Eesti keel on põline keel oma põlisel kodumaal, aga eesti keelel on ka olnud põlisvormid väljaspool Eestit. Need on kolm maarahvast oma keeltega lutsid Leibud ja kraasne maarahvas. Ja nendest räägib tänases saates lähemalt Tartu Ülikooli professor, akadeemik Karl Pajusalu. Tere. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan, läinud aasta oli meil rahvusvaheline põliskeelte aasta. Keele saateski sai sellel teemal räägitud võib-olla kõigepealt pisut sellest, et kas see aasta täitis oma eesmärgi, kas põliskeeled said piisavalt tähelepanu olgu siis meil või, või mujal maailmas või on suurem töö ikka veel ees? Eestis oli huvitav olukord. Lisaks põliskeelte aastal oli meil ikkagi eesti keele aasta, mis muidugi oli seotud sellega, et eesti keel riigikeelena sai 100 aastat vana kas ja muude tähtsate Eesti riigi tähtpäevadega, aga võib-olla see, et rahvusvaheliselt peeti põliskeelte aastat ikkagi pani meid ka natukene rohkem tähelepanu pöörama siis oma eesti keele juurte vastu ja, ja sai ka rohkem keele ajaloost räägitud ja ja, ja huviga eesti keele kui põlise keele vastu, mida ma ka ise kogesin, mitmel pool on ju eestlastel täiesti olemas. Aga jah, kui nüüd mõelda põliskeelte aasta tähistamisele ega väljaspool Eestit, siis liivi keel oli üks keel, mis sai päris palju tähelepanu, on ju liivi keel üks euro selliseid kõige ohustatumaid keeli praegu ja näiteks ka põliskeelte aasta tähistamisel ungaris liivi keelele pöörati eraldi tähelepanu ja, ja ka ilmus üks väike liivi luulekogumik ungari keeles. Aga muidugi, kui me nüüd räägime liivlaste põlises kodumaast Lätis, siis võiks öelda, et niisamuti need keske Balti aladele lisaks liivi keelele ikkagi ka meie lõunaeesti keelesaarte veerand sai omajagu tähelepanu. No kõige aktiivsemad on olnud, lutsid siis Kagu-Lätis, Latgalis, aga näiteks lutside algab tusel ilmus vist ajaloos küll esimest korda, selline huvitav plaat nagu lutsi rahvalaulud, mis tõesti on ka lutsi keeles lauldud siis kohalik koore Ilsa, kus on ka palju lutsi maarahva järeltulijaid andis selle plaadi välja ja see on tõesti väga-väga hästi tehtud ja et ka kogu see keeleline pool lisaks siis viisidele sai seal täpselt üle vaadatud ja anti ka välja teine plaat koori animapoolt. Nemad on rohkem siis Liivimaa liivi aladelt, aga, aga nende plaadil ka oli keelesaarte laule ja ma olen isegi Eesti raadiost juba ühte kuulnud, nii et ka see ütleme siis see läänemeresoome pärand Lätis sai sellel möödunud aastal hästi tutvustatud, aga ma veel siia sissejuhatuse lõpetuseks ütled, et muidugi ka uut aastat on ikkagi sellel samal teemal väga asjakohane ja alustada, sest nüüd meie põliskeelte aasta on juba kuulutatud põliskeelte dekaadiks, sest see ikkagi keelte hävimine, kultuurilise mitmekesisuse hävimine, see on tänapäeva maailmas sama tõsine asi kui loodusliku mitmekesisuse kadu ja et sellele vastu seista, selleks on vaja tõesti teadlikult asjaga tegeleda. Nii et töö peab jätkuma, see on kindel. Te mainisite, et kõige aktiivsemad olid lutsid. Kui palju neid siis praegu veel elab ja seda keelt räägib, lutsisid või luts ja kuidas seda sõna käänatakse? Või lutsi maarahvas, aga tänapäeval ikkagi no Lätis kasutatakse mõistet Lutsas iga uni või siis lutsi