Tere võõrnimede hääldamisest, isikunimede ja kohanimede hääldamisest. Räägime tänases saates, kui täpselt me peame ja kui täpselt me saame või suudame hääldada teiste rahvaste nimesid. Minu nimi on Piret Kriivan ja minu saatekaaslane on täna rahvusringhäälingu kauaaegne keelenõustaja Einar Kraut. Tere. See on Einar, nüüd küll see saade, kus sa jälle pead meile nõu andma, sellepärast et suuresti ju tegelikult rääkiva ajakirjanduse järgi joonduvad teised ka. Kuidas hääldada? Äkki tõesti oled sa jälginud meid, olete rahul sellega, mis me oleme teinud, katsun kuulata, muidugi. Kõige rohkem kuulata. Televisioonile ma olen algusest peale kaugemaks jäänud televisioonist, aga sedagi saab jälgida. Aga raadiot kuulan päris kõvasti, eriti vikerraadiot, klassikat ka. No ma ei hakka välja pressima praegu sinu hinnanguid, mulle tundub, et mõni, võib-olla siiski jutu seest tuleb välja ka mõni probleem või mõni rõõm, mida sa oled tähele pannud. Aga räägime siis võõrnimede hääldamisest, et missugused need põhialused on, mida tuleb silmas pidada. Kui me teise rahvanime, hakkame ütlema. Ma alustaks natukene kaugemalt. Me oleme väike rahvas ja meile on väga tähtis. Meie nimesid, kuigi me teame, et meie keelt tuntakse maailmas alles vähe ja meile on hiigla tähtis meie nimesid mujal tuntakse, õigesti hääletaks, meil ei, ei meeldiks, kui Pärdi asemel öeldaks park, et või või midagi muud niisugust. Ja sellepärast on ju üpris arusaadav see, et me püüame või vähemalt peaksime püüdma, mis on see kutsumus ja kutse olemas, et me võiksime suhtuda teiste rahvaste nimedes kaasa arvatud ka väikeste rahvaste nimed. Nii et me neid moonutab. Eks ole, väga ei moonuta. Jah, aga selles vägas on peidus üks üks väikene väikene konks, millest kinni haarata, kui edasi tahame minna. Ja siin ongi nüüd tegelikult. Ma ütleks isegi üle maailma, kõikides keeltes on see probleem. Ja niisamuti ka meil. Et kui hoolikalt, kui täpselt me neid võõrkeelseid häälduse järgima peame. Ja siin ma ütleks jälle, et eestlastel on au ja uhkus olla mingis mõttes esirinnas, sest nende asjade juurde millega praegu alles nii mõnigi suur rahvas teeb esimest tutvust ja, ja veel vaieldakse nende asjade juurde meie siin Eestis oleme jõudnud juba hea 80 aastat tagasi, vähemalt. Ja siin on nüüd mul kaasa võetud ka täna Johannes Aaviku 20 Euroopa keelt. Ma tunnistan küll, et see eksemplar, mis minu käes on, see on faksiimile ilmunud 2005. Aaviku selts elli vihmaga eesotsas andis selle välja. Aga siit saab hiigla ilusasti ettekujutust sellest, mismoodi siis meil teadjad tahtjad, oskajad püüdsid, võõrnimesid hääldada juba eelmise sajandi esimeses pooles. See raamat ilmus kolmekümnendatel aastatel. Aavik teda küll hästi pikalt tegi, aga see tuli 30 13, kui ma ei eksi, tuli ta välja. Ja Aavik ütleksin väga ilusasti võõraid nimesid, aga hääldame eestikeelse kõne keskel. Jäme, hääldame neid siis loomulikult Eesti intonatsiooni ja häälekõlaga Venno, ta räägib sellest, et põhimõtteliselt võõrnimede hääldamisest püütakse järgida. Nii peame püüdma hääldamise päriselt peale selle järele teha võimalikult puhtalt ja aga nüüd ta ütlebki, et aga võõrnimesid hääldama nii, nagu läheksid eesti keele kõla järgi ja intuitsiooni järgi. Ja see on tegelikult nüüd selline tõde, milleni teised rahvad praegu jõuavad. Ma olen sellekohast