Seitse ja 36 minutit näitab kell lubasime juba varahommikul kuulajale ütleme vastata küsimusele, kuidas suhtuda EKRE ja ERR-i nõukogu liikmest Martin Helme, ettepanekusse kõrvaldada kallutatud ajakirjanikud rahvusringhäälingu eetrist ja lubasime ka, et Raul Rebane on kohale ja aitab meid selles küsimuses. Nimelt Raul Rebane ongi kohal. Tere hommikust, Raul. Ta kõigepealt. Viimati astusime lõksu, et jälle oleks üks hea põhjus lihtsalt Ekrest rääkida ja nüüd me siin oleme, eksis. Jah, eks ta nii ole läinud väga kaua aega. Kui vaadata mingeid uuringuid, siis ega me pole ainsad seda tüüpi parteide tõus. Euroop riikides ongi väga tihti tingitud ajakirjanduse väga suurest tähelepanust. Nimelt pakutakse välja poliitikute poolt väga karme, väga värvikaid ütlusi. Siis loomulikult meedia võtab neid üleses, seal tuleb tagasiside. Ja siis mõne aja pärast läheb siin öelda spiraali ja edasi edasi edasi, nii et näiteks üks väga põhjalik uuring, mis tehti Inglismaalt, kuidas tõusis Yuki siis seal oli otse öeldud, et Yukipi suurim liitlane tõusul nii-öelda populaarseks oli meedia ja täpselt samuti ka mina väidan, et meil on ekre tõusul väga suur osa olnud meedia positiivsel suhtes. Kudumisel EKREsse ja vaatamata sellele on meil praegu võimalus rääkida põneval teemal kallutatud ajakirjandus, kas siis nüüd rahvusringhäälingu näitel või mitte? Ma arvan, et homme võime oodata võib-olla juba hoopis teistsugust avaldust mõne teise, teise meediaväljaande kohta, et see pole nüüd nii oluline. Kuidas tundub, kuidas ajakirjandus oma sõltumatusega on kogu seda Trallinud kõrvalt vaadanud ja jälginud on see teema, mille üle põhimõtteliselt arutada? Ajakirjanduse vabaduse teema on teema, mille üle mitte ei võib, vaid peab arutama, kui on mingeid märke näha. Aule sees on ja see rünnak praegu on suhteliselt pretsedenditu, kuna siin on räägitud sõna otseses mõttes eetrist kõrvaldamisest, tähendab et ERR-i ajakirjanikud on rünnaku all olnud algusest peale erinevate huvi ja poliitiliste gruppide poolt üheksakümnendatel aastatel ehk veel kõige rohkem hiljem suhteliselt vähem. Ja reeglina siis kas opositsioonipoliitikud tulid välja mingite seisukohtadega, mäletan 2011, Marika Tuus-Laul. Tema rääkis, kuidas PBK on tavam, tasakaalustatud ja nii edasi parem kui ERR, mis, mis oma absurdsusest, eks ole. Ilmselt meeldis ainult teatud grupile inimestele, et see on alati olnud, aga niisugust otsest ütlemist, et noh, et nüüd Ühed ühele poole ja teised teisele poole need eetrist välja, need sisse seda ei ole olnud ja kui see jääb tähelepanuta, siis on ajakirjandus ise väga rumal. Eks kirjutatakse samast teemast ka tänastes lehtedes ja üks küsimus, mille üle polegi nii rumal ju arutada, on see, et aga tõepoolest, kuidas mõõta ajakirjanduse usaldusväärsust? Noh, ega paremaid meetodeid kui, kui uuringud ja nende põhjal järelduste tegemine olemas ei ole, seepärast et maailma saab ju kolmel tasandil hinnata, üks on need individuaalne, minu seisukoht, võtate siin Vox Populi olid tundide kaupa vastu ja keegi helistab sealt. Ütle vaimule, see meeldib. Hästi mage ilmun, see on individuaalne, on grupiline, see on see, et meie oma erakonnas oleme otsustanud, et tänane ilm meile meeldib ja siis kõigile meeldib, eks ole, noh ja siis on kolmas, mis on üleriigiline suur sotsioloogiline, kus Moskva vaadata kõikide elanikkonnagruppide