eestlased. Et see on siis selle lõõtsalinna ümbruses seal selle piirkonna eestlased ja niimoodi selle lutsi maarahva järeltulijad ennast ise Canimatavad. Aga tegelikult keele puhul võiks öelda, et see on suuresti jäänud pärandkeeleks. Et mõni inimene mõnda fraasi veel mäletab, eks tervitada, osataks, aga igapäevase argikeelena ei räägi seda keelt enam keegi. Aga, ja selle vastu tuntakse huvi ja võiks ka öelda, et need eesti juured seal lutsimaal on päris hinnatud ja neid nagu pannakse tähele ja väärtustatakse võib-olla isegi rohkem kui kümmekond aastat tagasi. Ja eksin, k eestlaste ja eesti teadlaste tegevus on kaasa aidanud ju. Mõne aasta eest ilmus Indrek jäätsi film kadunud hõim lutsidest ja mitmeid raamat, kuid on ja nüüd ka nende muusikat. Aga selle puhul on ikkagi oluline see, et tõesti see lutsi keelesaar on olnud kõige suurem juba Oskar Kallas oma rohkem kui 100 aastat tagasi ilmunud raamatusse lutsi maarahvas loetles neid lutsi, külasid üle 50 ja arvatakse, et tol ajal võis neid nendes külades ja selles piirkonnas kokku elada ligi 5000 inimest. Kui palju nende keelt on nende läti keelde jõudnud, kui palju sõnu või vorme on läti keelde jõudnud, et kas midagi on või räägivad nad kõik puhast läti keelt? Nad räägivad kohalikku läti keelt, mis on tegelikult siis ütleme, latgal keel nii nagu meil on võrukeste setode keeled, Latgale keel on ka tavalises läti kirjakeeles üsnagi erinev, aga küsimus on iseenesest väga huvitav, ma arvan, et noh, see ongi rohkem küsimus läti keeleuurijatele, et nii pidi just vaadata, et et kui palju jälgi sellest lutsi keelest on jäänud nüüd kohaliku läti murdekeelde, et egas ma hästi ei oskagi sellele vastata, aga ma arvan, et rohkem on see nähtav ikkagi nimedes ja kohanimedes, et kogu sellises kultuurilises pärandis Et nende kohanimed, mida nemad kasutavad, on lutsikeelsed Osa nendest ja osa on kahes keeles, aga näiteks lutsi maarahva neil oli nagu mitu külade rühmas ja keel on ka olnud nagu mitut sorti. Tõesti, suure alaga oli tegemist aga, aga lõuna pool on Põlda üks selline suuremaid keskusi. Ja see Põlda tähendab päeva läti keeles on Bilda, sest nagu me teame, läti keeles ööd ei ole. Aga Latgali keeles on olemas, nii et see Põlda on siis nii lutsi keeles kui galatgali keeles kui ka kohalikus põliselanik keelepruugis Põlda tänase päevani. Põlda on vist Eestis ka perekonnanimi? On jah, ja see ongi huvitav, tegelikult lutside no see ongi, mis on säilinud olnud rohkem suured suguvõsad kindlate nimedega ja siin on mitmeid teisi selliseid nimesid ka, mis on samuti eestistunud. No ulas näiteks on üks selline üsnagi tüüpiline lutsi perekonnanimi. Aga arvatakse, et tegelikult, et algsesse on plaasius selles LõunaEesti vorm, ulase päiv on, mida ka setud on pidanud näiteks tähtpäevana. Ja neid nimesid on teisigi, aga võiks öelda, ses nimepärandis ka näeme seda mitmekeelsust, mis kunagi seal Latgalis ja, ja lutsi aladel ka valitses, et dekas nendel lutsidel kõikidel nüüd ei ole nii-öelda Eestist kaasa võetud eestipärased nimed olnud. Et nende kõrval on ka siis ja lätipäraseid jaa, jaa, ka vene ja poola nimesid olnud, aga, aga siiski on huvitav, et, et näiteks vägagi tuntud lutsi eestlaste nimi on mets või Mäks Mäksa millel on ju