Inimene, muusik, müüt ja müstika, pealkirjastas Kanada muusikakriitik ja produtsent Rick Philips ajakirja grammofon hiljutises numbris ilmunud essee Glen kuuldist. Ehkki kuldi surmast on täitumas 20 aastat, elab edasi legend, mis äratab ellu uusi kirjutisi, heliplaate raadio- ja telesaateid. Huvi kuuldi, kui ainulaadse inimese ja muusika vastu ei näita vaibumise märke. Kuldol teema, millele luuakse üha uusi variatsioone. On kuulda elu, oli teema variatsioonidega. Pianist, kirjanik, filosoof, meediakunstnike, dirigent. Need olid variatsioonid ühele teemale. Kas see teema oli kommunikatsioon, suhtlemine väga erinevates vormides? Väide kõlab paradoksaalselt nende kõrvus, kes teavad või mäletavad kuldi, erakuna, inimpelguri või koguni põlgurina. Glen kuuldi, kui inimese ja kunstliku palgejooned on paljuski tema enese loodud. On tema looming. Kuuldi sõprade arvates teadis ta varasest noorusest, kuidas ta tahab elada ja ta elaski oma tõekspidamiste järgi sarnanemata kellegagi jäljendamata kedagi. Ta elas ainulaadset elu ja oli ainulaadne. Suurte pianistide suurte muusikute hulgas ei leidu kedagi, kes nii otsustavalt teadlikult ja põhjendatult oleks loobunud kontserdilavast vahetust kontaktist publikuga. Kes teda häiris, segas keskendumist muusikale suhtlemast üksnes muusikaga. Kuld, vihka süsteeriad, mis kuulsusi nende esinemistel saadab? Põlgas inimeste uudishimu kõige muusikavälise vastu. Ignoreerisid ajakirjanike koormavad tähelepanu, mis suunatud enam tema ekstravagantsustesse kui muusikale. Kontsetalistik eksistents tervenisti näis talle häbistama jalandavana. Ta väitis end tundvat selles rollis varieteetantsijana. Kuulda on kõnelnud, et juba poisias suhtunuta kontsertpianisti tulevikku üsna ettevaatlikult. Mind ei köitnud mõte astuda areenile. Mingis mõttes oli see kaitsevorm. Isegi vähese juures, mida ma selle elukutse konjunktuurist teadsin, oli selge, et solistikarjäär tähendab võistlust. Ma ei suutnud kuidagi kujutleda end haaratuna võistlus teiste seitsmeteistkümneaastaste noorukite vastu kes tõenäoliselt mängisid minust paremini vaatamata kasvavale menule. Tema vastumeelsus laval mängimisse süvenes. Kult selgitas. Ütlen, et kunsti õigustab seesmine põlemine, mitte avalikud pinnapealsed ja välised manifestatsioonid. Kunsti eesmärk ei ole kutsuda esile hetkelist adrenaliinipurset vaid see on võlutuse ja rahuseisund, intiimne armastuse akt. Glen kuldi esinemistes suhtusid paljud kui tsirkuseetendusse. Selleks andsid põhjust mitmed ebaharilikud asjad, mis tema esinemisi saatsid. Mõnikord ilmus ta lavale mantlis ja ära lõigatud otstega Sõrikuis. Ta istus väga madalas asendis oma nagisevalt toolil, silmad klaviatuurist vaid pisut kõrgemal. Oma tooli kandis ta kõikjale kaasa, mängides sellel nii kodus, salvestusstuudios kui ka auväärsetel lavadel. Kui tooli põhi ühel lennureisil kaduma läks, istus ta edaspidi tühjal raamil väikeselt tundvat nõndagi mugavalt. Glen ümises oma mängule kuuldavalt häälekalt kaasa. Harjumustest mängu ajal laulda, seletas ta alateadliku püüdega ületada klaverimehhaanilist ebatäiuslikkust ületada barjäär vääri kujutluses kuuldava ja reaalselt kõlava vahel. Sama istiktiivsed püüdlust teenis