Tervist head vikerraadio kuulajad üle Eesti. Kui tavaliselt on viker raadioeetris Tallinnast raadiomajast eile näiteks ka Saaremaalt, siis nüüd läheme järgnevad kolm tundi otse-eetrisse Viljandist. Meil on juba selline traditsioon välja kujunenud viimastel aastatel. Et Tarmo Tiisler ja mina, Arp Müller, püüame Teieni head kuulajad vähemalt paari tunni jooksul intervjuude ja ka siia palutud muusikute abiga edasi anda Viljandi pärimusmuusikafestivalide meeleolu ja nii ka täna kuni kella 18-ni. Ja kaheldamatult on see väga hea traditsioon, sest kust muidu kuulajad saaksid teada, mis siin toimub, kus nad saaks teada, mis meeleolu on, sest me püüame lisaks muusikale ja sõnale vahetada vahendada muidugi ka meeleolu. Siin Viljandis on praegu nii, et ükskõik nurga taga sa ka ei oleks, ikka kõlab muusika, kas keegi tõmbab lõõtsa või mängib viiulit või mängib parmupillimajades sees mängitakse ka? Ma küll ei näe läbi seinaga, mis Zinaida saalis praegu toimub, lükkame heebli üles, kas. Aidasaalis praegu juubeldatakse Silver Sepp, ilmselt on just ühe väga ägeda looga maha saanud ja silver sepalam praegu aida suures saalis. Nii-öelda tema etteaste lõpetamine, aga ma arvan, et kõik ja nüüd on kummardamine, Me siin vahendame siis kummardamist. Aga, aga ma arvan, et kõik, kes folgil käivad, teavad, et noh, praegugi kell on kolm ja natukene läbi siis päeva nii-öelda kuulamise norm on veel selline, et annab olla. Ma arvan, et kui inimesed õhtul lähevad siit folgilt ära, siis noh, kõige ilusam asi, mida nad oskavad, igatseda on vaikus. Mitte et see muusika oleks halb, aga sorts vaikust õhtul on imeline. Me räägime tänase saate jooksul kindlasti tänavuse pärimusmuusika festivali teemast, mille, mis on sõnastatud kahe sõnaga hea lugu, me räägime ka festivali keskkonna jalajäljest. Keskkonnale on sel aastal eriti palju tähelepanu pühendatud. Me räägime mitmete artistidega, aga kõigest järgemööda kuulame loomulikult ka muusikat, et õige pea on meil juba esimene tore intervjueeritav Piret Päär siin mikrofoni ees, aga enne veel kuulame ära esimese loova selle loo esitavad lõõtsavägilased, et seal ansambel, mis koosneb Margus Põldsepast ja tema ägedatest õpilastest ah jaa, helipuldi poole ja ma ütlen, et see on tänavuse folgiplaadi pealt helirada number seitse. Ja see lugu on pealkirjaga petis, neiukene. Minu mina kuidagi toime linale minu Taeteneege, kenam ja vallad Tonga. Minut. Kena vallatu. Armus saiu. Soolen maadi. Aaa mu too kavas. Kuule, ta. Kavas luule, aga ta. Ta toosist apsu. Meeles. Ei. Vooremäele. Ei ole. Alan neiuke rääkis nii Olen armastan. Paalo Välgi. No millal mind koju saali ma näen siin. Meil ta nii. Ainult et minu ET kaadre vana ala sellegagi Joosumiol. Kaare tee sellega Juuseuminud. Toonis taksovoolule. Minule. Sellise loo jutustasid siis ansambel lõõtsavägilased ehk siis Margus Põldsepp ja tema õpilased meiega siin vikerraadio improviseeritud välisstuudios Viljandis siis pärimusmuusika aida otsa juures on nüüd aga jutuvestja koolitaja ja muinasjutukooli eestvedaja Piret Päär. Tere. Tervist. Sina oled andnud olulise panuse tänavuse festivaliteemaga haakuvad artistide ehk siis teemaga hea lugu kokku kõlavate esinejate toomisesse siia Viljandisse, aga kõigepealt ma küsin sellise hästi lihtsa ja samas keerulise küsimuse. Milline on üks hea lugu? Esiteks, üks parandus, see, see muinasjutukool temaga on juba ammu kõik ümber saanud, nüüd on jutukool see väike, parandas aga mis on hea lugu? See on, see on olnud küsimus, mis, mille poole ma olen vaadanud neid ka aega ja otsinud vastuseid. Ja justkui mõnest kohast juba hakkab hargnema see vastused, jah, niimoodi võiks küll