Ülikool noh, võib-olla selline poeetiline ajas rändamise võime, et me oskame läbida erinevaid ajakihte ja sealt midagi kaasa võtta. Vot see on see, mis iseloomustab võib-olla kõige paremas mõttes sellist eesti kultuurivõimsust Ei koole. Kirjanik Valdur Mikita kõneleb teemal ajakaevu. Kiigates loen, on salvestatud Valtu seltsimajas Kehtna valla külaülikoolis. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle näib, et tõesti. Eesti on justkui selline omapärane aja mull või ajaauk mis kuidagi kogub endasse erinevaid ajakihte. Üks Eesti fenomen on see, et kõik need kihid, mis sinna peale ladestuvad, ei hävita ära neid alumisi kihte. Et kõik, see kasvab niimoodi kenasti nagu suur seebimull või, või kapsapea või ma ei teagi, et aja metafoor on üldse nagu raske leida. Aga teeme siis koos sellise väikese mõtterännaku läbi aja ja vaatama, et kuhu me viimaks välja jõuame. Ma mäletan, et ühes ööülikooli loengus paelus mind mõte, et Eestis on midagi nii ida poolt kui lääne poolt kui põhja poolt, aga kuidagi see lõuna pool oli ära unustatud. Ja siis sai üks loeng tehtud sellisest Eesti lõunamerelisest päritolust. Seda ilmselt kordama täna pole tarvis hakata. Aga samas see mõte, mis toona sai välja öeldud ja mille võib-olla kunagi üks tark inimene võiks ka päriselt ellu viia sedasama ilus rännak, mida see Baltika mandritükike läbi lõunamere rännates endaga kaasa võttis. Et see on justkui selline tõeline elu ajalugu. Ehk siis, kui me otsik suurest maailmast neid kohti mida võiks ju nimetada evolutsioonimuuseumiks, siis üks võimalik koht oleks Eesti ja võib-olla see kõige vanem sinna miljonite aastate taha hämarusse kaduva aja kihistus on see, mis tuleks võib-olla rohkem tuua, tänas Eesti kultuuripilti. Aga loodame siis, et kunagi üks väga tark ja andekas geoloog ka selle ära teeb. Kui me jätame nüüd hulk miljoneid aastaid vahele ja hüppame sinna aega, kus viimased jääpangad Eestimaal sulasid siis mõeldes meie enda rahvaeepose peale, kui palju Kalevipoeg on tegelikult saanud jõudu jää poolt kujundatud maastikest siis sedasama klišeed Eesti märki seostatakse võib-olla kõige rohkem soode ja rabade ka, et sellest tõesti midagi on, kasvõi selle kandi pealt, et enamik maailma rahvaid elab ikkagi sellises kuivas mägises piirkonnas. Tegelikult selline elusoo serval ongi maailma mõistes ka väga haruldane. Ja noh, miks mitte esimene Eesti märk, mis sellega seoses meelde tuleb, on Tammsaare kuidagi seesama viieköiteline soo kuivendamise ajalugu tegelikult on ju tõesti midagi väga iseloomuliku Eesti jaoks. Nüüd, kui me tuleme sealt ürg-Euroopast veel siia ajale lähemale tänapäeva tulema kusagil antiigiaega siis sel ajal, kui Rooma impeeriumis tekivad linnad, meil vastupidi, kujuneb välja hajaasustus. Olen ka ise teinekord nagu mõelnud selle peale, et ühelt poolt on nii tore, et Eestis kõik tehakse puust. Teisest on see häda, et kuidagi neid vanu ajakihte justkui pole nagu näha, et need haihtuvad. Aga ma olen üsna kindel, et Eestis on olemas selliseid põlistalukohti, mis võivad olla sama vanad kui Rooma riik. Isegi siis, kui seal pole pidevalt elatud, on ikkagi need võib-olla sellised väga põlised kohad, väga-väga vanad. Ja antiik on ka see aeg, kui siit Läänemere piirkonnast saab tegelikult antiikimpeeriumi jaoks maailmaserv. Seesama Ultima Thule, millest nii kirglikult on kirjutanud Lennart Meri. Ja tekib kujutelm, kusagil kaugel põhjas on see hüper Korea, kus valitseb igavene suvi ja elavad sellised kummalised heledapäised, jumalad, kes räägivad väga kummalist keelt. Ja võib-olla see on selline esimene kord, kus sellest Läänemere piirkonnast saab mõnes mõttes selline tsivilisatsiooni maagiline ääremaa ost loengu lõpus tulema selle mõtte juurde tagasi. Aga jätame selle lihtsalt õhku, et selline maagiline maailmaserv võib-olla hakkab juba siis kusagil siin Eesti kandis ka selles suures Rooma impeeriumis kangastuma. Teeme siin veel ühe suure ajahüppe, hüppame keskaega ja Ma ei tea, kui paljud selle peale on mõelnud, aga tegelikult on see mõnes mõttes päris paeluv mõte. Et kui me vaatame oma metsi tüüpilise eurooplase pilguga, siis mõnes mõttes kusagil siin Liivimaal ja Eestimaal me justkui Läheme Euroopas 500 aastat tagasi. Et paksud metsad, hundid ja karud kuidagi need kuuluvad sellisesse keskaegsesse Euroopa kultuuripilti. Ka baltisaksa kultuuriruumis. Keskajal hakatakse Liivimaad kujutama sellise muinasjutumaana paksude Laantega. Noh, eks see oli ka õigustatud, meritsi oli sinna raske pääseda, õigeid teid ei olnud. Ja üks põhjus, mis võib-olla seda mõtet ka veelgi muinasjutt tulisemaks tegi, oli see, et umbes 13.