vastega Eestis olemas. Kui palju siiski teatakse, missugune see lutsi keel oli? Seda on juuritud. Jah, viimase 100 aasta jooksul päris palju. Oskar Kallas, üks esimesi haka, Paulo Priit voolaine aastakümneid uuris luuletajana tuntud August Sang, kolmekümnendatel aastatel käis lutsite juures ja, ja tema kirjapanekud on ka väga põhjalikult on päris hästi lutsi grammatikat, et üles kirjutanud ja hiljem on pärast teist maailmasõda ka helilindistusi tehtud, nii et et me võiksime öelda, et enam-vähem siiski see on teada, milline lutsi keel oli ja ka teise läti keelesaare Leibude Ta on on materjali rohkem, et kraasna keelesaarest, mis asub siis Lõuna-Pihkvamaal on kõige vähem üleskirjutusi. Vaatame need lutsid ja Leivud, nende keel oli ilmselt siis tartu keelega sarnane mitte kindlasti põhjaeesti keelega. Ütleme siis Tartu kirjakeelega või kui me räägime ajaloolises mõttes, siis jah, selle vana lõunaeesti hõimukeelega, kust on meil siis setud ja võrukesed ja mulgid kõik need erinevad keelevormid, lõunaeesti keelevormid tulnud. Aga kui nüüd, et ka siin leidude kohta juba midagi ütelda, siis leibu keeles me tegelikult näeme väga palju sellist eriti arhailist leibu tasusid küll Eestile lähemal, ütleme siis Aluksne ja, ja koiva liina Kauliena vahel idapoolses Põhja-Lätis. Aga nende keelt vaadates võiks arvata, et need lõivude puhul on selge, et see on ikkagi see tõesti siis keelesaar otseses mõttes vana läänemeresoome lõunaeestilise asustuse jätk, mis jäi siis sinna hilisemate Läti külade vahele. Aga ka Leivo alal on väga palju tõesti sellist erakordset, mida, mida mujal võib-olla ka Lõuna-Eestis ei ole, aga samas ka lutside puhul kellegi keel, nüüd on rohkem sarnane Lõuna-Võru ja lõuna Setukeelele ikkagi sealt on leida nii mõndagi huvid tavat, et et keelelises mõttes ja ka selles ütleme ka eesti keeleala suuruse tunnetamise mõttes on kahtlemata väga väärtuslike huvitavate kohtadega tegemist. No mis, mis on leiukeeles huvitavat ja põnevat ja erakordset näiteks? Näiteks ütleme see nimetus leibu ise ja nende keeleline päritolu, kui niimoodi üldisemalt rääkida, sest see Leivuni, Latgalipäraselt või ida lätipäraselt hääldades tähendab liivlased tegelikult liivlased, kest ja kui lutsitele on selge, et nemad on eestlased, siis ka leebud tänapäevalgi ja see leibu selts, mis on ka päris aktiivne nemad ikkagi kuidagi tunnevad sidet liivlastega ja neil on ka selliseid tekkinud, et kuidas siis liivlased sinna on rännanud ja on mitmeid selliseid, et keelevorme ja sõnugi, mis on Leivudel just liivlastega sarnased, näiteks kui meie, ütleme, ära ära pane, siis lõivud ütlevad, et alapandu jaa, jaa, ka sellistes tõesti väga sagedaste sõnades. Et mitmed sõnad on, on teistmoodi. Või ütleme, pere Se hõimusõna aimleibu keeles, et selliseid näiteid võiks tuua ja ka grammatikas on nii mõndagi, mis on, mis on teine, nii et kui nüüd seda vana lõunaeesti hõimukeele jagunemist ja, ja siis erinevate Lõuna-Eesti hilisemate keelevormide tekkimist on vaadatud, siis ikkagi võiks arvata, et võib-olla Leivo jäi nagu ühe varasemana siis muus Lõuna-Eestist eraldi ja sinna mööda Koiva jõge siis Gauja, läti keeles Koiva jõge tuli ka liivi mõjutama, tõsi, sest nagu me teame ju see kasvõi Kaupoloss, Turay, ta