Tere maa nimedest oli plaanis tänases keelesaates rääkida sellest, kuidas maad endale nimed saavad, kuidas teised neid nimesid kasutad, tahavad ja muust sellisest oli plaanis rääkida Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Pälliga. Lõppeval nädalal tõusis aga tulipunkti hoopiski Eesti keele instituudi enda saatus. Nimelt ilmus ajakirjandusse uudis, et keeleinspektsiooni asemele luuakse uuesti tagasi keeleamet ja Eesti keele instituudist viiakse sinna sellesse loodavasse ametisse üle suurem osa tegevusvaldkondadest. Tõsi on, et valitsuse istungipäeval neljapäeval teatati, et istungi järel, et keeleamet tuleb, et talle antakse funktsioone juurde. Aga Eesti keele instituut jääb puutumata. Kultuuriminister Tõnis Lukase sõnul säilitab instituut iseseisvuse ja rolli. Minu nimi on Piret Kriivan ja saatekaaslane on Peeter Päll. Tere. Tervist. Selle viimase uudise valguses. Ilmselt peame ikkagi alustama sellest, mis mõtteid ja tundeid Eesti keele instituudis tekitas. See, see uudis. Ma ei tea, kas võib öelda nüüd juba tagantjärele, et segadus. No arvata on, et see tekitab meid murelikuks ja ja millegipärast, nagu uuemal ajal kombeks on saanud, et asjaosalistega läbi arutamata tehakse plaane, et siis tekitas see kindlasti muremõtteid, et nagu me tegelikult ka ise avastasime, et me oleme tegevustes väga läbi põimunud. Meil on praktiliselt ka selline olukord, kus ühe osa äravõtmisel teine osa enam ei toimiks. Ja see loomulikult head meelt ei teinud, et. Ma toon sellise näite, et meil siis selles kirjelt nüüd juba vist minevikku vajunud kirjelduses või plaanis oli öeldud, et tuuakse üle näiteks keelekorraldus aga ei tooda murdeid, et tegelikult ja keeleajalugu, et kui me mõtleme selle peale, et murded ja keeleajalugu keele korraldamisel väga olulised, et siis oleks see tähendanud järjekordse niisuguse uue ametkondliku vaheseina tekitamist, et või kasvõi seda, et kui sõnaraamatu tegevus oleks üle kolinud, siis mida teevad murrete sõnaraamatu koostajad, kas nad lähevad siis keeleametis ja seda sõnaraamatut koostama? Umbes selliseid mõtteid tekkis meil jaa. Jaa, aga tundus, et see oli kuidagi väga uisapäisa ülepeakaela kokku pandud plaan, et sellest ei paistnud mingit tarkust läbi ja mingisugust selgemat tegevusliiniga, mitte et see oleks võib-olla tähendanud meile sellist mitut kuud kestnud segadust. Aga oleks alanud sigin-sagin. Kes kuhu läheb, mida teeb ja selline valuline pereheitmine, kindlasti oleks meie tegevust takistanud. Eesti keele Instituudi üks peamisi ülesandeid on vististi keele korraldamine. Ja teistpidi vaadates keele haldus on Eesti keele instituudi ülesanne kui keelekorraldus, kui selline oleks läinud Eesti keele Instituudi käest teadlaste käest ära kuidas see oleks välja võinud näha? Seda võib ainult oletada, loomulikult, aga et alustada nagu pikemalt ajaloos, siis meil on tegelikult selline teadusliku keele korraldusel traditsioon ja see on ka see, mis vastab enamiku teiste Euroopa riikide kogemusele. Et keelekorraldusega tegelevad teadlased ja, ja meil on siis ajaloos olnud niimoodi, aga kui me läheme juba päris kaugele ajalukku tagasi siis Eesti kirjameeste selts 1800 seitsmekümnendatel aastatel tegi otsuseid, mis mõjutasid eesti keelekorraldust. Siis oli Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Edasi oli vabariiklik