Tere keelesaade on pühendatud Jaan Krossi 100.-le sünnipäevale. Minu nimi on Piret Kriivan ja tervitan saates keeleteadlast Kristiina Rossi neiupõlve nimega Kristiina Kross. Tere. Tere. Me räägime Jaan Krossi sõnaseadmisest kirjanikuna ja tõlkijana Jaan Kross ja kolme katku vahel ja Balthasar Russo, see on iga eestlase kindel teadmine. Aga Jaan Kross on olnud ka viljakas tõlkija ja võib-olla nii mõnigi laps. Varem ja ka praegu on saanud ja saab osa Jaan Krossi andest hoopiski ilma enese teadmata. Võib-olla on ju Jaan Krossi tõlgitud näiteks Alice, Imede Paal. Ja vanemale põlvkonnale on teada kindlasti Korneid Žukovski, raamat imedepuu. Aga missugune on teie esimene või kõige eredam teadmine? Mälestus Jaan Krossist, kui kirjanikust? Jah, seda ma isegi mäletan päris täpselt, kuidas ma esimest korda nii-öelda omal nahal kogesin, et isa on kuidagi tähtis kirjanik, ma ei olnud varem nagu kokku viinud neid kahte asja, et, et koolis juba ju siis räägiti tema teostest keskkoolis. Esimesed proosateosed olid ilmunud. Aga et mul on sellega kuidagi mingi isiklik suhe, kuni nagu sel ajal olid vabariiklikud kirjandus, olümpiaadid keskkooli lõpuklasside õpilastele, toimumisest Tartus. Ja seal ma sattusin ühes toas elama ühe väga sümpaatselt Pärnu tüdrukuga, kes oli siis ka niisugune suur kirjandushuviline ja tahtis hästi palju arutada kaasaegse kirjanduse üle. Ühtlasi rääkis Jaan Krossist, ma ei mäleta, kas oli neli monoloogi või mõni juba kolme katku see kolme katku esimene osa või mis parasjagu aktuaalne oli. Aga ta rääkis väga kriitiliselt väga arukalt, aga väga kriitiliselt talle eriti ei meeldinud. Krossistiil otseselt vaidlema ei läinud, ega ma olin palju ka nõus, mis ta ütles. Ja siis järgmisel päeval selgus, et siis ta oli nagu kuskilt kokku viinud või kuulub mu perekonnanime. Ja vot see, kuidas ta siis ehmus ja nagu vabandust paluma hakkas, see oli väga-väga üllatav, sest et tegelikult meil oli väga-väga meeldiv arutelul. Aga ta millegipärast arvas. Tütrel ei oleks sobinud niimoodi rääkida. Keda? Vast tänase saate jooksul võib-olla kuuleme ka, mis seal krossistiilis siis oli, kritiseeri misväärselt. Aga räägime tõepoolest sellest tahust, mida võib-olla inimesed nii palju ei teadvusta, et gross kui tõlkija ise ja kui tõlgitav kirjanik ta on ise palju tõlkinud ja teda on palju tõlgitud. Jah, väga mul need arvud nii täpselt peas ei olegi. Ma vaatasin, et Eesti Kirjanduse Teabekeskuse kodulehe järgi on tema teostest praeguseks ilmunud 147 tõlget 25. keeles. Aga need on siis ainult raamatut ilmselt, sest tegelikult juba selles üheksakümnendatel pul ilmunud vaime kabury koostatud bibliograafias seal on neid keeli rohkem, kui on kaasa haaratud ka ajakirjanduses ilmunud tõlked, siis tema, nii et ma ei oska tõesti öelda, palju neid keeli võiks täpselt olla, kuhu teda on tõlgitud. Ja ise ta on ka päris palju tõesti tõlkinud, ehkki nüüd mitte küll miksi küll 30. keeles, aga peamiselt siis saksa, prantsuse, vene, inglise, Rootsi vist neid selle Imre matši kohta ja on küsitud, et, et kas ta ungari keeles aga ungari keelt ei lasknud, osanud ta ise seletanud, et seal reaaluse tõlke tegi tegelikult Paula palmeos, aga tema siis pani