kirjandust uurinud. Sakslased vaidlesid pikka aega, nüüd enam-vähem on see seisukoht peale jäänud, et ikkagi tuleb nimi allutada saksa hääldusalusele siis, kui, kui saksa keeles seda nime hääldatakse, ükskõik mis ei olegi, tegemist on kas prantsuse või, või inglise või vene nimega. Sakslane hääldab oma reeglid järgi, kuigi nüüd need, see lähtekoht on see, et püütakse hääldada nende nendele häälikutelemisel. Võrdne mees on võimalikult lähedaselt, aga need mugavdatakse, kohandatakse seda võimegi nimetada mugandamisega muundamise printsiip. Ja nüüdse mugandamise printsiip, mida me tänapäeval katsume järgida. Raadios seda järgitud muide juba sellest ajast peale, kui kindlasti sellest ajast peale, kui Aaviku raamat välja tuli. Sest ma tean seda omaaegset diktorid väga innukalt, kasutasid seda Aaviku raamatut ja ja see oli täitsa kapsaks loetud, sind ütlete toas. See oli, nagu piibel seda põhimõtet järgib, tähendab, võetakse eeskuju rõhu osas üldise häälikulise koosseisu osas seda, kuidas me nime tõlgendame, tõlgendame ametit, et kuidas me originaalis hääldame, et mitte Tolstoi, nii nagu siin naabis toob selle nime näiteks, et meie hääldeist kuhugi vene keeles on ta Tolstoi ame, hääldame Tolstoi ideede, ta seda elli seal kõvaks esisilpi. Aasia ja niisamasugune põhimõte on siis kõigi keelte puhul praga keeles ei pea prantsuse Harry püüdma välja öelda Fransaamiteraal rahulikult, rahulikult, rahulikult ja me ei pea seda lõppu nasaal vokaali a k prantsusepäraseks tegema, vaid me jätame või sinna väikese n lõpu, selleks, et saaks eestipäraselt selle välja hääldada ja käänata muide käenomite, kelle mitteroo, vaikne kääname, kelle mitteraani, eks ole mitrani. Aga muidugi on niisuguseid asju võõrnimede juures. Ma olen kole pikalt juba räägin, eks sul on, pakitseb oma küsimusi, aga küsi ise. Ma jäin ikka nende nimede juurde kinni, et kas me mõnikord pingutame üle sellega, et me tahame ilma aktsendita hääldada, võõrnimesid ja mida uuem sel tuleb praegu näiteks maailm on avar, tulevad ka kõik nimed kaugematest maadest, araabia nimed, aasia nimed ja me püüame võib-olla mõnikord liiga liiga täpselt hääldada. No see r Kiiev ja Türgi liider on minu komistuskivi. Ma ei suuda, sa mõtled, Ardo on jah. Aga seal ei ole midagi midagi, mille otsa komistada. Kõrvuti sedapidi. Ja aga eesti keeles on ka selliseid sõnu, kus kahe täishäälikuga kahe silbi vahel kaashäälikut ei ole, kus ta seal järgneb ta isalikule. Nii et selles ei ole mitte midagi iseäralikku. Kee jah, see katusega kee seal ärdoni nimesid hääldamata, sest see on algselt olnud Araabia häälit, mida türklased välja ei häälda. Türklased jätavad selle hääldamata araabia neelu häälik, oh see on niisugune vaevu-vaevukuuldav heliline häälik. Et Ardo on siis sobib eesti keele kõla, siis. Ja sobib sellepärast, et rõhk muidu üldiselt me ju oleme kuulnud kindlasti sellest kõik, kes vähegi asja vastu huvi tunnevad, türgi nimedes türgi keeles rõhk on, pearõhk on lepp silbil. Aga nendes türgi nimedes, kus on eespool mõni kaashäälikuühend, see kaashäälikuühend tõmbab just nimelt nimedes kaashäälikuühend tõmbab rõhu enda peale, sellepärast ütlemite Ankaraavaid, Ankara mete Antalya vaid Antalya, mitte Ersurummuvaid ärisurm. Ja siis ka ärdoran. Ega see oli suur viga ei ole, kui see kee sinna vahele lipsab. Sest