Jaanipäeva helise tere ütleb siinkohal klassikaraadioteatrisaade pilk püünele ja ütleja nimi, nagu sel saatel juba mõnda aega tavaks on Sven Karja. Seekord olen kõnelemas üksi ilma vestlust kaaslaseta ja ilmselt vastu kuulaja ootusi ei kavatse täna rääkida suveteatrist. Jätan selle teema teistele saata tele- ja meediakanalitele ning selle asemel tahaks kuulajaga täna jagada mõnda mõtet mis tekkinud just sügis-talve või kevadeõhtutel eesti teatrit vaadates. Usun, et pikaaegsema kogemusega teatrivaataja on minuga nõus. Et praegune eesti teater elab üsna vilgas elulavastused tulevad ja lähevad iga kolme-neljapäev päeva järel on kuskil esietendus. Teatrikoolide uued lennud lõpetavad ning lahustuvad üldises teatripildis. Teatrikriitika ekseldab lühivormis läbi üksiklavastused ega soovi peatuda laiematel ajalõikudel. Kui kuskil üldse võetakse sõna teemal Eesti teatri hetkeseis ja tulevik, siis enamjaolt ikka majanduspoliitilises kontekstis. Just lõppenud teatrihooajal öeldi põhiliselt ka ajakirjanduses välja küsimused nagu. Kas Eesti vajab kaht ooperiteatrit? Kas Eesti vajab nii mitut teatrikõrgkooli? Kas me vajame üldse nii palju riigiteatreid? Kas repertuaariteatrite süsteem pole oma aega ära elanud ja vajab asendamist projektipõhise struktuuriga? Kõige teravamalt aga tõusis üles probleem sõlm, mis seotud praeguse riigiteatrit rahastamise süsteemiga. Laiemalt. On välja öeldud, et praegune põhimõte on jäik ja ebaviljakas, kuid keegi pole suutnud välja pakkuda paremat sellist, mis säilitaks optimaalsetena teatri kui kunstiasutuse ja laiema publiku ajaveetmis. Koha funktsioonid. Siinkohal on siiski hea meel viidata ühele kirjutisele eelmise nädala sirbis kus lavastaja ja teatripedagoog Ingo Normet alustab samuti teatrite finantseerimise probleemist. Jõuab aga välja olemuslikke isegi eksistents Salistlike teemadeni, küsides teatrivajaduse järele praeguses ajahetkes nii Eesti ühiskonna kui tema lihtliikme tasandil. Tsiteerin. Mida ühiskond vajab peeglit? Sa võid mida tahes arvata enese ja maailma kohta. Ent kõik sinu arvamused tulenevad mingitest mudelitest. Need on lapsepõlvest sisse söödetud alates punamütsikese muinasjutust. Asi pole ainult verbaalsest mudelist, vaid vajaduses näha mitmesuguseid käitumisi, mitmesuguseid inimtüüpe, nende suhteid, õnnelikud, kui saavad seda kogeda kodus raamatut lugedes. Teistele meeldib televiisorit vaadata. Aga on ka inimesi, kes vajavad tõelise kogemuse saamiseks koos vaatamist koos kogemist kes tahavad näha elavat näitlejat just praegu mängimas. Tsitaadi lõpp. Kui rääkida veel meie ajakirjanduse teatri kajastustest, siis torkab silma kummaline vastuolu. Sügiseti annavad kõik ajalehed oma lugejale põhjalikke ülevaateid teatrite plaanidest joonistatakse tabeleid uuslavastustest, mida publikule hooaja jooksul lubatakse. Veider on aga, et kevadel ei viitsi ükski väljaanne enam arutada, mis plaanidest realiseerus, mis mitte. Millisena jääb see hooaeg kas siis kogu Eesti või ühe ainsa teatri või isegi ühe lavastaja isikliku ajalukku. Ka hooaja ülevaade teatrikriitika žanrina on vajunud igaviku unustusse. Andes endale aru, et ühe teatrihooaja ammendavat kokkuvõtet ei saa kuidagi mahutada poole tunnisesse raadiosaatesse. Üritan siinkohal anda mõne märksõna seljataha jäänud teatriaastale. Kindlasti oli üks teatriaasta tendentse institutsionaalsete suhete lõdvenemine, hajumine külalisnäitleja, rääkimata lavastajast või kunstnikust kasutamine pole enam kaugeltki selline haruldus, kui veel mõned aastad tagasi. Ja parimaks kinnituseks sellele lavastajate näitlejate ja truppidele liikumine. Vahetamine on enamasti mitmepoolselt