on sellesama Koiva jõe ääres, ainult et natuke rohkem lõuna või edela pool. Klotside puhul on vist kindel see, et nad ikkagi läksid Eestist, aga kas leiude puhul on kindel, et nad on Eestist läinud või või on eestlased sealt tasapisi ära tulnud? Pigem on kindel see, et see on ikka just nagu mõtlesingi, see vana eesti asustuse jätk ja egas nad ei ole ära tulnud, vaid nad on Lätistunud. Ja sealses Läti selles Malijaila murdekeeles on, on tõesti ka neid mitmesuguseid Leibude keeler mõjusid näha ja tegelikult neid Lätis tunud piirkondi ilmselt on olnud idapoolsesse Lätis veel palju rohkem, et et kui me praegu räägime keelesaartest, siis need on tõesti need, kus oli keel veel 20. sajandi esimesel poolel püsinud ja, ja seda talle tati, aga näiteks Leivude alast lõuna poole madonna linna ümbruseski on läti murdekeeles nii tugevaid mõjusid, et ka keele ajaloo uurijad ütlevad, et seal pidi ka seda lõunaeestilist asustust veel olema. Aga no kui need üksikud külad jäid Teiskes ala sisse ja kultuuriliselt midagi väga erinevat ei olnud, nii nagu eestlased ja lätlased on kultuuriliselt väga lähedased, et lihtsalt aastasadade jooksul see ümber keelestumine toimuks nii, nagu me teame seda liivlaste puhulgi. Kas praegu keegi Leivo keelt räägib? Võiks öelda, et argikeelena ei räägi enam mitte keegi, et on inimesi, kes, kes mäletavad, et siis ütleme, oskavad tervituseks vastata. Aga, aga ikkagi jah, igapäevase keelena see keel on läinud, võiks öelda kõigil nendel kolmel lõunaeesti keelesaarel. Me oleme tee Tartu üliõpilastega väliteid teinud Aluksne ümbruses ja näiteks Vana-Laitsna vallas ja, ja nendel, ütleme siis päris Eesti piiriäärsetel aladel, et seal küll veel elab võru keele sellise vanapärase võru lõunaeesti keelemõistjaid. Aga enamasti see on ikkagi selline asutus, millel on juba tihedam side Eestiga olnud ja kus on ka nii talude ostjaid, kes on lihtsalt ka Võrumaalt tulnud ja sinna Läti poolele endale talusid ostnud, aga ka nende keel on selles mõttes väga põnev, nii nagu keeles lastekeel ka veel vana pärasemal kujul, et seal ju puudub see uus eesti kirjakeele mõju kõigi oma ütleme siis suurte keelekontaktide ja, ja kogu selle kantsel liidiga ja nii edasi, et kus me ikkagi saame vaadata seda, et milline see kõige lõunapoolsem vana eesti keel siis oli. Kui nüüd taastada mingi tekst tänapäeval või esitada tekst tänapäeva ütleme Tallinna eestlasele lutsi võileibu keeles, kas saaks aru? Osaliselt? Aga mitte kõike. Et kui mõnikord isegi võrokeste ja setude keelt, mis ju ikkagi tänapäevasel kujul on selline, ütleme siis vana lõunaeesti keel tugevate kirjakeele mõjutustega ja, ja siiski kõigest see võib-olla alati ei ole aru saada, et, et siin võiks öelda, et lihtsalt ja seda, seda, millest ei saa aru, on kindlasti rohkem, aga tegemist on ikkagi meie sellise ütleme, lähedase keelevormiga, et selles ei ole küsimustki. Aga kui me mõtleme ja et kas näiteks leibu keelest või, või siis Salatsi kandi liivi keelest põhja eestlasel, kumbast oleks kergem aru saada, et ega see nii lihtne ei olegi vastata. Ühtviisi kauged on nad mõlemad. Grammatika ilmselt on nendes keeltes oluliselt lihtsam kui praegu eesti kirjakeeles. Mitte nüüd vormistiku hulga suhtes, et võib-olla