seda defineerida või kellelegi kellelegi selgitada ja siis siis kohe kõik muutub ja leiad, et ei, see pole ikka õige. Ja täna hommikul ikka kohtusin oma lemmiku jutuvestja Andras Perezziga, kes ei ole mitte ainult lemmik, vaid on ka Ungaris üks armastatumaid jutustaja. Ja esitasin talle selle küsimuse, sest ma tean, et et kõik küsivad, et kõik küsivad, aga ma tean ka, et kui Andras ütleb, siis sinnapoole võib vaadata edaspidigi seda suunda, kus ta näitab, kus vastus võib olla ja tema vastus oli niisugune. See on nüüd selline küsimus, mida ühe elu ja jooksul ei jõua ära vastata. Aga üliraske küsimus ja, ja, ja mis on kõige huvitavam, on see, et võib-olla see, see hea lugu on igal juhul selline, mis, mis mõju ja mis on, mida üldse tasub rääkida. Ja huvitav on selle juures, et see, kes see, kes räägib, ei pruugi ise üldse sellest aru saada. Aga samas, kas üks lugu saab kõigi jaoks hea olla, no mõtleme kasvõi sellesama muusikapala sõnumi peale, petis neiuke, mis meil äsja siin kõlas. Kõigi selle loo osaliste jaoks võib-olla mitte võib-olla kindlasti kohe ei olnud hea lugu. Tead lugude jutustamise juures on vist see, kuidas seda lugu kõneldakse, kõige olulisem. Ja see, see, kuidas ongi märksõna, et võib siis, siis on sõnumiga nagu on. Ja siin oli näha, et nemad räägivad nii, untsakad on seda lugu kunagi hoopis teistmoodi rääkinud ja ja, ja niimoodi meile ta siis mõjub ka, erinevalt sellest, kuidas keegi räägib. Jah, kas nende lugude rääkimisega me oleme tegelikult noh, ütleme umbes sajaaastases nihkes ehk siis umbes 100 aastat tagasi inimestele õhtuti kodus ei olnud midagi teha ja siis nad laulsid laule, keerutasid vokiratast, naised tegid tööd ja mehed ka seal vestlesid mingit puulusikat ja midagi pidi ju sinna juurde tegema. Telekast Polnud raadiot polnud Facebooki valvur siis räägiti lugusid, räägiti lugusid selle aja olulistest asjadest, et kas me nüüd nagu noh, ei ole läinud selle toonase Ilusa aja reanimeerimise peale, et püüame nagu mängida mingit rolli, mis oli inimeste jaoks normaalne 100 aastat tagasi, aga meie jaoks on roll. Kui sa said sellest pikast ja lohisevast küsimusest. Ma sain aru ja mul on, mul on mõnikord ka niimoodi see, kes viimasena räägib, see tundubki kõige targem. Et ühest küljest see kõlab tõesti võib-olla nii, aga teisest küljest, kui me mõtleme, et tolle aja inimene ei teinud midagi sellepärast, et et et teha, mida millegipärast vaid ta tegi, sellepärast et lihtsalt oligi elu. Ja ma arvan, et see nüüd on tulnud uus maailm. Elu jääb ikka samaks ja inimene jääb ikka samaks. Luud räägivad. Isegi kui me räägime mõnest kivist või kaljust või puust lood räägivad ikka inimesest ja inimeseks olemisest ja ja need on aastatuhandeid olnud, on, et isegi kui veel rohkem tehnika üle võtab meie elu veel rohkem, pakuvad suured jutuvestjad meediat, kõikvõimalikke lahendusi, ikkagi inimesel on vaja kuulda seda, kuidas üks räägib teisele või kui on võimsam jutustaja, üks räägib 100-le. Tänan seda lähedust ja seda inimlikum puudutust on vaja. Seda ei korva mitte keegi. Pirakas jutuvestja on natuke nagu artist ka või tegelikult nagu päris palju artist, et ma käisin ka sinu sõpra ungarlaste na kuulamas ja noh, see oli ikka ju ütleme lavashow, mis ta tegi, et võib täna hommikul ja seal aida väikeses saalis. Kas sa arvad, et mulle tundus ausalt, kui ma teen liiga sulle ja temale, siis vabandust, aga mulle tundus, et see oli noh, nagu ikkagi publikuga mängimine, ta teadis täpselt, mis asjad publikule mõjuvad. Millal pausi teha, millal mingi liigutus teha. Aga nüüd minu küsimus, et kas, kui palju jutuvestja peab ennast sellest jutust taandama, et jääks järele see