õigekeelsuskomisjon, need olid kõik teadlaste koostatud kogud ja ja selles mõttes riik ei ole otseselt kunagi keelekorraldusse nii vahetult sekkunud. Ehk siis mida ma tahan öelda, on see, et, et meil on sellise kollektiivse akadeemilise keelekorralduse traditsioon ja mida nüüd siis teevad koos emakeele seltsi keeletoimkond ja Eesti keele Instituudi keelekorraldusosakonda, see on nagu selline traditsioon, mida oleks imelik olnud lõhkuda. Ja et kui vastata lühidalt sellele küsimusele, miks peaks keelekorraldaja olema teadlane siis kindlasti sellepärast, et kui mingeid reegleid peaks muutma või peaks kaaluma, et kas mingeid reegleid aegunud, et siis see vajabki kõigepealt teaduslikku uurimist. Ja võib-olla pikemalt vastates on siis see, kui alustame sellest, et kui me räägime keele normist, et millest me räägime, et et on tegelikult kahte liiki keelenorm, et üks on selline, mis mis on keeles objektiivselt olemas, et me ütleme, et meil on eesti keeles 14 käänet, meil on teatud seaduspärasused keeles, millele igaüks tugineb, kui ta keelt kasutab ja see on niisugused teadvustamata reeglid mis on tegelikult tugevamatki reeglid, kui, kui need, mida on sõnastatud ehk siis kuidas keelt räägitakse, see normann keeles alati olemas mingis keele ühiskonnas ja see ei sõltu sellest, mis me, mis me otsustame, teist liiki normid on need, mida me nimetame täpsemalt normingut, eks need on, need ongi need kirja pandud reeglid, mida ühiskond on kokku leppinud ja ja need on siis, peaksid siis ütlema meile, millised keelenähtused on õiged ja millised mitte ja kõige lihtsamad norminguda meil õigekirja reeglite põhjal sõnastatud. Aga norminguid on ka käänamise pööramise kohta lausestuse kohta mõnikord ja natukene küsitavamalt tähenduste kohta. Ja kui need need kaks norm üksteisest erinevad, et siis tegelikult tekibki keeles vastuolu, kus me teame et rahvas räägib teisiti, kui reeglid, on sõnastatud, et ja keelekorraldaja üks ülesandeid sellisel juhul on otsustada, mida teha, et kas ta neid kahte normi üritab lahendada. Või siis üritab ikkagi kinni jääda sellesse vanasse, sellepärast et ühtaegu on jogeel pidevalt muutuv nähtus mida siis keelenorm muutuv keelenorm objektiivne keelenorm kajastab. Ja teisest küljest on kirjakeel ka meie traditsioonide kehastus ja ta on meie keele esinduskuju, mida me kasutame ametlikus keeles ja kasutame kooliõpetuses kasutanud viskama keelt, õpetame teistele. Et see on niisugune kultuuritraditsioonidega nähtus, mida me ei saa nagu väga kergekäeliselt muuta. Ehk siis keelekorra, ta peab pidevalt otsustama nende kahe suuna vahel, et kas ta säilitab või annab, annab nii-öelda tinglikult sellele tegelikule keelele järele. Keelekorraldaja elu ei ole kerge pidevalt kahe tule vahel, ühed nõuavad, et säilitataks vana teised, et võetakse arvesse. Aga miks me peame seda uut arvestama, on siis kindlasti see, et kui kirjakeel muutub liiga kaugeks sellest tegelikult keeles, siis siis on see oht, et inimesed peavad seda keelt eluvõõraks ega hinda seda ja seetõttu võib seal keele maine kannatada, see seal selline tolmu koguv keel, millel tegelikus keeles kasutust ei ole. Ja sellisel juhul võib siis sellest järgneda päris saatuslike muutusi. Aga jah, et kui tuua mõned näited, et ma tahan kõigepealt ühe lihtsama näite, et et meil on olnud selline reegel paaris