Selle nädala luulekuu saade on veidi suvisem ja meeleoluka kirjanduskriitik Peeter kantsler on seekord stuudiosse kaasa kutsunud Juku-Kalle Raidi. Aeg-ajalt õitseb midagi ilusat aga see kiht on väga vajalik väga nimetu oma. Noorematest põlvkonnakaaslastest nimetas ta õiekese sõnnikukihi peale. Luulekuu on eetris reede õhtul kell 21, kolm nende kordusena laupäeval kell 12 30. Tere Peeter, kantsler, ma räägin nagu alati kirjandusest viimase ajakirjandusest kaks kuud ei ole ilmunud sellist algupärast rammusat kirjandust, välja arvatud võib-olla Liiseppeli luulekogu ajas ja ja tema tütre luulekogu, ma vaatan seda praegu. See on Simuna päev, see on, see on päris hästi võrreldav materjal või noh, kui need kõrvuti lugeda, sest nagu Darryl ütles Liis Eppelil kohta ehk ema kohta, tal on eriline võime öelda asju hästi lihtsalt ja tema tütar üritab olla hästi võimas. Ja see on, kui need kõrvuti lugeda, see on kihvt ja siis muidugi muidugi. Ja noh, selles mõttes kirjandust nagu ilukirjandus on Frans G, Bengsoni esseede valimik pikkade juustega Merovingid, mis on sellepärast hea raamat, et ta esindab maailma kõige paremat vestluskunsti. See kogu see raamat on üks vestlus. Ta on dialoog, mitte polüloog, vaid dialoogist, nimelt dialoog aimatava lugejaga ja kõik need vaimukused, mida te sellest raamatust võite leida, see teeb ainult rõõmu. Noh, näiteks kas või see asi, et kuidas ta heidab Martin Lutheri ette. Lutter põhjustas mingisuguse hariduse revolutsioon Nonii ja et inimesed hakkasid hästi palju lugema ja õppima ja nii edasi ja siis puu peatseid võimule ta noh, et nagu on need ainukesed tüübid, kes, kes siis nagu selles kirjanduses kirja parasse õppimises kuidagi tahavad, tähendab ta. Ja ta ütles nende kohta, et nad, nad on oma absoluutses põhjaklassis absoluutselt ülevõimelised, nad tulevad sealt välja. Ja siis muidugi pensioniga Olgale tuleb jällegi lugeda pension tegelikult tähtis kirjanik, ma tuletan meelde, et on alles raamat nagu horm, punane. Mis on, on Põhjamaade kolm musketäri sihuke täiesti noh, õudsalt meeldib romaan ja, ja siis pensioni kõrvale peaks lugema siis ka Loomingu raamatukogust, islandi saagat. See on tehtud väike valik. Ja kommenteerimisele on pandud väga suurt rõhku. Ja välja on tulnud nagu tekk on täpse pärast kogu aeg mõtlen sihukeste asjade peale, et miks Eestis on niivõrd väheste jõud inimesi oli lihtsalt liiga vähe. Et tõlgiks näiteks kõik islandi saagade ära. Ja küll täna on selline kummaline saadet, ma ei loe teksti, vaid vaid räägin ise oma oma arust. Ja mitte võib-olla kõige paremas vormis, kui ta tähelepanuta. Aga minu vastas istub Juku-Kalle Raid, keda ma kutsusin ennast toetama. Midagi seal saagade kohtadelt astet. Võib-olla saagade kohta nii palju, et kui ise nagu eestlasi on niivõrd vähe, et miks me ei suuda tõlkida härra kõiki neid saaga, siis me tuletame meelde, et Island asi, kui need kõik need saavad, kirjutati, oli veel vähemalt neli korda vähem. Et rahva vähesuse kaela ei saa nagu meil kombeks kõiki asju ajada. Ja ei saa, seepärast pension ise kirjutab, et maailma kõige targemad inimesed teevad murdosa maailma tarkus. Enne, enne kui meil sinuga rääkima hakkame, siis mõtlesin veel mainida Heino Kiike, kes mulle väga meeldib. Tal on ilmunud nüüd juba teine köide tema memuaarides. Ja minu meelest see on kihvt, ma tea, sulle ei meeldi kiige käekiri endi lihtsalt tal on iga iga peatükk on nagu, nagu mingi omaette luuletus. Kuidagi heas rütmis. Siin kõrval on üks palju vahvam raamat kui kiigeraamatus on Uno Mereste raamat. Minu meelest on see No neid ei saa, isegi? Ei tea jah, ütlesin ma, jään täiesti nõutuks. Realistlik on hästi huvitav žanr, elulugusid on alati väga õpetlik lugeda need kiige puuliselt. Minule tundub, et tegemist on inimesega, kes on liiga teadlik sellest, et on kirjanik. Peale