puhas jutt? Palju ei lähe? Mitte mitte. No vot sellega on nüüd niimoodi tõesti jutu Westmisel on sadu nägugi nägusid, kindlasti üks on niisugune, üks on artistid näiteks Juupoli eile küll tema on lavaline jutustaja ja ma ei olnudki teda nii artistina kunagi näinud minu jaoks 22 aastat tagasi komando Keybclieri saarel Iirimaalt leidsin siis ta oli lihtsalt üks väga võimas jutustaja, kes rääkis ilma millegita ja rääkiski, nagu inimene räägib inimesele. Aga äkki see 300 inimesele nüüd eile see oli palju teatraalsem ja palju lavalisem. Ikkagi ma olin tänulik, et neid lugusid võib-olla muud moodi ei olegi võimalik rääkida tänapäeva publikule. Ja täitsa valesti aru ei saanud, mul ei olnud üldse ei olnud halvustav hinnang sellele, mis ma nägin, lihtsalt mulle tundus olla suht puhas lehitseda. Ja aga Andrei puhul Andrasid, ma tunnen ka juba 20 aastat ja nii huvitav ongi neid kahte meest nüüd vaadata siin aasta nagu musketäride lugu, et 20 aastat hiljem siis Andrese puhul ma näen ära ka selle, kus, kus on, kus on ta väga siiras ja, ja minu jaoks täna hommikul, kui veel see veel see bänd tuli mängima sinna väike saal, väike ruum, vaikus ja see oli nagu nii suur elamus, et no ma ei julge, ma ei tahaks praegu ära ütelda seda saladust, millega mina lugusid ja jutuvestjaid ka mul on. Mul on väga hea kõrv nende peale ja vot see tester ära töötas ja see oli ikka päris kõrgel, kuigi näed, võib jääda mulje, et justkui on show. Võib-olla Andras teeb jah, seda niimoodi, aga ma näen ära seal tema siiruse. Ja ma näen ära selle, mis praegu vaimustunud tohutult sellest Kongo mehest. Et ta lava peale jätab. Oih. Ta lava peal jätab hoopis pöörase niisuguse tohutu bändimehe mulje ja see, kes ta oli praegu õpitoas, see nii tohutult tagasihoidlik, nii väike, nii tagasihoidlik inimene ja ta on jutuvestja väga suures tähenduses. Nii atab ma. Mõtlen iseenda peale, minu vanaisa, minu lapsepõlves oli suur jutuvestjad, kes oma lapsepõlvest ja rääkis oma isa lugudest ja, ja sellest, mida, milline mõisaaeg oli olnud ja milline see päris Eesti vabariigi aeg tema noorusajal oli ja rääkisid lugusid korduvalt ja korduvalt. Mulle lapsena need väga meeldisid. Vanaema torises, et Karla, sa räägid kogu aeg ühte ja sama juttu, et kõik kõik on juba ära tüdinenud ja, ja ära räägi neid samu ühtesid samu jutte, et minu isa, Sass Müller oli ka väga hea jutuvestja tema temaga korranud Juta, temal jutud varieerusid ikka ikka väga. Aga samas, kui ma mõtlen iseenda peale, siis ma kahetsusega pean tunnistama, et mina küll ei suuda selline jutuvestja olla, nagu oli minu vanaisa või oli minu isa? Miks huvitav, nii on läinud, kas, kas, kas need ajad on muutunud, et, et jutuvestja positsiooni on ümber endale võtnud poliitikut televiisorist ja popstaarid Youtube'is ja influencer Instagrammis ja copy-writer itena plaamides. Et võib-olla tänapäeval inimesi ühelt poolt enam ei huvita Ta ühe lihtsa inimese lihtne jutt või või see lihtsalt ei pääse enam mõjule. Väga pikk heietusteli. Tead lohutuseks, ega kõik ei peagi olema väga head jutustajad. Modi võib olla väga hea kuulaja ka, aga kui sa juba raadios ma ei tea, kaua sa oled raadios vastu pidanud, aga siis küllap sa, sa pead ikkagi olema niisuguse mõjuva sõnana. Aga pigem ikkagi küsin ma ise. Ja ja aga, ega ongi, küsijaid on ka vaja täiesti, aga muuseas, mis puudutab sellele sellesse, et me tihtipeale kasutame juttu vestmas ka mingitel muudel nähtudele, et justkui meedia, jutuvestja või muusik, jutuvestja või arhitekt, kui jutuvestja või poliitiku poliitik ei ole üldse ei ole. Kui poliitikud on väga suured jutuvestjad ju inimesed tormavad pimesilmi nende kannul ja häälevad