nimisõnana vaata käänamise kohta, et paarisnimisõnad on need, mis kuuluvad just nagu täielikult, mitte mitte liitsõnaks moodustunud sõnaühendid, vaid niisugune õde, vend ja püksid, särgid ja niisugused, mida eesti keeles on omajagu. Et kui me neid kääname, siis me kääname mõlemaid sõnaus pooli. Et õde-venda õe-venna ja selle järgi oli ka reegel sõnastatud, et need uued paaris nimisõnad tuleks käänata ka sellesama reegli eeskuju, et meil olid sellised tekkinud nagu lasteaed-algkool. Ja seda oleks pidanud siis reegli järgi anname lasteaia, algkooli, lasteaed-algkooli ja nii edasi. Tegelik keelekasutus seda väga palju järginud ja seetõttu kui me uurisime tegelikult kasutuste just uurisime seda, et siis tuli välja, et neid käsitatakse nagu liitsõnu ja ja käänatakse lasteaed-algkooli, lasteaed-algkooli ja nii edasi, nii et siin oli suhteliselt kerge seda normingut muuta. Kahju mulle meeldiks teistpidi. Aga nagu meil kindlaks tavaks on kujunenud, nii jääb ka vananorming alles, nii et tegelikult saab käänata mõlemat moodi, nii lasteaed-algkooli kui ka lasteaia algkooli. Suur vabadus on käes, see tähendab ka, et keeles on mingeid üleminekujärgus, et, et siis me alles vaatame, kuhu see keelekasutus tegelikult läheb, mis suunas. Ja ma tahan seda ka rõhutada, et kui me nüüd teaduslikult uurima, et siis me tegelikult ka kõhkleme, et me võime ka eksida, et keelekorraldaja on no kui inimene ja võib eksida, et ma toon sellise markantse näite, mida meil aeg-ajalt linale hõõrutakse, et pärast Me lubasime kirjutada 99. aasta õigekeelsussõnaraamatus pension Jotiga. Selle i'ga variandi kõrval, et selle taga oli selline niisugune eeldus, et eesti keeles on laensõnad pikapeale kodunenud ja, ja me toome alati näiteid selle kohta, kuidas laensõnad on aegamööda saanud eestipärase kuju. Meil on näiteks pagaaž olnud kunagi kasutusel, seal nüüd pagasiks muutunud ja muud rõhu nihked on olnud metoodika saanud meetod ja muud sellised. Ja kuna eesti keeles häälduse mõttes see sõna on tegelikult niisugune, mida me kirjutaksime Jotiga, nii nagu oksjoni ja mission siis n saari leidis, et et see nimi või nimisõna võiks olla ka meil selle sagedama mugandatud kirjaviisi kohaselt pensioniotiga. Aga niipea, kui me selle sõna sinna sõnaraamatusse andsime, siis selgus, et tegelikus keele kasutada, seda ei hakata järgima. Ja nii tekkis tegelikult teadmine hoopis teisest seaduspärasused, nimelt võõrsõnade kirjaviis eesti keeles on põhiliselt stabiilne. Ehk siis nii, kuidas võõrsõnana kirjapilt on kujunenud, nii on ta ka jäänud, sõltumata sellest, kas hääldus on sellest kuidagi üle läinud või mitte. No meil on eesti keeles päris palju selliseid võõrsõnu, mida me kirjutame erinevalt, hoolimata sellest Mäheldamas ühtemoodi ja meil on minaret, on kahe teiega kabinet, on ühed teiega, et selle, selle põhjus on muidugi teistsugune, et seal oli jällegi oletus, selline, et mina leti puhul me kasutasime pearõhku kolmandal silbil ja kabineti puhul esimesel silbil aga eesti keeles liitsõnade hääldamise mall on üldiselt selline, et seal õhk võib-olla liikuv ja seetõttu me tegelikult tänapäeval seda rõhku ei arvesta. Nii et me lihtsalt oleme fikseerinud selle kirjapildi erinevused, kabinet ühe teiega minarit, kahed teiega, mandariin kahe apelsini ühe iga ja sellisel viisil nad on eesti keeles kinnistunud ja