et lõppude lõpuks ei läinud. Et see peas ja rõhk on võib-olla tähtsam, et me selle rõhu seal õigesti hääldama ja jaga e äeks teisenemine sitta seda ei maksa karta, sellepärast et see on reegel, see türgi hääldusele ja seal on väga iseloomulik, et e-äri ees. Mulle meeldib ütelda härmite err, mis minu meelest on venepärane äri ees. Ei lähe, näeks, ja samamoodi, nii nagu Ungari nimedes, eks ole, me ütle, mitte Öeldakse küll, aga, aga korrektne ei ole ilusaim hääldada tarendasimites veerens, eks ole. Seal on kaks lühikest, mis häälduvad ajana seal mee karda, hääd, me ei karda hääd hääldada läti nimedes. Noh, võib-olla pelgama veel natuke olema tagasihoidlikud, aga õigemini hääldada jääka Bells, Jeans pilsi ja ja, ja mul ei tule praegu head, uutmoodi head nime, meelans Ansbylts on üks niisugune kõige sagedamini eksitav nimi ja ega nüüd noh, ma ütlen, et seda viimast taga ajada ja selle krampi ka ei maksa minna. Aga mul oleks hea meel, kui ringhääling, mis on ju rahvakeeleharjumuste eeskuju kui ringhäälingus kõlaksid nime nii nagu nii, nagu nad tegelikult kõlavad, nagu nad peaksid kõlama, aga jumala eest mitte algaktsenti ahvides algaktsendi, originaal aktsendi ahvimine, see on üks inetu tuviga. Samastaksin sõda või paneksin samasse lahtrisse, kus kus on muud kadakruse ilmingud. Me tahame kangesti olla teiste moodi. Ja muidugi see torkab silma ebameeldivalt silma siis, kui kasutatakse või hääldatakse nimesid, mõnes suur rahvakeeles nagu tänapäeval on inglise keel, eks ole. Nüüd on üpris palju juba neid, kes inglise keelt päris aktsendivabalt räägivad ja siis nad püüavad sellega justkui eputada, ma ei tea, kas nad püüavad, aga nyyd kukub niimoodi välja, sest et mulje jääb selline. Kui ma kuulen sellist hääldust, räägitakse mingist mingist Wembley staadionil toimunud võistlusest. Kõik inglise sportlase nimed, hääldab reporter inglispärase aktsendiga, mõtlen, mõtlen endamisi. Kui sa teeksid Luzniki staadionilt, kas siis vene nimesid ka öeldakse, et vene aktsendiga enamik aitäh, see põlvkond, teine põlvkond, aga kunagi ei ole hääldatud mitte kunagi, tegelikult meil on, selles suhtes on olnud niisugune kriitiline distants või seesugune vahed, tunnetus on olnud väga selge, me ei ole püüdnud vene nimesid vene pärast, seda me oleme, ei ole, me ei ole kunagi olnud Lenin, Stalin, Molotov. Kas siin need on meil täiesti kindlad mugandus, reeglid tähendab, on olemas niisuguste tuntumate keelte jaoks me võime välja tuua täiesti eesti keeles välja kujunenud mugandus, reeglid, kuidas eestlasele meeldib neid nimesid hääldada ja kuulda ja kuidas me võtame need hääldused vastu, see, kes keelt oskab, see automaatselt identifitseerib need hääldused kirjapildiga ja tal ei teki kahtlust. Aga nüüd, kui nende hüüame seda autentset algaktsenti jäljendada, seda kõnes eestikeelsesse kõnesse puistada siis see kukub on enamasti välja. Noh, ma ei tea, kas enamast, aga no põhimõtteliselt jah, tuleb seda lugeda selles mõttes võõrkehaks, et eesti häälduslaadiga ei haaku see kohe. Inimene peab hakkama oma häälduselundid juba varem ette valmistama ja siis tuleb aktsent juba ka eestikeelsesse kõnesse. Nii et see võõrnime juures võõraktsendi taotlemine, see on viga, midagi, me kindlasti peaksime vältima tema seal isegi hullem piga kui see, kui võib-olla mõne häälikud valesti