Kas olete kunagi mõelnud, mida teha, kui istute linnakorteris mõnusalt raadio ees, aga järsku kaob ära elekter ja küte, mis tagasi enam ei tulegi. Ilmun väljas, külm ja ahju teil ka pole? Ei ole võimalust minna ka maal elavate sugulaste juurde pakku. Kas hätta sattudes võiks loodusest abi olla? Mina käisin koos MTÜ Est Lander ellujäämis koolitaja Roomas Javoissiga talvises metsas, kus õppisime praktilisi ellujäämisnippe ning lõkke ääres isetehtud onni lävel rääkisime kodanikukaitsest. Seda, et keegi kusagil hätta sattuv, seda me ju tegelikult loeme ajalehest, vaatame televiisorist iga jumala päev ja noh, ongi inimesel häda, et noh, alati on niisugune tunne, et noh, minuga ikka juhtub. Aga noh, need, kellega juhtub Pole hetk varem täpselt samamoodi mõelnud. Fakt on see, et kellegagi juhtub ja siis, kui juba juhtub, siis sõltub sinust endast saab hakkama või ei saa. Üks on see selline ellujäämine ühe isiku puhul, aga teine on see suurem inimeste siin mugavuse sõltuvus sellest, mis meie ümber linnas on tekitatud, eks ju. Et see on ka nagu probleem, mida me ei näe. No see on juba noh, see on, eks ole, tõepoolest tänapäeva maailma hädan ja, ja toob tegelikult sellesama sellesama ühe inimese mõttemalli juurde, mass mõtleb täpselt samamoodi, mass mõtleb ka, et ega meiega ju ei juhtu ja meil siin ju ometi ei juhtu. Et vahepeal mulle meeldib meie kaunist kodumaad võrreldusele, käävicklaga tuntud raamatust, eks ole, kus inimesed tulevad välja oma keski arutatakse, keegi olla kuulnud, et kusagil olla midagi hirmsat toimumas vangutatakse, täida siis õhtul minnakse jälle oma jumaluse majja magama tõmmatakse uks kinni ja kõik on jälle hästi. Aga mis oht ikkagi on selline väga potentsiaalne, et me oleme just selliseid voolu sõltuvuses ka ja siin külmal põhjamaal, see on ka üks asi, mis, millest me võime ilma jääda ühel hetkel või no vot. Ja see on isegi vaata, et tõenäolisem kui mistahes sõda või noh, eks ole. Meid on õnnistatud sellise kohaaugus, maa ei värise ja Suur Munamägi jäi purske. Puhka välja, eks ole, aga voolusõltuvus on üks tänapäeva maailma põhihädasid ja, ja üks selline asi, mis võib meile nüüd väga kurjasti mingil hetkel kätte maksta. Sest noh, tegelikult, kui me nüüd hakkame mõtlema noh, kõik kogu meie elu toimub tegelikult voolu najal, eks ole. Autod sõidavad küll bensiiniga, vool ajab neile maalt bensiini sinna bensiinijaama üles ja ja bensiinipaaki, me saame valgust, voolust noh, tegelikult kõik needsamad asjad, mis meil enne kõik needsamad põhivajadused, eks ole. Vesi, meie toit, meie soojus tuleb meil tegelikult voolust. Võtame vool ära. Ei ole meil soojus, radikas on küll. Võtame vool ära, ei ole meil vet, kraana kuivele pärast pump ei töötanud. Ja meil päris kindlasti ei ole toitu sellepärast et poed on kinni, transport ei sõida. Linnas meil midagi söödavat ei kasva ja, ja ongi korraga üks üksainus element meie elus üksainus element, mida, millele tavainimene tegelikult noh, igapäevalt isegi mitte tähelepanu ei pööra palju, me üldse mõtleme selle peale, et kuskohast vool tuleb ja, ja miks ta tuleb ja, ja noh kui sa küsitava inimese käest noh, kuskohast vool tuleb, noh, keegi ei tea, eks ole. Ja kui me, kui me ei tea, kus kohast tuleb täpselt samamoodi ei teame kui lihtne on sellel voolul tegelikult ära minna ja mis siis saab, kui meilt see vool ära võtta, noh, seda me võime ainult ette kujutada, eks ole. Kas me peaksime kuidagi ennast ette valmistada ja kuidas me peaksime ennast ette valmistada? See toob meid sellise asja juurde nagu kodanikukaitse, eks kodanikukaitsest on räägitud. Kunagi nimetati seda tsiviilkaitseks. Sellest on räägitud, vahepeal ei räägitud üldse, aga aga tegelikult loomulikult peaks iga inimene peaks noh, me ju tegelikult kindlustama kindlustan oma autot ja me kindlustame oma elu ja me kindlustame oma laenu. Ja noh, eks me kindlustame enam-vähem kõike. Aga see annab meile justkui justkui sellise tunde, et kui me maksame raha, maksame õigesse kohta raha, siis on kõik hästi. Mitte midagi ei saa juhtuda. Kui ka midagi juhtub, siis keegi teine muretseb selle pärast. See ongi see, see tänapäeva inimese põhihäda on. Et me Meil on justkui tekkinud selline arusaam, et alati keegi kusagil muretseb, meie mured ära. Läheb meil, noh, ma ei tea, maja põlema tuletõrje ja läheb ja jään haigeks, tuleb kiirabi ja, ja pätt tuleb, siis tuleb politsei ja klaarib asjad. Ühesõnaga kõigil on tunne, et noh, meie eest klaaritakse asjad ära tuleb sõda, sõda, siis tuleb sõjavägi klaarib ära, et mina viskan jala üle põlve, sest mul on maksud makstud, eks ole. Aga mingil hetkel mingil hetkel võib tekkida olukord, kus, kus