Vikerraadio. Ökoskoop tere, head kuulajad, alga ökoskoop ja täna räägime me õige mitmetel erinevatel teemadel. Avakülaliseks on meel teadlane loomaökoloog. Marko Mägi tuleb linnas elavatest loomadest ja lindudest ning sellest, miks nad linna tulevad ja kuidas see nende käitumist mõjutab. Tal on ning kui suured on erinevused maa- ja linnaloomade vahel ning ka nende järglastele. Voolusõltuvus on tänapäevase maailma üks põhihädasid. Kristo Elias käis mittetulundusühingu Est Lander ellujäämiskoolid Roomas ja poissi ka metsas, kus ellus jää. Nippide kõrval räägiti ka kriisiolukordade ees ise hakkamasaamisest ning looduseabist. Kristel Vilbaste. Aga kõneleb esimestest kevadmärkidest veebruari kolmandal nädalal ja Riho Kinks tutvustab Eesti looduse veebruari numbrid, mis täna peaks jõudma postkastidesse või siis kioskites tegelase kodusel ei käi. Niisugused on teemad. Minu nimi on Krista taim ja head kuulamist toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Ja tänaseks Kaškovi teemaks on linn ja loomad. Kui inimesi venitab linna parem elu justkui paremat palgad ja rohkem liigikaaslasi, siis mis võib-olla see, mis loomi linna meelitada läheb ja, ja mis nendega teeb. Ning mul on hea meel Tartu stuudio Soone teadlane loomaökoloog Marko Mägi, tere. Tere hommikust. Ma alustaks võib-olla sellest, et kui kaua on uuritud loomade sellist ökoloogiat või linna liikumist ja nende käitumist ja millest see alguse sai, miks seda hakati uurima? Kus täpne alguspunkt nüüd on, seda on küll väga raske öelda, aga kui siukse kiire tagasivaade ajalukku teeme, siis tõenäoliselt on linna loomastiku uurimise alged sealmaal, kus inimesed ja loomad üheskoos siis ühte asulasse kokku kolisid ja reeglina on siis üpris suure tõenäosusega said need sellistest negatiivsetest dessuhetest need probleemid alguse, et reeglina, kui inimesed kuskile kokku kogunevad ja endale varusid korjavad, siis loomulikult tahavad ka loomad neist osa saada ja ja üpris tõenäoliselt siis kas siis rotid või väiksed värvulised, kes tahtis inimeste vilja ära süüa, kogunesid ka linnadesse. Ja, ja sealt need vastastikused suhted alguse said. Meil Euroopas või no üldse maailmas vanimad linnad, mille kohta infot teame, on siin 11000 aastat tagasi, Jeeriko ja Damaskus umbes 10000 aastat tagasi. Aga need esimesed märgid sellest, et nüüd näiteks võtame konkreetsed linnud, et kuidas lindudel on linnas hakanud elu minema, siis selles osas meil väga häid andmeid vanu andmeid ei olegi. Esimesed sellised usaldusväärsed kirjeldused sellest, kuidas kuldnokad näiteks linnudes linnadesse tulevad ja inimestele probleeme seal tekitavad pärinevad alles 16.-st sajandist. Et me võime öelda, et võrreldes üldise inimkonna ja looduse ajalooga on see linnaökoloogia, mis puudutab just loomade elu linnas veel suhteliselt lapsekingades, aga viimastel aastakümnetel üha teravamalt tähelepanu alla tulnud, sest et teadupärast tänapäeval suur osa meil planeedi maa elanikkonnast on liin linnadesse koondunud ja, ja kõik, mis linnades toimub, pakub meile eriliselt huvi. Ja, ja loomulikult tahavad ka loomad linnadesse tulla ja see, miks nad linnadesse tulevad, on väga lihtne põhjus. Linnadesse on lihtsalt koondunud meeletult see suur hulk ressursse. Loomade puhul me räägime siis reeglina kas siis toidust, mis on linnas suhteliselt kergesti kättesaadav, aga mitte väheoluline ei ole ka see, et linnades on lihtsalt soojem. Siin on veidikene turvalisem kui looduskeskkonnas ja kõik see kokku moodustab sellise mõnusa äraolemise nii nii loomadele kui ka inimestele ja, ja see on niisugune väga üldiselt öeldes põhjus, miks loomad linna tulevad. Kas on kooritud või uuritakse praegu, et mis nendest edasi saab, no inimesed, kes maalt on kunagi linna tulnud Nende käitumises üht-teist muutub, ma ei ole küll teadlane, aga, aga ka seda on uuritud, et midagi nagu hakkab teistmoodi toimima. Ja kas sama asi toimub ka loomadel? Noh, rottide puhul võib olla seda raske öelda, sest need on juba kaua iidsetest aegadest inimestega koos elanud, et nad ongi muutunud juba nagu osaks linna linnapildist või vähemalt kuskil maa-alustes hoovustest. Aga need loomad, kes on hiljem tulnud, võtame rebased või või siis tõesti linnud, kes enne ei tulnud linn, aga nüüd arvad, et oleks väga heaks nende järglasi juba uuritud, et toimub mingi muutus? On uuritud ikka jaam evolutsiooni ökoloogidele on linn just selles mõttes väga tänuväärne uurimiskeskkond. Muutused toimuvad siin hästi kiiresti. Kui me tahame leida mingisuguseid kas käitumises või loomade füsioloogias toimuvaid evolutsioonilise muutusi no reeglina