ka tema komme mängu ajal vaba käega dirigeerida intensiivsemalt muusikalist protsessi juhtida ja suunata. Ta üllatas ebaharilikke tõlgitsustega ning võis käituda skandaarselt viimasel hetkel kontserdist loobudes. Kui mõni väline tegur näiteks saali temperatuur, teda ei rahuldanud. Lõhet ümbritsevaga märkas ta juba varases nooruses. Kuld meenutas mu suhted õpetajate kaaslastega, olid haletsemaväärsed võimetus eakaaslastega kontakteeruda, tõukas mind neist üha kaugemale minu enesekujutluste maailma seitsmekümnendail, seega neljakümnendais eluaastais kõneles kuld ümbritsevatest inimestest. Mida vanemaks ma saan, seda enam tajun, et tulen toime nendeta. Mind rahuldab muutlik suletus. Kuuldi eraklus polnud pealesunnitud, vaid tema enese poolt valitud elamise viis. Selle eraku mõtterännakud üksildast veel öötundidel andsid hämmastavaid loomingulisi tulemusi mitte üksnes muusikas tohutul hulgal kirjutisi, artikleid, retsensioone, allutatsioone, kad, ainese heliplaatidele, raadio-tele- ja filmistsenaarium. Kuld oli ööinimene, Päeval magas öösiti, töötas ometi välistanud suhtlemist nendega, keda ta oma töös vajas. Ega suhtlemist sõpradega taas kuldil ainulaadsel moel. Nimetatud kõigi aegade suurimaks Telefoneeriaks, kes oma tundidepikkusi kõnesid alustas südaööl, arvestamata sageli vestluspartnerite hoopis teistsugust elurütmi. Ta ei vajanud oma sõprade füüsilist kohalolekut ega nendega silmsidet just nagu ta ei vajanud publiku kohalolekut. Ta vajas kuulajat, kellega võis suhelda tehnika vahendusel. Tema igakuised telefoniarved küündisid neljakohalise summani. Pärast esimesi helisalvestisi 50.-te keskel kirjutas kuuld. Tegin avastuse, mis avaldas mulle ja minu musitseerimisele tohutut mõju. Ma avastasin, et stuudio intiimses keskkonnas otsekui Emarde ohutuses oli võimalik tegeleda muusikaga usalduslikumalt vahetumalt. Minu jaoks ei ole mikrofon olnud kunagi vaenulik ja külmanalüütik, mis välistab loomingulise inspiratsiooni. Mikrofon sunnib arendama erilist hoiakut interpretatsiooni, võimaldab keskenduda muusikalisele ideedele. Sel ajal, kui kontserdilava asetab nii esineja kui publiku muusika füüsilisel, materiaalsel tasandile. Kuuldil loobumine kontserdilavast oli senises interpretatsioonikunstis kõige radikaalsem samm. Ta nägi heliplaatide soosi perspektiive ka neile kuulajaile kelle natuurile on vastuvõetamatu otsida seisatsioonilisi elamusi tuhandete teiste kuulajate hulgas vaid eelistavad kogeda muusikas intiimsemaid ja sügavamaid tundeid. Glen kuld esile pianistide seda põlvkonda, kuhu kuuluvad ajaliselt lähestikku sündinud Alexis Vaissenberg, Friedrich kulda, Ivan moora vets ja Alfred Brendel kuld on neist noorim ja ainuke mitt eurooplane kelles kuulsad põlvkonnakaaslased on näinud ebamugavat autsaiderina teda isegi ignoreerides. Näiteks ei maininud Alfred Brendel ühes oma intervjuus teemal pianisti ja Bach kuldi. Ma olen maailma tuntuimad Bachi interpreedi sõnagagi, põhjendades aastaid hiljem seda väitega, et Bach ei ole pianistide repertuaari jõudnud mitte ainult tänu Glen kuldile, keda preldel ise ei pea maistrin pianistiks kuulda omakorda on vähemasti preldelist mõelnud tema Mozarti kontserdite esituste