hääletavad nende poolt Debora juttu. Paar aastat hiljem saavad aru, et vale jutt oli. Ja aga vaat jutuvestja nii jutuvestja lihtsalt lihtsalt süüakse ära, kui ta valetab, aga poliitikat keegi pärast ära ja no näiteks seesama Kongo meeski, ta ütles, et, et ta oma Cologo pilliga räägibki sellest, mis on elus õige, mis ei ole õige ja ta väga tähtsalt hoiab seda poliitilist joont, ta räägib, kes on hea juht, kes ei ole hea juht ja keegi küsikski, et aga kas ta oma elu pärast ei karda, kui ta kuningatest niimoodi räägib. Ja ta ütles, et ei, aga et rahvas ju nad tahavad ja poolehoidu ja tema siis laulaki rahvale, et ärge hoidke selle mehe poole, et teda ei saa ka kuningat hävitada. Sellepärast et neil on tegelikult neid laulikuid vaja. Ma täpsustan, sa pead silmas siis king Iceobad ja temal Ghanas? Jah, tema tuleb ka meile siia päris väga välisstuudiosse, väga huvitav, loodetavasti selle tunni teisel poolel, aga räägi palun veidi nendest jutuvõistlejatest, kes sinu soovitusel on jõudnud siia Viljandi pärimusmuusika festivalile. Soovitusi oli muidugi rohkem ja, ja võib-olla see, et hea lugu, festival algas juba täpselt eelmine aasta, üks päev tagasi oli avamine ja, ja eelmise festivali avamine ja Tarmo tuli mulle vastu, ütles, et kuule, järgmise aasta teema on hea lugu, mitte mina. Tarmo Noormaa jah, et hea lugu, et saame kokku, võtame, ja siis siis me arutasimegi ja isegi harutasime natukene. Ma, ma juhtisingi nende, võib-olla võtsin natuke seda hindu maha, et kõik ei pea olema jutuvestjad ja muusikud mitte ei pea jutlustama kogu aeg, et võivad ka mängida. Aga tulnud ongi siis Andras veretse Ungarist ja, ja Joe soovitusi oli rohkem, aga küllap need teised siis jõuavad hiljem siia. Aitäh sulle, Piret, oli tore rääkida, rääkida nagu sa ise ütlesid, oleks olnud kolme tunni jagu. Meie saime eraldada 10 minutit, aga abiks ikka abiks ikka. Tänan kutsumast. Nii. Arst ütleb, et seda mitte tagasi, mis me edasi teeme? Järgmise teema sissejuhatuseks ma palun kõigepealt Tallinna stuudios arvutist käivitada ühe arhiivilõigu, mis võtab ajahetke täpselt aasta eest, reedel, 27. juulil 2018, kellele orienteeruvalt 17 54. Ja mis siis juhtus, mis meil siis eetris oli. Käivitame selle klipi ja meenutame Minada, hakkasin Karoliina rääkida sinust kui billi õpetajast. Nii, kas vastab tõele, et sa oled asunud Tarmo Tiisler viiuliõpetajaks? Ja see on tõsi? Tan kiitma Tarmo, et ta on üks tublimaid õpilasi, et teeb silmad ette oma harjutamisega, nii mõnelegi. Soel muidugi praegu on suvepuhkus, ma ei teagi, praegu on paus jah, et entusiasm jagub, aga nagu ei tule veel. Et mis, ma saan aru, et Tarmo alustas juba eelmisel aastal, milline tema tasemele tänaseks on? Äkki laste muusikakooli kannas klass äge ilusasti kõlab jumalast. Tarmo võttis ühe aastaga kolm aastat, ma arvan küll, jäänud puhtalt ande pealt puhtalt. Jälle õpetaja hinnang, palun, kas järgmisel folgil on Tarmo valmis esinema esimest korda avalikult, kasvõi meie vikerraadio saates? Absoluutselt ma tulen ka tõmbar bordooni kaasa, et kindlasti ja ma arvan, et see võikski eesmärgiks olla nüüd. Aga kuidas on, kas keskealist parajas kaalus valget meest on kergem või, või keerulisem õpetada kui noort poissi või tütarlast? No nii ja naa, ma arvan, Tarmo poolelised, üks iseloomujoon on selline kärsitus, ta tahab kõige hästi ruttu saavutada ja noh, nagu vist iga pilliga või ükskõik, mida sa teed, on ju on natuke nagu vaja aega või on vaja teha ja nii-öelda see miljon tenniselööki ära ennem seda, kui hakkab nagu välja tulema, et ja ta tahtis ikka käid koheri. Muidugi tahaks kohe, aga kas me meelitame Tarmo sinult praegu otse-eetris selle