teadlane tahab neid uurida ikkagi looduskeskkonnas, siis no piltlikult öeldes võib öelda, et üks inimene võib terve oma elu looduses loomi uurides ära kulutada ja ta ei pruugigi mingisugust muutust märgata, sest et mõnikord on looduses toimuvad protsessid hästi aeglased. Samas linnas võivad protsessid kulgeda hästi kiiresti. Just seetõttu, et inimene on muutnud väga oluliselt ja väga kiiresti keskkonda ja need loomad, kes siis linnakeskkonnas tahavad ellu jääda, Nemad peavad nende muutustega kohanema. Ja tõepoolest me võime näha neid kiireid muutuseid ka linnaloomadel. Me võime näha eelkõige, mis meile igapäevaselt silma jääb linnas kindlasti on linnalinnud, et ilmselt on iga raadiokuulaja kogenud, et linnas olevad linnud on veidikene või siis väga palju julgemad kui nende maapiirkonnas elavad liigikaaslased. Nad ei pelga inimest, nad võivad isegi mõnikord käe pealt toitu võtma tulla inimesel. Me võime märgata ka nende tervises toimuvaid muutuseid. Füsioloogiliste näid taies, kui uuritakse loomade vere parameetreid, siis tihtipeale avastatakse erinevusi linna- ja maalindude vahel. Näiteks kui me võime arvata, et linnas on elu väga stressirohke ja pingeline ja tõenäoliselt on ka siin kõik füsioloogilised parameetrid, mille järgi stressi hinnatakse nendel loomadel linnas kõrgemad, siis viimase aja uuringud näitavad, et see ei pruugi sugugi niimoodi olla. Pigem risti vastupidi. Linnas olevad loomad on, on oma linnakeskkonnaga väga hästi kohanenud ja nad ei ole siin sugugi nii stressis kui nende maapiirkondades elavad liigikaaslased. See näitab omamoodi sellist toredat kohastumist linnaelule, et kuna siin on hästi palju ressursse käe-jala juures, siis ei ole ka mõtet väga piltlikult öeldes närvitseda, et ei ole mõtet muretseda, sellepärast et kus on järgmine toidupala, tõenäoliselt on see kohe järgmise prügikasti juures või kellelegi hea linnakodaniku juures käes ootamas maapiirkonnas seda kunagi ette ei tea, kus see järgmine toidupala võib-olla. Ja seetõttu võivad ka lindude füsioloogilised seisundid väga erinevad olla ja mitte ainult lindudel, ka teistel loomadel. Kas see tähendab ka seda, et nende hulgas võib olla rohkem ülekaalulisi natukene selliseid noh, rasvunud linde, kui ma mõtlen just prügikasti peale ja selle peale, et toit on kättesaadav tõenäoliselt mitte just nagu selline toit, mida metsast leiaks ja pole nagu vaja ka nii palju ringi käia, et seda kätte saada, et seda energiat kulutada. Ja kui nüüd vaadata seda toidu kvaliteeti, mida linnas sisse endale süüakse, siis reeglina uuringud näitavad, et linnas on küll toit pidevalt olemas, et loomad ei pea selle kättesaamiseks väga palju vaeva nägema, aga tihtipeale see toit on halva kvaliteediga. Kas nüüd loomad sellest rasva lähevad otseselt jah, lähevad, linnud lähevad küll talvel rasva, need rasvatihased näiteks, kes meil linnades on talvel, nemad koguvad siin päris kõvasti ka kenasti rasva ja nad on. Kui me vaatame näiteks pelgalt kehakaalu, siis nad on oluliselt raskemad, kui maapiirkondades elavad liigikaaslased talvel. Aga see, et nad on raskemad ja siis eeldatavalt paremas toitumuses, ei tähenda sugugi, et neil elu oleks parem, sest et piltlikult öeldes on tegu rämpstoiduga ja me teame kõik, mis juhtub organismiga, kui see saab päev läbi ainult saia ja friikartulite ketšupit näiteks. Et see tulemus ei ole linnule väga hea ja uuringud näitavad ka, et need linnud, kes linnas talve veedavad ja on siin selle rämpstoidu peale, siis neil ei pruugi kevadel pesitsemine sugugi nii edukas olla. Sest et nende organismist on puudu teatud ained, kas siis vitamiinid või, või mineraalid, mida nad selle linnas oleva rämpstoiduga ei saa. Aga seevastu need liigikaaslased, kes veedavad talvel metsas, neil on seal võib-olla vähem toitu, virelevad, aga seest kevadel, kui loodus lööb lokku hakkama, siis on neil vähemasti ja kõik need vitamiinid ja muud toitained olemas ja nende sigimisedukus on seetõttu veidike paremaks. Nii et ei ole nii, et linnas hea elu peal on neil palju järglasi, sest vaenlasi pole süüa, on. Tegelikult just risti vastupidi uuringud näitavad, et linnas reeglina organismid kipuvad elama aeglasemat elu. Kui inimeste kohta öeldakse, et linnaelu on hästi kiire, siin on hästi palju sigimist, sagimist ja sama on ka, võib-olla arvatud loomade kohta siis tegelikult uuringud näitavad risti vastupidist. Mille põhjal me võiksime öelda, et linnaelu on märksa rahulikum ja aeglasem kui looduses toimub ja seda just seetõttu. Linnakeskkond on linaloomadele märksa ette ennustatava, nad ei pea siin pingutama, niipalju kui metsas elav