selle vormi eesti keeles paika. Nüüd võib-olla ongi õige koht kuulata Jaan Krossi ennast, sest ta on rääkinud, saates tõlkijad 95. aastal Vilma Jüri salule just nimelt jutt algab sellest rootsi keelest. Aga ma näen siin veel soomerootslaste Helmer diktooniust. Kas teil rootsi keelest tõlgitud nii, et rootsi keelt valdate? Ja mis tähendab valdan, seda probleemi olen puudutanud omaenda tekstis, nimelt taeva kiviskus. Christian Jaagult küsitakse, mitut keelt ta valdab ja ta satub suurde hämmeldus. Valdamisel on nii palju. Ma olen harilikult sellele küsimusele vastanud, et pärast viiendat konjakit võib juhtuda. Aga kuningaga vestlema ei lähe. No paistab, et üks oluline autor teil igal olnud Stefan Zweigi ja siin ma näen, et tema tervenemine vaimu läbi on ilmunud eesti keeles seitsme üheksandal aastal. Ja te olete isegi kirjutanud niisuguse eessõnad. Miks ma selle raamatu tõlkisin? Et kuigi ta ei ole temal tähtsamaid teoseid, aga ikkagi Jah, siin sees on niimoodi, või suurest tiraažist omal ajal ilmus, no igatahes niisugused selle essa lõpuread võib ette lugeda. Kirjandusteoste väärtustajad võivad leida, et see pole autori peateoseid ja kaasaegse psühholoogialoolased võivad öelda, et see pole ka nende erialakirjanduse tippteos. Aga selle väärtus vaigi teosena on ikkagi tähelepandav. Nagu on ka selle väärtus psühholoogilise Esseina. Mõlema väärtuse ühendina tundus raamat olevat tõlkija meelest liiga huvitav, et jätta seda ainult enese teada üldse sedasama elamused. Kahju on jätta ainult enesest teada ja see on olnud olnud mul sageli ajendiks see samane eelne maailm. Ma olen ise seda raamatut nii harva näha saanud, mul seda ei ole. Tekitas mul niisuguse tähelepaneku, et ma Endale märkamatult moodustama eestikeelset teksti rööbiti selle saksakeelse tekstiga, mida, mida ma parajasti lugesin. Ja, ja siis tundus mulle varsti, et aga miks ma lasen sellel eestikeelsel tekstil kaotsi minna, et ma keskkonda üles nii asusimegi umbes esimese veerandi järel seda eestikeelset tõlget siis fikseerinud, pärast tegin esimese veerandi juurde. Ikka selsamal kaalutlusel, et kahju kavatse minna lasta tähendab ainult enda teada jätta. Nii rääkis siis Jaan Kross 1995. aastal. Noh, võib öelda, et sellest, mis teda sundis tõlkima teoseid. Jah, no tuleb muidugi arvestada, et ilmselt päris alguses viiekümnendatel sundis ka lihtsalt see midagi tuli ju teha ja tõlkimine oli niisugune. Mida sai teha inimene, kes ei olnud veel päris kindel, kas ta ise avaldada üldse saab ja kui palju ja kuidas see sissetulekut hakkab tooma? Ta ütleb selles samas saates, et tõlkimine on kompromiss tõlkija ja tõlgitava vahel. Et see ei ole ainult ümberpanemine, nagu ta ütleb ka tõlkimise kohta, aga et seal tuleb teha siiski mingeid mööndusi ühele ja teisele poole. Nojah, see on ju see tõlkimise suur dilemma et kui täpne peab tõlge olema kui autoritruu ja kui palju võib siis orienteeruda tõlkija puhtalt sellele sihttekstile ja oletatavale lugejale. Ja kui palju ta võib iseennast sinna tõlkes panna? Ei olnud jah, et see on kompromiss eksiga telki ja paneb selle õige õige piiri ilmselt natuke erinevad, ma, ma üldiselt arvaks ikkagi, et tema tõlke, et me oleme küll