lubaduse välja, et juhul kui aasta pärast me peaksime, juhul kui aasta pärast peaks uuesti toimuma Viljandi pärimusmuusika festivalil juhustakse tekkima ja me teeme jälle siit saadet, kas sa esined palun, ühe looga viiulil? Ma lubada ei taha, sest mine tea, mis aasta pärast juhtub, aga kui kõik läheb hästi, siis noh kui mul lugupeetud pedagoog tuleb kaasa, siis siis veel, siis ma arvan, et võime proovida küll. Nonii, lubadus antud lubadus oli nagu niisugune. Õhumull jutt, et äkki võib-olla ehk siis, kui vikerraadio Kuulajad. Head kuulajad, see oli helilõik aasta tagusest ajast salvestus Viljandi pärimusmuusika festivali läinud aasta vikerraadio saatest. Aga nüüd siis on aasta mööda läinud ja taas on meiega viiuliõpetaja Karoliina Kreintaal ja Tarmo Tiisler il. Tõepoolest on nüüd ka viiul käes ja ja saame siis teada, mis on aasta jooksul vahepeal toimunud ja kui kaugele Tarmo on viiuliõpingutega jõudnud. Head vikerraadio kuulajad, see, mis praegu kõlas, oli elavas esituses siin Viljandi lossimägedes. Ja esitajaks oli rahvusringhäälingu toimetaja Tarmo Tiisler koos oma õpetaja Karoliina Kreintaal. Ta oli ka Karoliina. Kõigepealt tere, tervist. Et eelmisel aastal, kui me siin välisstuudios olime ja me üldse esimest korda juttu tegime sellest, et sa oled võtnud vastu sellise väljakutse, et keskealisele mehele Tarmo Tiisler ile viiulimäng selgeks õpetada siis oli saavuta saanud ühe või esimese aastaga laste muusikakooli kolmanda klassi taseme, mis on vahepeal aasta jooksul toimunud. Nüüd tahaks, et kõlaks ta liikunud kuuendasse klassi. Eks. Minu arust on teinud kõva töö edasi ja ma olen väga-väga uhkema õpilase üle, et me esitasime täna prantsuse, jõuluvalsisin keset kuuma suve kahehäälselt ja minu arust täitsa hääles oli. Kas ma võin ka nüüd midagi öelda, ma olen, püüan taastuda nüüd siin juttu, kuna jutu rääkimine on nagu minu elu põhiosa, siis see kuidagi aitab ellu tagasi tulla. Ma ma ikkagi küsiks Tarmo sinu käest, mis on sinu jaoks õpinguprotsessis selle aasta jooksul olnud need kõige suuremad väljakutsed. No mul ei ole selle viiuli õppimise juures ühtegi väljakutset selles mõttes, et mul ei ole ühtegi eesmärki kellelegi midagi tõestada või näidata, et ma olen see või näe, suudan või nii ja naa, ma lihtsalt mulle kohutavalt meeldib see keelpilliesteetika ja mulle kohutavalt meeldib pärimusviiul ja see on nagu nii äge ja siis siis kui Karoliina mind juhendada võttis, siis noh, algus oli ju hirmus ja noh, ega seal ju noh, hirmus on, ta ikka ja täna oli, noh, ma arvan, et ma olen suhteliselt kõva eetrinärviga. Aga ma ikka noh, kaks nädalat tagasi, kui me siis otsustasime, me siin mängime siis noh, see oli nagu valus ja tänane öö oli väga-väga valus, minul oli, ausõna oli aga, aga Karoliina jumalik õpetaja, see on täiesti uskumatu, et mulle meeldib, et on nõudlik, etan, norib ja minusugusega peab norima, et, et see ei ole see, et me nüüd lähme tundi ja siis noh, paitame pead, et tore, et üldse mängib. Tore, et toob raha, et las ta siis olla, et muidu läheb ära, kui halvasti öelda, et nii ja naa. Et ma ikka saan kaigast ja saan korralikult ja, ja noh, see ongi see, mis teoreetiliselt peaks edasi viima vist. Nii on jah, et jaa, et pai tegemisest tõesti ei ole tolku, et ma olen siis väljunud sellel kaikadee ja on kandnud Vilniuse. Aga õpetaja poolt vaadates, mis need järgmised väljakutsed on, kas teie koostööd jätkub küsima mõlema käega? Ja minu poolest jätkub meie koos. Meil on praegu oleme suvevaheajal, kuna kõik oleme, oleme eri eestisuundades. Ühesõnaga. Ja, ja mis on järgmised väljakutsed selles õpetuses? No hakkame pihta, siis Maran taas, kui hakkab kooli kooliaeg