puhul. Lugupidamisega. Klelgult sündis 25. septembril 1932. aastal Torontos. Ehkki klaverimängu hakkas ta õppima kolmeselt ja ilmutas erakordselt kiiret taipu, muuski kui muusikas eioluta, imelaps selle sõnal kaubanduslikus tähenduses. Laiale publikule raha eest eksponeeritakse. Kuld oli hiljem tänulik oma vanematele, kes teda selleks ei sundinud. Ta oli eakate vanemate kauaoodatud, väga hoitud ja kaitstud laps. Kuld meenutas, et lapsepõlves jagas ta vanemad kahte gruppi. Ühed, kes lubasid oma lapsi välja teise kiit. Tema vanemad kuulusid kindlalt viimaste hulka. Et lenin naaber, tema lapsepõlvekodus. Nimekas Kanada kirjanik Robert Falfort mäletas üheksa aastast Glenni sellisena. Ta oli teistest isoleeritud ja töötas kui hull, et saada suureks meheks. Tal olid tohutult tundlik ja armastav kiindumus muusikasse. Ta teadis, kes ta oli ja kuhu pürgis. 10. eluaastani õpetas teda klaveri orelimängijast ema Edvard Griegi kauge sugulane. Ema juhendamisel töötas ta läbi suure osa Bachi loomingust, muuhulgas ka hästi tempereeritud klaveri. Esimese vihiku. Juba viie-kuueaastaselt tekkisid tal emaga muusika tõlgitsemisel eriarvamused. Juba tollal oli tal muusikasse oma suhtumine. Suurema osa ajast veetis ta kodus klaverit mängides või raadiot kuulates. See oli tema kirg, mis avas muusikamaailma avarused ka kodunt lahkumata. Kümneselt alustas Glen kuuld õpinguid Toronto kuninglikus konservatooriumis Alberto Guerrero klaveriklassis. Kolmeteistkümneselt omandas ta professionaalse pianisti diplomi, olles esinenud tollal vaid kirikus või koolikontsertidel. Aasta hiljem oli ta läbinud konservatooriumi kohustusliku programmiga teoreetilistesse ainetes. Alberto Guerrero juhendamisel jätkas ta oma pianismi täiustamist veel 20. eluaastani. Selleks ajaks oli ta mänginud kõigil Kanada tähtsamatel lavadel ning ka Toronto sümfooniaorkestriga raadio otseülekannetes kaheteistkümneselt, kui ta esines orelil Yiton auditooriumis, kirjutas ajalehe riivis Telegram kriitik 12 aastane poiss organistina geenis. Glen kuulde esimene soolokontsert toimus 1947. aastal kavas Scarlatti Beethoven, shopaanialist. 1955. aastal debüteeris ta Ameerika Ühendriikides Washiltonis Filipp galeriis. Vashington Posti kriitik avaldas sel puhul tulist vaimustust. Harva mängivad pianistid nõnda kaunilt, armastusega, ehedalt ja mõistavad klaveri tõelist loomust. Kuid len kuuld ei tea talle võrdväärset pianisti mis tahes eas. Nädal hiljem toimunud New Yorgi kontserdi järel pakkus plaadifirma Kalambia Master trükijuhataja David Open hail esmakordselt plaadilepingu senitundmatule pianistina. Vaid ühekordse kuulamise järel. 1956. aastal tuli müügile kuuldi esimene heliplaat Johann Sebastian Bachi kolderk variatsioonidega mille menu ületas igasugused ootused. Selleks lisaks oli kuldläbi töötanud suure osa Bachi klaverimuusikast. Tan meenutanud. Minu õpiajal hoidis suur osa pianist Bachi teostest eemale nagu katkust. Minu Bachi mängu peeti tollal kohutavalt avangard distlikuks kas või üksnes sel põhjusel. Vältisin täielikult pedaali kasutamist. Juba 1946. aastal oli ta p mul prelüüdi ja fuuga esitusega võitnud esikoha Kivaali muusikafestivali raames toimunud konkursil. See oli ainus konkus, millest ta osa võttis. 