Tere, tegullede küünlakuu peramist, mulgi uudistesaadet, tämbe kõneleme Karksi-Nuia tantsumemme Lille-Astra harrastege, kellel president ainult mine väe reede tall, Nam kätte valgetähe neljanda klassi teenetemärgi. Lille-Astra harraste mullu mitme suure tantsupidu it's üldjuhte ja noorte pidude liigijuht. Tants noomida nõnda kaua, kui ennast mäletab, poistel hakkas ta tantsuõpetaja me juba siis, kui alla koolitüdruk kolli esimest kõrda, viis ta oma rühma tantsu pidule 1960. aastal kokku tema käe all tantsu pidul käinu 56 rühma. Aga paljusid ta üldse Õpanoom, seda ei ta täpselt Kennigi Pääle. Tantsu on Lille-Astra harraste sölane asjas vil tantsuvaalu kokkukorjamine ja pärimuskultuuri edasikandmine. Kuigi 86 aastane tantsumemm mome ennegi aunimesid ja aumärke saanu võt uudis presidendi au rahasta esiti tummas. Lille-Astra harraste. Ma olin nii ära ehmatanud, kui multši üteldi mõõtsin, noh et mis siis päris olli, et Eesti kohe maha ütle sellel ajakirjanik, kes mul ütel, et niisugune on, ma ütlen, et oodake vähema, istu, süda hakkas kangast löömad, Nolan ta olidki, aga muidugi jaajah, südamen rõõmeki, kui sulantas midagi mõtelda veel selle peale, et mida sa oled, Tenno, mida ma nüüd enam Tiinaga nõnda paljutki hävite kui saab ja mälu mul on päris jahe ja siis oledki kaenukik kõnelt, mida ma tahan. Ja paprit on palju kogunu aastate jooksul ja sissegi nii kik-ik vaated koha peal USA-s ja et iki midagit järgihes sea oled eluhaiollu rahvatantsumann ja sama mooduga laiembelt rahvakultuurimann, kuidas nisu ellu tulli veel rahvatantsu šantaaži, et sellega ju käibki, kas ja ütlen, et ega siis pall rahvatants ei saa, sa pead teadma, mis selga käis ja kunas tantsiti ja kuidas tantsiti ja mis tantsiti ja minul on üks niisugune lause vanast ajast, see on 1888. aastal meil Peraküla õpetaja, Jüri Ta on sedaviisi kirjutanud seansse üleskutse. Kalli Halliste ja Karksi sugu veel leias, Osare, võtke sulg või võtke pliiats ja kirjutage üles, et mede järeltulija ei saa öelda, et näe, vaata nõndatku laisa ja toimana mullu, et ei ole mõisten seda kulda kapresse ka õpetada, silma peal hoida. Ma olen mõtelnud selle peale, et see on jumala õige, et ega eesti inimene peast ju paneme tähele, kuidas oma ollu ja peast väätme, kuidas oma hullu, aga et kui ei ole üles kirjutet, minul tuli see asi nõnda muutut, mina olen ollu tegelikult tutsi Clayts, aga minu vana emase ja isase ja ema ja isa ja kõik molu huvitet, laulust ja tantsust ja kõik, kes andsid varsti asjast ka ja kuna olin otsik, laitis, tahtsid kangesti kulleta ja siis ema jutusti või minul tõestisündinud lugusid ja ma ta sellest taas. No väga palju ma Käisi vanaema, küttenngaariaan, mole, vainuköit, nännu ja vanavanaisa see oli, olgu ülearst, et tema oli siis Õppan oma minijalg, seda asjad, kuidas detaja ja Vilsansid asju, noh et tema ja isa oli ka kange näitemängutegija ja rotimürki oligi. Egas molütsiklaitsega saiu kuskilt aitäh, kuma oli väga väike, esimest korda vist oli pidul olnud, siis oli kodutullu ja, ja siis oli hakanud kangest, tantsime üks tädi, see oli siis ütelnud vaadekked, Laitson, suured päraka varsti selle tantsimisega, mis ta nüüd ümber laua lõhub nemaive juttu, minul oli ollu kik rööva selleni, nõnda ütlesin distantsi neid tantse järgi, mida ma seal pidulnergemasse oli niisugune pooleteiseaastane või sätte varsti 87 ja tantsiti kedesi ikega siis nõnda palju, kui saab, tantsime eakate rühmann, Kadri, seal on täitsa küll tükk maad minust noorepeki, aga ei ole ta midagi. Tänapäeval, kui maailm on valla ja noortel on nii palju võimalusi ja huvisid ja kõneldes sest üle ilmastumisest, et kas imede oma kultuuriki jääb alla ja hom noortel tähtis harva küll, et jääb, et kõige tähtsam on ikka see, et tema tas ennast ja oma rahvakultuuri jätkuda, ükskõik kus ta läheb, mina teha, sellepärast et teistel maadel on ka eestlaste rühma see pidu, mis neid mööda läits. Nõnda palju oli neid Tahtjaid, neid eestlasi, kes mujal maailma Nelave, et kik rühmas mahu siia platsi peale äragi, neil oli oma Te pidu. Minu arust see ongi väga tähtis, üldiselt ma olen väga õnnelik inimene selles suhtes, et palju minu õpilasi ja ainult oma latsevaid, et neid on ka igale poole saanuid, palju haiga tagasi on kuma, pidime sinna Virumaale minema, Novaatseid issand jumal, et ei olegi võõrit, inimesi puha oma kooli Ladze Nuias don sinna lännu ja õits puha, kus lähetiKi vaatatud Medelatsenamiki seal ka tegija. Sess kõrrassomulke Jutoodsan saatexe saed kokku Ilves Kristi uwembet Mulgimaalt jälle tulev tõisibe lustilist vast lõõdaku Jaku kigile.