Üheksa ja 18 näitab nüüd kell järgmise jutuajamise käes kord ja Tallinna Ülikooli professor Daniele Montytšelli on meil Skype'i kaudu eetris, nüüd tere hommikust. Tere sissejuhatuseks Daniele, võttes arvesse, et elu on praeguses olukorras üsna ümber korraldatud, siis kas teie isiklik elurütm on kuidagi muutunud või te olete nende inimeste seas kes püüab seda argirutiini hoida ikka võimalikult sarnasena sellele, mis eelnes kriisiajale. No ma ütleksin, et nii ja naa nagu on muutunud väga selles mõttes, et ülikool on meil kinni ja kõik kogu õppetöö toimub praegu e-õppe vormis, nii et jah, istume ikka kodus ja üritame seal kogu oma tööd nagu teha, nii et see on päris selles mõttes väljakutse ja uus olukord, arvestada sellega kogu pere ju samamoodi nagu kodus napseptaani, et peab leidma kuidagi uusi koos elamisviise ja, aga noh, see on ka omamoodi huvitav. Olete te nende nädalate jooksul Daniele märganud inimeste juures omadusi iseloomujooni, mis võib-olla varem nii väga ei ole silma torganud? No kindlasti on selline tähelepanelikkus võib-olla rohkem, et inimesed hästi palju küsivad, et kuidas tervis on, kuidas läheb nagu kui neid jäetakse umbes ühe arsti, kas kas kirja või telefoni või või siis Skype'i teel, noh soovitakse alati kõikidel, et püsige terved või, või niimoodi, nii et et selles mõttes jah, inimesed võib-olla on hakanud rohkem muistva, kui haavatavad me tegelikult oleme, nagu seda, seda on näha ja. Me distantsõppest juba põgusalt rääkisime, mõistagi ülikoolis käivad täiskasvanud inimesed ja annavad endale ehk asjadest teistmoodi aru kui lapsed väiksed. Aga mis teie arvate õppejõuna ja, ja inimesena, kes kes pidevalt noortega tegeleb, kas need mõned nädalad või, või äkki mõned kuud, ega ma ju päris täpselt kindlad pole. On kaotatud aeg õpingute mõttes, kui sellega mitte väga tõsiselt tegeleda, on see üldse alternatiiv. Kas teie tudengid suudavad distsipliini hoida, peaksime me selle pärast muretsema? Ja ei, no kindlasti on, see on ka väljakutse loomulikult ja aga ma arvan, et ma lähen praegu üritame just säilitada seda nii-öelda päevakava. Just sedasama rütmistruktuuri, mis meil muidu on, kõik loengud toimuvad reaalajas videoloengutena seminarid teeme ka samamoodi reaalajas Vibinaaridena aga loomulikult on kasvanud digivahendite kasutamist ja see on ka omamoodi huvitav, siis ma arvan, et see jääb, see ei kao kuskile, kui see kriis läbi saab, et palju õppejõude, kes võib-olla ei ole enne Neid vahendeid kasutanud, on hakanud seda tegema ja see on kindlasti positiivne. Negatiivne on loomulikult see, et igasugune õppeprotsess eeldab ikka kohalolu, et eeldab seda, et inimesed kuidagi saavad koos asju arutada ja paraku seda teha kuskil internetikeskkonnas ei ole seesama, kui seda teha nagu koos ühes klassiruumis. Niiet et kindlasti see kõige suurem küsimus on nüüd praegu, kuidas me suudame seda motivatsiooni nagu kuidagi kõrgele hoida. Ja ma arvan, et jah, et seda me teeme üritades võimalikult palju kontakti säilitada, äkki on selle, on sellist distantsi nagu kontakt algab, tundub, et praegu see asi toimib. Ma ei oska öelda, mis saab olla siis, kui see kestab veel kuu või kaks aga, aga hetkel on sinu arust teks kontrolli all ja me suudame seda isegi semestri lõpuni viia sellises vormis, nii et kõik saavad oma eksamid ka teha. Üks küsimus, mis on ka õhus, on see, et siduda võib-olla laht D gümnaasiumi riigieksamid kooli lõpetamisest ehk et see seab ka küsimuse alla sellise traditsioonilise ülikooli sisseastumise. Kuidas teie seda näete, kas peaks välja mõtlema mingisuguse alternatiivse viisi või ei olegi ülikoolil tarvis üldse näha neid keskkooli lõpueksamite tulemusi? Et üliõpilaste vastu võtta tulevast üliõpilast? Ja parem oleks loomulikult, aga ma arvan, et me saame hakkama ka juhul, kui eksamid jäävad ära nagu sel aastal selles mõttes, et me saame, ülikoolid on ise korraldanud nii Kuniga enne sellised akadeemilised testid ise saavad nagu mõtlema, kuidas kompenseerida seda nii-öelda tühikud, mis tekib juhul, kui riigieksamid jäävad tegemata. Ütleme ausalt, see ei ole nagu. Praegu võib-olla kõige rängemalt nagu kannatavad, et sellises ebakindluses, kas nüüd eksam tuleb või mitte ja ja kuidas ja mis vormis, eksju, ma arvan, et seda tuleks võimalikult kiiresti otsustada, et et just nimelt inimestel oleks mingi kindlus, et mis edasi saab. Meie vestluskaaslane on Danielle Montytšelli, Tallinna Ülikooli professor ja teid kuulates Daniele. Tõtt-öelda on kohati isegi raske aru saada, et tegemist pole rahvuselt eestlasega. Te olete Eestis elanud rohkem kui 20 aastat või umbes nii, missugune teie side koduse Itaaliaga praegusel ajal on? No ikka nagu tänu nendesamade instrumentidele