pension on tegelikult samasugune nähtus. Miks? Miks me tegelikult lõpuks loobusime siiski sellest Jotiga pensioni esitamisest. Et kui võtame teise näite, siis natuke keerulisema see, see käib sõnade tähenduste kohta. Siin võime näiteks tuua sõna vabandama. Et selle algne tähendus on andeks andma. Palun vabandust, palun andestust, et igapäevakeele selle kohta sageli ütlust, et ma vabandan. See ei tähenda, et ma annan andeks, vaid risti vastupidist. Ma palun, vabandage mind, tähendab, andke andeks. Me võime küll arutleda selle üle, et millest see nihe on toimunud tähendustes. Et sõna tähendab korraga ühte ja, ja enda vastandit ühtaegu, et seal võib olla niimoodi, et kas on tahetud öelda. Ma vabandan end ja sealt on end ära jäänud või on tal tegelikult siiski ikkagi võõrkeelse väljendi osa oskamatu tõlge olnud, tõi vene keeles öeldakse Winjaaess. Ja seal on senise kohasuse liite täiesti olemas. Aga fakt on see, et väga paljud ütlevad just ma vabandan ja tegelikus keelekasutus probleemi justkui ei teki. Et siin peab keelekorraldaja otsustama, et kas kas hoida kinni kirjakeele traditsioonist ja seni me oleme seda teinud või siis ikkagi andma sellele tegelikule kasutusele järele ja ja sellisel juhul järgmises õigekeelsussõnaraamatus oleks ta justkui nagu kahe vastandliku tähendusega sõna. Et siin ei ole otsus tehtud veel, aga, aga see nüüd näide selle kohta, kuidas, kuidas tegelikult on keeruline neid asju otsustada. Mandariin ja apelsin, kas siis see on ikkagi norm, et üks on kaheige ja teine on ühe iga ja siin ei ole mingit vastavaid? Kirjanorm, ja need on suhteliselt lihtsad näited, et õigekirjanorm ongi tegelikult kõige lihtsam järgida, et siin on. Siin on lihtsalt võimalik öelda, et see on nüüd normeeritud kirjapilt või normitud kirjapilt. Palun kasutage seda. Aga te palute ilusti käsi? Me ei käsi ja see ongi selle asja vahe tegelikult miks me arvame, et teadlane peaks olema selle normingu väljapakkuja, nimelt et? Ma ise arvan seda, et et ametnik minu arusaamise kohaselt peaks tuginema mingitele õigusaktidele mingitele normidele juriidilises mõttes eeskirjadele, kui ta midagi ütleb. Ja tema ülesandeks ei ole asja nii väga uurida, kuigi see oleks alati teretulnud ja seda nad sageli teevad. Ma ütlen, et Eestis on palju tarku ja inimlikke ametnikke, kes lähenevad asjale sisu järgi, mitte mitte vormi järgi. Aga üldiselt seda neilt ei eeldata ja veel vähem eeldatakse seda, et nad ise asja uuriksid ja ja sellisel juhul on siis see tööd natuke nagu turistlik, mida nad peaksid hakkama tegema. Ja riik, ma arvan, et ei tohi eksida, et kui ta nüüd ütleme, oleks öelnud, et pension kirjutage Jotikaga rahvas, olles kirjutanud hiiga siis oleks riik kannatada saanud. Siin tekib veel igasuguseid probleeme, näiteks kui me meenutame ajaloo sündmuste nimede ümber keerelnud vaidlusi siis kui peaks keeleteadlane otsustamata, suudab ära selgitada, miks vabadussõda on väikese tähega, aga võib kirjutada suure tähega. Riigiametnikul on seda ikka väga raske öelda. Jah, ja need vaidlused oleksid olnud kindlasti teise värvinguga, kui oleks ühel pool on riigiametnike teisel pool siis ajalooteadlased, et praegu me olime mõlemad teadlased ja saime omavahel siiski kokkuleppele. Ja põhipõhjus, miks ajaloo sündmuste kirjapilti üldse arutama hakkasime, oli see, et ajalugu kogu aeg