võrrelnud ausalt öeldes niimoodi päris korralikult originaalidega aga tema tugevat ja jõulist stiili arvestades ma usun, et tema pigem oli sedalaadi tõlkija, kes ikka elas ennast tõlkes natukene autori kulul välja ja ma olen nii väga nii väga suurt austust autori stiili vastu ilmutanud nagu suur osa tõlkijaid, ilmutatud. Aga huvitav siis, kuidas ta suhtus iseenda teoste tõlkimisse nendesse tõlgetesse, mis teised tema teostest on teinud. Kas nõudis lugupidavat suhtumist? Ma usun, et ta eeldas seda aga ma ei mäleta küll, et sellest põhjalikumalt oleks juttu olnud. Võib-olla ühtlasi ka eeldas. No naljaga pooleks öelduna, et keegi päris adekvaatselt niikuinii ei suuda ta tema stiili edasi anda. Nii et ma igatahes ei mäleta, et oleks nurisenud, välja arvatud üks, üks prantsuse tõlge. Niisiis tõesti esialgu oli natukene kohmakas ja imelik ja võib-olla oli tegemist algaja tõlkija, aga aga seda ilmselt toimetati nii et see ka ikkagi lõpuks ilmus, aga, aga ta vist sellest oli kuulnud midagi juba käsikirjas ja siis ma mäletan, et ta oli natuke murelik, et mis sellest küll saab. Siis tõlkijad konsulteerisid temaga saatsid oma tõlkeid talle lugeda. Vot ma sel ajal ei oska öelda, aga hiljem küll jah pärast nüüd viimase aastakümne jooksul on, on küll olnud tõlkijaid, kes kes eestist abi otsivad. No need on muidugi juba rohkem ka meil eesti keelt seletavat sõnaraamatut, kus suur osa tema temas sõnavarast on ka tegelikult sees. Tõlkijatel on nagu kergem. Kuidas tõlkida kirjanikku, kes kirjutab hoopiski kaugest ajaloost, kellel tegelane on väga kauges ajaloos ja võõral maal hoopis teises ajas ja hoopis teistsuguses paigas? No kui pidada nüüd silmas eesti kirjanikku, keda tuleb tõlkida ütleme Lääne-Euroopa keeltesse siis no kõigepealt on see eesti kirjaniku teos või ütleme siis Jaan Krossi teos, mis räägib näiteks 16. sajandil siin Tallinnas toimuvast selleni mingis mõttes ise ikkagi juba tõlge, tõlge ja tänapäeva eesti keelde. Aga tõlge, kust siis, sest kui võtta see neli monoloogi püha Jüri asjus sõita seda isegi kongressi, ürita öelda, et oleks eestlane olnud eesti keeles mõelnud. Balthasar Russo võib ju nii arutada. Aga missugune see eesti keel oli, milles tol ajal keegi üldse mõelda sai? Ei olnud kindlasti mitte tänapäeva eesti keel. Ja tegelikult olgem ausad ega niisugustest asjadest, millest need romaani tegelased oma mõtetes mõtlevad. Ega niisugustest asjadest eesti keeles sel ajal ikkagi ei mõeldud ja arutatud niisugustest asjadest mõtlemiseks, haritud eestlane, isegi kui ta oli tõesti vere poolest eestlane, aga siis ta lülitus saksa keelele. Nii et jah, see on mingis mõttes võiks öelda tõlge siis mõeldav tõlge 16. sajandi alamsaksa keelest. Võib-olla võiks nii-öelda mida on siis üritatud kuidagi seda aja loolisust ja seda 16. sajandi atmosfääri tänapäeva vahenditega tänapäeva eesti keeles edasi anda. Mida üks Lääne-Euroopa tõlkija sellega peaks tegema, ma isegi ei kujuta ette, sest neil on ju tegelikult oma selle aja keele kihistus olemas sakslastel, prantslastel kas seda kasutada saab, ega päriselt ei saa ka midagi laenata, sealt tõenäoliselt saab vähemasti palju rohkemat kui eesti keeles kirjutades, sest eesti keeles