29. jaanuaril sai Eesti ilmselt tuntuim loodusemees Fred Jüssi 85 aastaseks. Soovime talle palju õnne ja tugevat tervist. Fred on andnud Eesti rahvale väga palju, milline on ta ka vanaisana ja kuidas ta mõjutanud oma järeltulevaid põlvi. Sellest rääkisin Fred Jüssi lapselapse Mariel Jüssiga, kellega kõndisime soomaal riisa rabas. Millised kokkupuuted sinul oma vanaisaga on olnud? Ma olen tegelikult 12 aastat, kui ma koolis käisin, iga päev peaaegu sõime koos lõunat ma peatusin nädalas ikka pooled päevad vanaisa juures. Ma olengi kõige rohkem ilmselt temaga köögilaua taga juttu rääkinud või juttelnud ja mina olen nõus, on kuulanud ja küsimusi saanud esitada nii palju kui süda lustib. Mis jutud need olid siis, mis teemalised? Ikkagi kõigest ma need elust ja tihti on olnud niimoodi? Kaob korraks ära ja tuleb raamatuga või, või mingisuguse asjaga oma tagatoast. Ja sealsed Ace ongi elust ja ta lihtsalt lugenud ette mingeid lõik, küsi mis parasjagu meie vestlusteemadega kokku läinud hästi, et siukseid. Pigem on jah olnud filosoofilised mõtisklused ka. Ja ta on tahtnud nii-öelda edasi anda järgmisele põlvele üle järgmisele oma teadmisi. Ja aga tihti arvatakse, et noh, et et Kreet on su vanaisa, et siis sa tead kõiki taimi ja linde, aga pigem on see ikkagi olnud nagu inimeseks olemisest ja, ja elus, elu keerdkäikudega kuidagi hakkamasaamisest, sihukeseks inimeseks, kasvamisest. Kas sa vanaisaga oled ka mõnel rännakul käinud looduses? Ja mul on vedanud selles mõttes, et meie perel, kellel ei ole olnud mingit suvituskohta, aga me oleme Hiiumaa laidude Saarne ja olnud meie nagu sihuke Sihuke puhkusepaik või et me oleme palju aega veetnud, saa näkil, aga köige elavamalt mul millegipärast meeles, kui me käisime, mina ja Mosker tema onnis kõrvemaal ja me läksime sinna rongiga, mina, tema ja siis mu vend, ma arvan, et me olime kuskil kuue- aastased seitsme ikka mitmepäevane rännak. Ja me kõndisime mööda neid kruusateid, lihtsalt olime seal onnis. Jõest vett ja tegime lõkke peal süüa, et siukseid mingeid. Et selliseid rännakuid on olnud mõned, mis, mis ma eredamalt mäletan. Hiiumaa on sinu vanaisa jaoks üks meelispaik olnud, mida ta sinu jaoks tähendab? See on ikkagi need Hiiumaa maastikud, Hiiumaa on, on ka minu jaoks üks põhiline nagu meelispaik. Kuigi me oleme koos, võib-olla seal ei ole nii palju käinud, aga kõik need kontaktid ja need, need kohad on ikkagi samad, kus me käime. Minu jaoks on muidugi Ristna ja, ja Hiiumaa laiud need kaks kohta, et ülejäänud Hiiumaa nagu on ka, no mitte nii olulised Aga kas sa käid ka nagu neid samu radu pidi nagu tema kogu aeg armastas käia jälle sedasama ühte ühte teekonda seal või. Jah, kummalisel kombel Kell, et laidudel ongi just see, et ainult ilm mõnikord paneb su marsruudi teistpidi käima, aga üldiselt ikkagi täpselt nagu samad, samad kohad aastakümneid juba nagu ta ütles, et käin samu radu mööda, siis näed muutust ja siis näed midagi uut. Ja nii on ka see laidude maastik muutub nii palju, et mida isegi mina oma eluajal olen näinud, et kui seal on lambad või kuidas kuidas inimene seal toimetab, muudab hästi palju, näiteks. Sina nagu väga paljud Fredi lapsed ja lapselapsed on kuidagi looduse juurde sattunud. Kuidas siia sattusid? Alguses puiklesin vastu ikkagi ka, et ega me kohe ei jõudnud loodusteemade juurde, ma läksin Taani õppima multimeediat ja siis peale ringiga Eestisse tagasi jõudes sain aru, et siin on nii palju, mida mujal enam ei ole. See meil on