tõlgendamine või mõnda silpi päris nii noh, sellise tõlgendusega ei häälda nii nagu originaalkeele valdajad hääldavad luba ma toon veel ühe võrdluse, kujutame. Ja siis ta hääldab neid nimesid inglispärase aktsendiga. Me teame, et inglise keeles on palju erand nimesid ja selliseid, kus on võimalik eksida tõlgendusega. Ja ta jumala rahuga ütleb mulle näiteks soolsbori asemel ütleb ta püüdes inglise aktsent jäljendada ükski inglane. Häälda seda kahe silbiga son soolse tõrjeks soolsberi. Me võime vabalt ütelda soolsberi eestipäraselt aga mitte Salisbury. Teiselt poolt üks näide, kuidas hääldada siis kuulsat või kurikuulsat, on õigem öelda filmi režissööri Vainstin võivainstain nagu mõned püüavad saksapäraselt hääldada, kuigi ta on ikkagi Ameerika filmirežissöör. Pataljon siin peab nüüd selgeks tegema, kas ta on kas tal on saksa juured, juudi kured veel hullem jah, sest et juudi nimesid me võime südamerahuga hääldada ei ka mitte ainult nii nagu ütleme, sakslane ja ameeriklane hääldavad ja inglane vaid Einstein on ta ikkagi Einstein saa võime küll järele teha, aga ei, veits. Sest juudinimedes on seesama reegel, nii nagu on. Nagu on baltisaksa nimelised meil põhimõtteliselt me ei peaks hääldama Paikre kee seda kuulsat Rosemplanteri ajakirja, vaid seal peitre käitegi ja mitte Kaizarlingvaid, keiser, ling ja neid mul ei tule praegu keelele neid imesid, aga neid on palju. Väga tihti eksitakse sellega, et mõnda baltisaksa eesnime hääldatakse ka niimoodi Heinrichi asemel, Heinrich näiteks ja ja muud niisugused. Aga kui palju me üldse peame minema sinna juurte juurde tema juurte juurde või hääldame nii, nagu kogu Ameerika hääldab? Ja see on ka võimalus, see on ka võimalus ja siin on nüüd üks põhimõtteline järelemõtlemise koht, sest et väga palju rahvas rändab tänapäeval on alati muidugi rannanud, eks ole, meil on tuntud kultuuritegelasi, kelle päritolu on mingil muul maal. Aga noh, läks väga pentsik hääldada Rahmaninovi, kes väga pikka aega elas Prantsusmaal ja keda kogu Lääne-Euroopa tunneb Rotermanni Nofiks, nii nagu prantslased teda hääldavad rõhuga lõpus ja CH asemel siis feno, Venehhaaseme ka. Või ütleme seal Picasso selle vastu eksitakse ka, muide, eks ole, me oleme kuulnud, et öeldakse Picasso, aga ta oli ikkagi Hispaaniast pärit ja Picasso on, on Hispaania parand rõhk, niiet arvates siin soovitada võiks seda ma ei julge seda Öelda nüüd mingisuguse raudse reeglina välja, aga see on, see on nimekeelsuse küsimus, tähendab, mis keelsename nime identifitseerime või märgistame see, mis keelne nimi ja see on see keelsus. No nii nagu meie ei taha, Pärt oleks paat, võib häält vaid, et me tahame, et Eesti nimedeks hääldatakse eestimoori. Samamoodi võiks ka näiteks tud modernistlik maalikunstnik, keda siiamaani üldiselt ma olen kuulunud Vazareliina hääldatavat, kuna ta Prantsusmaal sai kuulsaks ja tuntuks. Ta oli tegelikult Ungari juut ja ta nimi on Washareid. Washarai kuna ungari keel on meile sugulaskeel, siis keelaks minu meelest mitte miski meid selles, et hääldame seda nime pasha räina. Mingit elii lõpu seal küll ei tahaks kuulda, aga no kui inimesed niimoodi on harjunud ja siis vaat siin on nüüd see asi, et kuidas me üldisel kultuurimaastikul harjume, tekivad mingid traditsioonid, mingid harjumused mingi hääldustava siin võiks olla nüüd