värskendav nähtus. On ehk 2002. aasta teatripreemiad. Erakordselt suur hulk premeerituid said laureaadiks mitte oma koduteatris vaid just võõrsil tehtud tööde eest. Samuti pole ka meil enam harulduseks mujal maailmas tavalised niinimetatud ühekordsed projektid, inimeste koondumine vaid ühe lavastuse mängimiseks. Samas võis märgata ka vastupidist tendentsi. Jutt käib siinkohal meie väiketeatritest. Just kõige viimased aastad on aidanud luua selgemat profiili näiteks VAT teatrile. Pärast pisukest hiilivad stagnatsiooni on hakanud midagi liikuma Von Krahli teatris. Vahepealsest marginaliseerumisest on väljunud Theatrumi trupp. Eriline loominguline plahvatus on aga viimastel aastatel seotud kaasaegse tantsu aktualiseerumisega. Viimane seotud muidugi Kanuti Gildi saali valmimisega. Kuid jah, nagu näha, puudutab see kõik metropoli. Eelmisel aastal katkes sisuline tegevus Tartu teatrilaboris. Kuressaare linnateatri tegemisi ümbritseb pikemat aega halvaendeline vaikus. Paraku võiks küsida, kuivõrd üldse on eesti teatrimaastik tervikuna ühtne ja homogeenne. Üldistavalt võiks vist öelda, et Tallinna teatrid on Tartu või Rakvere või Viljandi teatritega paljuski ühte nägu. Sarnane repertuaar ja kunstipõhimõtted, liikuvad lavastajad, näitlejad, kunstnikud. Kui aga varem võis näiteks vanalinna stuudiot käsitleda eelkõige komöödiateatrina ja Tallinna linnateatrit elitaarse klassikalavastustele spetsialiseerunud teatrina siis nüüd on nende repertuaar palju mitmepalgelise ning vaatleja jälle sedavõrd raskem teatrimaastikul orienteeruda. Eesti mitteametliku kunsti teatri Tallinna linnateatri repertuaari ilmus prantsuse bulvari komöödia vanalinnastuudio afišile aga kaks tõsist, peaaegu tragöödia mõõtmetes vägivalla teemat lahkavat šoki näidendit Bent ning Gagarini puiestee. Von Krahli teatri kunstilisele ja sotsiaalsele provokatiivsusele on vastukaalu pakkunud Tartu teatrilabor Ugala, Rakvere teater. Igati rõõmustav on, et kindel koht meie teatrite mängukavades on endiselt algupärasel draamal. Näiteks 2002. aasta Eesti professionaalsetest teatrites ja truppides esietendunud 105-st draamalavastusest tervelt 33 ehk 31 protsenti. See on siis peaaegu kolmandik põhines algupärasel kirjandusel või ka pärimusel. Autoritest annavad endiselt enam tooni Andrus Kivirähk, Jaan Tätte ka Mihkel Ulman. Kuid kõige populaarsem näitekirjanik kokkuvõttes on Eestis briti komöödiameister reikuuni. Omakeelsesse teatri sõnavara on lisandunud lausa uus mõiste kuuni, mis tähistab kavakindlalt üles ehitatud jaburat, madalavõitu situatsioonikomöödiat. Mujalt tarnitud dramaturgiat domineeris niinimetatud šoki näidend, piiride nihutamine seksuaalsuse ja elu madalama rõvedama poole presenteerimisel. Näidetena siinkohal Shopping and Fucking vagiina monoloogid. Elame veel. Teema, mis endiselt meele mõruks teeb, on meie lasteteatri tase. Ei räägi siinkohal niivõrd konkreetselt lastele mängivatest teatritest vaid siis suurte teatrite laste repertuaarist. Kohati tundub tõesti, nagu oleks osa sellest valminud vähemalt pool sajandit tagasi. Armetut dramaturgiliselt klišeed kahiseb lindimuusika, juhuslik kujundus ja hambutud näitlejatööd rändavad ühest lavastusest teise. Eriti masendav on aga selle produktsiooni sisuline monotoonsus ikka ainult süüdimatult lollitavad lollitavad kogu pere ja päkapikulood. Põhiosa lasteteatrist moodustavad tuntud muinasjuttude ja lasteraamatute lavale seaded kus teater on taandunud vaid nii-öelda kirjanduse illustreerijaks. Originaaldramaturgia ka, aga ei julge katsetada, eriti ei tegijatega vaatajad. Kuna sotsiaalne tellimus ületab pakkumise, pole ka mingit