need väärtused, on olemas midagi mis, mis mujal on hävinud ja siis ma läksin õppima maast geoökoloogia ja maa loodusteadusi. Ja tegelikult minu perekonnas on ju minu isa on tohutu, meil on alati viinud meid matkama ja siis kuidagi matkamise või looduses olemine käis sinna juurde nagu lahutamatu osa. Kas mingid mõjutused on ka vanaisa poolt selles suhtes? No ma arvan ikka kogu see vanaisa kõige juur nii-öelda, et tema on oma lapsi ja meid nagu. Me oleme lihtsalt nii palju aega oma elus olnud väljas õues juba umbes imikust saadik, et siis ei jää midagi muud üle, kui lõpuks. Nii väga vaja lihtsalt õues olla. Minut temal metsas, minul võib-olla rohkem merel kui metsas. Me oleme praegu soomaal ja sa tegelikult ju elad ka siin, et miks sa tulid siia elama. Soomaa on esiteks, see on vist minu jaoks ikkagi, nagu ma tulin elama rahvusparki kus on Eesti nagu põlislooduse kants veel siin ma tulin, sellepärast et ma tunnen, et mina olen ka siin kaitstud selle rahvuspargi elanikuna tähendab seda, et minu kõrvale ei saa tulla kaevandus või et ma olen nagu mingitest välistest mõjudest natukene nagu kaitstud sellega. Tegelikult tulin ikkagi vee pärast soomaale, et suurvesi mu siia tõi. Ja, ja see tegelikult teeme veematku, et siin on see elamine ja töö on nagu koos. Su vanaisa on öelnud, et tema religiooniks on mets. Mis see sinu religioon siis on? Et ma arvan, et mul on pigem meri ikkagi tõmbab mind rohkem kui, kui mets. Mets on nagu loomulik keskkond, et ilma metsata ei saa. Aga kui mul on vaja minna yksi olema, siis ma ikkagi lähen, lähen mere äärde, aga loodus igal juhul. Loodus igal juhul. Jah, siin ka raba tegelikult, et Soomaa on suured soo, suured sooalad mille rüpes on väga mõnus elada. Kas sa tunned, et see on õige koht sinu jaoks, kus olla elada? Ja hetkel kindlasti ma ei välista, et kunagi kuskil mujal elan, aga aga siin on Eestis ma olen ikkagi oma valiku teinud ja siia tulnud. Mõnes mõttes on see ikkagi nagu, nagu saare peal elamine, et siia ei pääse ligi, siin ei ole levi. Et noh, mõnes mõttes on keeruline ka, aga, aga see teebki kuidagi annab mingi mingi võlu sellele juurde. Mida sinu arvates sinu vanaisa on eesti rahvale andnud? Sest on mõtestanud lahti loodust inimesele niivõrd hästi, et noh, ütlesin nii vajalik, et keegi oskaks tuua lähedale selle, mis on, mis on metsas, mis linnud teevad. Minu arust on selles väga suurepärane loodusharidus sellises mõttes on, ma ei tea kedagi teist, kes oskaks seda nii hästi eluga kuidagi siduda ka veel. Et on hea tõlgendaja, hea vahend, vahend aga samas ta on ikkagi viimasel ajal ka palju muretsenud selle olukorra pärast, eksju. Jah, eks me kõik oleme nagu mures, et et enne teejuht mõnes mõttes ka, et ega mul on tunne, et kui tema midagi ütleb, siis kuulatakse rohkem. Kas lapselapsed ka tunnevad sellist vastutust, et kui vanaisa on olnud selline teejuht ja mõtestaja, et teie olete ka ju ikkagi ussid, et peaksite ka seda edasi kandma? Ma arvan, et eks kõigil ole oma nagu rada, aga ilmselt see jääb, jääb nagu isenesest külge. Me oleme ikkagi kasvanud nende väärtustega ja ja sa pead oma südame järgi ikkagi elama, et seda on. Ja ma arvan, et selles mõttes meil on, jah, me vastutame oma Jüssi nime eest. Et me ei saa teha mingeid asju, mis hingele ei sobi. Nii rääkis Fret Jüssi lapselaps Mariel Jüssi. Vaadake ka täna õhtust osooni saadet Eesti televisioonist kell 20 36, lisaks lastelaste mõtisklustele näitame Fred Jüssi mõtterännakuid läbi aastakümnete.