liigikaaslased ja seetõttu näiteks nad ei investeeri oma järglastest, niipalju kui metsas elavad liigikaaslased linnas sigitakse aeglasemalt. See tähendab, et ühes järglaskonnas kasvatatakse üles vähem poegi. Aga need pojad siis on võib-olla natukene Parema kvaliteediga, samas kui maapiirkondades elavad liigikaaslased. Nad peavad investeerima hästi palju ühte sigimiskorda üles kasvatama ühe sigimiskorraga võimalikult palju järglasi. Nende tõenäosus näha järgmist kevadet järgmist sigimishooaega on väga väike, sest et looduses on teadupärast kiskjad haigused, kõik on olemas ja, ja toit ei ole nii ette ennustatav kui linnakeskkonnas ja seetõttu tasub investeerida ühte kiiresti kiiresti sigimisse, kui, et investeerida vähem ja siis loota, et ma elan. Aga kui palju linnaloomad linnud investeerivad kavalusse, kas nad ka siin linnas elades muutuvad kuidagi nutikamaks targemaks, muide, loevad rohkem ühtajate, kuidas sellelgi? Vot ei tea, kuidas meil ajalehtede lugemisega on varesed ja kõik tihased, kes käivate prügikastidest toitu otsimas, nemad võiks ju midagi lugeda küll, aga aga vaevalt nad seda teevad. Kuid nii võib, nii palju, võib küll öelda, et need liigid, kes linna tulevad ja siin edukalt kohanevad neil on omane niisugune keskmisest kõrgem intelligentsi tase. Et kui ma jällegi räägin siin lindudest, siis noh, kõik teavad. Varesed on suhteliselt nutikad ja, ja tihased suhteliselt nutikad. Ja neid linde Me võimega näha väga-väga palju linnades. Samuti näiteks kajakad hästi arvukalt linnades esindatud. Aga neil kõikidele on omane see kõigi, kõik ei ole väga nutikad, aga mõned on seest väga laia ökoloogilise amplituudiga, see tähendab seda, et nad suudavad hakkama saada väga erinevates tingimustes, neil ei ole väga oluline, kui palju toitu parasjagu käepärast on ja kust seda saab, et nad suudavad lahendada neid probleeme jooksvalt. Kas siis leiutada täiesti uusi toitumisviise, varastada liigikaaslaselt näiteks toitu, kui vaja, jälgida inimeste käit kudumist ja võtta ka inimestelt otse peopesalt toit ära. Kohvikulauad suvel näiteks on selline väga super toitumiskoht igasugustele loomadele eelkõige siis muidugi lindudele mis on nende jaoks nagu avatud rootsi laud, kust julgemad linnud võivad kogu aeg toitumas käia. Aga külge, kuidas on loode põhimõeldud, kas siis põhiliigid on õige öelda, aga need, kes on kogu aeg olnud linnas, ütleme, varblased või või sellised ikkagi jah, varblased tuleb mul ainukesena pähe tuvid ka natukene ja siis need liigid, kes tulevad uutena peale et kas nad tõrjuvad natukene ka nagu teisi eemale näiteks linnavarblasi ei tea. Või saab siin piiri tõmmata üldse vahele, et hilisemad tulijad ja siis need, kes on nagu juba sellised vanad, linnalinnud. Saab ikka, seetõttu saab just vahe teha, et linnastumine on selline järk-järguline protsess ja esimestena tulevad asulatesse liigid, kes kes tolereerivad, esiteks inimese lähedust ja nad on nii-öelda generalistid, nad tõesti saavad hakkama väga erinevates tingimustes. Kui me räägime siin Varblastest ja varestest, siis nemad on just ühed head näited selles osas, et nende nõudmised ei ole väga suured, neil piisab sellest, kui on olemas kuskil mõni puu, kuhu pesa otsa teha, Louisis Varblaste puhul mõni katusealune või põõsas kuuendal pesa sisse teha ja küll selle toidu juba leiab sealt lähedusest teised liigid juba, kes on kes ei ole linnaeluga niivõrd kohanenud, siis nendel on muidugi linna tulek raskem. Aga nende õnneks tänapäeval hinnad ei ole sellised kivikõrbed nagu reeglina kesklinnapiirkonnad. Kesklinnapiirkonnad on tavaliselt tõesti sellised, kus noh, kui me räägime, maailma mastaabis on kõrghoonetega piirkonnad, kus praktiliselt rohelust ei olegi. Vaat sellistes tingimustes on väga paljudel liikidel raske hakkama saada, seal ongi ainult tuvid, varesed, kajakad ja teised seal väga ei ringi ei lenda. Aga kui nüüd minna samm-sammult äärelinna poole siis juba siuksed linna servaalad, kus on eramajad rohkem, seal on rohelust, siis sellised piirkonnad pakuvad juba väga paljudele loomadele elupaiku. Võib isegi öelda tänapäeva linnastuvas maailmas. Need äärelinnapiirkonnad on juba mõndades linnades märksa liigi roht kõrgemad kui näiteks loodusmaastikupiirkonnad. On sellega ka omad ohud seotud, et kui sedasi nad tulevad linna ära maalt on sellega või just vastupidi inimene on võtnud nendelt ma ära, siis neil on, kuhu minna tagasi. Ohud on ikka olemas, sest et eelkõige liikide puhul, kes on vähearvukad näiteks ja kui toimub hästi kiire linnastumine ja linnastumine, reeglina tähendab ka seda, et paljudelt liikidelt võetakse