. Küll on hea selliste inimestega suhelda ja neid on ka kirikutes hästi palju. Huvitav, kas empaatia levib pigem geenidega või on ühiskonnal siin väga suur mõju, et neid inimesi nagu tundub, et on vähemaks jäänud, kui teid kuulata, siis ehk ei ole. Ma arvan, et et see on see, millistes sfäärides me suhtleme kellega me suhtleme, milliste gruppidega me suhtleme ja ja kindlasti on. Ma vaatasin ühe televisiooni uudiseid, rääkisin seal üsna pikalt Pariisi kiriku põlemise teemadel, oli kolm küsimust, kolm vastust. Lõpuks tuli minult üks lühike vastus ja ka, aga räägiti mingisugusest uuest pidutsemismoodusest, šampanja ja hamburger koos ja sellest rääkida umbes kaheksa minutit ja, ja suure nädala eel oli siis üks selline kolmekümnesekundiline klipikene. Et, et see kallutatuse küsimus, et, et üks osa on kallutatud sinnapoole ja ja ja, ja üks osa põgeneb nendest nendest sfääridest ka. Öeldakse ikka, et meedia meie peegelpilt, et meile võib-olla ei meeldi see pilk, et mis sealt peeglist paistab, aga täpselt seal see huvi on ja kui on vaja see rahakene ikkagi ära teenida, siis tuleb inimestele pakkuda täpselt seda, mida nad tahavad sealt ka vaadata. Jaan, kuidas teile tundub aastal 2019 mille pärast inimene tänasel päeval eeskätt kannatab? On võib-olla see, millega saab nii mõndagi kokku võtta. Ükskõiksus, liiga palju kohtad ükskõiksust. Võib-olla selle valuga harjub isegi ära, aga, aga ükskõiksusega on ääretult keeruline ära harjuda, noh, seesama, et tegelikult ei ole huvi, tahaks suhelda selleks, et rääkida oma asjadest, aga keegi ei ole väga kuulamas. Sellepärast ka kirikusse tulevad inimesed, ma ikka jälle näen seda, kuidas mu juurde kõnelema tulevad inimesed, äkki imestavad, et nad on hakanud. Kuidas see oli, sinule laulan ja sina saad aru. See oli teil pihlapuu, aga, aga inimesed on ka nelk avastanud, et on kohti, kus saab rääkida ja kus ka kuulatakse, kus võetakse aeg. Nii et ükskõik, kus need ükskõiksuse juured siis ikkagi on, tahame liiga palju ja korraga ja kiiresti ja, ja, ja liiga palju on seda nii-öelda pakkumist ka ja oskus seda eristada, mis, mida tasub süüa ja mida mitte. Et neile siin räägitakse tervislikust toitumisest, aga muretseme oma auto kütuse pärast, kui jah, et, et mis meie mootoriga teeb, aga mis teeb meie ajuga, kui me selliseid asju kuulenevad, ütleme, mis teed meie laste ajudega, kui nad, kui me ostame nendele jälle järgmise tapmismängu ja tal on juba 19 neid olemas ja ta mängib neid sõpradega. Ja nüüd ta on saanud 90 inimest selles nagu särada, eks ole, ja ostame järgmise jälle, eks ole, ja siis me imestame, oi kuidas ta meile ütles, või kui ignorantne ta on mõne asja suhtes ja kuidas ta söögi kohta ütles, mida ma olen vaevaga teinud ja nii edasi ole õnnelik, et ta sind ära heidab. Sellega harjunud. Ütlesite nädala-paari eest, et me ei tea enam, mis värvi meie lähedaste silmad. Ei, see on mu nii vana ütlemine seal kuskilt 15 aasta või 10 aasta tagant, kui ka siis ei teadnud vahepeal mu ta on, on, on nii, see oli Facebook'i logo ja lähedaste silmade värv, mida ühte teadsid kõik ja teist, mõned üksikud paarist 1000-st õpilasest, et aga jälle see on, need on sellised hästi mustvalged ja, ja võib-olla ka niuksed liialdusena tunduvad asjad, et ma ütlen, et see ei ole kõigiga nii. Osad on, karussell on nii kiiresti sõitma hakanud, et osad on maha hüpanud juba ammu ja vaatavad kuskilt kõrvalt ja, ja ütlevad, et nad ei taha sinna peale enam minna, et ei, ärge kutsuge mind sinna, seal võib teil põnev olla ja järgmine Mallorca järgmine Bali ja nii edasi ja nii edasi, aga. See on jälle maailm, ümmargune. Hendrik Relve ütles kunagi ilusti, missugune on kõige kaugem paik kodust. Ja see on tagaõu, sinna tuleb kõige kauem sõita ümber maailma tuleb terve tiir ära teha, et saada siis sinna koduõue. Ja. Koržetsi aed on, on üks lõpmata lõpmata ilus-ilus-ilus luuletus ja ja, ja, ja tuleb harida, teha, aga aia harimise asemel jookseme teisi aedu vaatama. Kui kannatus on tuvastatud, põhjus on teada, siis alles arst ju tulebki rolli, siis tuleb see inimene ka terveks teha. On siin võluvits. Küllap on