-st sajandist hakkas Euroopas kliima kiiresti soojenema. Võeti maha palju metsa, tehti juurde põllumaad ja sisuliselt suured metsad lihtsalt kadusid. Ja siin baltisaksa kultuurituultes võis tõesti Saksa vürstiriikide poolt vaadatuna kusagil Liivimaa kohal asuda selline paksude metsadega imedemaa, kus on alles veel metsad, jõed ja järved. Ja siis, kui saabub 19. sajand saabub romantismiaeg siis see omakorda annab sellisele Liivimaa romantiseerimisele veel omakorda uue hoo. 19. sajand on siis see aeg, kui ilmuvad Tseens Cooperi nahksuka jutud. Ja ma mõtlesin, et võib-olla kõige parem oleks seda aega peegeldada kahe rännumehe ja lihtsalt targa mehe mõtete läbi. Võtame siis üheks inimeseks meie enda, Karl Ernst von Tääri. Ja samasse aega aastal 1797 teeb Eestis ja Liivimaal Ühe rannaku Poola päritolu rännumees Karl Feyerabend. Ta rändab mööda Euroopat ja külastab siis Eesti- ja Liivimaad 1797. aasta suvel. See on siis aeg, kui pärisorjus kõige halvemas mõttes on veel täies hoos. Ärkamisaeg on alles poole sajandi kaugusel ja oma Euroopa reisist meisterdab ta siis õige mitu kirja. Ja 40. kiri on siis pühendatud Eesti- ja Liivimaale Pealkiri. Sellel ongi kosmopoliitilised rännakud ja eesti keelde on selle siis ümber pannud Urmas Sutrop. Ja toona kosmopoliit tähendas sellist maailmakodaniku edumeelset inimest, kellel toonases aas olid üsna demokraatlikud vaated. Ja mul tekkis selline mõte, et seesama Karl Feyerabend võiks siis olla meie Charles Cooper, kes romotiseerib neid Eesti maastike ja tegelikult ka eesti rahvast. Tema vaade eestlastele ongi selline üpris romantiline. Ta suhtub suure sümpaatia kani eestlastesse kui liivlastesse kui ka lätlastesse. Aga siiski me peame rõhutama, et iseloomu poolest peab ta kõige paremaks eestlasi. Kirjutata siis nõnda, et, et seal, kus liivlased, lätlased, orjalikud, Lemitavad on eestlane, uhke ülekohtu puhul tõstab kaika pea kohale ja tuleb siis järeldusele, et orjapõli pole eestlastel täielikult lõmastanud. Kõige nukram olukorras näeb ta siis selles valguses liiblasi, ütlete nõndaviisi, et oma reisikirjas, et eestlane nagu tiiger, kes vaikses raevus oma ahelaid pureb, aga niipea kui tuleb võimalus, lömastab otsekohe oma rõhujad. Vähemalt usub, et see nõndaviisi on. Ja siis paneb tähele seda, et, et eestlased töötavad palju ja meeleldi ja neid ei pea sugugi peksuga tööle sundima, nagu lätlase puhul jõuab sellisele mõttele, et eestlane pole tema arvates muinasajast kuigi palju muutunud. Näeb, et tammede all on meil siin-seal olemas ohvrilauad ja sellised vanad ohverdusrituaalid on täiesti elus. Talupoeg käib küll kirikus, aga tegelikult on näha, et igal võimalikul juhul eelistab siis metsa rüppe pagemist. Siis on talle selline tore mõte, et romantismiaja vaimus, kui nad eestlasest peab väga lugu, siis ei saa ka mööda vaadata tema pahelistest omadustest ja Arrab nõndaviisi, et kuigi eestlane on loomult vapper, siis seepärast, et ta ei saa oma vaprus kasutada, vallandub see teinekord purjuspäi hirmsas kaklemises. Ja Ma ütleks siis nõndaviisi, et kui inimene ei saa oma voorusi kasutada, siis nad muutuvad iseenda vastandiks. Mida ta siis ka eestlaste puhul sageli näeb. Möönab, et seesama võimetus oma voorusi kasutada teeb siis teinekord neist ka vargad, röövlid, joodikud ja lausa mõrtsukad. Üldse Peab möönma seda, et eestlasel sageli puudub igasugune mõõdutunne. Ja lõpetab ta siis oma sellise mõtterännaku eestlase iseloomu kirjeldamisega nõndaviisi, et kõige suurem kiusatus talupoja jaoks on ikkagi põletatud viil. Mida ta ütleb eesti keele kohta. Eesti keele kohta ütleb ta väga ilusti, et Ta ei ütle, et eesti keel on ilus. Ta ütleb, et eesti keel ei kõla halvasti. Kuna ta sealt lõuna poolt tuleb, siis paneb tähele, et eestlased on sama kõvad lauljad nagu lätlased aga nende laul on küllalt imelik, et sageli korratakse eelmist rida. Ja enamasti iga värss lõpeb sellise naeruväärse väljendiga nagu gaasike. Ja kõige hullem on see, et selle tähendust nad ise ka ei oska seletada. Nii et keele ja laulu koha pealt siis Feyerabend ele, selline väike küsimärk nagu õhku. Aga mis talle tõeliselt meeldivat ja mis teda inspireerivad, on needsamad eesti maastikud. Ta näeb, et need on tõesti sellised romantilised, haruldaselt kaunid. Kuna tema reis kõige suurema tõenäosusega toimus mais-juunis võib-olla ka veidi hiljem, juuli, august, aga sügiseks oli kindlasti juba Eestist läinud, siis tal oli õnn sattuda lihtsalt ka tõesti väga-väga ilusal ajal. Ja ütleb, et eesti küladel