sünnib meie kõrval uut ajalugu juurde ja meil puudus selgus selles, mismoodi seda uut ajalugu siis hakata kirjutama, et meil on lahesõjad ja teised lahesõjad ja ja sametrevolutsioonide kõrval tulnud oranži revolutsiooni ja muud niisugused, et kuidas me nendesse suhtume. Miks kristall on suure tähega pronksi väikse tähega ja niisuguseid küsimusi tekkis meil ühte ühtepuhku. Nii et sellepärast me olime tegelikult natuke sunnitud seda teemat Te vaatama. Aga mul on hea meel, et me ajaloolastena suutsime kokku leppida ja ja oleme pannud kiriku keset küla mingis mõttes. Nii et ikka peaks jääma peakeelekorraldaja, mitte peakeeleametnik. No kui väga soovitakse, saab ka seda teha, aga kui tulemuslik see oleks, on iseküsimus, et et nagu me teame, et poliitikud on harjunud olema täna siin ja homme seal. Aga keelekorraldajast tuumafüüsikat ei saa ja teadlane oma ametit nii lihtsalt vahetada ei saa. Eesti keele Instituudi muutmist tema ülesannete muutmist on varemgi arutatud, alles hiljuti taheti või pakuti või kutsuti Eesti keele instituuti liituma Tartu ülikooliga. Jah, miskipärast on seb endal kippunud saarlasest teise liikuma, et kui, kui viis aastat tagasi meid taheti justkui teaduse tugevdamiseks ülikooliga liita, siis nüüd leiti, et me oleme rohkem ametnikud kui teadlased ja, ja see ongi muidugi selle tegevusvaldkonna eripära võib-olla, mis meid natukene nagu panebki sellise kahe äärmuse vahel laveerima, et et me tegeleme tõesti korraga nii rakenduslikke kui ka uurimuslikke ülesannetega ja need on tõesti nii lahutamatult läbi põimunud. Et neid ei saa viia kahte lehte laiali Jah, et kuna selleks ka inimesed oleks ta väga valuline asi ja sellepärast, et mina ei oskagi otsustada, kas ma olen rohkema rohkem rakendaja ja nõuandja ja keelehooldaja või ei ole ka ikkagi teadlane. Ja kui ma peaks ennast lõhkuma, siis mulle tundub natukene vägivaldne. Keelenõu peaks jääma ikkagi andma, teadlane ilmselt loodetavasti ikkagi ka jääb? Küllap tead, ma arvan. No tuleb võib-olla siin saates rõhutada ka seda, tegelikult on haridusministeeriumi all tehtud ka uuring selle ühendameti loomise kohta ja selles uuringus tegelikult on ka öeldud, et et ma loen siit ette. Keelevaldkonnas on kaks eraldiseisvat asutust, keeleinspektsioon ja Eesti keele instituut. Kuna reformi üks eesmärk on killustatuse vähendamine, siis võiks esmapilgul kaaluda nende kahe asutuse ühendamist põhjalikumalt kaalumisel ei ole see uuringute korraldajate hinnangul siiski mõistlik. Jah, ja selles eelnõus, mis nüüd ajalukku läks oli tegelikult, toetudes sellele samale uuringule ehk siis suhteliselt teistmoodi tõlgendatud, kui need uuringu tegijad ise olid seda pakkunud välja, nii et see tekitab küsimusi, et kui me keelekorraldust hakkaksime ka sedasi tegema, et et meil on küll uuringud, aga me ütleme, et sellegipoolest, et me teeme hoopis naa. Et mis sellest välja tuleb, et see on natukene nagu minu jaoks küsitav tee. Et siin võib-olla ikkagi Eesti keele instituut ja teised keeleinimesed, sest on ka Tartu Ülikooli inimesed sõna võtnud juba sellel teemal ootaksid veel selgemat kinnitust. No kindlasti ja praegu ma saan aru, tegelikult Eesti keele instituut KUI põhiliselt teadus- ja arendusasutus jääb alles, et seda nagu ei tohiks keegi ähvardada, aga üks on selge, et muidugi keelame, moodustatakse siis mingeid