selle, ta on sirge, sellega peaaegu 80 aastane, sirge seljaga, jõuline mees, kes teeb oma tegu või on seda kogu aeg teinud. Teda on ju põhimõtteliselt igasuguse asjades näiteks nagu paranoias või mida iganes. Aga, aga see raamat nagu näitab seda väga heas valguses see, kuidas eelmises raamatus see, kuidas nats kirjeldab seatapmisvõi sõite vanematega sugulaste juurde küll kas ikka paneme kellad asja külge või ei pane, et nagu traditsioon ei luba, aga et noh, hea küll, isa põleb siis laste pärast, kuidas see kõik on kirjutatud ja, ja seal on see niisugune asi, et ilmselt kusagil 30.-te aastate paiku sündinud või kasvanud lapsed. Et nad elasid kuidagi seda tööelu vanemate kõrval vanematest seganud, pätsid neile väiksed krutskid ja töö tegemist kõike. Ja see on kuidagi nagu niisugune asi, mis on meil kadunud. Nüüd tugev monoliitne pere on kadunud, asi on lihtsalt selles, et kus seal alles seal toimub kõik samamoodi elustiil on kadunud, minu meelest ei ela nagu kadunud aega mõtet eriti taga nutta. Sest et see on paratamatu. Et kui me räägime mingitest väärtustest, siis noh, kui vanad nad on, see ei ole iseenesest nagu argument alati. Et ma kardan, et siin mängib palju rolli ka see, et takkajärele hinnates tunduvad asjad alati veatumana. Ja aga Juku-Kalle Raid, ma ei tea, kas tal on luuletaja ambitsioone või ei ole, aga igal juhul tema ümber koorile luuletajat palju. Ja mis asi on ikkagi praeguse noor luule kõik need just nagu välja reklaamitud siis igasugused luuletajate ühingud või ühtlased, kuidas nimetamine, mis annavad välja raamatuid, koondraamatuid ja kõike muud, mis asi see tegelikult on, kui palju selles on andekas sina ütled, et oma oma põlvkonnakaaslastega Mina võin öelda, noh esiteks sa alustasid esimese küsimusega, et kas mul on luuleta ambitsioon ja ma arvan, et üldse igasugust asja mingi puhtalt ambitsiooni pärast teha on ilmne lollus viitaks nagu ande või, või noh, sellise sisemise võimaluse puudumisele selles, selles suhtes mul ambitsioone, aga mul on niisugune tunne, Peeter, et sina oled jäänud kinni nõukogude aega, sellepärast et praegu on nagu igal inimesel võimalus minna trükikotta, võtta taskust välja raha ükskõik mis moel samana rõngas tööl käia või vanemate käest saad või metsa varastada. Mina arvan, et, et see on niisugune sõnnikukiht, millel aeg-ajalt õitseb midagi ilusat. Aga see kiht on väga vajalik. Aga nimetama noorematest põlvkonnakaaslastest nimetas seda õieks selle sõnnikukihi peal nimetan mõned nimed. Õiekesin noh, jah, mida sa nüüd kõigepealt nooremaks, peatatud Ma ei tea, kust piir läheb, ma nagu sellest ei saa aru. No tähendab, mina olen 44, sina oled 28, üheksa. Kaheksa ja no ütleme, et, et ma ei kujuta ette kuuennise noorus, mõni inimene, no mina võin näiteks öelda Ott Arder on noor luuletaja, sellepärast et ta ongi noor luuletaja Tanja, täiesti iginoor. Nii et mina ei tea. Aga kas on mingit kriitilist öelda Ott Arder kohta, mul ei ole mitte mingit põhjust. Minu meelest ka ei ole, aga lihtsalt küsida temaga. Et aga kui me nüüd mõtleme, ütleme, teise kirjandusliku põlvkonna tegelasi, unustame nüüd vaevlesid iseärasused, et, et kas inimene on 40 20 siis on ju küll inimesi, kes teevad väga kvaliteetset luulet, et mulle näiteks noh, ma ei räägi kogu ringlusest, õigem olem, kui raadiokuulajad oleks ühegi normaalse tiidiks nad praegu ikka veel Kuku klubis, kus kell kuus oli õige olema luuleõhtu siis näiteks väga ka asjalikku lasteluulet, väga lahedat laste. Mõõdetan Kirta Wimberg, eks ju? François serpentan, kirjutanud häid asju, neid asju on. Rodsama mulle võõras, aga Winberglema nõelis kombainide lugude. Oma raamatu maramatan tale Kadola luuleraamat, no okei, see selle koha pealt me oleme eriarvamusel natuke liiga sotsialistlik minu jaoks. Minu meelest ikka, aga selles mõttes ma