1962. aasta jaanuaris alustas kuld Bachi hästi tempereeritud klaveri esimese vihiku salvestamist mis kestis 53 päeva ning ilmus ladina alles 1965. aastal. Seitse aastat hiljem ilmus heliplaat hästi tempereeritud klaveri teise vihikuga. Raadistuse produtsent pool Mairs on meenutanud. Stuudios käis ta teosega ümber nii vabalt kui üldse mõelda. Iga uus võte oli omamoodi eksperiment. Kui ta esimest vihikut salvestas. Tegime mõnest prelüüdist puugast 10 15 erinevat võtet millest igaüks oli noot noodil perfektne, kuid ometi täiesti erineb mitte ainult dünaamikas, vaid registreeringut häälte juhtimises väljenduslikkuses. Ja see oli uskumatu kogemus olla tunnistajaks, kuidas tema käte all iga kord sündis midagi täiesti uut. Vaatamata iga võte tehnilisele perfektsusele valis ja ühendas Glenn erinevaid võtteid. Senine kunstprodukt oli omalaadne labori eksperiment, monteerimine alles samasugune looming kui mängimine. Oma artiklis plaadistamise perspektiividest kirjeldab kulg muuhulgas näiteks A Molfuuga lõplikku versiooni valmimist. Kuld teab seda Foogad üheks kurikuulsamaks kontrapunktiliseks takistusjooksuks. Ühtekokku kaheksast erinevast variandist otsustasin ühendada kaks tempod identsed kuid karakterit erinevat versiooni. Üks neist äärmiselt range, teine lubamatult Juvileeriv. Kuuldis seal on avameelsus, põhjustas hulgaliselt diskussioone. Leiti koguni, et selline salvestusmaterjali kokkulõikamine on amoraalne kuna seadvad ebavõrdsesse situatsiooni artistid, kes elavad ettekandes midagi taolist kunagi pakkuda ei saa. Väideti, et stuudioprodukt võib olla küll absoluutselt perfektne kui ka absoluutselt igav, steriilne. Määrav on siiski tulemus, mida iga kuulaja subjektiivselt hinnata võib. Mida enam Glenn kuuld elektroonilise salvestustehnikavõimalustesse kiindus, seda vastumeelsemaks muutusid talle avalikud esinemised. Raadio ja televisioon olid tema tegevushaaret oluliselt avardanud. 1964. aasta aprillis toimus Ta on selle siis ilma suurema kärata tema viimane avalik esinemine. Selleks ajaks oli tema kuulsus levinud ka üle Euroopa tollase nõukogude liidu nii välja, kuhu ta oli jõudnud pikema Euroopa turnee ajal 1957. aastal. Ta oli tõusnud lavale ka selliste suurte dirigentidega nagu Leopold Stokovski, Herbert von Karajan, Leonard Bernstein ning tõmmanud neid oma ebatavaliste tõlgitsuste võrku. Näiteks Tartul Stein vajalikuks 1962. aasta aprillis Kaarlegi Hollis Glen kuldisoleerimisel ettekandele tuleva Brahmsi deemon kontserdi eel pöörduda publiku poole selgitava sõnavõtuga. Mõned väljavõtted sellest. Ärge ehmuge, et ister, kuld istub siin praegu klaveri taga. Nagu teada, ei ole kombeks rääkida enne kontserti, kuid nüüd on kujunenud selline situatsioon, mis nõuab mõnesõnalist selgitust. Te kuulate üsna ebatavalist versiooni Brahmsi kontserdist, mis erineb tunduvalt mistahes varem kuuldud esitusest. Ei saa öelda, et ma kõiges jaganud minister kuuldi taotlusi näiteks tempodes või dünaamikas. Seega tekib küsimus, mida te siis mina dirigendipuldis? Ma siiski vaatan seda ettekannet, sest Lister kuld on nõnda iseseisev ja tõsine artist, et ma lihtsalt olen sunnitud võtma tõsiselt kõike, mida ta välja