motivatsiooni taset kõrgemale upitada. Uue nišina on siinjuures eesti teatri asunud kontakti otsima noorte auditooriumiga mis on kahtlemata tänuväärt algatus, ehkki oma agadega küsime, kes on õieti see noorsugu? On ju nii, et teismeliseikka jõudnud noori inimesi on üsna raske ette kujutada sarnaste väärtushinnangutega ühtse massina. Võib arvata, et üks osa neist naudiks teatris hea meelega veel vaatemängulisi kogu perelugusid. Teine varaküpsenud kontingent aga põlastab madalaks ka püüdlikult slängi ja muusikarohkeks vormitud noorteka. Ja haakub juba pigem näiteks Mati Undi teatriesteetikaga. Ka on omaette küsimus, et keskmine noortekas räägib reeglina probleemsetest persoonidest. Ja nii võib noorisimine küsida, milleks mulle lõpuks need narkarite ja auto ärandajate lood? Tõeliselt probleemsed, aga ise ju naljalt teatrisse ei satu. Nii et teemasse noorte teatripiirid, vaataja või üldse selle teatrilaadi vajadus võiks äkki selgust tuua. Lähem tulevik. Rääkides Velmarginaalsematest vaatajagruppidest, tuleb tunnustada sedagi, et eelmise aasta suveteater viitsis külla minna ka maakohtade ja väikelinnade elanikele. Ehk kõige südamlikum ettevõtmisena võiks siin esile tõsta lavakooli tudengite turneed Kitzbergi kosjasõiduga. Ning märkimisväärne sündmus samast rubriigist oli ka teleteatri renessanss. Nimetatud ongi ju ainsad võimalused näha eesti näitlejat neil Eesti inimestel, kes ise teatrisse ei pääse. Ülejäänud võimalustest jäävad järele vist ainult teleseriaal Õnne 13 ja mõni juhuslik ringreisile saadetud lustilugu. Ongi imekspandav, et ükski teatrijuht ei ole võtnud juba teab mis ajast riski ja saatnud küla ringreisile tõesti mõnd komplitseeritum maa teatrikeelega lavastust. Mõtlemapanev siinjuures oli Rakvere teatri korraldatud üritus kus kutsuti Kungla rahvaproovi jälgima maa kultuurimajade kunstilised kuraatorid kes püüdsid teha üldistusi maainimeste teatrimaitse kohta. Sellest vestlusest selgus, et inimesed ei taha laval näha argielu probleeme, joomist, töötust ja muud taolist kuid ka mitte sisutühje, naljamänge, mis hingele intellektile mingit kosutust ei anna. Ning üldse ollakse vägagi tundlikud selles suhtes, et Maal elavaid inimesi kuidagi intellektuaalselt või kunstiliselt alahinnatakse. Kuna elanikkonna hariduslik ja vanuseline struktuur Maal on hakanud jälle mitmekesist oma siis on ka mõiste rahvas omandamas uut sisu mida tuleks ka teatritel silmas pidada. On ju selgemast selgem, et Eesti teatrikülastaja huvid on viimasel ajal enam spetsialiseerunud üksikud referentsgrupid aredamalt välja kujunenud. On ju ikka üsna raske ette kujutada teatrivaatajat isegi kriitikut ehk siis etableerunud teatrivaatlejat keda suudaksid võrdselt köita näiteks Mati Undi vaimude tund Kadrioru lossis ja linnahalli, mis sai koon Ugala, Niskamäe kired või Shopping and Fucking kaasaegne tantsuteater või siis Kurgja taluõuel mängitav vedelvorst. Nende üksikute kindlapiiriliste väikesearvuliste gruppide kõrval eksisteerib aga järjest suurenev nii-öelda suur hall ala inimesed, kes teatrimaastikul eriti ei orienteeru, kelle teatris käibki. Etenduse valik on üsna juhuslikud millest omakorda tulenevad tihti ka nende pettumused ja otsus teatripiletist lähiajal mitte enam investeerida. Eesti teatrituru väiksus, ka teatrite majanduslikud võimalused ei võimalda ilmselt lavastuse sihtgrupi, reklaami ja müügiprotsessis ka väga täpselt määratleda ja, või siis seda üldse avalikult deklareerida. Igal juhul usun, et praegune Eesti teater võiks olla ülimalt tänuväärne tööpõld teokale, teatri sotsioloogile. Kindlasti ei peaks aga see töö piirduma juba teatri uksest sisenenud