ta milleski on regulaarsem, aga aga ma arvan, et jah, et, et seda niimoodi kui me mõtleme grammatika all tõesti nagu nagu sõnavorme ja grammatilisi kategooriaid, et millised on olemas. Et siin isegi nii ei saa öelda, aga ütleme selline väljendusviis ja teksti tegemine ja lausetegemine, et see muidugi nii nagu suulises kõnes see on teistsugune ja, ja ütleme, ka laused on üldjuhul lihtsamad ja, ja, ja nii see vanas rahvakeeles olnud, aga, aga teiselt poolt ma tahaksin ikkagi rõhutada, et need on ka väga hakkad ja, ja põnevad keeled, et ja muidugi seotud ka siis ikkagi selle kandikul kultuuripärandiga selle kandi loodusega, sest kui näiteks lõivude puhul või üldse nende keelesaarte puhul me vaatame ka seda kultuurilist tausta, siis no lõivud on olnud tatarlased ja nad on olnud väga sarnased oma kultuuripooles ka teiste lõunaeestlastega ümbruskonna lätlastega ja ütleme, selles mõttes nagu komme, kes ja, ja kõik, need religioossed vanemad tavad ja seal ei olnud suurt erinevust pühade pidamises ja see muidugi aitas ka kaasa siis Lätistumisele sellist kultuurilist võõrastust ei olnud, aga lutside puhul tähendab see, et nemad on ju suuresti olnud katoliiklased. Ja nende vanas keeles on ka sellist pärandit, mis mujal Eestis ei ole säilinud, ütleme, kommetes ja isegi sellistes kultuurilistes põhitekstides näiteks kui lutsist üles kirjutatud meie isa palvet lugeda. Ühe raamatu jaoks pidin seda just kontrollima ja seal oli sõna sündma ja, ja see oli tõlgitud, ma ei tea, sündmuseks või milliseks millekski selliseks, aga tegelikult see tähendas. No nii nagu sündisi soomekeelestki patu tähendab, ja et ka paljud sellised nagu vanad kultuurilised mõisted on tõesti seal ikkagi püsinud teistsugusena, kui nad siis hiljem eesti keeles on, on levinud ja muutunud, et, et seal on seda katoliku kihistust. Näha kraasne maarahvas on ka natukene teistsuguse käekäiguga ja teises positsioonis, kui lutsid ja lõivud. Ja ta on küll lõuna pool, aga Venemaal ja, ja Nathan isegi lutsidega võrreldes nüüd puht geograafiliselt natuke põhja pool, aga idas nagu, nagu selles lutsi põhjalas kirdesse jäävad, et ja siis riigipiir tuleb vahele tänapäeval ka. Ja nemad on nüüd ortodoksi veneusulised ja kraasnama Maarahva enesetunnetusest, mina seal viimati sain käia aastal 2004, aga siis me veel Krasnov Korodskoi alevi lähedalt kuse kraasna nimetus tuleb. Kas see oli vist Ivantsova küla veel leidsime küll neid inimesi, kes nagu teadsid oma eesti juurtest ja Nende jaoks ikkagi tähendab see seos Eestiga siis läbi Setumaa ja nende enesepärimuses on see, et nemad Põhjasõja ajal siis idapoolsed Setumaalt sinna on tulnud nendele aladele, mis siis olid nagu sõjaga tühjaks jäänud ja siis on sinna ümber asunud, aga, aga jällegi, ja siin me näeme hoopis kolmandat kultuuriala, mis on nüüd, et selgelt selline juba nende õigeusutavadega seotud. Aga lutside puhul tuleb ka öelda, et seal on mitu külade rühma ja tegelikult just sellel alal, mis jääb siis kõige lähemale kraasna keelesaarele, on ka olnud neid Ortodoksi või, või õigeusu lutsisid, nii et lutsides suurem osa on küll katoliiklased, aga osa on siis ka õigeusklikud, et seal on isegi tegelikult kaks sellist erinevat usutraditsiooni, aga mis on mõjutanud ka