võluvits lihtsalt tähelepanelikkuses kuulamisoskuses hoolimises ja selles, et tekib usaldus. Ega neid teisi võluvitsu ei ole ja mõned mõned kannatused on juba nii kaugele arenenud või õigemini, mõned valud on nii kaua juba kestnud, et et seal läheb väga kaua aega ja väga palju on vaja tähelepanelikkust hoolimist, et et asju veel korda saada, aga, aga tihtipeale on ikkagi võimalik. Tegelikult need asjad ei ole ju muutunud läbi aastasadade ja tuhandete. Noh, ja ja õiguse filmi vaadates ja Iisraeli sõites raamat kaasa võtta, Noolt ja raamatu kaasa võtnud, seal oli palju aega lugeda, et et see oli nii kummaline, et ühel hommikul tund aega oled meetri kaugusel Jeesuse sünnikohast, oletatavast sünnikohast pead koos nunnade munkadega. Oled seal missal ja ja oled nii lähedale kohale, kus ja siis tulevad pisarad silmi ja mõtled, et mis kannatustest mina siin räägin, ütlen ka oma oma kannatuste peale, mõtlen, et mida tema pidi läbi elama, millist mittemõistmist, ignorantsust, julmust, alatust ja kõike seda. Et mis on see minu asi ka selle kõige kõrval ja siis loed seda krõõda lugu ja mari lugu ja seda meest, kes jätab kasi voodisse, kui teine lohutama tahab tulla ja ega ei ole jah väga palju muutunud. Ikka ikka on seda ka päris palju. Seda, et me põhjustame valu, lööme risti. Valu põhjustatakse väga palju ka meedias ja üks peamisi seletusi sellele, miks nii palju on halbu uudiseid, on see, et inimene tahab tegelikult tunda, kellelgi läheb veel viletsamini kui temal. See on juba üksi, see ravimi ja muide teiegi viitasite sellele hetk tagasi, aga tema valu oli palju suurem. Kas minu valu läheb sellest väiksemaks? Ma ei, ma ei ole selles päris kindel, õigustada saab ju kõike kõigega, et ei ole nii halb asju, mida, mida õige mees ei suudaks heaks keerata ja ka vastupidi ütlevad öeldakse idas. Aga ma siiski arvan, et, et me võiksime tegeleda peaasjalikult oma asjadega ja ja, ja mitte seda mitte seda maailma valu nii palju endasse ahmida. Ärge saage must nüüd valesti aru, et, et eriti peaks ütlema hoopis teistpidi, et mitte seda valu veel veel rohkem põhjustada. Eriti arvamustega, et me teame kõigest kõike ja. Aga kui silmad sulgeme sellele kõigele, siis me kuuleme veel vähem neid inimesi. Ma arvan, et igalühel on neid inimesi, kelle kuulamise peale kuluks kõik see aeg, mis meil on, selleks, et inimesi kuulata, aga aga kergem on joosta mujale. See on ka kirikuisa soovitus. Jookske mujale, oi ei, kaheldamatult mitte kaheldamatult mitte, olen aru saanud, et see on kõige valem tee, kõige rumalam tee joosta mujale, kui. Kui kodus on aed harimata. Tänase päeva sõnum nendele inimestele, kes kogunevad risti teekäigule, on teil ka lihtsalt ja selgelt välja hõigata. Et kui kannatus on mõtestatud siis on mõtet ka kannatada. Aga mõtestamata rumalaid kannatusi põhjustada? Ei ole kindlasti mõtet. Mõtestatud kannatus, keegi on surnud selleks, et mina võiksin elada. Keegi on andnud oma elu selleks, et mul võiks olla elu elusam elu, mitte lihtsalt niisama äraolemine. Ristiteel on see mõtleminerit eriti tugevus kus vanad piiblitekstid on seotud tänapäevaste mõtisklusega inimese elu olemusest ja sellest, kuidas meie põhjustame kannatusi tihtipeale sinna 2000. Jeesus on ju nii kummaliselt öelnud, et viimsepäeva kohtus ta ütleb, et mul oli. Ma olin haige, mul oli nälg, mul oli janu. Teie tulite või vastupidi? Ei tulnud. Mul oli janu, ma olin haige. Ma olin vangis, Te ei võtnud aega, te ei andnud, ei ulatanud kõik, mida te olete teinud, mulle, olete teinud või kõik, mida te olete teinud ühele minu vähimatest, te olete teinud ka mulle, see on ju see see igivana mõte, mida peaks piiblist üles leidma, et Kristust ei löönud risti, et ainult need, kes seal ja kelle kohta ta ütles, isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad. Vaid see on igapäevane korduv tegevus. Kui me teeme haiget oma ligimestele, kui me keerame selja, kui me ütleme või mõtleme räägi-räägi, sa ei sega mind. Jaan Tammsalu aitäh ees ootab tööpäev, kui sõna töö saab selle kõige kohta öelda, pigem on see suur võimalus teenimine. Aitäh ja asjalikku päeva. Olge hoitud.