funktsioone, me peame koos, hakkame arutama ja me kindlasti oleme valmis koostööks, et see ei ole küsimuse all. Aga ma tahan seda öelda ka, et aeg-ajalt on näha, et ühiskonnas on soov ka niisuguse rangema keelekorralduse järele, et on ka neid, kes ütlevad, et me ei tee piisavalt palju selleks, et keel oleks korrektne, aga siin ma tahan ikkagi rõhutada seda, et vabas ühiskonnas ei saa inimesi käskida, et keelenorm on niisugune nähtus, mis ei ole väga täpselt alati määratletav ja keeles on nii palju mitmesuguseid kihistusi, mille puhul meil on tegelikult raskusi öelda, et kas ametlik keel, see on avalik-keelse, on mu kõnekeel, et kui me hakkame seal väga rangelt kõiki norme järgima nõudma siis me satume tegelikult ummikusse ja seda, seda nagu ei ole võimalik siiski ette kujutada, et muidugi kinnitan seda, et me teeme ikkagi kõik selleks, et keelekasutus paraneks, et meil on avalik tasuta keelenõuanne. Me teeme keele koolitusi. Me pakume oma keelenõulehel palju nõuandeid, nii et sellele, kes soovib keelt parandada, kes soovib keelekasutust tõsiselt paremaks teha, sellele me peame pakkuma kõiki võimalusi, mis meil on. Aga mida te arvate siis keele instituudis, keeleinspektsiooni tugevdamisest ja keeleametiks muutmisest tagasi muutmiseks? See on põhimõtteliselt positiivne asi, sellepärast et keeleamet kui niisugune respekteerida vastutus oli meil üheksakümnendatel aastatel olemas ja see ära kadus, on mingis mõttes natuke nagu kahetsetavasina, nii niikuinii. Aga see tegeleda keelepoliitikaga keele staatuse küsimustega. See on igati vajalik tegevus. Kas keele instituut on juba mõelnud selle peale, et missugused ülesanded võiks siis nüüd anda ära tulevasele keeleametile? Nagu mulle on öeldud, et me, me ise oleme küll sellel seisukohal, et meil on suhteliselt terviklik niisugune toimiv keeleasutus et kindlasti koos keeleametiga ja ma ei saanudki instituudi nimel kosta, muidugi, aga kindlasti koos kilomeetriga me arutame neid variante läbi, et ma saan aru, et praegu siis teostub see keeleameti, niisugune väiksem moodustamisega plaan, kui, kui see algne on. Ühesõnaga, tuleb nõustuda tegelikult kultuuriminister Lukasega, kes ütles reedeses intervjuus, et eesti keele kaitse vajab rohkem tarkust. Ma ütleksin omalt poolt juurde ja mitte nii palju rapsimist. Kindlasti. Kui me nüüd selle teema juurde tuleme korraks, mis, millest meil oli plaanis rääkida, siis maha nimed, et mis puudutab nüüd maa nimesid, missuguste nimedega on keelekorraldajatel viimasel ajal tulnud tegeleda? Tegelikult mitte väga paljudega, sellepärast et eesti keeles on, on suhteliselt kinnistunud maid, ei ole ka palju maailmas, et kui me mõtleme laias tähenduses maid, siis muidugi neid rohkem. Aga Me vist oleme enamasti paljud kuulnud seda uudist, et Svaasimaa nimetati ümber. Ja siis tekib vahel küsimusi, et kuidas eesti keeles teeme. Svaasimaa nimi on selles mõttes huvitav, et seal ei teadnud ka selle maa kuningas ise, et kuidas seda, seda riigi nime hakata siis kirjutama inglise keeles. See maa on Eeessuatiini Svaasikeelse nimega ja selles Esvatiini nimes on Svaasikeeles esimene täht väike e ja sellele järgneb suures essuatiini. Aga et see on küllaltki võõras kirjapilt ka inglastele, siis mingi hetk nad otsustasid, nad teevad selle lihtsamaks ja kirjutavad siis suure õiega selle nimel. Et eesti