elupaiku, koera ka siis ehitatakse kuskile põllu peale maju või mõnel pool maailmas lihtsalt võetakse metsa maha selle ase, selleks, et linn saaks laieneda. Siis kahtlemata sellised vähearvukad liigid on ohustatud ja eriti liigid, kes ei ole kohune, kohanemisvõimelised, kes on keskendunud väga kitsalt teatud ökoloogilised nišile. Neil ongi võib-olla ainult paar-kolm toiduobjekti, kellest nad kõhu täis saavad ja neil on väga kõrged nõudmised ka elupaigale. Võib-olla vajavad nad teatud puid enda läheduses, kelle peal siis toitu otsida. Ja need liigid, kellel on sellised kitsad ökoloogilised nõudmised, nemad on kindlasti ohus. Aga need liigid, kes suudavad siis linna tulla, siis loomulikult linnas on teatud ohud, et eelkõige me räägime linnades saastest. On teada, et siin on autosid palju ja, ja seetõttu võib õhukvaliteet olla halvem. Aga saastest me ei saa rääkida ainult sellisest keemilisest saates aastast, sest tänapäeval on üha rohkem tähelepanu hakatud pöörama ka mürasaastele ja valgusreostusele, mis linnades on olemas ja see, need kõik mõjutavad väga oluliselt linnadesse elama tulnud organisme. Aga haigused, viirused, ka kunagi rotte kardeti sellepärast, et nad vedasid endaga kirpe, kes olid nakatunud. Ja kahtlemata haiguste levik on on linnades kiirem juhul kui see haigus peaks linna jõudma, sest kuna populatsiooni tihedus reeglina linnades suurem nii inimestel kui ka kui ka loomadel sageli, siis see haiguste levik on kiirem ja võib ohtu tekitada. Aga aga eksis Need organismid, kes ei suuda selle linnas levivate haigustega kohaneda, eks. Reaalsus tuleb vastu, et need lihtsalt surevad ära ja süüakse siis mõndade kiskjate poolt ära ja need, kes suudavad nende haigustega hakkama saada ja siis nemad loovad omakorda järglasi ja nii seda linnaloomade populatsiooni natukene aeg-ajalt kogu aeg evolutsioonilises mõttes tugevamaks muudetakse. Marko Mägi, öelge palun selliseid asju, kuidas te praegu uurite linna loomi ja kas on ka seotud mingeid hüpoteese, mida tõestada või mida teada saada tahetakse. Et ma ise olen hetkel seotud paari uurimisprojektiga rahvusvahelisega, mille raames ma hindan seda, milline linna linnustikku linnastumise gradiendil, see, mis ma ennem ütlesin, et linn ei ole igal pool ühesugune et on, on kesklinnapiirkonnad, joon, äärelinnapiirkonnad, mis on rohelisemad siis praegu minu üks töö ongi selles vallas, et vaadata, et millised on need linnategurid, mis siis mõjutavad seda linnustiku kujunemist. Millist rolli mängib haljastus sealjuures kuidas mõjutab seda inimeste asustustihedus, milline see hoonestus seal on? Võib-olla temperatuuri erinevused veel linnades, linna lõikes, maapiirkonna ja linna vahel, kuidas need mõjutavad seda? Aga kõige huvitavam teooria praegu, mis linna- ja maalindude võrdluses või loomade võrdluses üldse on, on see, millest me ennem mõtlesin, mida me nimetame elutempo sündroomiks, mida me siin Tartu Ülikooli sisega uurime. Mis siis lühidalt öeldes on, ongi see, et uurime, et miks linnas elavad loomad, rahulikumat ja aeglasemat elu, kui maapiirkonnas elavad liigikaaslased. Iseenesest see on huvitav, sest mulle tundub, et inimeste puhul on asi nagu vastupidist. Ja seen arvatakse küll just see, mis ma ennem ütlesin, et linnas on kiire elu, sigin-sagin on hästi aktiivne, aga tegelikult, kui me vaatame inimeste sigimist, siis inimeste sigimine on täpselt samamoodi. Hoopis rohkem järglasi annavad need inimesed, kes elavad maapiirkonnas ja linnas. Siis ütleme, urbaniseerunud ühiskondades sündivus langeb pidevalt, aga need inimesed, kes siis on maapiirkondades, neil tavaliselt on rohkem järglased, nii et analoogiad on nii loomadel kui inimestel täpselt samasugused. Aga külge, kuidas inimestena suhtuda linna lindudesse, loomadesse, kuidas nendega käituda või kuidas oleks mõistlik. Kui rotti näen, siis karjun ja aga kuidas, nagu part või jänes tuleks linnas osta, et siis oleks nagu muidugi teised teisel tulla. Eks see tahab natukene harjumist saada, et on kindlasti loomad, kellega me ei ole linnas väga harjunud veel näiteks siuksed keskmises mõõdus kiskjad, kui ka rebane linna vahel vastu jalutab, siis keskmisel linna inimesel võib olla võib see päris ehmatav olla. Või jänes jookseb vastu kuskile. Aga, aga need linnud on linnud ja loomad on üha tavapära varasemaks saanud meie linnamaastikus ja, ja ma arvan, et paarikümne aasta pärast keegi ei kergita enam kulmu, kui mõni rebane kuskil kesklinnas vastu jalutab. Võib-olla tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas on see ainult tervitatav, kui loomad tulevad linna, sest et siis