kirjutades neil ei ole kuskilt võtta päris autentset Kuueteistkümnenda sajandi eesti keelt. Aga Lääne-Euroopa keeltesse tõlkides muidugi saaks võtta, aga noh, siin peab iga iga tõlkija jaoks ilmselt need lahendused on erinevad, igaüks peab ise mõtlema, esiteks kas ta üldse tahab seda, kas ta, esiteks, kas ta loeb tekstist välja selle, et seal on mingisugune arhailisuse taatlus. Kas ta loeb selle välja, kas ta tahab seda edasi anda ja siis lõpuks kolmandana. Mis vahendita selleks valib? Ometi on kolme katku vahel ja kui ma juba sellest räägime, siis seda teost on tõlgitud. Ja aga, ja ma ei ole uurinud ja ma ei oska öelda, et kui palju seal on, seda arhailisust tuleb sisse juba juba niisuguste organismidega, mis tähistavad sõnu, mida lihtsalt mõisteid, mida tänapäeval keegi ei tunne, paratamatult sellega tuleb juba mingi ajaloo hõng sinna sisse. Aga kas puhtalt selle keelelise mänguga ka on püütud, seda ma ei julge öelda. Inglise keelde on tõlkinud romaani kolme katku vahel eestlane? Jah, aga oli sellevõrra lihtsam, siis tõenäoliselt oli lihtsam, ehkki küsimusi tal tekkis ka ja ta neid püüdis ka arutadena just nimelt niisuguseid väga-väga täpselt statistilisi nüansse, et et kuidas see tänapäeva eestlasele ikkagi mõni mõni sõna, mis, mis selle täpne niisugune stiili varjund oleks ja kuidas seda siis võiks inglise keeles edasi anda. Kui me nüüd selle noorpõlve vestluse juurde tagasi tuleme seal olümpiaadil, kirjandusolümpiaadil, kas te mäletate, millega te nõus olite? Sellega? Et ikka puhul ega ma kahjuks nii täpselt ei mäleta seda vestlust, aga seda küll, et tema kriitikas oli palju niisugust, mida ma ise olin võib-olla vaikselt mõelnud, aga mitte päriselt sõnastanud. Ja peamiselt. Ma usun, et ta heitis ehitis ette mõningast, natuke liiga väsitavat keerutamist ja niisuguseid liigseid baroksust sellele stiilile, mida tõenäoliselt tänini ma arvan, paljud eriti kooliõpilased võib-olla peavad selle miinuseks. Kas see on luksus, mida te nimetasite, ongi see, mis teeb Jaan Krossist Jaan Krossi kirjanikuna. Jah, mis baroksus need, mida, mida selle all silmas pidada, sageli viht selle sõnaga ja stiili tõesti iseloomustatakse, et tal on niisugune barokne stiil. Et see on hästi külla natuke ornamentaalne. Aga kui vaadata eesti keele ajalugu eesti kirjakeele lugu, siis Eesti Eesti kirjakeeleloos on seitsmeteistkümnendal sajandil niisugune päris päris barokiperiood ja kirikulaulude tõlkijad viljele siit seda päris barokset keelt siis ehedalt barokset eesti keelt võiks nii öelda. Ja loomingus ma ütleks küll, et see põhiline, põhiline element, mis sealt nagu silma torkab või mida, mida need tekstid kiirgavad, on see loomisrõõm või see rõõm sellest, et nad nii tohutult hästi oma arust nad olid ju sakslased. Aga et nad eesti keelt oskavad nii meisterlikult kasutada ja vot tegelikult seda barokset rõõmu, seda on minu arust krossi stiilis ka. Kui seda sõna barokne kasutada, siis ei maksaks seda poolt ära unustada, et see on tegelikult niisugune just nimelt oma oma meisterlikkust, imetlev, aga rõõmus ja mitte mitte üldse niisugune kulunud ja väsinud, väsinud ornamentaalsus. Samas kui ta vähemalt proosateosed, hilisemad neid võib-olla