keeles muidugi me oleme otsustanud, et seda maa nime, mis on eesti keeles juba mugandunud ja Mei ütles faasile anud, ütleme Svaasimaa. Et seda me võiksime põhinime edasi kasutada, et kui meil on vaja ametlikku suhtlust, siis me kasutame seda Svaasikeelset nime. Ja me oleme natuke seal niimoodi väikse kiiksu sinna juurde pannud, sellepärast et et kui ta on juba Svaasi, kelle nimi siis me kirjutanud hakkas faasi ortograafiliselt kirjutamegi, siis eesti keeles võiks seega ja suuressiga selle nime. Aga see on ainult ametlikuks keele pruugiks, et et üldiselt me võime rääkida rahumeli Svaasimaast edasi. Hea, et niigi läits, ütleksin ma selle peale. Ja et meil on vahel tuleb neid küsimusi maade ja pealinnade nimede kohta, et alles hiljaaegu küsiti meilt ka seda, et kui Ukraina pealinna nime on inglise keeles hakatud kirjutama nüüd ukrainapäraselt, mis oleks siis eesti keeles umbes nii nagu kõiv et kas me siis eesti keeles ei, võiksime ka seda sedasama malli järgida, aga me leidsime tegelikult koos, et et meil on Kiiev siiski nii kinnistunud ja traditsiooniline nimi, et me sellest nii kergekäeliselt loobuda ei sooviks. Et kirjutatakse siis uutmoodi, aka hääldatakse vanamoodi. Eesti keeles eesti keeles Mika hääldama Kiiev ja kirjutame ka Kiia kaheiga, aga kui inglise keeles sest rääkida, siis inglise keeles oleks see vana vorm olnud Kiiev ühe iga. Ja siis praegune ukrainapärane vorm on kõiv, mis kirjutatakse ka epsilon IV. Aga see siis lähtub puhtalt Ukraina kirjapildist, et et selliseid otsuseid. Me oleme uuemal ajal pidanud siin natukene läbi kaaluma ja ja kui me oleks need ametnikud, siis me kindlasti oleksime natukene ettevaatlikumad, aga et kui me räägime üldkeeles, siis me oleme rahumeeli soovitanud ka neid neid seni kähibinud traditsioonilisi nimekujusid. Üldiselt, ega me ju ei tee otsuseid nimede kirjutamise kohta, vaid anname soovitusi. Ja inimeste ülesanne on siis vabadus, on seda siis kas järgida või mitte järgida. Ukraina nimed on ju üldse muutunud, ukraina nimede kasutamine eesti keeles on muutunud ukrainapäraseks. See on ka igati tervitatav, loomulik tendents, sellepärast et me ise tahaksime ka, et meid kasutatakse Eesti Eesti inimesed kasutatakse välismaal eestipäraselt ja selles mõttes ei ole see midagi eriskummalist, et me lihtsalt vaatame nüüd maailma natukene laiemalt ja natukene ukrainlaste pilgu läbi ka, et seal ukrainakeelne maa ja mis, mis siis seal olla saabki, ukrainakeelsed nimed? Mina pean muidugi ütlema, et mina nii väga hirmsasti ei, ei oleks mures, kui minu nime hääldatakse mõnes teises keeles valesti. Palju olulisem on, et see ka oluline oleks, et Pireti, et ei pandaks mister mis Euroopas väga sageli. Ja seda võib juhtuda küll jah, sõltumata sellest nimest isegi. Aga need ukraina nimed, näiteks nii kohanimed kui ka isikute nimed, et kõik on ju muutunud. Harkovis on saanud Arkile har. Aga õnneks on see informatsioon tänapäeval palju kergemini kättesaadav, kui meil oleks olnud selline olukord, ütleme 30 aastat tagasi, siis meil oleks nagu raskusi rohkematest, siis liikus informatsioon piiratud kanalite kaudu, aga nüüd on. Me saame, võime, võime vaadata kõike ka internetist järele, mismoodi see nimi algupäraselt kirjutatakse ja ja saame selle õige nimekuju kiiremini kätte. Ja enamasti saame me seda teha siis, kui meile parajasti