on selline tõeliselt romantiline asukoht selliste suurte metsade vahel, kus looklevad ojad ja jõed. Ja jällegi siis väike selline plusspunkt eestlastele võrreldes lätlastega. Et kui lätlased enamasti armastavad elada üksikutes hurtsikutes, siis eestlastel on ikka täitsa korralik küla. Noh, võiks ka siis Tallinna ja Riia võrdluseks midagi öelda, et Tallinnat peab ka väga ilusaks linnaks. Ütleb küll, et linn on vaene, aga kuna majad on madalad, siis pääseb päike ja õhk linna. See tundub talle ka tegelikult palju ilusam kui Riia linn. Aga üks väike viga ikkagi Tallinnal on, et ükski tänavajooksja siin päris otse et eriti pimedas, seal võib vastu majaseinu põrgata, et lihtsalt tänavad on kole kõverad. Aga temaga kokkuvõte on see, et maakera põhjaosas ei ole ilusamaid maastikke, kui on Eestis ja Liivimaal. Ja loodus on tema arvates teinud kõik, et inimene saaksin olla tõeliselt rõõmus ja õnnelik. Vot nõndaviisi kõneleb palju rännanud mees. Noh, võib-olla selleks ajaks veel väga palju rännanud ei olnud, ta oli suhteliselt noor, selline kahekümnendates aastates, aga kes teab, kus ta siis varem jõudis käia. Usume siis kõike seda, mis ta rääkis. Loenguga jätkab Valdur Mikita. No kui nüüd tulla siin Karl Ernst von päri juurde, kes kirjutab oma kuulsa doktoritöö eestlaste indeemilistest haigustest pisut hiljem see näeb siis ilmavalgust 1814, aga noh, neid kahte meest seob siis üks ajastu võib-olla ka vanus ka Päär oli vist 22 aastane, toona alles, kui distaltatsioon ilmus. Ja noh, võib-olla oluline ongi see, et, et mõlemad suudavad vaadata eestlast justkui sellise kõrvalpilguga ja kuna Päär oskas ka tõenäoliselt päris hästi eesti keelt ilmselt küll, kõneles seda suure aktsendiga. Aga ikkagi selline maast madalast koos rahvaga üles kasvamine andis talle võib-olla siis natukene nagu realistlik oma pilgu ja siis paar muidugi nii romantiline ei ole, kui, kui Feyerabend tol ajal oli arstiteaduses selline kuum sõna, selline asi nagu meditsiinigeograafia. Ja tänu sellele ka taar kirjeldab üsna põhjalikult Eesti maastikke mainib samuti seda, et, et selline metsade suur küllus Liivi ja Eestimaal on kõikidele teada ja tuntud. Ja noh, kuna see on ikkagi kirjutad siis arstidele siis ilmselt piisabki ainult mainimisest, et Iirimaal on paksud metsad ja kõik ülejäänu on juba niigi teada. Kui tarneid metsasid toona 19. sajandi alguses, vaatab, siis siiski temas nagu tõuseb esile, selline väike mure paneb siis oma töölugejate südamele seda, et tegelikult me peame ikkagi möönma, et linnade külade ümbruses on on metsa liiga palju maha võetud. Et aasta 1814, aga metsade kaitse kumab tema mõtteviisist läbi ja peamiseks põhjuseks peab siis viinapõletamist. Kuna viinaköögid nõudsid nii palju puid, siis siis tõesti võis olla selline esimene märkimisväärne metsade laastamine meie piirkonnas noh, samuti ka reheahjud ja üldse kehvad majad ja ütleb, et ega selline pillav kütmine on ikkagi talupojale selline iseloomulik tegevus. Toona oli ka selline mõtteviis, et tegelikult need sood ja rabad ei olnud kuigi tervislik keskkond. Päär mõtleb selle viimase peale Põhjasõda lahutanud katkuepideemia peale 1710. Ja huvitav on see, et ta peab Eesti kõige selliseks nagu tervislikumaks piirkonnaks Otepää Rõuge ümbrust. Tema arvates elavad seal kõige tervemad inimesed. Kui mõelda selle peale, et ka tänapäeval on see selline kena ja ilus kuurortide piirkond, siis võib-olla ka Toonane mõtlejat soost tuleb inimeste peale sellist mürgist auru, mis nad haigeks teevad ei võinud ka väga vale olla. Sellisel ajal, kus antibiootikumid polnud veel leiutatud tõepoolest selline kuivas kliimas elamine või ütleme siis kuskil künka otsas elamine võis olla oluliselt tervislikum. Kindlasti seda päri raamatut Ülo Torpatsi väga heas tõlkes on paljud lugenud, aga mõned asjad, mis ehk tänasesse loengu teemasse võib-olla sobivad võiks sinna siis kuus meelde tuletada. Kuna tegemist on ikkagi sellise meditsiinilise tööga, siis kõigepealt üritab siis pähar kirjeldada lühidalt eestlase kehaehitust. Ütleb siis eestlase kohta seda, et kuidagi eestlase nägu on seal nagu laialivalguvat näojooni pole hästi näha ja seetõttu ka kuidagi need emotsioonid ei paista nagu näost eriti välja. Talupojakõnnak on selline iseloomulikult vankuv, liigutused on aeglased. Aga hea on see, et, et tema keha pole jälle haiguste suhtes kuigi vastuvõtlik. Ja ta on selline mõtlejat, et tema hea Vaimse tervise saladus on ka selles, et üldse inimestel on siin väga vähe emotsioone. Kuna nad millegi peale ei ärritu, siis nende vaim on suhteliselt