tõepoolest ringhääling just see eeskujuandja, sest et tavainimene ta ei jõua kõiki neid asju uurida, aga ringhäälingu inimene peaks olema selleks just nagu kohustatud, et kui ta ise ei tea, siis küsib inimese käest, kes teab. Ja tänapäeval jumal tänatud, infost puudu ei ole. Mis nimi see oli, mida sa täna mu käest küsisid hommikul? Mul on mitu nime, mida sinu käest küsida. Esimene neist on siia, selle jutu juurde sobib väga hästi üks täiesti põneva looga nimi. Põnev kirjanik ka, muidugi on minujaoks, mina olen harjunud teda ütlema. Isaac Asimov. Tegemist on siis Venemaal sündinud juudiga. Kes on Ameerika Ühendriikide kodanik, Ameerika kirjanik ta vist väga varases lapsepõlves kolis vanematega Ameerikasse, siis peaks olema nagu aisak. Aga nüüd, kuidas seal perekonnanimega on? Kui me hakkame teda ütlema nii nagu Vikipeedia soovitab, siis peaks ütlema äsimop ja millest mitte keegi ei saa veel aru, kes on aisak Asimov. Sul on õigus, ma mulle meeldib ka, kui see lähtekeele paranev ütlemises juudi traditsioone järgiv rõhk säilib. Ta on minu meelest Asimov, kõlbab siia väga ilusasti, aga minu meelest ei pea raisake tingimata sinna ette panema, vaid see võib olla küll. Nii nagu meil on harjunud, nagu me oleme harjunud Tegelikult on veel keerulisem Vikipeediast, ma uurisin nii nagu ajakirjanike ebauurima, et kuidas Ta ise arvab ja seal on toodud kaks varianti, kuidas tema nime peaks hääldama. Üks on vist, mulle tundub rohkem nagu nalja poolest sinna pandud, et ühes tema jutustuses on tema perekonnanimi. See Rütt läheb Kuu juudi õnnitlusega maseltov sõltu Asimov. Et siis tuleks naguniimoodi hääldada, aga samas ilmselt otse ameeriklastele mõeldud tema õpetused tuleb hääldada nii nagu kolm sõna sääs Simm off ja h tähed ära võtta on äsimu. Aga nagu ma aru sain, et meie võime ikka rahulikult jääda, nii nagu meie oleme harjunud meie traditsioonide juurde, siis hakkasin ma ja kõik teavad, kellest. Ma arvan küll. Samas ma tahaks ütelda selle kohta, mis puudutab nüüd traditsiooni või üldist hääldusharjumust. Et ega väga ei maksa karta ka seda, kui me neid harjumusi muudame. Kui ümber õpime. Sest et üpris rumal oleksin mõelnud, tähendab kujutleda, et kui midagi oleme kunagi valesti omandanud ja siis me peame sellest küünte-hammastega kinni hoidma. Ma toon niisuguse näite, et Eesti raadio muusikasaadetes. Me hääldasime, mõtlen, et meie selles mõttes ka, et ma ise käisin ka aeg-ajalt diktorina eetris küll üpris harva, siis kui või kusagil jäi tühi tühi koht, aga aga me hääldasime. Sirolamo fresko, Paldi. Tänapäeval me kõik teame, et Jaak oma Putšiini ajate Chirolama tuleb hääldada, seda võib-olla teavad vähesed, aga vähe vähemalt. Aga jah, aga ka nii on, eks ole, et itaalia keeles rõhk teatavast, nii võib seal pust teise silbi lõpus kolmanda silbi vahel kõikuda. Ja see oleneb keele ajaloost, seal need omad, kindlad põhjused, kuidas ta ladina keeles oli. Aga üpris naljakas oleks, kui me peaksime nüüd ikkagi arvestades seda, et kunagi oli viisakas hääldada Alamo ja Tšaquomo, et selle juurde nüüd jääda. Samamoodi võib tuua näite, et jaapani nimedega pikka aega meil oli selline traditsioon, et jaapani nimedes pandi rõhk eelviimasele silbile. Me oleme harjunud aga kiirusiima, eks ole, omal ajal olid propagandanimed ja, ja muidugi muidugi tõsised nimed. Aga ka