arvan, et ega milleks siis on nagu raamatutoe. Kas raamatut on vaja sellepärast, et oleks nagu raamatupoeaknal sele, Top Tennis tabelis seda loeksid võimalikult paljud inimesed, ma arvan, et see ei ole nii vara, et raamat on ka kirjaniku jaoks kirjaniku sõpruskonna jaoks muin kirjanikuks nimetada julgelt kõiki, kes midagi kaante vahele saanud. Siin need inimesed, kes praegu seda juttu kuulevad, siukest lollust üldse kuulda ja sõbrast. No ja mis siis, mis sa ise kutsusin enda kirjeldusele, selline hinnang on, mina arvan seda, et minu meelest tähendab kööga kas kirjeldusele kirjandusena ravimvorm, parem ajaviitevorm kasiinos istumine või millega näiteks ütleme nii parem võtta kätte kirjuta raamat, see kama, kes seal eile ta läheb iseenesest, sest et kui ei oska kirjutada, ei oska sellest midagi katki. See kirjani kirjanduse kommentaar peaks minu meelest olema selline, et otsida seda huvitavat, seda Kaalep just nagu kasvatas, sõnab mõnus. Kaalepi kõlab suhteliselt võõralt. Seda mõnu ja mõnusast. Kunagi paarkümmend aastat tagasi üritas luua. No ühesõnaga, mis mina ütlen, on ikkagi see, et, et meie nagu kirjasõnaajalugu on ikkagi võrdleme neid näiteks Kesk-Lääne-Euroopaga suhteliselt lühike ja, ja minu meelest on see ainult kui miljoni suuruses rahvas on umbes 500000 kirjanikku, kes käis oma raamatuid välja näevad, minu meelest on see hästi armas. Ja ja teisest küljest õudselt ohtlik on see, kui me nagu need kirjanikena armastame Aga minu meelest on palju hullem probleem on kriitikud, kes on siuksed, hambutud, vanad jõuramaid, kes võtavad kätte, vinguvad mingi asjaga. Ning see on kogu aeg, et miks see kriitika peab nii olema, tema leidis kusagilt ajakirjandusest selliseid nähtusi. Et keegi Chicago ajakirjanik, jalgpalli ajakirjanik, tuli mingeid suure lehe toimetuses võib-olla Timesi toimetuses kusagil, nii et ta pidi minema vaatama siis käsu peale Othello lavastust. Siis on räägitud sellest kriitikast. Ma mõtlesin, et tähendab, seal põhiline jutt oli selles, et must mees, et abielus valge naisega. Et see on ikka nagu nagu jah, et see on üldiselt nagu paha ja piiblit midagi teadis, aga ta kirjutas nii vahvad selle loo kokku, tähendab et inimesed karjusid rõõmust. Kas sinule, Peeter, tundub, et liiga palju kirjutatakse, trükitakse? Nüüd on, lugemine on selline asi, tähendab, et võib-olla minu ümber elavad kirjaoskamatud inimesed, kellel on lugemine ära. Või umbes, et see on õudselt raske. Et kõik kirjutavad aga läbi Heina, aga mis ei olegi kirjutamise eesmärk iseenesest ei tohi olla mõtlemine sellele, kes sind loeb ja mis tundega. Aga need noored, need teen teede käsnikeks, seal on ta minuga. Ja ma istun seal saalis ja vaatan, kuidas nad loevad oma nõmedaid luuletusi. Joovad kogu aeg õlut, ajakirjandus õllepudelit ümber käivad pissil. Kas sina? Kirjandus on niivõrd püha asi, et õllepudelit sealjuures ei tohi. Ei, aga see on kuidagi nagu midagi. Midagi läks nagu ära. Kui me räägime näiteks nakistovi TNT, siis noh, mina arvan, et need on pigem sellised sõpruskonnad nagu kooskäimise kohad, tead, mõnel on niisugune paganama valge maja, eks ole, ju need tibid käivad koos, loevad üks luuletus on ju väga ohutu tegevus, et, et ütleme, nad ei tee ühiskonnale liiga igalühel sellega, et, et minu meelest on see põhiline. Mina tahaksin kirjutamise kohta öelda midagi asjalikku, ütlesidki kirjutamist pole vaja häbeneda, vastupidi, kirjutage kõik, kirjutage hästi, palju üritaks avaldada. Ja mina ütleksin, et kirjutage eriti memuaare. Juku-Kalle läks just minema, sest tal on hästi palju tegemist ja õiendamist nii tere kui lõhe ümber. Ta soovitas, et tuleks tagasi islandi saagade raamatu juurde nagu tema seda rõhutas. Et tegemist on Arvo Alase tõlkega. Ja Arvo Alase tõlge on omaette fenomen. Arvo Alas oskab hästi keelega ja meelega töötada. Ja