terve. Ja siin ta teeb sellise ka küllaltki huvitava võrdluse võrreldes siis mõisnike ja talupoegi ja arvab, et miks mõisas elavad inimesed on tunduvalt haigemad ja miks nende vaimutervis just ei kannata võrdlust nagu eesti talupojaga välja on see, et et nad on lihtsalt liiga haritud ja haritud inimene mõtleb endale nii palju hädasid juurde, et lõpuks ta jääbki haigeks. Küllaltki selline tänapäevane mõte, aga noh, eesti talupoja kohta siis tar jõuab järeldusele, et neid saab jagada kaheks. Et ühed on flegmaatilised eestlased ja teised on siis melanhoolselt eestlased. Et rohkem võimalusi siis paar ei näe. Ja tal on selline väga huvitav põhjendused, kuidas nende vahel vahet teha. Võimalik, et ma olen kunagi rääkinud. Aga see oli umbes nõndaviisi jätta, et selleks, et nendega siis vahet teha, tuleks siis talupojale otsa vaadata ja kui tema näol peegelduks selline nürimeelne tuimus, siis on tõenäoliselt tegemist flegmaatilise talupojaga. Ja kui tema näolt peegeldub varjatud nördimus, siis on tegemist melanhoolselt talupojaga. Noh, kui need kaks asja selgeks saada, siis rohkem ei olegi tarvis. Siis eraldi märkused eto tartu inimeste kohta, et huvitav on see, et Tartu ümbruse mehed talle meeldivad, aga naised mitte väga Tartu ümbruse meeste kohta paneb siis tähele, et nad on üldse seisad suuremat kasvu ja, ja kuidagi nende näojoonega selgemini mõistetavad. Aga Tartu kandi naiste kohta tal midagi head küll ütelda ei ole, ütleb, et siin pole õieti kedagi, kes ennast ilusaks võiks pidada. Et võib-olla ta siis mõtleb oma oma lapsepõlve peale, ju siis Piibe mõisas teda ümbritsesid teistsugused inimesed. Noh, kuna tegemist on ikkagi arstiteaduslik tööga, siis mida tal on laste kohta öelda lapsed tunduvalt talle ka suhteliselt sellised koledad ütleb, et lapsed on kahvatud, neid iseloomustab üles pundunud nägu, punnis kõht ja kuivatud jäsemed ja ainus hoolitsus imikute eest hoolitseda on siis nende kõht viimseni täis toppida. Nii et nad muutvad varakult väga aplaks. Ja märgib ära ka selle, et varases eas emad armastavad imikutele ka viin anda, uskudes, et see teeb neid tugevamaks. Kui juba toidu juurde see jutt läks siis ka täiskasvanute kohta ütleb taarat, eestlased on õige aplad ja kuna lapsest saadik topitakse kõht liialt täis, venitatakse välja, siis see häda iseloomustab eestlast terve elu. Ja niipea kui talupoeg sööma, kapsis unustata, kõik, mis on inimväärne ja isegi mitte suurtel koosviibimistel ei lõbusta ükski nali vaikivat sööjate ringi. Et see on selline püha toiming, mida ei tohi jutu vabaga rikkuda. Paar sõna võib-olla veel saunakommetest tari pilgu läbi, see on selles mõttes võib-olla huvitav mõte kohtata. Toona valitses arvamus, et selline hirmus kumme nagu saunas käimine tapab rohkem inimesi kui kõik teised haigused kokku. Aga Päär noore mehena on väga modernse mõtlemisega ja tuleb hoopis sellisele järeldusele, et tegelikult saun on üx eestlase hea tervise nurgakivisid. Ja arvab, et võib-olla just selline sage saunas käimine annab eestlasele sellise võimet, kas ta siis on talvel väljas lume sees, kui ta saunast tuleb või niidab suvel heinakasukas seljas, et talle on see enam-vähem ükspuha et tema nahk on nii harjunud erinevate temperatuuri muutustega et sealt siis ka tervis pärit on. Nüüd siis, kui eestlane haigeks jääb, siis see on küll selline keeruline olukord arsti jaoks. Ja noh, oma tähelepanekutele tuginedes tuleb siis sellisele mõttele, et eestlasele ei ole põhjustama haigusi seletada, niikuinii nad ei saa aru. Ja kuna ta anatoomiat väga hästi tunne nimetavad veresooni ja kõõluseid ühe nimega sooned siis sageli juhtub niiviisi, et kui tema kõht valutab, siis ütleb, et süda valutab ja kui süda valutab, siis näitavad kõhu peale. Ja vaen arst peab siis mõistatama, et mis selle eestlase siis õieti viga on. Aga tegelikult talupoeg vist üldse arsti ei usalda ja on sellise fataarse eluvaatega, ega ta eriti surmast ei hooli ja päri äratasid, mõtlevad pigem nõndaviisi, et see, mis tulema peab, see tuleb. Ja ega siin ka haiget arst eriti aidata ei saa. Ja haiguste prognoosi tuletavad talupojad ainult söögiisust ja selle kohta ja võib-olla äärses teeb oma kõige sellise kurjema ja sarkastilise märkuse ütleb seda, et kui inimene on juba meelemärkuseta, siis eestlased ütlevad, et näe, ei võta enam söökigi sisse. Kuna eestlane üldse satub harva arsti juurde, siis suurem osa haigusi ravitakse tarkade nõidade abiga ja selline uskumus, et kõige suuremad ravivõimed on siis saavutanud inimesed kes on teinud mingisuguse jubeda imeteo ja pöördub siin