pähe tuleb, kui meil on lihtsalt internetiühendus ja telefon. Ja meil, muide, Ukraina presidendi nimega on natuke arusaamatust, et et miks me muutsime seda transkriptsioonireeglid täpsemaks 2009., kui ma nüüd õigesti mäletan aastal et see põhjus oligi see, et tegelikult meil väga palju nimesid tuleb ka tänapäeval mitte ainult otse ukraina keelest, vaid ka inglise keele vahendusel ja inglise keeles tegelikult niisuguseid täpseid reegleid, nagu meil vahepeal sõnastasime ei järgita ja mingis mõttes oli see natuke olukorra lihtsustus, et me tegime selle reegli, et et see hõõdna häälduv ukraina keeles ka järel tuleks alati kirjutada õõnamite Hiina. Ja sellepärast on meil siis saablaselens kriise Ukraina presidendi nimekuju. Aga, aga need on niisugused detailid ja Tuleb muidugi meelde üks vaidlus, mis oli ikka väga tuline vaidlus oli gruusia ja Georgia ja sellest on ikka ka juba hulk aastaid möödas. Ka selle me lahendasime ka nii-öelda Saalomondlikult, et tegelikult ütleme, et mõlemaid nime koosid sobib eesti keeles kasutada mõlemal nime kuulen oma pika ajalugu eesti keele seisukohalt selja taga. Mõlemad on hakatud kasutama 19. sajandil, nii et selles mõttes on raske otsustada, kuna Gruusia on meile siiski väga omaseks saanud, et siis on raske sellist radikaalset muutust teha. Siin on ka need rahvanimetused taga ja keele nimetas sellega koos, et me, kui me räägime Georgias, siis me peaksime rääkima kabki Orklastest ja Georgia keelest. Sinna vist jääbki see Georgia kasutamine, mulle tundub, et Georgia nagu ei lähe läbi. Et inimestel ongi lihtsam, kui need teised sõnad võtta, siis ikkagi öelda grusiin, eks ole. Kuigi seal tekib ka küsimus vahel raske öelda, grusiin grusiinlane seda meilt küsitud aeg-ajalt ja ja noh, me oleme ise leidnud, et kuna grusiin on selline laenatud nimisõna niikuinii siis ta ütleb seda täpselt sedasama, mis on see lane-lõpuline liide liitega, sõna? Ta ei ole gruusiaalane, tähendab grusiin, et seal on see Jen niisugune sufiks juba eesti keeles laenatud küll vene keele kaudu, aga mis, mis on meil juurdunud? Üks põhjendusi, miks omal ajal ma arvan, et see oli vist 15 aastat tagasi küll, kui see Gruusia Georgia küsimus päevakorda tuli siis Gruusia pooldajad ütlesid, et georiat ei saa kasutusele võtta sellepärast, et see läheb segamini Ühendriikide osariigid. Ja mina ütlesin siis, et tuleb tunnistada, see oli oma kolleegiga vaidlus Uudisplussi saates või oli siis päevasõda. Ja mina ütlesin siis, et võime kihla vedada, et sellest USA osariigist sai. Räägi lähema aasta jooksul kindlasti mitte ei ole nende aastate jooksul olnud. Uudi Heino maailmas on palju samanimelisi kohti ja see tegelikult ei takista suhtlemist minu meelest, et alati saab ju konteksti põhjal aru, millest on jutt ja me hääldame ka George'i, et erinevalt, et see ei oleks küll takistus olnud. Ja mis puutub Gruusiasse Georgiasse, siis endiselt on mõlemad loba endiselt mõlemad normikohased. Ja esimene eelistus on küll Gruusial mingi nimega esikohale panema. Aitäh Eesti keele Instituudi peakeelekorraldaja Peeter Päll. Jõudsime tänases saates otsapidi siiski ka maade nimedeni, aga järgmisel nädalal räägime siis pikemalt sellest, kuidas maad ja riigid on endale nimed saanud ja missugused probleemid sellega seoses tuleb võib-olla ka veel lahendada. Aitäh Kuulmiseni nädala pärast.