oma sisult on niisugused pigem pigem jah, natukene niisugused hilisema aja omad, 19. sajandi valgustus ja niisugune titaktilisust tuleb sinna sisse, aga see stiili stiili mingisugune lõbus võiks öelda peaaegu, et, et see on ikka nagu natukene keele naljana, kõik mõeldud üle ülepingutatud, keerulised, keerulised konstruktsioonid, ta ju naudib neid. Missugune on Jaan krossilik lause pikk, sisukas tegelikult olgem ausad, ta oskas ikka kirjutada lühikesi lauseid ka väga lühikesi ja väga täpseid sealjuures. Aga ilmselt prossilikuks peetakse niisugust eesti pikka lauset, kus on palju kiile. Mõte just nagu läheks vahepeal uitama. Ja ilmselt need talle, see pärineb nendest temast sisemonoloogidest. Ja ilmselt see lause üritab siis edasi anda, mingit, ütleme ma julgeks öelda, isegi ei ürita mitte edasi anda, vaid markeerida mingit niisugust suulisust või või just nimelt mõtte uitamist. Aga tegelikult see on väga kirjalik lausa selles mõttes, et ta jõuab täpselt punktini välja ja tegelikult autor juba päris esimese sõna juures täpselt teab ilmselt kuhu ta jõuda tahab. Ja see uitamine, niisugune näiline. Aga jah, ta võib olla väsitav selles mõttes, et vahepeal on sulud ja mõttekriipsud ja räägitakse just nagu hoopis millestki muust, aga siis kõik tuleb ikkagi selle algse asja juurde tagasi ja lõpeb ilusti punktiga. Sa pead ikka mõtlema, mida öelda tahetakse. Jah, tuleb tähelepanelik olla. Mulle tundus, kui ma nüüd vaatasin Jaan Krossi paari teost üle, et mulle tundub. Tal on need pikad lauset, siis nad nagu mahutaksid vähemalt kaks korda rohkem, kui nad tegelikult on ja ma ei oska seda paremini kuidagi seletada, et nad on nii sisutihedad ja üks mis, mis mulle tundub, mida ta väga armastab, on liitomadussõnad. Ja need on nii sisukad, nagu oleksid nad üks terve lause, näiteks kukkumis vihane. Et enamasti me ütleme sellele, et ta oli vihane sellepärast et ta kukkus. Aga Jaan Kross paneb selle ühte pikka omadus sõnasse kukkumis vihane ja kõigil on selge, et selle muu tegevuse sees, mis seal ümber selles lauses toimus, toimus veel mingi kukkumine ja kukkuja oli iseenda peale vihane. Kas nad üldse teda iseloomustavad? Võib-olla päris naljakas paralleel siin on, et tegelikult just neid, sedasama mainitud ajaloolist barokset, saksa barokset keelt seda iseloomustasid ka liitsõnad ja just nimelt liitsõnadest täiendid, niisugused opits saksa suur luuleuuendaja, tema väga kõrgelt hindas neid liitsõnu ja ütles, et hea luuletaja peab oskama neid teha niimoodi, et nad mõjuksidest. Niiet et ma ei usu, et Kross otseselt need sellest seitsmeteistkümnenda sajandi saksa luulest või veel vähem nendest eesti tõlgetest seda õppis. Aga mingi mingi ühine joon, see ilmselt on niisuguse keeletajuga inimestel nagu nagu need barokk luuletajad olid, nagu tema on seal ilmselt mingi ühine niisugune küllasuse küllasuse ja, aga sealjuures on niisugune väga täpne küllasusega, see ei ole tühi. Paremates kohtades, vähemalt on ta just nimelt hästi-hästi sisutihe ja seal ei saa nagu ühtegi tuletus liidedki ära võtta, ilma et kohe see tähendus ära laguneks. See tegelik jõud, nagu ära kaoks. Kaja luudistiks lausejupp või fraas ema iga silma pilguline tuppa