Kell on seitse, 37, läheme Vikerhommikuga edasi ja mul on telefoniühendus pikaaegse raadio- ja teleajakirjaniku Ene Hiianiga. Tere hommikust. Tere hommikust, Taavi, teil on valmis saanud raamat südamete murdumise maja, räägib. Oleneb nüüd. Kes täpne kirjelda. Johnson räägib raadiomajast minu jaoks vanast raadiomajast. Ma usun nooremate ajakirjanike jaoks juba uudistemajast. Mis teie jaoks oli see hetk, kui te raadiomajja esimest korda jõudsite? See on täiesti kogemata ja mulle endale üllatuseks. Ma olin esimest korda selles vanas raadiomajas 70 aastat tagasi. Personal oli peale, aga käisid sisetööd ja raadiomaja, töötas Chris ja mina sattusin sinna keldrisse vastama küsimustele värskelt kraadine tulnut filmi kohta, see oli patriootiline film, noor kaardivägi. Küsija oli Valdo Pant ja minule tundus see protseduur nii huvitav ja see kelder ja need inimesed, kes seal tihedalt koos olid ja seda raadiotööd tegid, mulle tundus nii huvitav, et ma, ma teadsin, et ma tahan saada raadioajakirjanikuks. Olite hetkega lummatud. Olite hetkegi lummatud? Jah, jah, nii see oli. Ja mulle meeldib raadiotöö raadioajakirjandus, ma olen seda teinud kaua. Ja tegelikult on see raamat. Selle raamatu peategelane on, on raadiomaja ja kuna nüüd tal on tõesti mitu nime, siis ma arvasin, et peaks seda alles hoidma, mis seal varem on olnud? Kui ma nüüd olen lobisema sattunud? Ma ei teagi, sest meil on veel aega, kas ma tohin veel rääkida? Täpselt? Kuidas täpselt. Ja, ja teda oli nii ja naapidi ümber ehitatud ja klopitud ja sätitud ja kui ta siis täiesti tühjaks kraabiti ja siis ümber ehitati ja remonditi, siis ma läksin seda maja vaatama. Ma sõitsin liftiga üles ja viimasel hetkel jooksis sinna lifti üks väga noor, väga kena tütarlaps. Tänas mind, et modega võtsin peale. Ja ta lõi pea kuklasse, tõstis lõua üles ja vaatas minu peale, et nonii, see inimene jäid ja arvab, et see on väga uus majakad. Et sellel on ajalugu ja mina vaatasin tema peale ja mõtlesin, et, Kuigi palju jõudsime viiendale korrusele, läksime kumbki oma teed. Ja siis ma just mõtlesin, et et see, see vana maja väärib. Et teda. Et teda tuntakse sellena, mis ta kõik on olnud ja mis temast saab. No kui ma seda raamatut lugesin, siis päris mitmete inimeste puhul, keda te olete intervjueerinud, kuidagi kumab läbi, ma ei taha veel kibestunud, aga selline kurbus, et mingisugune hing on nagu raadiomajast kadunud, et et inimesed, see ei ole enam selline suur sõprusseltskond ja võib-olla ei tuntagi teineteist sammast ise ka tõstatate raamatu lõpus selle küsimuse, et kas see üldse on normaalne, et üks maja või üks töökoht peaks inimestele nii oluline olema? Jah, see on, ma arvan, see on igale ühele igalühel küsimus ja mingid kohad sinu eluteel jäävad sulle meelde. Mõned ei ole olulised, aga ma arvan, et kõige rohkem kõige olulisemad ka majades on inimesed, kes annavad nendele majadele hinge või selle teevad sellest majast midagi väga olulist. Aga see ei tarvitse alati olla positiivne, see, see võib olla igasugune, nii nagu elu on vahed milja ja vahel teisiti. Aga see, mis seal praegu sees on ja mis seal praegu toimub sellest kirjutavad raamatu need, kes seal praegu iga päev käivad. Ma arvan, et et sellest majast veel jätkub pikaks ajaks. No teile isiklikult, mis oli raadiomaja kõrgperiood? Oi, seda ma ei, seda ma ei oska teile öelda, ma arvan, et need kõrgperioode on olnud mitu. Kusjuures see kõrgperiood, sellel on olnud mitu tähendust see võib-olla kõige rängem ja kõige raskem ja selles mõttes väga-väga kõrgete pingeliste kannatuste aeg. Aga see võib olla ka niisugune rõõm saavutustest, mida mida koos tehti ja mille poole üritati, aga atmosfäär on muidugi praegu selles mõttes teistsugune. Et raadiomaja oli ju pikka aega propagandaasutus ja ja see, mis toimus tema sees. See ühelt poolt inimeste inimeste tavaline, normaalne elu ja teiselt poolt pinge selle vahel, mida sa pidid, mida sa tohtisid, mida sa võisid, mida sa imelike võtetega suutsid siiski teha. Aga see kõik on, see kõik on igal inimesel väga isiklik. Ene Hiion, kui te lubate, ma mängiksin teile ühte helilõiku. Öelge meile jutule saada belgia noorteorkestrijuhiga, palusime teda jutustada, kes selles artiklis õieti mängivad ja mis on selle keti repertuaarile. No kui te ütlesite, et 70 aastat tagasi jõudsite esimest korda raadiomajja, siis see salvestus on aastast 1957. Reporter oli Ene Hiion. Kui kaua ta siis raadiomajas juba tööl olnud? See oli kõige esimene salvestus, mis teie nimega esile tuli? ERR-i arhiivileheküljele. Võimalik, et kuskil on lindi peal veel varasemaid Päriselt tööl olin ma 55.-st aastast. Aga enne seda ma käisin mitmel suvel olin praktikal. Aga 57 ja jah, ma mäletan, see oli Moskva festival. Jah, siis oli suur Eesti Raadio brigaad Moskvas oma hõbehalliga, mis omal jõul Tallinnast Moskvasse sõitis. Ja selles see brigaad tegi. Kaks nädalat hoolega. Asi on selles, et nii vanu salvestusi on sellepärast vähe. Et siis töötati lindiga ja link oli suur defitsiit. Linti oli nii vähe, et üks saade võeti peale. Monteeriti anti eetrisse, samale lindile tuli uus saade, monteeriti anti eetrisse, kuni see link oli juba täiesti kõlbmatu. Nii et lindi puudumisel väga vähe salvestati. Tollel ajal. Ene Hiion, suur aitäh selle intervjuu eest. Teil on valmis saanud raamat südamete murdumise maja ja täna te tulete ka raadiomajja kella nelja ajal seda raamatut tutvustama ja esitlema. Ma ei teagi, milline see üritus on, kas möödajalutaja võib ka sisse astuda või see on natukene kitsamale ringile. Ei, loomulikult. Igaüks, kes on raamatust huvitatud, on teretulnud. Aga ma usun, et selle raamatu vastu tunnevad huvi peamiselt need, kes selle selle majaga on olnud või on, on seotud. Kui ta teaks, kui püsti on mu närvid Keda, kellega ma olen palju kordi kokku puutunud ja sellepärast ma muretsen, kas ma olen suutnud olla nii nende nende mälestustega, et nad ennast ära tunnevad ja ja ka minust aru saavad. Ene Hiion, suur aitäh ja kõike paremat teile.