pakub. Peale selle tema kontseptsioon on niivõrd originaalne ja huvitav et ma arvan, te peate seda kuulama. Elevus ja naer publiku hulgas. Miks ma siiski dirigeerib? Miks ei korraldamast stseeni või väikeskandaali, et vahetada solist mõne sobivama persooni vastu või ei anna juhatamist üle oma assistendile? Aga seepärast, et olen võlutud peaaegu vangistatud inster kuldi esituses on hämmastavad värskust ja veenmust. Ta ei ole lihtsalt interpreet, vaid mõtlev interpreet tema tõlgitsuses, ootamatuse uudishimu, eksperimentaalsust ja määramatuse momendid. Nädal koostajad, mister kuldiga oli tõeline seiklus. Vürstinna etteasted saatsid torniliseda, plaasid kuuldi Brahmsi, tõlgitsust praegu käepärast pole ja see ei olegi ehk oluline. Kuulakem esimest osa Johann Sebastian Bachi f-moll klaverikontserdist number viis. Kriitikuid hämmastasid sageli Glen, kuuldi hinnangud suurte heliloojate, näiteks Mozarti, Beethoveni šopääni ja listi muusikale nagu ka tema kiindumus kahe Richardi, Austria Wagneri muusikasse. Kuuldu vältis 19. sajandi romantilist klaverimuusikat ja tunnistas, et mängib näiteks Supääni vaid nõrkuse hetkel kord-paar aastas. Teda köitis püsivalt polümfooniliselt tiheda faktuuriga muusika, milles oli tugev rütmielement. Erilist kiindumust tundis ta inglise Virtsinalistide William püüdja Orlando Ki poisi muusika vastu. Ta ülistas neid heliloojaid, kes ei mõelnud klaveri kui spetsiifiliste kõlaomadustega instrumendile vaid kirjutasid niinimetatud absoluutset muusikat, nagu Bach hindemit, Schönbergi Straussi vaagler. 19. sajandi klaverimuusikast tõstis ta ühe vähese teosena esile shorsbysee grammatilisi variatsioone ja kirjutas sellest ka ulatusliku artikli kuulakem fragmenti sellest teosest. Glen kuuldi raadiosaated Kanada ringhäälingu poolt tellitud doku draamad ja intervjuud. Tema enese sõnul verbaalset puugad oli uus sõna raadiokunstis. Suure populaarsuse võitsid tema saatesarjad põhja idee, vestlused iseendaga ja hästitempereeritud kuulaja. Tema teleesinemised näitasid teda kui andekat näitlejat kaasakiskuvad karismaatilist vestlejad. Kuldi saadete temaatika oli väga lai ja mitte ainult muusikast, kuid alati muusikaga tihedalt läbi põimunud. Sageli tutvustas ta ka interpreet, kes talle muljet avaldasid. Üks tema põnevatest heliplaatidest seob kokku tema kaks imetlusobjekti, Richard Straussi muusika ja Elizabeth Schwarzkopf tihele. Straussi laulude salvestamist New Yorgis plaadifirmast Sibyysii stuudios meenutab Schwarzkopf järgmiselt. Kuuld alustas midagi Straussi stiilis fantaseerides. Mõtlesime, et ta tahab end üles soojendada, aga ees ta mängis ka salvestuse ajal, nii nagu oleks Straussi noodid vaid ettekääne vabaks fantaseerimiseks. See oli mulle ja mu mehele Valter legi olis Schwarzkopf mänedžer mõistatuseks, kuidas asi edasi areneb. Olen alati püüdnud noodile truuks jääda, laulda nagu seal kirjas olla. Tema lisas sinna uusi noote. Mul polnud lihtne teksti ja väljenduslikkusega hakkama saada. Ta ei tulnud läbi kuulamisel võib-olla ei tahtnud ta diskuteerida. Ehkki palusime, jäi ta istuma ja fantaseerime edasi. Ta istus ülekuumenenud stuudios, kindad käes, rääkinud meiega kohvipausi ajal. Ta ei öelnud sõnagi