millega me praegu teeme õppetöö teinud endale, on see side ikka väga igapäevane eriti praegu nagu kriisi ajal ikka suhtlen palju sugulaste, lähedaste sõpradega nii-öelda interneti teel nagu hetkel ja ma muidu Missugused on värskemad signaalid, mida te söandaksite siin hommiku eetris meie kuulajatele edasi anda, mis Itaaliast tulevad, mida teie lähedased räägivad, kuidas nad ennast tunnevad? Itaalia on ju nendel aegadel ja üldse mitte heas valguses olnud väga väga paljude huulil. Jah, eks see kriisi on väga tõsine, väga palju. Räägitakse, et see on ilmselt sõjajärgse perioodi kõige-kõige raskem kriis ja nagu Itaalias üldse minu lähedased ja lähedasemad sõbrad elavad paraku just et selle kriisi epitsentris, eks siis Lombardia maakonnas. Ma ise olen pärit Milanost. Ja jah, noh, õnneks keegi neist haigestunud ei ole. Aga see vaimne nagu kurnatus on üsna näha, et inimesed väga ei suuda enam seal kodus istuda. Ja eriti kui tulevad muudkui nagu negatiivsed uudised, et see on, see on päris raske nagu taluda, see on näha. Õnneks viimastel päevadel tundub, et asi hakkab veidi paranema. Uute nakatanute arv on stabiliseerunud. Ja on lootus, et varsti võiks hakata nagu langeda ka. Aga kõik on väga-väga ettevaatlikud selles osas. On teil tunnetus ka oma inimestega rääkides, mis läks valesti seal? Jah, on väga raske öelda, ma olen väga palju küsinud. Ma olen üritanud küsida ka inimestel, kes selles nagu kuidagi asjast aru saavad ja kuidagi nagu teadvuslikutel võiksid sellele läheneda. Aga jah, me väga selged vastused, ma ei ole saanud, ilmselt on hästi palju erinevad aspektid, üks on ilmselt see, et väga-väga kaua ei saadud aru, et viirus on juba kohal ja, ja levib seda avastati hiljem. See on üks aspekt, teine aspekt on see, ta jõudis üsna kohe riskigruppide juurde. Talevis tegelikult palju rohkem Värmalt alguses mitte niivõrd suurtes linnades, vaid väikestes külades ja väikestes linnades, kus elanikkond on ka märksa vanem. Ja ta jõudis vägagi ja ta levis väga kiiresti haiglates. Alguses need ettevaatusabinõud ei olnud piisavad ja, ja vanadekodudest. Et see oli kindlasti üks aspekt ja loomulikult itaallaste sotsiaalne elu, eks ju, nagu et tervitad inimesed ikka kallistades või põsemusiga nagu, et et see kindlasti või, või siis nagu ka vanurite nagu sotsiaalne elu, eks ju, mis võib-olla Eestis on üsna tagasihoidlik, aga Itaalias eks ole, et iga päeva seal paari inimestega kaarti mängima, nii et et jah, kõike neil levimiskiirus ja ja, ja laialdase, sul oli algusest peale väga suur. Kui selge see, et Eestis põsemusi tegemine ja liigne kallistamine kindlasti probleeme ei ole, aga selle valguses, mis toimub Itaalias, kuidas teile tundub, kas Eestis reageeritakse üle või ala kuidas teile meie olukord siin tundub? Ma arvan, et Eestis reageeritakse hästi. Et ma arvan, et seda tehti üsna õigel hetkel, neid meetmeid tulid õigel hetkel ka teatud mõõdukust seal. Arvestades praeguse olukorraga ei ole paha, et on tehtud vigu, loomulikult ma arvan, et kui see Saaremaa kurikuulus Saaremaa võrkpallimängu poleks olnud, siis Eestis oleks praegu väga väga heas olukorras võrreldes paljude riikidega. Aga noh, vead on sellistes uutes olukordades ilmselt vältimatult ka ma arvan, et väga palju sõltub sellest kedagi elanikkonnas vastutustunnet, et kui palju inimesed ise suudavad jälgida, need piirangud. Muide, panite tähele, et seesama Itaaliast Milanost pärit võrkpallimeeskond ei tahtnud kuidagi omaks võtta enda kanda, et nemad selle viiruse siia tõid. See on huvitav, jah, ma olen seda vägem jälginud, aga, aga loomulikult nad tõid. Et seda ma arvan, et on, on väga raske nagu tagasi lükates. Ja umbes 25 tunni pärast või nii toimub lõpuks selleaastane etteütlus vikerraadios. Pitsa pidi mõnda aega tagasi juba toimuma, aga arusaadavalt lükati sündmuste arenedes natukene edasi. Homme jõuab see päev lõpuks kätte. Täidate Daniela Eestis elanud rohkem kui paarkümmend aastat, kas tuleb teile hetki, et kus te kohtute mõne sõnaga eesti keeles, mis paneb kukalt kratsima, mis on teile uus? Ja ma, kui, kui mõelda näiteks, mis oli selline viimane sõna, mis mis niimoodi kohtasin, mul ei tule meelde. No ütleme nii, et jah, et võib-olla mõni sõna, mis, mida ma kohe päris ära ei tunne, aga, aga ikka konteksti järgi ma, ma ikka ikka. Tore oli teiega rääkida, aitäh, et olite selle jutuajamisega nõus. Soovime teile jõudu ja, ja ikka tervist. Aitäh teile ka. Tallinna Ülikooli professor, Eestis nüüd juba aastaid elanud Daniele moti tšilli oli meie vestluskaaslane ja ja tore on kuulda, kuidas inimesed kohanevad igas mõttes eluoluga siin Eestis nii suurepäraselt. Kõik on jätkuvalt võimalik, see on Vikerhommik üheksa ja 32, Angell.