Kell on üheksa, 31 ja Vikerhommikus tänane viimane külaline. Teenekas raadiotöötaja Mart Ummelas, tere hommikust. Tere. Tere. Mart, ma alustan küsimusega, mille, mille ma olen teistele külalistele küsinud viimasena, et mis sulle rõõmu teeb praegu. Et olen veel elus, see teeb mulle kõige rohkem rõõmu ja kindlasti kontaktid oma heade tuttavate sõpradega, kes ei ole mind maha jätnud. Kui me meenutame Eesti Raadio periood seda aega, kui sa, kui sa siin töötasid mille peale sa vaatad tagasi ja mis sellest perioodist kõige rohkem rõõmudega? Ma ütleksin, et kõige rohkem rõõmu teeb see, kuidas me 95.-st aastast vikerraadiot ümber kujundasime selliseks, nagu ta veel tänagi õnneks on, nii nagu ma ka peatoimetaja Riina rõõmusele ütlesin, et oli tore, et tollal tehtud reformid on nüüd teostunud ja vikerraadio on Eesti raadioeetri kõige kuulatavam saade. Mis, mis nende reformide sisu on, mille üle sa kõige rohkem puhkad? Kõige rohkem ma olen uhke selle üle, et tollal, kui ma tulin siia, siis oli veel esimene programm, mida kuulas heal juhul viis protsenti raadiokuulajatest. Ja üks esimesi asju, mis me tegime, oli see, et me Tõime tagasi nime vikerraadio, mis oli vahepeal ära kadunud. Ma pean küll ütlema, et selle mõtte tõi minuni Tiit Karuks, tollane meie sporditoimetaja ja ka muidu tore raadiotoimetaja. Ja pärast seda hakkas nagu asi arenema, siis me tegime sellise raadioprogrammi, nagu ta praegu on, mis koosneb teatud tsoonidest. Hommikuprogramm siis on vahepeal niisugune huvitaja, mille nime mina ka mõtlesin ja ja uudis pluss ja, ja siis tollane argipäev, millest hiljem sai reporteritund. Nii et noh, see on minu meelest selle edu võti, et need saadet del saate plokkidel on oma kindlad juhid. Ja nad teavad, mida nad teevad ja teevad väga selgelt kavandatud skeemi järgi või kuidas nüüd öelda, kui me läheme nüüd väga põhjalikult sellesse raadiotöö spetsiifikasse, aga, aga noh, tore oli teha väga erinevaid saateid, sellepärast et mind mõnda aega ma tegin niisugusi, arutelusaateid, poliitikasaateid, aga viimasel etapil tegin keelesaadet ja siin selliseid muid kultuurisaateid. No meie peatoimetaja ka eile siin meenutades tõi välja just ühe seiga, kus oli kaks saatejuhti, jäänud haigeks, sa pidid korraga tegema üht. Kas antiikajast pärinevad, et saadet või sellest rääkivast saadet ja samal ajal ka teadussaadete said mõlemaga väga hästi hakkama, et sinu huvide spekter on olnud lai? Noh, elu on sundinud selleks, aga meil siin neid saatejuhte nii väga palju võtta ei olnud, ma vaatan, et nüüd on toredad, on tulnud noori ja ja tublisid ja hästi koolitatud saatejuhte tollal ei olnud, ega ma pidin tõepoolest tegema mida tahes, mida, mida parajasti vaja oli. Siiamaani meenutatakse seda mulle, et huvitaja, see oli ju minu teha see tehnikasaade või IT-saada, seda kahjuks enam ei ole praegu, et see on üks suur puudus vikerraadio eetris, et inimestel on vaja nõuandeid. No reedel ikka natukene räägitakse natukene jah, räägi. Aga noh, meil oli ikka päris põhjalik programm lausa välja mõeldud järje niimoodi samm sammu haaval, teha inimesi tuttavaks arvutiga ja võtta arvuti lahti ja nii edasi. Ja no muidugi siis oli üks kõige paremaid või minu jaoks huvitavamaid saateid, oli ühiskülastus, kui ma sõitsin mööda Eestit ringi ja tegin igasugustest väikestest