astumise oht. Ja üldse kohutavalt kõnekas, minu meelest. Ja ma kujutan ette, et tõlkijaid näiteks võiks esimesel silmapilgul, kui ma peaksin ise niisugust teksti tõlkima, siis esimesel silmapilgul läheks õudselt vihale, mis asi topib siia ja veel neid liiteid kavatse silmapilgu line. Aga siis, kui hakata niimoodi tüka maja taga katsuda näiteks ära jätta sealt midagi, siis selgub, et sa ära jätta, kõik on vajalik ja kõigega on midagi lisatud sellele fraasile. Pikki sõnu armastas ta sakslasega tunnistamise paber ja kõik, kõik üks sõna. Ja no see eesti keel võimaldab seda. Jaan Kross on rääkinud ka inglise keele pealetungist, mille üle me praegu ikka veel mures olema ja tal on selle kohta minu meelest jälle jälle väga-väga tabav ja täpne väljend. Inglise keele vägivallavalitsus. Jah, see mingitest aastatest ju ilmselgelt muutus, muutus väga ilmseks, aga no kogu seda krossi elulugu ja hariduskäiku mõeldes siis ma ei oska öelda kahjuks jah, omal ajal ei olnud sellest juttu, et kui paljude näiteks mõtles selle peale või teadvustas seda saksa vaimu, saksa vaimu domineerimist kogu eesti rahvuse ülesehitamisel ja ja näiteks seda, seda saksa keele tohutut mõju kogu eesti kirjakeelele ka sellele, mida ta ise viljeles sega. Mingis mõttes võib ju tema keelt pidada ikkagi just nimelt saksa saksa kultuuri mõjuliseks, vähemalt kui, kui mitte nüüd otseselt saksa keeles, aga ma arvan, ega ta eesti rahva laulus näiteks ei ammutanud endale. Ma ei usu, et ta luges oma keele rikastamiseks, pigem ikkagi ta luges luges 20.-te 30.-te eesti kirjandust. Ma usun Wiedemanni sõnaraamatut selleks, et oma keelt elustada ja rikastada. Just tahtsin jõuda selle juurde, et kui palju ta sõnaraamatuid võis kasutada, kui palju ta uusi sõnu välja mõtles. Oma elu loolisus on üks, ma arvan, et see on Jaan Krossi sõna tan seda kasutanud. See küll eestlase hääldusharjutus peaaegu, aga, aga miks me ei võiks oma eesti keelt vahepeal väga harjunud? Ma väga täpselt ei mäleta, aga ma küll julgeksin. Mul on pigem niisugune hägus mulje, et nii oma elu loolisus kui ka kaasteelised oli ikkagi pigem Ellen Niidu väljamõeldud või vähemasti tekkisid neid. Ma tean, et mõlema mõlema raamatu pealkiri oli kogu aeg lahtine ja selle üle arutati palju, et mis, mis see võiks olla. Ja ma arvan, et no vähemasti Elleni osa nende sõnade sünnis või nende pealkirjade sünnis oli, oli väga suur. Aga muidu jah, kõikvõimalikud liitsõnad, originaalsed liitsõnad ja niisugused tuletised neid kindlasti harrastas ja nautis, aga ma arvan, et niisugust päris Aaviku stiilis uute sõnade tuletamist teadlikult teadlikult Aavikute muidugi väga hindas ja Aaviku sõnu ta kasutas mõnuga. Aga pigem ikkagi Veidemann oli vast see, ma usun küll, et ta Wiedemanni ikka täitsa luges just nimelt sihipäraselt selleks, et sealt sõnu leida. Kaasteelised toimetaja on Kristiina Ross. Kui palju Systiid näiteks kaasteeliste stiil erineb ajalooliste romaanide stiilist. Laused on lühemad. Ega ta põhimõtteliselt ju ei erinegi, eks seal ole ka hästi pikki lauseid. Sest mingis mõttes võib ju öelda, et need ajaloolised romaanid, et sisemonoloogide osad on ju kõik niisugused eelharjutused omaenda eluloo kirja panemiseks. Ja