on, võib-olla inimestel säilib see viimane kontakt ka päris loodusega veel? Muidugi parem oleks, kui nad võib-olla käiks neid loomi ikkagi päris looduses vaatamas ja päris loodust ära ei unustaks, aga aga paratamatult linn, linnud ja loomad trügivad väga linna ja mina ütleksin niimoodi, et kui te näete mõnda looma või harjumuspäratut lindu linnas, siis lihtsalt tundke sellest rõõmu. Nautige seda hetke. Tõenäoliselt see loom ei lase ennast väga kaua vaadata ja läheb oma asju ajama kiiresti edasi, aga aga näiteks nüüd haletsema hakata seda looma kinni püüda, koju viia ei ole. Ei ole väga hea mõte, sest loomaloom on ikkagi loom ja ta võib käituda arvama ettearvamatult, kuigi linnas võib-olla natukene inimesega harjunud, siis otse füüsilise kontakti puhul. Ma olen üsna kindel, et vähemasti imetajad näitavad esmalt inimesele hambaid ja võivad seega probleeme tekitada, et kui lind võib-olla nokib korra, siis väga palju haiget ei tee. Aga, aga suurtemate loomade puhul siiski tasuks sellest hoiduda. Aga ei ole paanikaks põhjust. Pigem võtta seda asja rahulikult ja, ja nautida seda. No nüüd küll hakkab see põhisöötmise aeg läbi saama, lindude puhul ma mõtlen aga, aga üldse selline loomade toitmine ka ütleme äärelinnas. Kui näed, kuskil rebane käib ikka on neid lugusid vahele, et antakse süüa ja just selle mõttega, et siis on tore teda näha, siis ta tuleb natukene lähemale. Et kuidas sellesse suhtuda, et kas noh või mis ohud sellega on, kui ma nüüd hakkan sedasi toitu igale poole jätma, et loomi aeda meelitada? Oht on see, et sellised kohad tõmbavad ligi hästi palju loomi ja linde ja see, mis meil enne jutuks oli, haiguste levik, siis väga paljud haigused, haiguskolded ongi sellised lokaalsed ja saavad tihtipeale alguse siis ühte kohta koondunud ressursist, ehk siis sellest toidust toiduplatsist, kus neid toidetakse, loomad tulevad kokku, seal on haiguste levik tõenäolisem. Ka mina olen lindude toitmise seisukohal näiteks see on nüüd puhtalt minu isiklik seisukoht siis linnades ja suuremates asulates. Mina otseselt ei näe põhjust, miks peaks linde toitma. Et linn on niikuinii külluse maa loomadele ja nad saavad tõenäoliselt siit nii või naa selle toidu kättelinnad on soojemad nii kui nii kui maapiirkonnad ja siin ei kulu loomadel nii palju energiat. Samas on lindudele lisatoidu pakkumine suurepärane võimalus inimestele tutvustada loodust linnas ja, ja looduse looduskaitseliste või siis loodushariduslike sõnumite levitamisel. Väga tänuväärne tegevus. Aga selle juurde peaks siis kindlasti käima ka see, et milliseid negatiivseid aspekte see võib endaga kaasa tuua. Just see haiguste levik võib-olla halvem sigimisedukus kevadel, kui ei anta õiget toitu lindudele ja, ja võib-olla ka üle rahvastatuses tingitud pesitsuskohtade probleemid mõndadel tingimustel. Nii et aga samas ma ütlen, et see on lihtsalt väga emotsioon, positiivseid emotsioone pakkuda kuv tegevus inimestele ja öelda nüüd, et jumala eest, ärge toitke, see on halb ja, ja täiesti keelatud lubamatu tegevus, siis minul ei ole südant seda öelda, sest et positiivseid emotsioone. Me vajame iga päev. Viimane küsimus, mille, mida ma olen hoidnud ja Oinus sedasi tükk aega puudutab, see, et tahaks nimelt sellist asja teada, et kuna rotid on kogu aeg olnud inimeste koos, nende kohta räägitakse erinevaid lugusid, neid peetakse arukateks ja nii edasi. Et kui laev hakkab põhja minema, siis rotid kõigepealt lasevad jalga, kas on teada lugusid, et mõni linn, kus on nagu asjad kehvasti, rotid hakkavad linnast teise linna minema, maal on, ma ei tea, ajaloost kuskil? Mul mul mul otse ette ei tule, küll selliseid lugu, anekdootlike lugusid, et jah, jutud käivad, et rotid põgenevad, aga pigem ma võiksin öelda, et rotid on ka suuremad härrased kohanejad ja kohanevad kõikide kõikvõimalike tõrjumis meetoditega ja maailma metropolides on teada isegi roti geneetilised liinid, siis keda üritatud mürkidega tappa, aga neil on toimunud geenides teatud muudatused, mis lubavad neil rahulikult ka rotimürke krõbistada, nii et neil ei teki sellest mingeid probleeme. Nii et suurepäraselt kohane ja eelkõige sellepärast, et nad sigivad kiiresti ja see tähendab, et loodusel on, mille vahel valida. Ellu jäävad need, kes suudavad mürkidega toime tulla. Appike igal juhul väga põnev, aitäh teile, Marko Mägi ja. Oh, nüüd on tükk aega, mille üle mõelda, nii looma- kui linnukoha pealt, ega inimeste ja linna me jätkame siit kohe muusikaga. Ja Marju Kolk golf laulab meile laulu ning seejärel viib Kristo Elias meid metsa ellujäämiskoolidega koos käis ta ise seal ning saame siis teada, mismoodi