külastaja küsitlemisega. See on siis lihtsalt küsitluslehekest väljajagamisega vaid tuleks kommunikeeruda ka teatrit üliharva või siis üldse mitte külastava kontingendiga. Lihtsalt oma subjektiivse mulje toetudes võib oletada. Üks suur osa sellest grupist on näiteks tänaseid kesk- ja vanemaealisi sealhulgas haritlasi, keda nooruses kuidas keskmine või isegi kõrgem teatrihuvi pakub huvi, millal, mis asjaoludel see katkes. Ilmselt huvitaks teatreid väga, kas see grupp on ka pöördumatult teatrile kadunud või on ikkagi võimalik seda huvi taas tekitada ja millega? Kas takistused on eeskätt majanduslik logistilist laadi pilet on kallis? Puudub transport. Või ei suuda siiski kaasaegne eesti teater end piisavalt huvi äratavana eksponeerida, ehkki sellega ju tegeletakse kõvasti rohkem kui varem. Aga äkki näiteks tehakse sealjuures midagi valesti. Samas tuleks mõelda ka sellele, et eestlased, teatrihuvi ja maitse ei pruugigi olulisel määral sõltuda inimese sotsiaalsetest karakteristikutest vaid võib väljendada ka tema personaalset isikupära. Pole ehk liiga spekulatiivne oletada, et kuigi eesti teatripubliku põhiosa moodustavad hetkel nooremapoolsed ja suurema sissetulekuga inimesed on see ikkagi üldiselt veel läbilõige ühiskonnast. Vaadates aga Tallinna esindusteatrite krõbedaid piletihindu, võib arvata, et teater on Eestiski muutumas järjest elitaarse maks vaba aja veetmise võimaluseks koondades enda ümber majanduslikku eliiti või siis niinimetatud teatrifänne. Murettekitav on aga eesti teatri suhtelise kunstilise heterogeensed juures just see, et suurem osa publikust oma kunstiliselt eelistustelt on eelkõige traditsionalistid, kelle jaoks kunstiteose mõõdupuuks on endiselt elu sarnasus ning kes on minetamas oskust lugeda sümboleid, kunstilisi kujundeid või üldse erinevaid teatrikeeli. See tendents ei ole seotud vanuse, soo ega haridusega vaid pigem valitseva kunstikaanoniga, mille keskmeks on tõenäoliselt Hollywoodi laiatarbefilm. Ja siinkohal üks saate pilk püünele mitteametlik ja ka mitte esemeline aunimetus mis võiks kõlada kui aasta tegija ja mis saatejuhi arvates. Peaks kuuluma Viljandi teatri Ugala kollektiivile. On ju viimastel aastatel üsna avalikult välja öeldud säärase suure kolossi püstipanek, nagu seda on Ugala teatrimaja 20 aastat tagasi. Viljandi linna oli sovjetlik suurusluul ja ka praegune Viljandi ei täida nii suurt teatrisaali mitte ilmaski. Ning tõsi ta on, lähihooaegade Ugala külastustest on endalgi meeles, kuidas kunstielamust nii mõnigi kord on varjutanud just hõredapoolsed pingiread. Kuid äsja lõppenud hooaeg pesin kaasa olulise pöörde. Uus juhtkond, uued noored näitlejad, oskuslikult valitud repertuaar ja muidugi ka teostuse tase tekitasid eriti kevadhooajal kakstuhatkolm Ugalasse järjest ja järjest lõpuni välja müüdud saalitäisi. Lavastused, nagu onu Vanja, viskame kired, lumejänesed ja helesinine vagun kujunesid igaüks omas žanris sündmusteks ja pälvisid ka korraliku publiku huvi. On üsna kindel, et kui praegust renomee suudetakse hoida ja veelgi kasvatada siis hakkab see, mis Viljandis toimub huvi pakkuma ka kaugema kandi teatrihuvilisele. Need olid siis mõned mõtted tagasi, vaataks lõppenud teatrihooajale 2002 2003. Juttude vahele kõlas täna Toomas Lunge ja Indrek Kalda loodud ning Leiko koori poolt lauldud muusika Von Krahli teatri lavastusele. Eesti mängud. Pulm. Saatejuht Sven Karja tänab kuulajaid, kes täna ja ka varasematel kordadel leidnud mahti kaasa kuulata ja kaasa mõelda. Pilk püünele seekord lõpetab, et loodetavasti aja pärast taas naasta. Seniks kaunist suve, kuhu usutavasti mahub ära ka mõni teatrielamus.