jaapani nimedes on tegelikult liikuv rõhk. Ja see sõltub väga paljudest asjaoludest. Need reeglid ei ole väga keerukad. Kui asjasse veidi süveneda, siis saab asjale täitsa pihta. Ta ja eesti keeles on täiesti võimalik välja töötada niisugune väike soovituslik, kus me neid jaapani nimesid õigesti hääldada ja seal on üks nime, üks rõhutüüp on niinimetatud null rõhk, mis mis jätab natukene kaksipidi tõlgendamise võimalused, kas panna esisilbile või teisele silbile rõhuAga irossima hääldavad jaapanlased. Mitte Hiroshima, vaid irossima. Nii et nii keeruline irossi kui hoo peal, rõhk lihtsalt muud midagi. Rossima lühik, jooja. Aga üldiselt on eesti keeles ja niimoodi, et on enamasti rõhuline silp, rõhutasin, rõhuline, silp rõhutasinud. Jaa jaa, rõhuline rõhuta, rõhuta tuleb siis, kui on liited ja sellised küsimused. Aga siis on seda raske hääldada see, kuidas. Sirossima Hiroshima ja sealt saad, ei ole see, see SA ühendjaapani latiseeritud kirjapildis tähendab tegelikult niisugust pehmetes häälikut, nii nagu vene venelaste konksuga saan. Mulle raske asi, ma ei ole harjunud selle pärast, aga sellega on nii kerge harjuda. Belt nurmekond õpetab, oleks omal ajal nurmekunde kuulnud, oleksid aga kasvõi ühe tunniga selle selgeks saanud. Hiroshima ja Fukushima tuumajaamas oli õnnetus, mitte Fukushima Fukushima ja Piret praegu nägusid, ma ütlen kuulajale. No ma tean, tegelikult oled see tuleb meelde, et sa oled mind parandanud paari niisuguse vana nimega. Üks oli. No ma ütlen nii, nagu mina ütlesin, Hieronymus jälle vale. Jah, ja see on ju selles mõttes tähtis nimi, et see on tõlkijate pühak. Aga Hieronymus, Hieronymus, Jon kreeka päritolu nimi ja nii kreeka keeles kui ka ladina keeles ladina muganduses hääldub ta rõhuga ool ja sealt tuleb ka ronima ja Shirollama mõlemad Itaalia mugandid. Nii et kui et näiteks Euroopa mõne rahva juures sellist nime nagu Hieronymus ronimisboss on kuulus kunstnik, eks ole. Et ärge jumala eest seda ironüümuseks tehke kogu välja, umbes nii, nagu Toots tahtis Chrysosdamusest teha Chrysostoomust. Muide, suurepärane näide on siin ju pahade film. Tuletage meelde, kuidas seal julkiori, pastor julkeri kiire ristsetel seda Vanawa kiire härra kiir nimme pakkumist kuulab ja muideks töötleb ja kris Ostomus on üks väga vana nimi, köster teadis, kuidas seda nime hääldama ja aga meie, kes me oleme palju rohkem koolis käinud, enamasti ei pea seda aga ega võiks teada. Ma arvan, et mina seda kohta filmis vaadates mõtlesin, et näe, epakas kest. Ei ole üldse haritud, haritud mees oli talle, kes hoolimata sellest, et ta vastake kurjalt Aga kas, kas me suudame kõikide teiste keelte rõhkusid arvestada ja meil on rõhk esimesel silbil? 1000 keelt? Jah, palun väga. Kas me suudame? Ja nagu ma ütlesin, tänapäeval on, info on saadaval ju seesama buti, Tšitš, mida sa täna hommikul mu käest küsisid? Jõuame sellenimeline Malta päritolu nimi. Muuseas ameeriklased on ka selle nimega püstihädas, ega nad, ega nad kindlad ise ei ole, kuidas nad seda hääldama peavad. Portaal Forboee com, kus me saame kontrollida, muide väga palju eri keelte nime, hääldusi seal portaalis on. On see putin George kolmes variandis. Kui ma enne räägin kuulajale, tuletan meelde, et võib-olla kõik ei ole uudiseid ja välispoliitikat jälginud, et tegemist on Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste, presidendikandidaatide, valimiste, demokraatide kandidaadi esimese vooru võitnud mehega ja ma parem ei ütle. Ja ja, ja ma võin tähthaaval siis veerida seal P U kaks teed. Ja seal originaalkeeles on Balta keeles on seal keedel punktikesed peal tavaline keeloetakse malta keelesingeena, aga punkt on peal, siis on see ja seal on veel selline reegel ka, et lõppasendisse Cheelad Cheeks. Kuidas nüüd on, kas see ei ole siis püütud rääkida täiesti nii nagu originaalkeeles? No vot, ameeriklaste jaoks on see muidugi mõistatus, eks ole, ja siis nad pakuvad seal patent. Patent satsion, see forma portaalis põhiline hääldus. Muidugi poliitikute puhul on see see asi küll, tähendab kui on juba riiklikul tähendab riigi esindaja tasemel poliitik näiteks president või võib peaminister, kes kõige rohkem riiki esindavad siis nende puhul Ameerikas seal võib-olla veel mõni, mõni väga kas senaator või, või tegelane, aga siis riigijuhtide puhul võiks minu meelest olla, see on nüüd minu, oled tõsi või ettepanek, sellel ei ole mingisugust ametlikku kinnitust kuskilt poolt, aga, aga aga ma olen seda välja pakkunud, et kui meil on riigijuhi tasemel poliitik, et siis me võiksime sellest algpäritolu keele hääldusest nagu lahkeneda minna siis selle asukohamaa keele juurde. Et me seal siis võiksime arvestada seda ameerika pärast hääldust, aga ma praegu siin selle Putini puhul just jääks selles mõttes kahtlevaks aitäh. Et ameeriklased ise ei ole ka veel selles asjas väga kindlale meelele jõudnud sõnaraamatutes seda hääldussõnastikes seda nime veel ei leia. Et tõepoolest see forward portaal oli ainukene, kust ma seda, kust ma seda hääldust nägin. Aga ootame ära minu meelest nii kaua, kui meil teda mingisugusest kindlama ste allikast ei näe, siis me võiksime enam-vähem kirja pildistada, aga siis arvestusel selle arvestusega, et kee asemel hääldamine on see muidugi inglise keele nimele, siis võib ju mingi järjend olla ka, eks ole, hiilgut näiteks või sealgi jäljendis teatud puhkudel. Aga siin nüüd sellesama asi näiteks Vikipeedia pakub välja seal ka seedega, see on nüüd selge vihje sellele. Nime omanik, nime kandja peab tähtsaks oma juuri oma Malta päritolu, et sa ei ole mitte mingi niisugune lõppasendis, näiteks kee ei saaks inglise nimest kunagi Cheeks minna. Aga tema eeldab, et seda hääldatakse seene, nii et selles mõttes austame Malta päritolu. Muulast. Nimedega probleeme on meil siin lähemal q. Soomlastel on peaminister, kelle nime öeldaksegi kahtepidi, kuidas sellesse suhtuda. Kui on tegelikult võimalus Sanna Marin või Sanna Marin siis kas me võimegi niimoodi? Ega me ei pea kokku leppima kõiges. Lõplikult no muidugi Waba maa-desse sundida saab, aga ma arvan, et ikkagi jälle lähtekeelt tuleks arvestada. Soomlased rõhutavad A selles nimes niimoodi, et nad jätavad teise, Silvi pikaks Marin. Uudiseid just selle kõrvaga püüdnud kuulata, kuidas nad hääldavad. Nad ütlevad Sanna Marin. Mõnes vestlussaates ütlevad rahulikult Marin. Nemad ei tee sellest probleemi, kiirkõnes juhtub igasuguseid asju ja teine asi on see, et ega me alati kuule päris hästi välja ka selles säravas jutus, et kuidas päris oli, siin tuleb vahele see asi, et me võõrkeelset kõnet kuulame läbi teatud filtri. Seda nimetatakse fonoloogilises filtriks fonoloogiliseks õelaks. Selle juba 30.