ellu jääda. Kui on üks päev selline lugu, et tuleks linnast metsa minna, satute sinna, vot mida siis vaja on ja millest kõige rohkem puudust tunneb? Kuhu ta oma on? Siil ja miilitsariidevabrik tuvalmistest jäi. Kudre väeti mõõnii kõrred, undride mehi. Mul ka Narva sõjamuuseumis. Ma Lääts eile Aadu löövagu. Ja vannun, vas säru, haudusin käeluu. Ei lahuta eestimaalane, Puccini. Mall, ja see oli ammist, et näed midagi muud. Ksugi palus jäääär Palotas sees. Palju maailma la. Nii mõõtsin. Puuril on üldisel. Mikud oma Nurniga otsi. Viide hui väljaiis kaitset viimäkkima. Oleriini kuule, ütle see, kelle, Ei ole, ma ei ole nii ta, nii, ta, sa, ma ei tea, et nii ta, nii ta sa olema. Nii laulis siis mari kalkun ja kui nüüd hetkeks mõelda, et mis saab siis, kui ühel päeval ei ole moosi ja ei ole, millega teed keeta näiteks elektrit. Olete sattunud metsa, kuidas seal hakkama saada ja mis on need asjad, mida siis tasuks teada nii looduse kui iseenda kohta. Vaat Kristo Elias käis seda uurimas ja kohe kutsuta meid ja viib meid koos endaga ühele väikesele ellujäämismatkale. Kas olete kunagi mõelnud, mida teha, kui istute linnakorteris mõnusalt raadio ees, aga järsku kaob ära elekter ja küte, mis tagasi enam ei tulegi. Ilmum väljas, külm ja ahju teil ka pole? Ei ole võimalust minna ka maal elavate sugulaste juurde pakku. Kas hätta sattudes võiks loodusest abi olla? Mina käisin koos MTÜ Est Lander ellujäämis koolitaja Roomas Javoissiga talvises metsas, kus õppisime praktilisi ellujäämisnippe ning lõkke ääres isetehtud onni lävel rääkisime kodanikukaitsest. Seda, et keegi kusagil hätta sattuv, seda me ju tegelikult loeme ajalehest. Vaatame televiisorist iga jumala päev ja ongi inimese häda, et noh, alati on niisugune tunne, et noh, minuga ikka juhtub. Aga noh, need, kellega juhtub hetk varem täpselt samamoodi mõelnud. Fakt on see, et kellegagi juhtub ja siis, kui juba juhtub, siis sõltub sinust endast saab hakkama või ei saa. Üks on see selline ellujäämine ühe isiku puhul, aga teine on see suurem inimeste siin mugavuse sõltuvus sellest, mis meie ümber linnas on tekitatud, eks. Et see on ka nagu probleem, mida me ei näe. See on juba noh, see on, eks ole, tõepoolest tänapäeva maailma häda ja, ja toob tegelikult sellesama sellesama ühe inimese mõttemalli juurde. Mass mõtleb täpselt samamoodi, mass mõtleb ka, et ega meiega ju ei juhtu ja meil siin ometi ei juhtu. Et vahepeal mulle meeldib meie kaunist kodumaad võrreldusele päeviklaga tuntud raamatust, eks ole, kus inimesed tulevad välja oma keski arutatakse, keegi olla kuulnud, et kusagil olla midagi hirmsat toimumas. Vangutatakse, täidasid õhtul minnakse jälle oma jumaluse majja magama tõmmatakse uks kinni ja kõik on jälle hästi. Aga mis see oht ikkagi on selline väga potentsiaalne, et me oleme just selliseid voolu sõltuvuses ka ja siin külmal põhjamaal see on ka üks asi, mis, millest me võime ilma jääda ühel hetkel või no vot. Ja see on isegi vaata, et tõenäolisem kui mistahes sõda või noh, eks ole. Meid on õnnistatud sellise kohaugus, maa ei värise ja Suur Munamägi jäi purske tuhka välja, eks ole. Aga voolusõltuvus on üks maailma põhihädasid ja, ja üks selline asi, mis võib meile nüüd väga kurjasti mingi hetkel kätte maksta. Sest noh, tegelikult, kui me nüüd hakkame mõtlema noh, kõik kogu meie elu toimub tegelikult voolu najal, eks ole. Autod sõidavad küll bensiiniga ka muul ajal neile maalt bensiini sinna bensiinijaama üles ja ja bensiinipaaki valgust voolust noh, tegelikult kõik needsamad asjad, mis meil enne kõik needsamad põhivajadused, eks ole. Vesi, meie toit, meie soojus tuleb meil tegelikult voolust. Võtame vool ära. Ei ole meil soojus, radikas on küll. Võtame vool ära, ei ole meil vet, kraana kuivele pärast pump ei töötanud. Ja meil päris kindlasti ei ole toitu sellepärast et poed on kinni, transport ei sõida. Linnas meil midagi söödavat ei kasva ja ja ongi korraga üks üksainus element meie elus üksainus element, mida, millele tavainimene tegelikult igapäevalt isegi mitte tähelepanu ei pööra, palju me üldse mõtleme selle peale, et noh, et kuskohast vool tuleb ja, ja miks ta tuleb ja, ja noh, kui sa küsitava inimese käest noh, kuskohast vool tuleb, noh, keegi ei tea, eks ole. Ja kui me, kui me ei tea, kus kohast tuleb täpselt samamoodi ei teame kui lihtne on sellel voolul tegelikult ära minna ja mis siis saab, kui nüüd vool ära võtta, noh, seda me võime ainult ette kujutada, eks ole. Kas me peaksime kuidagi ennast ette valmistada ja kuidas me peaksime ennast ette valmistada, et. See toob meid sellise asja juurde nagu kodanikukaitse, eks