muuseumitest saateid mis ei olnud siiamaani üldse kusagil avalikus, kus see praktiliselt jõudnud näiteks vanade autode muuseum, mida nüüd igal pool näidatakse, väga palju selliseid, selliseid huvid, neid asju ja päris omaette saade oli reverse, see oli siis saade sellest, kui hakkas tulema meile euro või õieti euro oli juba tulnud ja siis ma rääkisin eurosenti kõikidest Eesti panga abiga ja sinna kõrvale, siis rääkisime pangajuhtidega meie panganduse olukorrast, et see oli jälle hoopis teine ala, ma ei ole kuidagi nagu finantsistid finantsistid silma paistnud või ei ole võinud seda, aga noh, tuli lihtsalt endale selgeks teha, ega muud ei olnud. No mis pilguga sa praegu vikerraadiot kuulad, sa oled oma oma erinevates väljaütlemist olnud küllaltki sapine ka minu vastu. No vaat kui tore, et sa ikkagi vaated meie saates vaatasid meie saateid. No eks ma ole natukene sapine ja sellepärast, et sa pead ikkagi mõistma, et me oleme eri põlvkondadest ja minu raadio kultuur on ikkagi pärineb sealt 70.-test 80.-test aastatest. Et tõepoolest võiks ju tollal me olime nagu väga talitseda, ütleksime aga raadioeetris, ega me väga niimoodi nui nalja viskasime, siis see oli suhteliselt niisugune tagasihoidlik. Kuigi mulle tuleb alati meelde see, kui ma omal ajal hommikuprogrammis tsiteerisin kolmekümnendatel aastatel ilmunud unenäoseletaja, siis kutsuti mind KAPOsse, öeldi, et ma tegelen rahvusliku vaenu õhutamisega, sest ma tsiteerisin seal unenägu, mis oli seotud juudi rahvusest inimesega. Aga ei, ma olen jah, võib-olla olnud liiga kriitiline, ma tunnistan seda, aga ma kuulan, ega ma teisi raadiojaamu ei kuula, vikerraadiot, ma kuulan hommikuti tavaliselt kõne ja ja siis kuulan Uudisplussi, seda ma kuulasin ka töö juures, sellepärast et sealt tuli kõige värskemalt see info kätte ja siis muidugi reporteritundi, kui kui oli huvitav teema, et ma ütlen, et ma võiksin olla kriitiline, aga ma olen kriitiline, sellepärast et ma olen kuulanud mitte sellepärast nii nagu tavaliselt meie Tallinna televisiooni kohta on öeldud, et on kõik väga halb, aga siis selgub, et keegi ei vaata. No mulle tundub, et see meedia keskpunkt on küll vist Eesti ajakirjanike seas kõige lemmikum telesaade, et ega vist midagi muud mõni ei vaata ka see vaadatakse ära, aga aga noh, tegelikult sinu kriitilisus on olnud ju pinnuks silmas väga paljudel ja, ja väga paljud on seda võtnud väga isiklikult. Kas sa teatud hetkel oled olnud nii sapikriitiline lihtsalt sellepärast, et, et teemat tõstatada, et intrigeerid, et mingil määral ka olla mingisuguses rollis või sa ma ei tea, ma ütlen halvasti, aga seal vahepeal nagu katus sõidabki ära seal mõtlesin, et sa lähed natuke liiga sopis. Võib-olla ma ei eita seda, ma ei eita seda, et vahel tõesti katus sõidab. Aga mida öelda tähendab, ma olen ka kuskil nüüd viimastel päevadel öelnud ühes intervjuus, et eks meedia keskpunkt on ka natukene näitemäng. Ega ta teda ei olegi mõeldud väga tõsiselt, lõpuks. Ja noh, kuna mina ei ole selle agenda koostaja, vaid seal Heimar Lenk, onu oli trollis, kuhu sind surutud, olin selles rollis nagu siin kõik ju kirjutatud, et kolm klouni esinevad, eks ju, mina olin seal see kõige suurem kloune, eks ju. Aga see, mis, mida ma ütlesin, eks ma siin ütlesin seda, mida teised nagu välja tõid, et ma pidin nagu seda siis