näiteks, et näiteks suure madude puntra lahtiharutamine annab inimesele kõige suuremad ravivõimed. Aga lõpetab siis Päär oma sellise ülevaate eestlastest küllaltki tänapäevase mõttega, et selline hea ravimtaimede tundmine on see, mis tegelikult seda tervist ka 200 aastat tagasi on talupoegadel hoidnud. Ja kuna teada on, et ta oli ka väga hea taimetundja, siis ta paneb tähele, et ka paljud sellised rahvaarstid on tõesti suurepärased botaanikud. Hüppame siis veel 200 aastat, edasi tuleme tänapäeva ja ma mõtlesin, et võib-olla annaks sellise hea võrdluse, kui vaataks ka tänapäeva eestlast siis mitte läbi eestlase silmade, vaid otsiks teistsuguseid variante. Ja mõtlesin, et mõnes mõttes nii nagu Feyerabend ja paar paarsada aastat tagasi sellise väga hea eestlaste kirjelduse andsid võiksid nende rolli siis tänapäeval nalja Kanda, võib-olla kaks inimest, näiteks režarmilee ja Justin Petrone, Petrone võiks siis olla võib-olla nagu Päär, eks ole, et natukene rohkem eestlas tundev. Ja siis prantsuse kirjanik, krissarmilee võiks siis olla natukene rohkem selline romantilise foie rabendi moodi. Norris Sormilee märkmeid Eestist on siis selline tore raamat, mis Loomingu raamatukogus nägi ilmavalgust paar aastat tagasi aastal 2014 Triinu Tamme tõlkes. See on selline ülevaade meest eesti reisist läbi prantsuse kirjaniku silmade. No meil on võib-olla kõige rohkem paelunud see motiiv, mis, mille Eestisse tõi väga kenasti, sellest kirjutab, et tema, Eesti tuttavad maalisid sellest maast nii jubedat metsiku pildi ja tal tekkis selline mõte, et kui ta siin ühel ilusal kevadõhtul bussi pealt maha astub, siis ta kõigepealt kuuleb huntide ulgumist. Ja see oli siis mõte, mis ta Eestisse tõi ja tahab ka selle sellise pöörase mõtte tagamaid kirjutada. Tiga korralik prantslanna teab, et viimane hunt lasti Prantsusmaal aastal 1937, et sellest ajast peale on siis Prantsusmaa hundivaba. Kui ta tuleb siis Tallinna lennujaama esimese asjana panete tähele, et siin ei ole mitte ühtegi inimest meenutab talle sellist unenägu. Tema enda nägu peegeldus seal kuskil klaasseina pealt ja esimene mõte on see, et on sattunud paradiisi nagu ta ise väga ilusti kirjutada, et see, mis ta maailmast otsib, on, on selline tagasitõmbumise ja inimtühjade alade moraal mida on maailmas väga-väga raske leida. Kui ta sõidab siis Tallinnast välja istub bussi, siis tabab järgmine hirmutav kogemus, et seal küll on mõned inimesed, aga nad istuvad hirmuäratavalt liikumatult. Selline tähelepandamatult on justkui mingisugune ellujäämiskunsti osa, et keegi ei taha ennast liigutada, et äkki ta tõmbab endale nagu liigset tähelepanu hakkab tema käest küsima ja, ja seetõttu inimesed püüavad olla äärmiselt, kui vähegi võimalik, on nähtamatud, et nii nendest võiks läbi vaadata. Ja tuleb siis oma mõtetes sellise järelduseni, et eestlased on kombeks elada salaja. Ja isegi kui õhtusel ajal käia linnas ja nõnda majadest mööda kõndida, siis isegi sealt ei kosta ühtegi häält. Et kõik on muutunud nähtamatuks. Ja kõik see tundub nii veider, et ta hakkab kahtlustama, et äkki üleüldse elavad siin viirastused. Tal on selliseid toredaid tähelepanekuid, mis mulle väga meeldis selles raamatus üks selline pilt õhtusest Tallinnast, kus üks naine veab Poska tänaval külmal talveõhtul ühte last, kes on asetatud siis punasele plastmasskelgule. Ja siis see prantsuse kirjanik tunneb, et, et see pilt hakkab teda lepitama inimsooga. Milline luuleline leid? Kui tulevad Tallinnast Tartusse, siis noh, kõik, kes eks ole Tartu siluetti endale ette kujutavad. Me teame, kuidas sealt teiste majade tagant paistab välja see kummaline tigutorn. Ja esimene asi, mida Mil lee tähele paneb Tartu profiilis on seesama tigutorn tundub talle sedavõrd veider, et, et see tekitab temas tunded, seal elavad tõenäoliselt mingisuguse tundmatu kultuse preestrid. Ja ma ei tea, kui võib-olla sellisel külmal talveõhtul seda tigutorni profiili vaadata, siis tegelikult mul tekib enam-vähem samasugune tunne. Jõuab mille ees siis lõpuks järeldusele, et selles rahvus on midagi kummaliselt As jaotliku, et ei näita nad üles ei rõõmu ega viha. Ja üldse võib-olla sarnasusi jaapanlastega. Et ka eestlased võtavad siseruumi sisenedes ära jalanõud nagu Jaapanis ja, ja küsibki endalt. Et võib-olla tõesti siis eestlased on, on vaimulaadilt pigem sellised Euroopa jaapanlased. Ja lõpuks leiab üles ka sellise paradiisi, kuhu ta tahaks elama asuda ja arvab, et see paradiis on Abruka. Seal näeb seal, kuidas lehmad kõnnivad, pilliroos, tuul liigutab pilliroolehti ja hakkab uskuma, et, et