kodanikukaitsest on räägitud. Kunagi nimetati seda tsiviilkaitseks. Sellest on rääkinud, et vahepeal ei räägitud üldse, aga aga tegelikult loomulikult peaks iga inimene peaks noh, me ju tegelikult kindlustama. Me kindlustame oma autot ja kindlustame oma elu ja me kindlustame oma laenumakseid ja noh, eks me kindlustame enam-vähem kõike. Aga see annab meile justkui justkui sellise tunde, et kui me maksame raha, kui me maksame õigesse kohta raha, siis on kõik hästi. Mitte midagi ei saa juhtuda. Kui ka midagi juhtub, siis keegi teine muretseb selle pärast. See ongi see, see tänapäeva inimese põhihäda on. Et me Meil on justkui tekkinud selline arusaam, et alati keegi kusagil muretseb, meie mured ära. Läheb meil noh, ma ei tea, maja põlema tuleb tuletõrje läheb ja jään haigeks, tuleb kiirabi ja, ja tuleb pätt, tuleb politsei ja klaarib asjad. Ühesõnaga kõigil on tunne, et noh, meie eest klaaritakse asjad ära tuleb sõda, tuleb sõda, siis noh, siis tuleb sõjavägi klaarib ära, et mina viskan jala üle põlve, sest mul on maksud makstud, eks ole. Aga mingil hetkel mingil hetkel võib tekkida olukord, kus, kus kus sellest kõigest ei piisa. Ja loomulikult kõikvõimalikud need asjad mida tegelikult 100 aastat tagasi inimesed teadsid suurepäraselt, Nad olid elementaarsed, oskad, Nad, teadsid kust, kust kust kohast söök tuleb käest, kust kohast jooksvad teadsid, mida siis teha, kui jook ei, tulekaev on kuiv, nad teadsid, mida siis teha, tänapäeva inimene enam ei tea, kui tänapäeva inimene keerab kraani lahti ja sealt vett ei tule, siis ta tahab kusagile helistada ja kaevata. Aga kui meil on nüüd olukord see, et mitte ühestki kraanist vett ei tule, siis ole kellelegi kaevata ka see, see paneb tänapäeva eriti linnainimesed, nüüd väga haavatavasse seis. Sest ega me tõepoolest ei tea, enamus inimesi ei tea, mida teha siis kui asjad, mis on nii elementaarne, et me isegi ei mõtle nende peale mingil hetkel ära võetakse. Ehk siis me peaksime tegelikult ka varuma selleks puhuks midagi, kui on hädaolukord. Just nimelt peaks tegelikult noh, jälle, kui me tuletame veel mõnekümne aasta tagust aega meelde, kus meil oligi kõike nappis, siis inimesed varusid, inimesed käisid seenel, tegid omale seened sisse ilmselt kusagilt kusagilt poest sai konserve ostetud mitte nii palju, kui õhtusöögiks tarvis läks, võinud võeti nii palju, et et jagub ka selleks ajaks, kui ei ole. Ja ja tegelikult tegelikult tõepoolest inimesed kõigepealt esimese asjana seesama inimesed peaksid aru saama seda, mida neil tegelikult vaja läheb, selleks, et elus püsida, selleks et normaalselt toimida ja toimetada. Ja täpselt need samad asjad, soojus, vesi ja toit. Soojustus noh, kas me saame varuda, kellel on puuküttepuid varuda kellel, kellel puukütet ei ole noh, jälle võimalusi tegelikult on kasvõi mina siis matkapoodi osta omale gaasipriimus. Gaasipriimus, noh, heakene küll, majandus on soojaks, ei küta. Aga väiksema toa kütab soojaks, on suur tuba, paned oma kuhjad laua peale tekiteedumale, keset tuba, väikese telgi, paned selle priimus sinna sisse, ta hoiab sooja, eks ole, midagigi, sa saad teha. Vett, me saame aru. V tegelikult veekulu inimese kohta päevas on, tuleb arvestada julgelt kolm liitrit ja see on minult ainult joogi söögivesi pesemisvett välja arvatud. Kui nüüd rehkendame, inimene võiks omal seitsme päeva tagavara hädapärast kodus hoida. Kolm korda 70 21 liitrit inimese kohta ja see on nüüd viie liitmisele liikmelise pere puhul peaks olema juba tubli 100 liitrit ja seda ainuüksi joogile. Aga noh, jälle neid varusid ei kipu olema. Varude kipub olema, sest inimene tegite selle peale mõtlema söögi puhul jälle, eks ole. Loomulikult ega me ei pea nagu, nagu siin nõuka ajal tassiti omal keldrid täis ja, ja varastati veel kusagilt kolhoosist juurde. Aga noh, tänapäeval tänada häda ongi see, et noh, kui me võtame keskmise majas, seal pole isegi mitte enam kelder tald meil isegi ei ole enam kohta, kuhu varuki. Aga aga jälle mitte, et ma nüüd tahaks mingisugust mustas toonis pilti, ma lihtsalt inimesed võiks vaikselt selle peale uuesti mõtlema hakata. Et midagi, midagi peaks nüüd tagavaraks olema ja see ei pea olema noh, mingid gurmeeroad, eks ole. Ja see ei ole mingisugune suurem investeering, eks ole. Noh võtame, ma ei tea, võtame kiirnuudleid. Viimati ma nägin kiilnult müüdi poes hinnaga 14 senti tükk. Varu endale nädalaks ajaks kiirnuudleid. Noh see ei ole mu suurem väljaminek, kestab aastaid. Kas see on tervislik toit? Noh, ega ei ole. Kas see on trendikas toit, noh, ega ei ole. Kas seal kaloreid jagusalt on seal soola, mida me