pihta, esimesel septembril ootan sind taas koolipinki. Just aga räägiks nüüd nendest, kes viiulit mängida oskavad ja muusikat teevad. Ja Karoliina Kreintaal iga koos on meie vastas nüüd mikrofoni juures Miller Viljar ehk siis kaks kolmandikku elektroonilise folkmuusika ansamblist Pintur Lauri täht on puudu. Täpselt nii ja sel aastal on, tuleme välja erikavaga ja võiks öelda, et puud on ka veel neljas liige Arno Tamm laulja multiinstrumentalist. Nii et see siis jääb üllatuseks, kuidas me neljakesi koos kõlane kaevumäel keskel. Aga mis asja te ajate? Ma umbes kaude tean, aga ma ei ole väga süvenenud, et mis asi see on, mis te, mis teil südamel? No see on ikka kõlaga asi, et on Tiitsei ja niimoodi, aga need lauri täht võttis kätte õppida trumme. Et selleks aastaks ekstis ta nagu live'is mängib rohkem instrumente veel juurde ja tegelikult kogu kontseptsioon on keerleb Siberi eestlaste lugude ümber. Ehk siis me nagu selle kontserdiga jutustame ühe loo, kuidas see elu siis seal võis olla. Ehk siis, et ala, kuidas nad viidi sinna või kuidas see elu seal oli, vahepeal võib-olla oli mingi pidu siis ja võib-olla läheksin mingi hetk läks lõbusaks, oli vahva, käisid õues inimesed ja siis lõpuks läks kuidagi teispoolsuses, jõudis välja see kogu kogu krempel. Küsin siia vahele ka, et kas te teete meile improviseeritud ühet Intura loo ka vähendatud koosseisus võima juttu? Ma tean, helikonservi valimiseelne, lähen. Enne juttu, et kas te käisite neid lugusid dise korjamas. Tegelikult on üks niisugune lehekülg olemas. Siberi eestlaste siis arhiiv, kus on üheksakümnendatel salvestatud lood selles Siberis me ei ole tõesti ise käinud, aga mina näiteks olen käinud neljal kogumisreisil siis näiteks murtide vadjalaste isurite mordva laste juurest. Et minu jaoks on hästi südamelähedane teema ja mulle väga väga meeldib laulda, nii, nagu laulavad need naised. Kas sa püüad laulda nii, nagu nemad laulavad või nii nagu sina siin laulad? Ma püüan. Ma ei püüa kõiges neid jäljendada, aga seda tunnetust ja seda jõudu, mis selle sees on, kui, kui nad laulavad, mida ma kuulen kas arhiivilindilt või siis võimul, on see mälestus sellest, kuidas ma käisin nendes kogumisreisidel. Et selle ma olen nagu endaga kaasa võtnud ja, ja mul on ülihea meel, et et me saame nüüd neid laule laulda ka mitmehäälselt ja rinnahäälega ja see on asi, mida ma kindlasti ootan väga meie kontserdilt. Nende pärimusmuusik, muusikatöötluste ka on ju alati see teema, et ja noh, igavene teema, me oleme võib-olla ka teiega sellest rääkinud, et kus see piir siis on, et teil on nagu tore, et paneks nagu siidbiiti taha ja siis paneks sealt käike juurde ja ja niimoodi ja naamoodi, et et noh, nagu järjest edasi ja järjest edasi noh, kuskil on ju piir, mis on paika pannud, et olete teiega mingi piiri pannud, et sinnamaani me neid lugusid menetleme, aga edasi ei ole enam maitset. Kas tegelikult me naguniimoodi otseselt ei piiritlejaga, kui ta lihtsalt kõla poolest juba nagu ei ole nagu esteetiline või siis mõnikord me hakkame liiga palju näiteks organiseerima seda, mida tegelikult ei ole vaja, et parem jätame selle lihtsaks ja nagu selle jätame sellele nagu laulujõu nagu alles ikkagi selles mõttes, et kui, nagu üleseadmiseks prints, me lihtsalt oleme selle ära lõpetanud ja mõtlesime kavast välja üldsegi näiteks, et nagu konkreetselt siukest piiri, et mingisugune, ma ei tea, et nüüd üle viiega koordi selles loos ei tohi olla, et niisugust asja. Aga siiski võib öelda vist, et mina olen selle meie ansambli pärimuspolitseinik. Kas te teate sellistena? Ja see on siis see, kes valvab, et asi oleks nii-öelda stiile pärimuspeksu ja siis