äkki tõesti on veel maailmas mingi Paikus, selline tõeline Miracle on võimalik. Ja võib-olla viimane mõte, mis on ka selline ilus, mille peale nagu raske tullad sõites bussiga läbi Eesti, siis näeb, et kõigepealt läheb Rebane üle tee sillalt mäger üle tee ja siis läksiil üle tee. Ja siis küsida, et kuidas on võimalik, et selline paik on veel maailmas olemas. Kuna siin-seal mainitud ka Justin Petrone nimel ma tean, et kuna ta vahepeal oli juba piisavalt eestistunud, siis tema kohta võiks öelda ka Justin. Et ütleme, et siis eestipäraselt Justin. Mulle väga meeldib tema raamatutest just see minu Eesti esimene osa, mis ilmus aastal 2009. Ja seal on palju selliseid tähelepanekuid, mille peale eestlasena on väga raske tulla. Näiteks kasvõi see kummaline komme, et inimesed teinekord sülitavad endale kolm korda õlale. Ta läks tükk aega aega, enne kui ta aru sai, miks nad seda teevad. Meie teame, aga me ei ütle, me hoiame seda saladuses. Ja Görissarmilee eesti keelt kuulates tuli sellisele mõttele, et see keel oma kõla poolest meenutab talle mingisugust sellist paksu padrikut, kus luusivad hundid ja karud. Ja üldse sellel keelel selline imelik Somanistlik kõla. Justin Petrone paned tähele, et, et eesti keelel on just selline tuuline kõla. Eriti siis, kui inimesed nimetavad oma tavalise loomuse ja millegi peale erutuvad, siis nad hingavad rääkides sisse ja siis kuidagi nende keel kõlab justkui nagu puhuks selline kummaline tuulehoog. Ja kuna rahvast on siin nii vähe, siis tõenäoliselt on Eesti ainuke riik maailmas, kus igal hommikul õnnitatakse raadios kogu riigi vanamutt. Aga see on tõesti selline geniaalne tähelepanek, et. Ma olen ka selline suur vikerraadio kuulaja, teinekord eriti kui ma autoga sõidan, siis alati võimalusel mängib vikerraadio. Ja mis seal salata, Ta on kaks sellist žanri, mida võib lõpmatuseni kuulata, et üks on see inimeste õnnitlemine. Ja võib-olla kõige parem on see pühapäeva pealelõunal soovikontsert, eks ole, kus nagu inimesed helistavad lugedes uskumatult häid neljarealisi luuletusi. Noh, ma arvan, et kui kogu meedia ära Ta siis viimane asi, mis on see meie, see viimane asi, millest ei tohi loobuda, sedasama soovikontsert. Et nii kaua, kuni see kestab, on veel kõik Eestis hästi. Järeldus, milleni Justin Petrone ka tuleb, nagu milleed, et eestlased tõesti on kuidagi sellise orientaalse loomuga, kuna nende näos ükski lihas ei liigu, siis nad on arvatavasti suurepärased pokkerimängijad. Ja kogu nende tervitustseremoonia on selle kohutavalt asiaatlik. Et üldiselt inimesed ei puuduta 11, selline noh, käe andmine tervituseks on. On midagi üsna ebaharilikku ja üldse meenutavad eestlased pigem selliseid kõndivaid puid. Kuna ka terve Eesti meenutab üht suurt looduskaitseala, et ainult mets, mets, mets siis tegelikult üldse on raske eristada, et kas puu või on inimene. Võttes noh, selle viimase ajalõike kokku ütleb Justin Petrone, et üks, mis eestlasi iseloomustab, on see, et siin on igasuguvõsal oma joodik. Ja miks ma need neli autorit võib-olla tahtsin korraga mälus nagu üles äratada, on see, et kui teha mingisugune üldistus, mida siis sellise 200 aastase ajanihkega vaadates, mis on nagu alles jäänud siis me võime öelda, et sellised nagu metsikud ja romantilised maastikud on need, mis on kuidagi ajas vastu pidanud. Et siin on palju metsa, metsa kõrval on väikesed majad, kus juuakse kõvasti, et selline võitlus viinakuradiga on väga selline arhailine asi, mis ilmselt on saatnud seda eesti rahvast juba õige mitu sajandit. Ja võib-olla kõige tähtsam on see, et kuhu ma siis tegelikult tahtsin välja jõuda. Et võib-olla selline hajaasustus ja sellised paksud metsad on tõesti asi, mis on säilitanud neid vanu ajakihte. Ja võib-olla sellised nagu vanad Rizarmilee räägib, eks ole, see lihtsalt nagu paganlike rituaalidest või kui ta näeb kuskil sauna kõrval sellist vana sammaldunud kivi sisse meenutatalisest nagu paganliku altarit. Et see ravimtaimede kasutamine, sellised kummalised rituaalid kolm korda õlale sülitamine ja nõnda edasi kõige selle eest, et need on säilinud. Me oleme natukene tänu võlgu võib-olla tõesti nendele paksudele Liivimaa metsadele ja kuidas ma hakkasin nagu selle peale mõtlema minnes siis nagu tänapäevast kaugemale minevikku. Ma arvan, et nii nagu paljudel inimestel on, on ka mulle meeldinud enda jaoks koguda või siis kõrva taha panna selliseid esimesi emotsioone ja tähelepanekuid mida esimest korda Eestisse sattunud inimesed on siis tähele pannud või öelnud. Ja olles jutu sees kõrva taha pannud selle, et on olemas