liikumisi, nägemusi ja see on kõige keerulisem. Ja seda on kõige vähem. Ja kui me nüüd sellest avaldusest tähelepanek, mis on täiesti selgelt grupiline vaade, mis minu meelest on selles mõttes viga, et tuleb arvestada, et inimene on praegu koalitsiooniläbirääkimistel või see grupp ja on võimalik, et moodustub valitsus nende osavõtul siis kõigepealt tulla meedia vastu välja selle seisukohaga sellisel kujul, et me noh, nii-öelda teine reetis ära kavatsused tulevikuks. Et missugune kontroll peaks meedia üle tulema ja siin ma loodan siiralt, et ta ei mõtle seda tõsiselt. Seepärast, et see ja demokraatia nüüd kaks asja absoluutselt kokku ei lähe ja, ja siin on vaja ühiskonna ja ka meedia väga selgeid seisukohti, et nii ei käi. Küll oleks hea leida midagi ülendavat, midagi ühist, mida kõik veel aktsepteeriksid, tõid välja uuringud, aga olgem ausad, ka see sõna on devalveerunud päris korralikku laeva. Alles eile, üleeile räägiti siin sellest, kuidas vaktsiinivastased tellisid ka naabrimehe laborist oma uuringu, mis pidi siis üht-teist ja kolmandat kinnitama ja võime juba arvata, et siin teise paraadi aparaati juba keegi on jälle tulivihane. Kuidas selle probleemiga hakkama saada? Väga keeruline, tähendab kuna meediahulk on nii, mitte meediasõnalist avalduste hulk, kaasa arvatud ka internet ja sotsiaalmeedia on nii massiliselt suurenenud siis toimub nii-öelda rämpsarvamise normaliseerimine. Ja sellest praktiliselt ei olegi võimalik muidu hakkama saada, kui on vaja kvalifitseeritud ajakirjandus, abi ajakirjandus peabki see olema, kes suunab mind nendest teemadest, mida ma tõesti ei suuda vallata, nii palju toimub. Et toob mulle kätte head asjad, seal siis korralikult toimetatud kvalifitseeritud ajakirjandus, sest vahepeal jäi mulje, noh, kõik suudavad teha ja teevadki ja erakonnad teevad oma meediastruktuure ja ja arvavad, et noh, ka see on ajakirjandus, kus need on kõik väga ühepoolne. Ma pean juhtima tähelepanu siiski ühele aspektile, mida, mis kindlasti Mart Helme, Martin Helmet ja paljusid teisi ei lohuta, nimelt kui satub mingi grupp, noh, on opositsioonis. Talle antakse palju sõna, ta saab vabalt rääkida oma seisukohti, nii et ükskõik mis ka ei ole, noh, me panime tähele, et osa seisukohta puudutas siin. Ma ei tea seda vallad siis naist ja porti tänavale tulekut, mis on kõik viimasel ajal tähelepanu pööranud. Aga kui on ohte et see grupp pääseb koalitsiooni, mis tähendab, et sealt tulevad ministrid siis on ajakirjanduse püha ülesanne on alati olnud ja jääb tähendab põhjapanevalt läbi valgustada need isikud Nende oleviku minevikuharidused, mida neilt võib oodata seepärast, et see vastutus on nii pööral surnud, hakkavad juhtima meie elu ja, ja näiteks, et ei juhtuks Repinski juhtumit kus, eks ole, tuli inimene kahe nädalaga maha võtta, mis tähendab seda, et minu meelest mitte praegu ei ole niimoodi, et kirjutatakse kiri, et äkki õnnestub ajakirjanik lahti saada, vaid tegelik ajakirjandus algab alles nüüd kui tõmmatakse noh, nii-öelda see asi hoopis teisel tasandil. Ta pani veidi mõtlema, kuidas pressinõukogu eile reageeris, kui soovisime sedasama intervjuud ka saada teisest küljest vaadatuna ja toimetaja kurtis, et mitte keegi ei tahtnud sealt rääkida. Põhiargumente kõrvuti paljude argisematega oli see, et meil ei ole ju midagi juhtunud. Kuidas sellisest argumendist praegusel hetkel kinni