mina olen selle rolli kuidagi võtnud, kuna mina olen pärmimis muusikat. Ja võib-olla jah, laulu puhul ma olen ehk kõige kriitilisem näiteks Taaveti, aga meil on üks regilaulud, mida me esitame ja ma hirmsasti endale peavalu. Mul on väga kindel nägemus sellest, kuidas mulle peab järgi laulma. Aga ma isegi ei teagi, kuidas see tegelikult lõpuks peab olema, sest iga kord ma pean midagi muutma. Mõtlesin, et on mingi stiilitaju, millest nagu ega seda ei oskagi sõnadesse panna, aga, aga midagi, mis on, ma tunnen, et okei, nimetan nüüd, siit läheb piir ja võib-olla ma ei oska seda sõnadega seletada, aga aga selles mõttes siis jah, ühelt poolt oleme väga avatud, ma ütleksin teiselt poolt vahepeal ütlen väga karmi ei siit siin edasi lähe või või näiteks, et aafrika mingit viite panna kokku regilauluga, siis. Jällegi meil on seda, aga samal ajal noh see peab olema täpselt selle õige grammibel, et seieri peale, et ah nii sobib, aga vot nii ei vaja, enam ei lähe. Kas te mingeid maitse järgi seda tuunite ka puhtalt nagu konjunkturismi pärast, et seda muusikat peaks keegi tahtma kuulata, Ta ja piletiraha teile tooma, sest artistid olete ju? Ja noh, võimalikult palju välismaalasi võiks seda välismaal käia kuulamas ja nad peavad sellest aru saama, et kui ta on ikkagi väga niisugune udu-mudu, et siis noh, on tore, on, aga. Ma võib-olla täiendaks seda küsimust, mina olin kohasele kontserdil lennukitehases intor esimest korda üles astus ja kus oli, oligi vist nagu noortepärasem folgiprogramm tol aastal ja toona mulle tundus küll, et tinktuure Songinud nii-öelda polk noortele piidiga Ja siis me tegutsesime Lauriga veel kahekesi ja, ja kuidagi võib-olla käiku läksid, kuna tuli anda tunniajane kontsert temani maas äsja saanud jalgele, et siis võib-olla käiku läksid ka need asjad, mida me täna näiteks ei mängi. Ja võib-olla ma ise hoian seda suunda, et proovin mängida Eesti rahvapilli saund ja tuua sinna sisse kannelt, hiiu kannelt. Et isegi kui meil on need piirid, on näiteks pärit tõesti Põhja-Aafrikast või kuskilt Aasiast, siis, siis on see Eesti asi, see on alati nagu juures, et ma arvan, et muidu ei ole väga mõtet kuskil välismaale trügida, et kui sa, kui sa viid sinna Aafrikasse nende maitselise muusika, et ikkagi minna eesti eesti saundiga sinna. Nii, aga teeme lugu ka. Ehk siis jah, te nüüd teete edasi seeme. Ja kas ma juhatan sisse? Ja muidugi muidugi, kas Taavet läheb pilli võtma? Ja et see ongi siis lugu meie Siberi eestlaste kavast kannab nime armastajat, trehvasin ja nüüd kuulajad peavad ette kujutama siia juurde rütmid ja Arno laulu ja pillimängu, et ta on selline akustiline versioon. Aga kui te tahate kuulda, kuidas see lugu lõpeb, siis palun tulge meie kontserdile laupäeva öösel kell 12 kaevumäe laval. Nõndaks nüüd proovime teha sellises elavas esi ses ting Turat otse vikerraadio eetris Viljandi kaevumäel aidaa otsa juures. Ja läheb mõni hetk valmis sättimiseks. Ja. Kaheksa dressaasid needsas karraga. Ei, seda teed ei räägi sõnagi. Keegi ei rääkinud sõnagi. Siis ütles eellane Ensale edasi. Saaled. Tuusa sinust mööda sõidame. Ladu seal sinust mööda sõidab Me. Ei näe liistud saada. Maas ja. Haaranud joone ei tule. Siis mani saada meie käest. Elutoast välja lähex olnud tagasi. Läheks surnud Aadee tagasi. On Malone. Neeme ajas palju laane, käis kõik. Oli teda kreedo til koodi. TTT kreem tilkusi, Villembudsus. Rataste rüütlasele seda nüüd tavama. Teda nüüd ta. See lugu jäi siin pooleli. Tulge kuulake, kuidas lõppeb aitäh. See oli siis vähendatud koosseisus ansambel Tinktuura ehk siis Taavet Niller ja Karoliina Kreintaal. Aga meie järgmine külaline, siin vikerraadio