rootslasi, on olemas jaapanlasi. On olemas sakslasi, keda mina tean siis oma vestluste kaudu oma tuttavatega, kui need inimesed on sattunud Eestisse, siis on nad öelnud välja sellise kummalise mõtte, et Eesti meenutab neile lapsepõlve. Ja ma arvan, et see põhjus on väga lihtne. Lihtsalt kuna maastikud suures maailmas on sedavõrd palju muutunud siis need metsad või põllud või künkad, mis olid olemas tõesti inimese lapsepõlves, neid enam seal ei ole. Ja sealt nagu tekibki selline mõte, et Eesti on justkui selline Euroopaga võib-olla ka koguni terve maailma lapsepõlvehoiuala. Et noh, justkui nagu lapsepõlvemuuseum. Ma millegipärast arvan, et kuigi võib-olla paljud ei oska seda nõndaviisi sõnastada, on see üks väga suur motiiv, mis tõenäoliselt ka tulevikus toob Eestisse ja paneb Eestit armastama, kui nii võib öelda päris palju tarku inimesi. Sest lapsepõlv on ikkagi see, mida ju kõik inimesed Võib-olla veel üks tähelepanek siia viimasest paarikümnest aastast. Me kõik tõenäoliselt olema kuidagi läbi elanud, selle valusa võib olla sellise võtke või või sellise valusa mõtterännak oma oma lapsepõlvemaadele. See oli see aeg, kui taludele hakati tagastama metsi, siis paljudes kohtades, kus üks selline suur mets koosnes paljudes sellistes pisikestes talumetsadest, seal juhtus selline asi, et kõik need metsad lühikese aja jooksul tegelikult võeti maha. Ja Ma arvan, et eestlase puhul sageli kehtib selline kummaline reegel, et ta elab üle, kui tema lapsepõlvekodu kokku kukub. Aga ta ei ela üle seda, kui tema kodu mets maha võetakse. Ja Ma olen kohanud väga palju inimesi, kellele selline kodumetsa mahavõtmine on tekitanud nii suure traumad. Kuidagi ei, ei kohanegi enam selle lapsepõlvekoduga. Ja vot just see on see, mis just eriti sellised säilinud lapsepõlvemaastikud, miks need lapsepõlvemaastikud inimeste jaoks on, on eriliselt armsad üritades nüüd selle üpris kummalise mõtterännaku kokku võtta. Ma jõudsin ise sellise mõtteni, et see, mida me Eestis peaksime hoidma ja millest võib-olla ka rohkem rääkima on on selline kujutelm, et kõik need erinevad ajakihid, mis meil alles on, moodustavad justkui sellise nagu meeletult suure tõlkesüsteemi. Süsteem on selline paha sõna, aga nii nagu erinevates ruumipiirkondades, kui kaks ruumi kokku saavad, tekib sinna piiriala, mis on hästi selline loov mis tekitab palju täid, milles olemine on huvitav, siis täpselt sama kehtib ka selliste erinevate ajapiiride kohta. Ja ma arvan, et võib-olla selline poeetiline ajas rändamise võime, et me oskame läbida erinevaid ajakihte ja sealt midagi kaasa võtta. Vot see on see, mis iseloomustab võib-olla kõige paremas mõttes sellist eesti kultuurivõimsust. Kas selline kultuuriloomemehhanism on tegelikult meile kõigile tuttav, kasvõi sedasama kuulus Eesti rahvaluule arhiiv? Või teiselt poolt meie tung, niipea kui loodus läheb roheliseks, minna oma suvekoju ja mis sa suvekodu tegelikult muud ongi, kui ka mingisugune selline väike alateadlik tahtmine hoida alles sellist vanaaja mulli. Isegi see mööbel on teinekord, eks ole, kuskil suvekodus võib-olla 100 aasta tagune maastikud on seal teistsugused. Võib-olla inimestel deviis on sellise Narhailisem ja pidev sukeldume sinna aega tuues midagi kaasa tänapäeva. Et see võiks olla see, mis annab eesti kultuurile sellise jätkusuutlikkuse ja teine kokku võtta mõte mis mul oleks, on see, et võib-olla tõesti on maailma häda selles, et inimesed on kaotanud ära sellise ajas rändamise võime. Tegelikult võiks kuidagi selline ajataju olla tasakaalus selles mõttes, et inimene elab alati Briti ajatelje keskel. Et kui tema, noh, ütleme kultuuriteadlik ajalugu või kultuurilugu olgu ta siis natuke mütoloogiline või ka selline päris arheoloogiline ajalugu, ütleme Eestis on see ajapunkt kuskil 10000 11000 aastat siis tegelikult täpselt sama palju peaks inimene tajuma ka tulevikku ettepoole. Aga kuidagi see ajatunnetus on läinud täiesti paigast ära, et me tegeleme väga palju ajalooga, aga see tulevikutajumise võime erinevatel põhjustel võib-olla ei küüni üle inimese elu ja see on isegi hästi, et kui ta on kusagil 50 või 100 aastat, siis on see nagu maksimaalne piir. Võib-olla sealt tulebki see mingisugune tume aimdus, et kõik see, mis tuleb peale meid on kuidagi ebaoluline. Et kui saaks tagasi selle inimese ajas rändamise võime, siis võib-olla paljud asjad, mis maailmas on paigast ära läinud, oleksid palju paremad. Sõna ütleb sekka sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid. Kõigepealt ma tahaks sügav kummardus ja tänusõnad öelda väga huvitav