võtta, kui asjalikuks seda pidada, siis nüüd ootame. See on üks selliseid argumente, mida päris tähtsaks last räuskavad, et last räuskavad, eks ole, et las olla. Ja muide, see ongi suurel määral maha magatud. Näiteks sama pühapäevane lõikus kutsuti nii-öelda tikutule tunni viskama, ma ei tea, mida kõike veel seal siis need saated on eetris olnud. Ma ei tea, kui kaua ja seal on räägitud kõikide elanikkonnagruppide kohta selliseid asju, et et ei jõua ära imestada. Ja need on kõik jäänud tähelepanuta. Ehk sisuliselt nad olid täiesti kriitikavabad. Ja, ja kuidas ei ole juhtunud? Minu meelest on juhtunud, kui kutsutakse otseselt avalikus meedias seal trükitud tekstina nii-öelda avalik-õiguslikust meediast kõrvaldama, mitte soovitav on ajakirjanike, minu meelest on see äärmiselt. Taluline juhti Raul, sa oled jälginud Eesti meediat ja küllap eaka nendes kõneluste saadetes, millele siin kaudselt lähemalt viidatakse. Kas sa võid öelda, et rahvusringhääling ei ole keeranud vinti üle, kui on jutt olnud EKRE juhtivpoliitikute intervjueerimisest? Sama jälle jälle jälle. Nii nagu peeglisse vaatab, ma ei tea, 15 aastat tagasi sellised kriitikanooled mulle ei Meetlik käsitlusviis, mulle ei meeldi intervjuu stiil, mulle ei meeldi see soeng. Ja vaata, mida ta ütles, siis need olid, on ja jäävad. Ajakirjanikud on inimesed, Nad teevad oma vigu ja praegu oletada, et näiteks ajakirjandusel ei või olla oma eelistusi kas või hirmust. Siis siis, siis on ka liigne ajakirjanikud, on inimesed. Allan Alaküla ütles kunagi, et aga see ongi aus, kui ajakirjanik ütleb, et on sellest Partei süsteem, madja parteilasi on väga vähe, et praegu tuleb vaadata ikka meediapilti väga suurelt ja olukord on ohtlik. Trendid, kus üritatakse ajakirjanikele päitseid pähe panna, noh, nii-öelda enne eetrit juba esile kutsuda sisekontroll, et ma igaks juhuks ei kirjuta. Kuule, mul on autoliising, eks ole. Nii, või teine asi, et, et antakse tähendusväljastpoolt maja, ajakirjanike võim baseerub ainult kahel asjal. Õigus valida teema, millest ma räägin ja õigus anda tähendus. See tähendab, et ma valin sellest, et ma kirjutan praegu, et väljas on ilus ilm või et laev sõidab lahel või et nagu me praegu räägime, see sinu õigus valida mõttes Sultsi ära, andes selle väljastpoolt toimetuste toimetused, hallo, tegelikult tee midagi muud või anda tähendus. Sa võid öelda, hea-halb, pärast vaielda, aga see õigus peab sul olema, see on demokraatia. Ja ilmselt ei ole ma ainus, kes tunneb Lennart Merist puudust tänasel päeval huvita, mida ütleks Lennart selles tänases olukorras. No ma arvan, et küll ta teeks mingisugust häält, aga, aga see on iseküsimus. Ma, ma siiski ei arva, et, et seda olukorda praegu tuleks hinnata mingisuguse väga kõrge skaala järgi, et see oleks muidugi kriis või katastroof, seda kindlasti mitte ei ole seepärast, et minu meelest lihtsalt Martin Helme poolt selline avaldus on lihtsalt elementaarne poliitiline viga. Ja elementaarne viga seepärast, et ta nagu reetis oma kavatsused tulevikus valitsuses ja ka metoodika ja meetodid, mida ta kavatseb tegema, hakati nüüd on teistel selgus õigus selle vastu vaielda, mida teeme praegu meie, mina tahaks väga tõsiselt hoiatada, Martin Helme, kui sellised märgid on eetris, et tahetakse noh, nii-öelda oma maitsete ettekujutuste järgi kõrvaldada inimesi eetris siis lihtsalt ei lähe.