tema kirjutatu on minu meelest olete. Ma ei tea, no mingil hetkel tundub perfektne, aga eks ajalugu siis paneb asjad paika. Ja siiski Eerik punases saaga, Götalasse saaga. Kui te seda loete, näiteks võtate kõrvale veel Loomingu raamatukogust ilmunud Bengsoni tema sellised läbi nuttu ja naerukirjutatud esseed siis ma arvan, see maailmapilt sellest, kust me oleme tulnud läks mingil hetkel saame väga-väga hästi selgeks või nähtavaks või loetavaks. Muidugi, aga ei ole eriti lõbus lugeda neile inimestele, kellele ei meeldi see niisugune suures jutustus, kuidas keegi kellelegi pea maha lööb või midagi otsast ära hammustama. Aga iseenesest, kui see tervikuna läbi lugeda, siis saage siis see on selline kaunis, jõuline, tähendab inimese vitaalsus, tõend kunagi inimesed olid tugevat toredat. Me oleme tõesti pärit mingil määral. Ja see peaks olema nagu selle saagade võlu. Muidugi ta annab. Kui teil on helihuvid, mis seostuvad ajalooga või siis mingi spetsiifilise asjaga siis muidugi saate seatiivseks selliselt kasutajalt nagu seda infi allikana, aga mul on selline tunne, et see kõlbaks lugeda. Just lugege seda pensioniga koos. Ja siis tuletage veel meelde pensioni horm punase ja lugege neid veel koos, et kuidas tekkis selle müütilise Põhjala või selle viikingite aja kohta, kuidas tekkisid need müüdid ja kuidas hiljem siis ära kasutati kooselurõõmuga? Minu meelest see on kuidagi nagu tähtis pension muidugi esitab oma raamatus see on pikkade juustega Merovingit ja seal minu meelest kahjuks on tehtud natuke vale valik. Nende artiklite hulgas on tahetud kuidagi näidata teda kui põhjamaalast ja tema kaamasse tõlgendust argielulisi probleeme ka välja tuua, et kuidas põhjamaades kunagi oli, see on meile suhteliselt lähedane teema. Aga minu meelest need Merovingid oleks võinud olla terviklik raamat, nagu tal alguses oli sellest reaalsusest sellest pidurdamatult elujõust ja kuidas sellise jõhkra elu peal tekib kõrgkultuur pikapeale väga hõrk, mingis mõttes väga nõrk kõrgkultuur ja just nimelt niisugusi reaalsuse peal surijate kirjuta kauneid teoseid. Ja siis muidugi on selliseid raamatuid, mida ma ei ole suutnud läbi lugeda. Ja mida ma ette tean, et see tasub ja Juku-Kalle näiteks on juba läbi sirvinud, siis on näiteks Uno Mereste toimunust ja kaasaelatust esimene köide selle välja andnud kirjastus seis ehk Sirje Endre, Jüri Soone. Hästi raamat, minu meelest on ta vähemalt 600 lehekülge paks. Ühe akadeemiku arutlus oma saatuses, kõik need varasemad mälestused, saatus, mis ta elus on olnud praegugi tegevkonsultandid on minu meelest valitsuse juures ikka igal juhul, tähendab, ta on veel tegev siis tema, see kujunemislugu ja minu meelest see on väärtuslik lugemine. Ja üks asi, mida ma olen unustanud mainida, on olemas Ants trassi memuaarid, mis on ka päris headmemaalid. Paarid lõppevad luuletusega, tants trassis vallatul kombel, ta on ka ju akadeemik, nagu te teate, panin sinna juurde oma oma need Lõmps, luuletused, mis ta on kirjutanud. Luuletuse osa oli küll väga kummaline, aga see elulugu, mida ma lugesin ja tema tähelepanekud elust, iseendast ja oma kujunemisaegsetest sõpradest eelkõige just nimelt kujunemisaegsetest sõpradest, see oli minu meelest väga kihvt lugemine ja ma ei tea, kas nii raamatuid peab inimene ostma. Või äkki peavad need levima raamatukogude kaudu, sest raamatus on kohutavalt kallid näidega niuksed paarid, et äkki peaks nii olema veel mingisugune poliitikat, memuaar antakse välja, neid toimetaks tõsiselt ja teaksin nendega kõvasti tööd igatepidi ja siis antakse välja ainult raamatukogude jaoks või näed seal mingi osa oleks nagu väike. Et siis inimesed jõuaksid raamatukoodi, kaudne memuaaride, nii et äkki see oleks nagu mingisugune õige inimlik suhtumine küsimusse, sest minu meelest niisuguseid asju peab lugema.