pühade pidamist ja, ja kultuuri. Mõtle kui palju siis praegu on neid inimesi, kes nimetavad ennast lutsideks Leibudeks või kraasna maarahva hulka kuuluvateks. Keegi ei ole neid kokku lugenud ja, ja nende puhul on ju tänapäeval juba nagu öeldakse selle peene uue nimetusega mitmikidentiteediga tegemist, et neil on mitu identiteeti. Et lutside puhul ma arvan, et see on kõige selgem, et nad on ikkagi nagu, ütleme, riigi identiteedist, lätlased siis kohalikult identiteedile, kalid sageli teegale Latgali traditsiooniga tegelevad, siis nad ütlevad jah, et nad on ka eestlased ja huvitav on see seal lutsi maal ju elas ka valgevenelasi poolakaid ja elas ka hästi palju juurde. Ja näiteks kui nüüd Lutsa linnas ka juudi sünagoog taastada ei, no mis toimib siiski tegelikult muuseumina praegu, aga see hoone tehti jälle korda ja koondati neid materjale, mis seal pärast teist maailmasõda olid laokile jäänud siis ka lutside järeltulijatest, mitmed kultuuriinimesed olid, kes selle eest seisid ja ka on teada, et nagu kallaski juba kirjutab, et tõesti need lutsi maarahvakülad olid sageli mitmekeelsed ja mõnes külas elas lisaks siis Eesti päritolu inimestele ka ka juudi päritolu inimesi, sest ajalooliselt see piirkond oli tegelikult viitebski oblast ja viitab sky oblastis oli lubatud ka juutidel maad harida, mida ju mujal Tsaari-Venemaal paljudel aladel nad ei võinud teha. Aga ütleme, kas need inimesed, kes tunnevad seda seost oma juurtega, olgu lutsid, lõivud või kraasna maarahvas, kas neid on igaühe puhul kümmekond või, või sadakond. Jah, et, et sotsioloogidel jää-, etnograafidel oleks vaja siin tööd teha, mulle tundubki, et, et kõige rohkem ikkagi viimasel ajal on nende keelesaarte vastu huvi tundnud just nimelt keeleteadlased ja kuna need keelelised materjalid on olemas, need on nii põnevad ja, ja kui Me võime Lõuna-Eesti puhul öelda, et ta ongi üks kõige arhailise maid läänemeresoome keelevorme, siis siin on midagi veel harrahhailisemat ja see keeleteadlaste suur huvi ja ka ütleme mitte ainult eesti keeleteadlaste, vaid rahvusvaheliselt, et see on nagu arusaadav, aga sellist moodsat sotsioloogilist uurimust oleks rohkem teha, aga aga võiks, võib-olla nii-öelda tõesti lõivude ja, ja kraasna maarahva puhul on, on see arv kümned des ja lutside puhul on see sadades koni suurusjärk. Kui hinnata nii Grahasna maarahva keelest mis sedagi Iseloomustab seda keelt nüüd on kõige vähem talletatud, aga nii palju, kui on vanemaid keele materjale ja, ja mõnevõrra need siiski on, on tegemist selge sellise, ütleme ida, setu keelega. Et lutside keele puhul on setupärasusi, on võrupärasusi ja, ja tõesti, siin on nagu näha, et, et ilmselt on olnud ka mitmeid nagu selliseid erinevaid asustuslaineid osa juba ajalooliselt päris vanu osa uuemaid lõivude puhul on selgelt tähendab nad, nad on selline omaette lõunaeesti keel, et sellega ei ole küsimust, aga kraasa puhul on jällegi asi lihtsam, et see on ida setu keel. Ühes varasemas saates ma mäletan, et te rääkisite sellest, et eesti keeles võiks olla ka juurdeütlev kääne et mitte maja juurde, vaid maja rema, nüüd ei mäleta, mis, mis murdesse oli, aga kas nendest keeltest on ka midagi sellist võtta, mis võiks tuua praegu eesti keelde üle? Sõnavaras