tavalises vees ja ausalt seitse päeva kiirnuudlite peal ilma mingi mingi murda loomulikult, eks ole, ma ei ütle, et nad peavad olema ilmtingimata kiirnud. Aga see võiks olla kauem sellise toit, mis meil on kusagil olemas. Loomulikult mingi hetkelt aegub aega, et me viskame pilgu peale. Midagi hakkab aeguma, tarvitame ära, või, või noh, minu poolest kas või viskame minema, kui meil tõesti kiirnuudlifänn ise ei ole. Aga, aga see varu peaks olema Igalühel olemas. Kas looduse hea tundmine võiks ikkagi häda korral elu päästa? Noh, tegelikult kui meil ajaloole mõtlen, eks ole, kuhu mindi pakku siis kui tuli vaenlane, maale mindi metsa, eks ole, loomad aeti metsale. Noh, tänapäeval eks ole, et ma nüüd ei ütle, et me peaksime igaüks kuuse alla minema. Aga hea, kui on maal maal, vanaema, aga aga tegelikult tegelikult, kui me nüüd räägime tõsisest kriisist siis on mets tunduvalt turvalisem keskkond ja tunduvalt rikkalikum loomuliku toidukeskkond inimesele, kui seda linnakeskkond. Praktilisi nippe talvises metsas ellujäämiseks mõtte- ja tegevusharjutus, täna proovime koos ellujäämiskoolitaja ka tänaõhtuses osooni saates Eesti televisioonis kell 20 30. Armsaks saanud raad. Murdsid viis sügislilled teele kaasa. Närbunud õisi põues. Jälle. Hange veerev, lumelilled kimpu köida soolad sulle, et su naeratust näen taas, kelle hulka. Ka. Ja taevad. Väigeva. Taevad tööga. Nad lumemärjad, päevad on kevad. Kui ei teaks, et veebruar, siis arvaks küll, et võib-olla tõesti on juba kevad kätte jõudnud, aga õige pisut on veel aega. Samas märke kevade saabumisest on üksjagu ja õige varsti nendest räägibki meile Kristel Vilbaste, mida tema on looduses tähele pannud ja milliseid märke näinud. Läralloo. Käes on aeg, kus kõige osavamad ilmaennustajad ei julge ilma ennustada sest ennustatud soojast kevadpäevast võib hetkega saada hange, tekkis südatalv. Aga selle hange tagant piilub juba esimese kiivitaja silm kes eelmisel nädalal Hiiumaale jõudis. Ja maja kaitsvas ja soojas varjus torkavad lumepadja läbi pisikesed lumikellukeseninad. Üsna arglikud. Aga mida sa ikka teed, kui juba vihma ussidki vett täis mullapinnas su jalgu kõditavad ja üheskoos mullast välja pugema meelitavad? Tihase pesakasti ümber käib äge sebimine ja selle kandevõime kontrollimine. Kas ikka mahuvad siia neid 12 kena valget, roosa täpipärjaga munakas tihaseemandale ära või tasub kohe päevavalguslambikuppel oma pesapaigaks hõivata? Igatahes hõiskab üks laia musta kõhutriibuga tihase isand mu maja seina külge kinnitatud pesakasti kõrval ja teine juba vastu ööda tänavalaterna otsas. Küllap pakase poiste külmad näpud keeravad seda kontserti veel kuu aega, kord kõvemaks, kord vaiksemaks. Aga päris vaike seda enam ei saa. Tihaste sitsikleitidele ja Varblaste säutsudele löövad nüüd kaasa rohepiltide Kreidud ja hallrästas teraagistamised. Puukoristajad on siirdunud majadest kaugemale puude koristamisretkedele ja lasevad seal rõõmsalt oma kevadvilet. Ja kakud hõikavad need tõesti kõvasti ja mahedalt läbi talve. Aga palju harjumatult on toonud see aasta. Põldpüüd on tavatult suurtesse parvedesse kogunenud. Maamajapidamise vähesuse tõttu on neid heas söögipaigas koguni sajase parvele nähtud. Ja leevikesed istuvad suuremate parvedena söögimajade all ja ootavad tavatult vara põhja siirdumist. Urvalinde aga polevat pea üldse sinitihaseid, aga palju valgejänesed on aiajälgi täis teinud. Kasukas on neil endiselt valgemast valgem. Kuigi veebruarivihmad on vaoharjad juba välja sulatanud. Jänese proovivad lisaks jooksumängudele nüüd ka hambaid õunapuude peal. Ja kui kitsed käivad aias Kärneriks õunapuude oksad, rippusid pügavus, siis jänese hambatriip noore puutüvel hukka puu sootuks. Viimane aeg on viieaeda, kuuseoksad kaitseks aga rohkem kui jänese rahva hambad tegid puudele kahju, eelmise nädalamurdja lumi. Märg, paks täis lumi, jäätus mõne tunniga ning murdusid just okaspuude oksad. Aga ka igivana oti. Õunapuu vajutati veel sügavamale maadligi. Ehk vanake siiski ellu. Aga see murdja lumi, mis tavaliselt küll märtsis tuleb, tegi ka head. Need põnevad puuvormid, mis murdunud latvade ja okste järel tekivad annavad meile põneva kujuga püha puit tulevikuks. Looduse kunstivormid ja meel on ettearvamatud. Aitäh Kristel Vilbaste ja nädala pärast kuuleme taas tähelepanekuid, seni aga saate iseenda omad kirja panna näiteks ja kui on põnevaid, saatke ka ökoskoobi saatesse. Aga praegu jääb tundi lõpetama pastakas lilledest ja liblikatest ning kohtume juba järgmises tunnis, siis tuleb jutt Eesti looduse veebruarinumbrist. Kaaskiri oli tookord väga Lil, kellelegi. Liniku.