-te eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel. See asi avastatud Teie sõnastati. Üks mees oli pull Ivanov, vene keeleteadlane, kelle pärast Stalini mehed mättasse leid ja siis teine oli üks saksa päritolu ameeriklane, kes indiaani eskimo keeli uuris. Nad tegelesid mõlemad keeltega, mida oli väga raske häälduslikult uurida. Sest et need olid väga väikesed ja haruldase keeled. Ja seal nad tuvastasid selle asja, et et kui keel on võõras, siis on väga raske õigeid häälikuid sealt üldse välja kuulda nagu absurd, treenimist ja harjumist, et sellega hakkama saada. Me kuuleme võõrkeelseid nimesid tegelikult petlikult. Ja see on üks hoiatus, muide, mis meie tänase teema juures on ülioluline, et ärge iga kord usaldage seda, mida te kuulete nime omanikult või või vastava keele emakeelena oskajalt. Ärge seda hääldust häälduspilti täiesti usaldage. See võib olla petlik. Seda võiks nimetada foneetiliseks jäljendamiseks, kui me seda, seda jäljendamine, see on puht niisugune täpilt jäljendamine. Aga korralik Võrnime hääldaja püüab arvestada selle lähtekeele ja oma emakeele, ütleme siis sihtkeele, milles see nimi siirdub seal nende kahe keelevahelisi fonoloogilisi ehk mõtlen süsteemseid seoseid, süsteemset seos, et selles mõttes, et, et on mingisugused kindlad vahekorrad sellel, kuidas häälike lähtekeelise, kuidas kõlab meie keeles neid, neid seoseid tasub uurida, tasub need isegi kirja panna ja, ja kokku leppida nendes. Ega meil ei ole sellega keegi tegelenud nii lingvistika poole pealt, keeleteaduse poole pealt minu kui praktiku huvi olnud eluaeg nüüd neid asju uurida, sest et ma ütlen, et see kogemus, mis siin varastel raadioaastatel diktorite juures sai, see tõukas seda tagant. Aga iseenesest ju on sümpaatne ja isegi kui me ka väikeste keelte puhul siiski püüame ja tahame hääldada nii nagu nemad neile meeldib. Et see ei ole mingisugune orjalik kummardamine, nagu me kujutame ette, et kui me just siis hääldust järele aimama ahvime inglise või prantsuse või, või saksa hääldus vene hääldust, aga ei pea ilma aktsendita püüdma nimelt ei pea püüdma ja rahulikult katsume läbi mõelda ja tunnetada, kuidas meie eesti keeles kõlab, et see on see on see see eesmärk, et leida igelne häälduse vaste. Ja siis oleme, oleme uhked, et me oskame seda Ukraina nime näiteks hääldada ukrainapäraselt, aga eesti moodi. Sest et Ukraina on nimi, kõlab natukene ei, mitte natukene, vaid üsna palju teistmoodi kui vene nimi, kui vene muganud. Ja kui me nüüd Ukraina nime arvestades, et nad on vene keelega lähisugulased mõlemad idaslaavi, keeled, kujundid, ukraina nime, hääldame venepäraselt venepärase eeskuju järgi, noh, meie me küll ja tõsi küll, me ei püüa vene aktsenti jäljendada, aga ikkagi me järgime vene reegleid, vene keele hääldusreegleid. See ei ole elus, võiksime ukraina nimesid, hääldab ta tõepoolest, nii, et seal, kus on y, seal meie häälda yylvaid, hääldame õu, kest, ukraina keeles takiniseeritud y tähistab venepärane, siis vene-i täht on ukrainlaste jaoks õige. Ja ta on üsna mõneti eesti keelele lähem kui, kui vene v. Pidev protsess, pidev õppimise protsess. Aga õppimine on elu eesõigus. Kauaaegse e ärri keelenõustaja Einar Kraudi saadet palatalisatsioonist eesti keeles leiate vikerraadio keele saate kodulehelt. Kõike head kuulmiseni.