kindlasti on aga nüüd grammatilistest vormidest, no ma ei tea, võib-olla ja lausekonstruktsioonidest, aga et seal oleks näiteks sellist käänet, mida eesti keeles seal on huvitav, väliskohakäänete kasutus oli nüüd minu jaoks natuke ootamatu küsimus, võib-olla olekski paremini neid vorm üle vaadata enne, aga tõesti, et kui näiteks liivi keeles väga vähe kasutatakse neid meie lee käändeid, väliskohakäändeid, ta kui ütleme siin lõunapoolses Eestis linnapeale ja ja öeldaksegi, et seal on teatavad sellised läti eesti keele mõju, et selles on näha, et, et kõikidel keele saartel kui ka nende ühisjooni vaadata, et tõesti seda väliskohakäänete kasutust rohkem ja see on, on nagu kalikum ja, ja siin on teatavaid erinevusi muidugi näiteks verbi rektsioonides ühildumises on nii mõnigi asi teistmoodi, siis lutsidelt tuleb meelde, et nad kasutavad üsna paljusid atoori sõna, mis on nagu siis kui tähenduses ja ja hoopis selliseid sõnu, mida nagu kuskil mujal kuulda ei ole, aga aga kus üks väike sõna võtab nagu nagu mitu mitu erinevat tähendus kokku. Et siis, kui asemel kasutavad nad toori Vituaaris täitsa teise päritoluga läti keelest võetud sõna läksin õuetoori, vihma 100., tuli või midagi sellist ja, ja aga siis muidugi, et lätsi, usse nii toori sata peaks olema, siis Rutsi keeles teeks jällegi eesti keele lühemaks. Nojah, aga kas lühidus nüüd alati hea on, ma arvan, et siin on hea nagu teada erinevaid vorm, aga aga ma tooksin võib-olla sellise keelelise näite veel, et Lõuna-Eestis on tõesti hästi palju selliseid Põhja-Eestis tullu sõnu meie ühise ajaloo pärast, mis tegelikult ka häälikuliselt lõunaeesti keelde ei sobi näiteks seesama, kas sõna, mida kasutatakse aga, aga Lõuna-Eestist me teame, et raske on rasse jaga k s on siis kas on mass ja ja peaks olema siis muutunud Essessiks. Aga seda paks sõna lõunasaarte keeles ei ole ja kui me vaatame, mis sõna see on, siis on padi või Pado nii nagu tegelikult seal ka vanemas setu keeles olnud, et ja kui me mõtleme, et paduvihm on meil ja, ja padujoodikutest menüüd ei räägi, aga, aga selline tiheda ja paksude teine sõna on, on tegelikult meil liitsõnades nähtav ka üle Eesti veel tänapäevalgi. Lõuna pool räägivad, eestlased ei teha tehta asemel. Kas see on nendel keele saartel ka kasutusel? Jah, ainult noh, see oleks siis deta, farm seal ei peta aga, aga põhimõttelises nõrgaastmeline vorm ja see, see on nüüd Lõuna-Eestile küll iseloomulik. Kas neid keeli püütakse taastada ja elustada, kas sellel on mõtet ja vajadust? Selle kohta võiks öelda, et keelte kirjeldamisel kindlasti juba ja selle mitmekesisuse hoidmisel selline teaduslik mõte ja, ja, ja uurimislooline, et ta on kindlasti, aga selles ei olegi küsimus, aga ma arvan, et, et tuua seda pärand keelt ka kasutusse kasvõi kuskil siltidel ja, ja, ja laulupärandis ja, ja miks, et ega natukene lastele õpetada, et see tegelikult sõltub ikkagi kohaliku rahva initsiatiivist, ei saa olla niimoodi, et kuskilt mujalt inimesed tulevad ja, ja siis midagi peale suruvad või vastupidi, siis ütlevad, et ei tohi seda teha. Kas eestlastele ka ju ei meeldiks, kui keegi äkki ütleks või ajaloos ongi nii öeldud, et ja vaat, siin tohib eesti keeles umbes kõnelda teises kohas? Ei tohi? Tulemust