kus sellest kõigest ei piisa. Ja loomulikult kõikvõimalikud need asjad mida tegelikult 100 aastat tagasi inimesed teadsid suurepäraselt, Nad olid elementaarsed, oskad, Nad, teadsid kust, kust kust kohast söök tuleb, kust kohast jooksevad, teadsid, mida siis teha, kui jook ei tule kaevu, kui nad teadsid, mida siis teha, tänapäeva inimene enam ei tea, kui tänapäeva inimene keerab kraani lahti ja sealt vett ei tule siis ta tahab kusagile helistada ja kaevata. Aga kui meil on nüüd olukord see, et mitte ühestki kraanist enam vett ei tule kellelegi kaevata, ka see, see paneb tänapäeva eriti linnainimesed, nüüd väga haavatavasse seis. Sest ega me tõepoolest ei tea, enamus inimesi ei tea, mida teha siis, kui asjad, mis on nii elementaarne, et me isegi ei mõtle nende peale mingil hetkel ära võetakse. Ehk siis me peaksime tegelikult ka varuma selleks puhuks midagi, kui on hädaolukord. Just nimelt peaks tegelikult noh, jälle, kui me tuletame veel siin mõnekümne aasta tagust aega meelde, kus meil oligi kõike nappis, siis inimesed varusid, inimesed käisid seenel, tegid omale seened sisse ilmselt lai kusagilt kusagilt poest sai konserve ostetud mitte nii palju, kui õhtusöögiks tarvis läks, võeti nii palju, et, et jagub ka selleks ajaks, kui ei ole. Ja ja tegelikult tegelikult tõepoolest inimesed kõigepealt esimese asjana seesama inimesed peaksid aru saama seda, mida neil tegelikult vaja läheb, selleks elust püsida, selleks, et normaalselt toimida ja toimetada. Ja täpselt need samad asjad, soojus, vesi ja toit. Kas me saame varuda, kellel on puu, kus ta saab puid varuda kellel, kellel puukütet ei ole, noh, jälle võimalusi tegelikult on, kasvõi mine siis matkapoodi osta omale gaasipriimus. Gaasipriimus, noh, heakene küll, majandus on soojaks, ei küta, aga väiksema toa kütab soojaks, on ta suur tuba vahendama kuhja laua peale tekiteedumale, keset tuba väikese telgi, paned selle priimusel sinna sisse, ta hoiab sooja, eks ole, midagigi, sa saad teha vett, me saame aru, vee tegelikult veekulu inimese kohta päevas on, tuleb arvestada julgelt kolm liitrit ja see on minult ainult joogi söögivesi. Pesemisvälja arvatud. Kui nüüd rehkendame, inimene võiks omale seitsme päeva tagavara hädapärast kodus hoida. Kolm korda 70 21 liitrit inimese kohta, et see on nüüd viieliikmelisele liikmelise pere puhul peaks olema juba tubli 100 liitrit ja seda ainuüksi joogile. Aga noh, jälle neid varusid ei kipu olema. Varude kipub olema, sest inimene tegi selle peale mõtlema söögi puhul jälle, eks ole. Loomulikult ega me ei pea nagu, nagu siin nõuka ajal olid passid, temal keldrid täis ja varastati veel kusagilt kolhoosist juurde. Aga noh, tänapäeval täna ta häda ongi see, et noh, kui me võtame keskmise majas, seal pole isegi mitte enam kelder, tald meil isegi ei ole enam kohta, kuhu varutud. Aga aga jälle mitte, et ma nüüd tahaks mingisugust mustas toonis pilti, ma lihtsalt inimesed võiks vaikselt selle peale uuesti mõtlema hakata. Et midagi, midagi peaks mul tagavaraks olema ja see ei pea olema noh, mingid gurmeeroad, eks ole. Ja see ei ole mingisugune suurem investeering, eks ole. Noh võtame, ma ei tea, võtame kiirnuudleid. Viimati ma nägin Kirmult mööblipoes hinnaga 14 senti tükk. Varu endale nädalaks ajaks kiirnuudleid. Noh see ei ole mu suurem väljaminek, kestab aastaid. Kas see on tervislik toit? Noh, ega ei ole. Kas see on trendikas toit, noh, ega ei ole. Kas seal kaloreid jagusalt on seal soola, mida me tavaliselt ei ole ja ausalt seitse päeva kiirnuudlite peal ilma mingi mingi mureta loomulikult, eks ole, ma ei ütle, et nad peavad olema ilmtingimata kiirnud. Aga see võiks olla kauem sellise toit, mis meil on kusagil olemas. Loomulikult mingi hetk aega aega, et me viskame pilgu peale, midagi hakkab aeguma, tarvitame ära, või, või noh, minu poolest kas või viskame minema, kui meil tõesti kiirnuudlifänn ise ei ole. Aga, aga see varu peaks olema Igalühel olemas. Kas looduse hea tundmine võiks ikkagi häda korral elu päästa? Noh, tegelikult kui meil ajaloole mõtlen, eks ole, kuhu mindi pakku siis kui tuli vaenlane, maale mindi metsa, eks ole, loomad aeti metsale. Noh, tänapäeval eks ole, et ma nüüd ei ütle, et me peaksime igaüks kuuse alla minema. Aga, aga hea, kui on maal maal, vanaema, aga aga tegelikult tegelikult, kui me nüüd räägime tõsisest kriisist, siis on mets tunduvalt turvalisem keskkond ja tunduvalt rikkalikum loomuliku toidukeskkond inimesele, kui seda linnakeskkond. Praktilisi nippe talvises metsas ellujäämiseks mõtte- ja tegevusharjutus täna proovime koos ellujäämiskoolitajaga tänaõhtuses osooni saates Eesti televisioonis kell 20 30.