paljud neist lugudest ongi tal jonn enne juba läbi kirjutatud, kas novellides või nii, et üsna paljus üsna palju seda kordab, seda võiks öelda, et ilmselt mingil hetkel tal kogusel tema stiili nii-öelda masinavärk, kui oli, oli välja töötatud ja käima pandud ja lihtsalt et lihtsalt see käiski, käiski niimoodi lõpuni võib-olla kaasteeliste teises osas ja siis ta oli juba tegelikult olgem ausad, haige ja väga väsinud. Võib-olla seal võib nagu kohati tunda, et see masinavärk käib küll, aga natukene tühikäigul, paiguti lihtsalt. Aga, aga stiili mõttes ma ütleks, et see oli tema stiil ja seda ta valdas. Aga toimetatavana, kas Jaan Kross hakkas, hakkas vastu ka, kas te vaidlesite? Ei, ta ei olnud üldse toimetatalgi selles mõttes, et see ei tulnud üldse kõne alla, et et midagi ümber teha või, või üldse arutada. Ja võib-olla ma isegi päris alguses üritasin mõnes kohas, aga noh selge oli see, et kui, kui selgus, et tõesti oli tegemist kirjaveaga, siis ta vihastas ja ütles, et miks sa seda siis ära ei paranda, siis millest siin üldse rääkida ja ühesõnaga, pärast lihtsalt, kui ma ikkagi puurisin ja puurisin mõnda sõna ja ei leidnud sellele mitte mingit tähenduste põhjendust, siis ma lihtsalt parandasin selle ära ja ei, ei küsinud midagi. Aga neid oli, neid oli väga vähe, niisuguseid kohti. Jaan Krossi kohta on öeldud, et ta on vist küll igasse oma teosesse kirjutanud iseendaga sisse. Kas võib öelda ka nendesse tõlgetesse, mida tema on tõlkinud, et ta nendesse ka on iseennast sisse tõlkinud. Mingil määral muidugi iga tõlkija tõlgib ennast paratamatult tõlkes sisse. Aga ma julgeks öelda, et Jaan Kross on seda võib-olla teinud oluliselt tugevamal määral, kui, kui nii mõnigi teine tõlkija ja huvitav on tegelikult siin oli see, et ma sattusin lugema. Otsisin välja ühe vana, 67. aastal sirbis ja vasaras ilmunud tema käsitluse luule tõlkimisest ja rahvuskultuurist üldse. Ja seal ta räägib siis eesti luule tõlkimisest vene keelde, nii et nagu vaade on teine. Rõhutab, et võõra kultuuri juurde on põhimõtteliselt olemas kaks teed. Kas otsida võõras kultuuris iseennast või otsida võõrast kultuurist võõrast ja jõuab siis järeldusele, et mõtet on tõlk ainult siis, kui võõrast kultuurist otsitakse võõrast tahtes seal kohal muidugi sellega öelda. Et eesti luulet siis tuleks vene keelde tõlkida lähtuvalt Eesti luule omapärast, mitte mitte nii-öelda kodustavalt vene kultuuri jaoks kodustavalt ja ütleb selle esimese võimaluse kohta, et kui otsida võõras kultuuris iseennast, ütleb selle kohta üsna halvustavalt, et see on niisugune omaenese mina laialilaotamine ja kindlustamine lihtsalt. Aga noh, võiks öelda tegelikult mingis mõttes tema ikkagi oma oma tõlgetega, mulle tundub, et just nimelt esiteks ta ega ta seda ei varrygydanya, seda kirjeldanud, et ta valib ise endale sarnased mingis mõttes autorid ja siis tõlgin neid selleks, et, et just nimelt iseennast kindlustada oma mõttemaailma. Krossist sõnameistrist, tõlkijast, isast rääkis keeleteadlane Wiedemanni auhinna laureaat Kristiina Ross. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Varamu saateid Jaan Krossiga Jaan Krossist leiate keele saate kodulehelt. Kõike head kuulmiseni.