improviseeritud välistuudiost tuleb lausa teisel mandrilt. Tõeline superstaar Chlast Cologo nimelise pilli kuningas King Iceobaga. Aga enne kui me kuningaga juttu teeme, lõikan hello. Saingi Translate Lilbit, Meghan ka Marko Weiss on kes on ka käinud kohapeal Ghanas ja teinud käesoleva nädala Eesti Ekspressiga intervjuu. King Iceobaga. Marko, aita mul seda intervjuud. Seda esimest juttu veidi kokku võtta, niisiis see pill on tehtud siis kitsenahast jah. Ja see on kaetud kitsenahaga, aga see kõlakast on siis kalafašist või sellisest viljast noh, umbes nagu arbuus või kõrvits tühjaks tehtud, sees ta väga selline universaalne nõu, millest tehakse nii jooginõusid kui kuigi pille muuhulgas. Kas keelt on ka peal, tundub selline noh, ja hea kalamehe tamiil olevat, et on neil mingi häälestus ka. Seda ma küll ei tea. Aga igatahes on ikka häälestust muidugi lugu sees on tal häälestatud. Kuu pärineb siis kinga oma vanaisalt. Ja see on tema vanaisa lugu mida ta esitas siin alguses, aga hiljem tasin, selgitas ka oma nii-öelda muusikute algust, et et ta oli väike poiss ja, ja, ja, ja tal oli füüsilisi vist probleeme või haigust. Ja siis Geigeri möödakäija nägi teda ja ja kutsus ta isa ja käskis pojale Cologa osta ja laste või teha ja lasta tal seda mängima hakata ja sellest siis paranes ja on tänaseks tõusnud siis Ghana. Selliseks üheks üheks enim tuntud muusikuks Ajevel Translate niisiis king Iceoba rääkis, et eilne kontsert ja publik olid fantastilised ja eriti meeldis talle see, et Eesti inimesed ostsid palju ka tema heliplaat. Mina omalt poolt ka lisan kuulajatele, et kui need heliplaadid siin müügil on ja kui teile see kinga muusika meeldib, siis kindlasti tasub seda muusikat omandada, toetades on ta ka seda gara ansamblit, aga Marko, mis on sinu käest, ma küsin veel. Kirjelda lühidalt seda olustikku, seda Ghana ühiskonda. Sa käisid ise kohapeal ka kingaizzobad intervjueerimas olustik, mis keskkond see on, kus selline muusika? Ka võrsub ja et see on nagu Ghana mõistes isegi perifeeria Põhja-Ghana kirdenurk, kus seda instrumenti mängitakse. Ja enamasti seda mängib, eks näiteks matustel või, või mingitel muudel suurematel pidustustel sageli ka kõrtsides, kus juuakse kohalikku õlut ja ta ei ole nagu selline väga, väga peen ja ja noobel nagu tegevus, eriti sellises moderniseeruvas kaane ühiskonnas, aga nüüd tänu kinga issa pole, kes on selle instrumendi viinud nagu siis, ütleme, popkultuuri ja ja laiemalt esineb, eks ole, Euroopas, seetõttu on ta juba Ghanas ka väga, väga tunnustatud. Et siis on seal instrumendi prestiiž nagu kõvasti kasvanud ja muuhulgas ka selle ütleme selle hõimu, kust ta pärit on siis Frafra või kui venekeelse hõimu niisugune tuntus on, on suurenenud Ghanas. Kas see pilliõpe seal riigis on, on ainult selline, et võtan ja hakkan proovima või on seal ikkagi õpetajad ka või on lausa muusikakooli? Et asutused ei, pigem ikka, pigem ikka on nii, et selline väga klassikaline rahvamuusikaasi, et pärimus, pärimusliku muusika, õppimine, et keegi võtad, hakkad mängima ja vaatad, kuidas keegi mängib, mängib järele. Küsime kinga endaga muidugi. Thank you very much kinga Essaba for vist kiun Forza Short intervjuu lühidalt kuulajatele enne uudiseid veel tõlkides, et tuligi välja, et ta on praktiliselt iseõppija vanaisal vanaisa oli küll selle pillimängija, aga, aga ta on täielikult seda ise õppinud. Marko Veisman tahad lõpuks saadaks midagi öelda. Homme kell 18 saab kinga haisvat veel kuulata. Tulge kuulama ka ühelt poolt väga unikaalne ja eksootiline, aga teisalt ennast nii-öelda suurtel lavadel tõestanud. Vapustav selline šõu ja muusikaelamus. Oleme tagasi siit Viljandist.