kas kinnitama või ümber lükkama. Aga võib-olla, et ma pean nüüd siis kahetsema, ma pean tuhka pähe raputama, et ma olen sinu kohta halva. Ei üldse kahetsema, minu jaoks ongi olnud küsimus see, et kas see ongi olnud roll või siis sa päriselt ka mõtlen niimoodi väga tihti mitte ainult minu kohta, vaid üldse erinevate seisukohtade kohta, mis seal meedia keskpunktis või mõnedes kirjutistes või väljaütlemistes on läbi käinud. Et see on nii ja naa nii ja naa, et nagu sa väga hästi teada, et keegi sind kuulaks, jälgiks, siis sa pead midagi sellist ütlema. Kui sa ütled alati nii ümmarguselt, nagu meil praegu siin ka valitsuses öeldakse, siis muidugi ei pane sind keegi tähele, eks sa peadki aeg-ajalt yriteerima ja see on ka, ütleme ühe sellise telesaate või ka raadiosaateroll, et sa pead olema aeg-ajalt teravam kui sa ehk võib-olla tohiksid olla. No sa ütlesid, et võib-olla peaks kahetsema ja peaks tegema üht ja teist, aga kas sa tegelikult kahetsed mingisugust perioodi ma tea viimasest 10-st aastast, kus, kus ka tõstatasid mingit väga teravaid teemasid siin rahvusringhäälingus ja natuke ise ise said selle eest vastutama. Väga rahvusringhäälingus Ma tõstatasin teemasid eetris, tuletan meelde, no seda küll jah, aga vaid siselistis ja see, et ma sain vastu näppe, see on ka teada, aga noh, ma ausalt öeldes isegi tagasi mõttes ma vist ei kahetse seda, sellepärast et ma arvan, et ka Eesti Televisioon on palju õppinud sellest ja muutunud paremaks. Ma loodan. Aga vaata, kui sa ei kritiseeri, kui sa ei ütle välja, mida sa ehk mõtled. Ega siis ka midagi ju ei muutu. Nii et selles mõttes Taavi, ole tubli ja ikka aeg-ajalt halvasti ka mõne asjaga. No Mart seal Eesti Ekspressi artiklis, mida sa välja tõid, muuhulgas on üks mõte, et et sinu tegevus ajakirjanduses on lõppenud, kas see on sinu mõte või, või see on kuidagi sinna juurde kirjutada? Noh, ma olen seda vist isegi oma blogis välja öelnud või, või Facebookis, et noh, see on nüüd natuke liialdus. Ma ei näe küll praegu põhjust sellises vanuses, et ma läheksin kusagile niimoodi metsa kuuse alla ja ei oleks huvitatud sellest, mis ümberringi toimub. Ei, ma, ma arvan, et see oli nagu selline Ekspressi ajakirjanikud. Annarleid Ma olen selline, noh, niisugune oma järeldus sellest asjast. Noh, meil on ju kombeks, et kui kedagi milleski kahtlustatakse, siis ta ongi kohe süüdi. Mina, ma ei, me leppisime kokku, et ma ei räägi sellest asjast siin saates. Mart, mida sa teha tahaksid? Mida ma teha tahaks? Professionaalselt hea meelega teeksin raadiosaade. Aga praegusel hetkel jah, ei ole küll ühtegi sellist raadiojaama peale vikerraadio, kus üldse võiks midagi teha. Aga ei noh, eks ma siin mõtlen, et mul on siin oma plaane ja mul on üks niisugune hea asi, mida paljudel inimestel ei ole, on, on soome keele oskus suusõnaliselt ja kirjalikult, mida ma olen kasutanud palju aastaid ma olen olnud ja Soome ajalehtede kirja saatja või korrespondent. Eks ma vaatan, kas mul avaneb selline võimalus, muide siin Eestis ka töötab üks soomekeelne raadiojaam. Kui muud üle ei jää, ehk siis läheme sinna. Aga noh, kuna enesereklaam on, eks, ja siis mind saab jälgida praegu blogis blogis blogi hammeljas plakspodcom, nii et lugege sealt. Mart Tummelas, suur aitäh selle intervjuu eest ja mina soovin sulle küll paljaks aitäh.