ei anna, see ja tulemust ei anna muidugi, aga lutside puhul ongi nüüd huvitav, et neil küll on tekkinud nagu ka kohalike soovi ikkagi seda keelt elustada ja ma tean, et näiteks lutsi aabits on praegu tegemisel ja ja siis eraldi veel ka selline kultuurilooline raamat, et kus tekst, millest ma rääkisin ka oli, et mida ma siin eelmise aasta lõpus just seda keelelist poolt üle vaatasin ja ja see on ikkagi selline kohalike initsiat tiiv, et mida tuleb toetada näiteks lutsi, kalendrit nüüd tehakse ja ma kuulsin, et lõõtsa, linna kunstikoolis oli sellist nagu siis lastele seal kunstitundi, kus ka natukene seda vana lutsi keel. Ta õpetati ja piltidele pealkirju panema ja, ja kui kohalikud noored seda teevad, et see on väga hea ja Lutsade puhul on ka see õnnelik asi, et Huldis, Palodis, kes on siis Ameerikas üles kasvanud lutsi juurtega keeleteadlane, et, et temal on kaselingvistiline pädevus ja huvi ja tema on ka teinud head koduleheküljed Lutsama LV, kus on ka eestikeelne versioon ilusasti olemas, et need koduleheküljed on eesti, läti ja inglise keeles, ütleme, et keda huvitab, et siis tasuks neid ka internetist vaadata. Ja meie saame ainult toetada nende Kindlasti kindlasti ja, ja meie ka kogu seda materjali, mis meie keelearhiivides on ja neid vanu lindistusi ja ja saame kindlasti anda ja nõu ja jõuga abiks olla. Aga see on hea nägu. Liivlaste puhul on see noorterühm olemas ja ka noored head teadlased, kes liivi keelega tegelevad, et on, nüüd on näha, et lutside puhul see hakkab nii sammud üha rohkem selline huvi levima ja, ja et ka pädevaid inimesi, kellel on sealkandis juured, tuleb tuleb ikka juurde, et kui me ka oma Tartu ülikooli doktorantide ka eelmisel aastal augustis tegime sellise sõidu ja ka seminari, mida jälle ka kohalikud inimesed toetasid Lutsa linnaraamatukogus, siis seal oli kohal sadakond inimest ja, ja väga palju sellist uut ja huvitavat teavet. Me lutside kohta ka seal kohapeal kuulasime ja need lutside järeltulijad olid seal üks daam Riiast sedasama videot, mis ta vanatädiga oli teinud ja oli ka tõesti seda huvi näha ja ja Lutsa linnaski, kui me praegugi vaatame Sealne turismiga tegeleva selle infokeskuse juhataja, lutsi juurtega raamatukogu juhataja, lutsi, juurtega mitmeid inimesi maavalitsuses. Küllap neid on ennegi olnud, hakkan, ütled, et juured on, on teadvustatud ja kui kuskil eestlane olla on uhke ja siis seal Kagu-Lätis luts. Linnas on see kindlasti nii. Aitäh, professor Karl Pajusalu ka lõpetuseks, võib-olla kuidas kõlaks? Ma ei tea, kas lutsi leibu või kraasna keeles, et et Lutsa on olla uhke, jahe. Võib-olla seda võiks öelda niimoodi, et lutsimaal maarahvas olla omme väega. Eestimaa rahva põliskeeltest väljaspool Eestit, õli tänases keelesaates juttu ühest neist, nimelt lutsidest ja võimalikest põhjustest, kuidas nad Lätimaale Lutsas elama sattusid on Eesti Rahva Muuseumi teadur Indrek Jääts rääkinud ajaloosaates Eesti lugu. Viite sellele saatele leiate keele saate kodulehelt. Seekordse keele saate lõpetame. Aga lauluga. Pärimusmuusikaansambli Ilsa tegemised on jõudnud ka Lätti meediasse. Ansambli koosseisus laulavad lutside järeltulijad terve plaaditäis lutsi, rahvalaule on neil, meie kuulame ühte karga, mulle kassikene.