arutluse eest. Suur aitäh. Et Eesti üks suuremaid rikkuse allikaid ongi meie vaesus. Enamik Euroopa riike on sedavõrd mürgitatud just selle tõttu, et need polnud seda raha kuskile panna. Ostsin igasuguseid mürke, väetisi, aga kuna Eestis mitte midagi eriti ei olnud, siis ongi puhas ja see on meie kõige suurem rikkus. Elagu vaesus. Ma 100 protsenti ainult sellega nõus, et tõesti vaesus tuleb tunnistada, konserveerib mingeid väga olulisi asju, et selles mõttes jah, ma olen sellega 100 protsenti nõus, et selle kandidaat küll, noh, ma arvan, et Tallinna vanalinn, eks ole, on ju kõige parem näide, linn oli lihtsalt nii vaene, et ei saanud endale modernset arhitektuuri lubada. Aga väga ilus mõte ja ma olen väga tänulik selle eest. Väga vana hajaasustus võiks tegelikult olla kant tud näiteks Unesco kultuuripärandisse lihtsalt seetõttu, et on väga vähe noh, kõige paremas mõttes tsiviliseeritud riike, kus selline hajaasustus oleks veel säilinud, et seda lihtsalt ei ole. Ja mõnes mõttes on sellest hajaasustusest saamas ka võib-olla paljude inimeste jaoks justkui paradiisi metafoor. Et me teame, mis toimub hariduses, kuidagi keegi ei taha, võib-olla, kui tal on võimalus enam lapsi panna sellisesse suurde mammutkoolis on juba minevik, kõik üritavad kas nii hariduse mõttes või siis eluviisi mõttes ikkagi kuidagi natukene sinna metsa poole tagurpidi nagu tagasi minna. Ja see on üks mõte, mida ma oma emale teinekord olen püüdnud nagu mahamüüjad. Ja inimene, kes elab metsa veerel, sellises väikses majas ja teinekord kui tekib see hetk, et ta teab, et talle tulevad külalised, siis ta haarab kahe käega peast hakkab välja tirima neid naatia, nõgeseid, millest ta jõudnud iialgi üle ei käi. Ja ma olen teda ikka püüdnud nagu lohutada sellega, et tegelikult, et sa elad ikkagi väga paljude inimeste mõtteviisi kohaselt paradiisis, aga häda on selles, et sa ise sinna naatide nõgeste keskele ei saa sellest aru. Ehk siis teistpidi teostada ennast intro Verdina, kes elab metsa ääres, väikeses majas, vot see on ideaal, mida võib-olla paljud inimesed igatsevad, aga neil ei ole lihtsalt võimalus seda ellu viia tegeleda asjadega, milleks ta siia maailma oled loodud ja tõesti elada seal väikses vanas majas metsa ääres, et, et see on nagunii ilus mõte, et seda tuleks hoida. Vot Jaan Unduski on üks väga ilus mõte, et Eesti kui Euroopa maagiline perifeeria. Ja Ma arvan, et see on tegelikult mõte, mis ongi lõpuni mõtlemata ja tegelikult, mis võikski jääda nagu salapäraseks, mida me ei oskagi lõpuni mõelda. Aga selle tagant, vähemalt minu jaoks tuleb esile üks väga oluline mõte, et see, mis Eestit eristab võrreldes paljude teiste rahvaste ja riikidega on see, et me ei jõua kunagi basse, et me saame sinna kogu aeg minna, aga me ei jõua kunagi pärale. Samal ajal kui paljud rahvad peavad leppima sellega, et meil ei ole kuskile minna, sest nad on juba Euroopas. Et võib-olla selline nagu rännaku kujutel mille tagant tuleb välja selline oluline mõte, et me peaksime hoidma Ennast teadlikult kuidagi perifeeria ana. Et meist ei tohiks kunagi saada sellist Euroopa keskpunkti. Sest kuidagi see elu on nõndaviisi seatud, et servaalal säilivad mingid asjad kuidagi yhedamana vanemana kuidagi tugevamana, et neis on nagu rohkem jõudu. Et kunst hoida seda maagilist perifeeria, et ma arvan, see on tõeline kunst. Ja mõeldes kasvõi Rail Baltica peale, siis ma arvan, noh, igal inimesel on selle kohta oma arvamus, sellest on saanud justkui mingisugune äraspidine religioon. Et sa võid olla kas Rail Baltic'u poolt või selle vastu, et rohkem võimalusi nagu ei ole. Ja mina kui sellise Tallinn-Pärnu trassi vastasena. Tunnistan ausalt, et minu kõige suurem vastuargument on pigem selline nagu müto geograafiline lihtsalt see, et see rikuks ära Eesti positsiooni sellise maagilise perifeeria ana. Muidugi ma olen ka oma arvates mõne koha pealt võib-olla tark inimene ja ma võin tuua väga palju ratsionaalseid põhjendusi, miks miks Rail Baltica meile sellisel kujul ei sobi. Aga minu jaoks ikkagi on jäänud kõige tugevamaks argumendiks mingi selline esmane ähmane aimdus, et et lihtsalt et Eesti inimene ei salli seda, kui tema maha hakatakse solkima Songima ja see ongi kõige tugevam põhjendus ja kõik ratsionaalsed põhjendused, tegelikult ei ole enam nii tugevad. Kirjanik Valdur Mikita kõneles teemal ajakaevu kiigates. Muusika Erkki-Sven Tüür, päikeseline ansambel inspe. Raadio ööülikool tänab koostöö eest Kehtna valla külaülikooli ja Vahur Tõnissoo Od. Saate Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2016.