ka siis, kui me lahkusime. Ma ei mäleta mingit reaktsiooni, aga polnud ka tüli ning lahkusime rahus ja täies kenaduses. Võib-olla jäi ta stuudiosse improviseerida edasi, ütleme see oli meie õnnetu armastus. Richard Straussi varane klaverisonaat oopus viis jäi kuldi viimaseks klaverisalvestuseks 1982. aasta septembris kuu aega enne tema surma. Oma eluajal pälvis ta mitmeid kõige hinnatumaid plaadi auhindu, millele lisandusid mitmed postuumselt. Suurim tunnustus on kunstile aga kasvav huvi tema heliplaatide ja salvestiste vastu. Sony Classical alustas 1992. aastal moodsaimat digitaaltehnikat, kasutades kogu kuldi hilise pärandi väljaandmist. Kuld ei salvestanud põhimõtteliselt ühtki teost, kaks korda on vaid üks erand Bachi Goldbergi variatsioonid. Selle teose salvestist 1955.-st aastast oli tema esimene helijälg. 1981. aastal mängisin uuesti helilindile. Kuivõrd muutunud oli tema tõlgitsus, aga võib-olla kogu muusikatunnetus üldse näitavad aaria erinevad versioonid. Varasel nooruslik uljus on andud maad keskendunud lausa valulisele poeesiat. Glen kuld oli korduvalt rääkinud, et pärast viiekümnendat sünnipäeva Päeval loobub ta klaverimängust üldiselt ja pühendub dirigeerimisel. Tema tähelepanu köitnud partituurid hulgas olid Brahmsi kolmas sümfoonia ja traagiline avamäng Richard Straussi metamorfoosi. Jaanus Schönbergi kirgastunud ning mitmed Wagneri teosed. Wagneri hilisesse loomingusse suhtus ta enda sõnul, kui parandamatu haige lähedased teadsid rääkida tema öistest privaatset Nendest maakleri pidustustest, mil ta kirglikult tundide kaupa mängis muusikat tema ooperitest. Plaadifirmal tekkis idee midagi ka salvestada. Esimesena oli plaanis eelmäng ja armusurm Kristjanist ei soldest kuid kuld ei tahtnud konkureerida. Listi ja fon pöörlovi Traskrüptsioonidega produtsendiga läbirääkimistel ütles kuld, et ei suhtub Wagneri partituuridest soorialikult. Ta andvat endale aru, et klaver ei saa kanda ühte akordi nõnda lõputult kestvale kui orkester ega mängida seda Kressi, nii nagu keelpillirühm. Seepärast julgete aktiviseerida ja liikuvamalt mängida keskmisi hääli ikka maakleri stiili ja muusika loomuliku rütmi järgides. Kul lähenes Wagneri muusikale tõelise kontrapunktimeistrile. 1982. aasta juulis kutsus ta kokku grupi Toronto sümfooniaorkestri liikmeid, et salvestada maakleri Sigrit tülli helilooja originaalversioonis 13-le instrumendile. Sellest teosest, mida ta väga armastas, oli ta ise teinud klaverit Raskrüptsiooni ja salvestanud selle. 1973. aastal. Kuuldi klaveri kõla on imeline iga üksiku heli väljendusrikkus, pauside kõnekus, meloodialiinide hingestatus on kuulajat lausa õnnestav. Orkestriversiooni salvestus jäi tema viimaseks stuudiotööks. See oli kuuldi luigelaul, mille lõplik montaaž valmis juba pärast tema surma. Len kuld suri neljandal oktoobril 1982. aastal. 10 päeva pärast oma viiekümnendat sünnipäevalegend, temast aga ela kuldi sõber ja biograktil Teits kirjutas. See on küllap kõigi aegade aeglasem siidrit idüll täis võrratult liigutavat hellust. Kui seda kordki kuulata, tunduvad kõik teised esitused pinnapealsetele. Ja see oli saade legend Glen kuld mille koostas Maia Lilje ja salvestus Katrin maadik.