Tänasega algab vikerraadios neljaosaline portreede sari kunstiaeg on ajatu mida ühendab novembris kätte jõudev Eesti kunstimuuseumi 100. sünnipäev. Selle sarja kahes saates tutvustame tegevkunstnike vanemasse põlvkonda kuuluvat keraamikute, market, tahvlit ja keskmisesse põlvkonda kuuluvat maalikunstnikku. Kaido Ole. Selle sarja lõpetab Eesti kaasaegse kunsti kõige suurema erakogu omaniku arsti doktor Margus Punabi. Eetriportreesarja avab aga inimene, kes on meie avalikkuses korduvalt tead täpselt sõnastanud kujutava kunsti rolli tänapäevases tehnitsistlikus maailmas. Maailmas, kus arvamuste paljusus hägustab piiri tõe ja vale vahel ja kus hinnanguid antakse ennemini exceli tabeli vormis, kui tunneb ja emotsioonide ajel. See, kuidas kunst maailma ja inimest tõlgendab, selle tähtsust ei väsi tänane saatekülaline toonitamast. Tere tulemast saatesse kunstiteadlane, kunstikriitik Sirje Helme. Tere kõigile. Mina olen selle saate autor Kaja Kärner. Tänavu Sirje Helme saab teil täis 10 aastat Eesti kunstimuuseumi peadirektorina. Kas selles ametis üldse on võimalik suvepuhkuse ajaks Tallinnast ära sõita ja telefonikõnedele vastamata jätta? No mina olen selle lahendanud. Niimoodi, et esiteks ma arvan, et puhkus on kõigile vajalik, aga inimesed toimivad erinevalt. Ja Ameerikas üldse on vist nädal aega puhkus üks suur õnneasi aga põhjamaadel on see natuke teistmoodi ja mina sõidan küll Tallinnast ära. Ja mida kauemaks ma saan sõita, seda parem. Aga see ei tähenda, et jah, need hommikud on ikkagi niimoodi, et kogu läbi puhkuse kusagil kella kaheni on see ikkagi enam-vähem arvuti taga. Aga see ei ole mingi tragöödia, sellepärast et, et ükski, ütleme, asutuse juht ei saa päriselt nii-öelda ennast lahti raiuda ja kaduda ära mitmeks nädalaks, ei ole võimalik. Nii et sellega tuleb leppida ja see tuleb võimalikult ratsionaalseks enda jaoks mõtelda. Ja mina olen ta niimoodi lahendanud. Mõni päev enne selle saate eetrisse minekut te kohtusite siin Tallinnas Victoria ja Alberti muuseumi esindajatega. Tegemist on siis Euroopa ühe kõige suurema kunstimuuseumiga, mis asub Londonis. Ja selle külastajate arv ületab kolme miljonit külastajat aastas. Miks nii suur vana ja kuulus muuseum tunneb meie Eesti kunstimuuseumi vastu huvi? No ma pean ikkagi ütlema, et mitte ainult meie vastu käisid ka Erbis ja olid väga rõõmsad seda suurt uut ERMi nähes. Aga meil on Victoria Alberti ka vanad suhted, see kuidagi kuidagi algas niimoodi, et meie tahtsime sellist näitust nagu disain ja külm sõda, mis oli minu meelest oli üks esimesi suuri näitusi, mis hakkas nagu võtma seda kunstiajalugu, mitte ainult visuaalsest pildist, vaid pani sinna juurde ka disainiesemed, igapäevaesemed ja kõik muu. Ühesõnaga, mida Victoria Ader kogu aeg teeb ja arendab, sellist sünteesivad Pilku kogu sellele visuaalsele maailmale. Ja mulle see näitus, aga meil sai siin konverentsil ja me arutasime selle näituse võimalikku toomist tol hetkel väga värskesse kumusse. Ja küsimus oli selles, et kuna nad ise olid teinud nii palju laene, et see osutus väga keeruliseks ja sellel hetkel ka need summad pärast mitut näitust, mis meil on edukad olnud välisnäitust, ma ei peagi seda summat väga suureks, aga sellel hetkel ta tundus väga suur. Ja siis nad kompensatsiooniks pakkusid meile erinevaid võimalusi, kuna just nimetasin teda laenude pärast, et see oli väga mitmekordsed laenud. Ja nii saime meie konstaabli ehituse siia väga mitu äärmiselt erudeeritud inimest, kellega ma olen ka hiljem Londonis kohtunud ja käisime oma sõprade seltsiga Victoria Alberti ja ma pean ütlema, et mulle väga meeldib see muuseum. Mulle meeldib see, kuidas nad pidevalt seda arendavad, kuidas nad pidevad silmad lahti vaatavad ringi, et nad ei, nad ei looda oma väga kaunite lõpmatute püsikollektsioonide peale ja just meil oligi juttu sellest, kuidas, et üritavad ka mujal Victoria Alberti peamajas väljas teha selliseid nii-öelda oma filiaale. Sest et ma alustasingi jutuajamist, et noh, et kas tuleb jälle uus tiib, mida, mida nad alles mõni aasta tagasi lõpetasid, nii et ta on suurepärane muuseum ja mul on väga hea meel, et meil on nendega head suhted. Kas head suhted tähendavad varsti ka mõnd külalisnäitust Eestis? Ja me praegu ei ole planeerinud Victoria Alberti näitus sellepärast et selleks ma peaksin jälle tagasi sõitma, arutama, mis projektid neil on, mis täitused neil on ja tõenäoliselt võib-olla sätime ennast partneriks Mullen näitusele, mis nii või teisiti ringlema läheb. Aga kuna meil on praegu Neid väljaminevaid tulevaid näitus üksjagu olemas, et siis tõenäoliselt me räägimegi aastast praegu juba 23. Aga ma lubasin Londonisse kindlasti sügisel minna, et siis on aega rääkida, ma mõtlesin ise ka täna selle peale, enne kui ma siia tulin. Kas Eesti kunstimuuseumi peadirektori töö ongi niisugune rahvusvahelise koostöö arendamine, pidevad läbirääkimised, kontaktid, meie kunstimuuseumi nii-öelda pildil hoidmine, mille tulemuseks on maailmanäitust Eestisse toomine Eesti näituste kollektsioonide maailmaga? No see ei ole ainus, aga ma pean isiklikult küll seda enda enda ülesandeks ja Ma arvan, et seda peavad ja mõtestavad oma tööd ka niimoodi teiste muuseumide direktorid. Sellepärast et. Ma vaatasin, kas see võis olla just see oli turumuuseumiraamat ja kus olid täiesti see rahvusvaheline koostöö pandudki direktorite kaupa, kes mida tegi. Nii et see oli mulle noh, selle kinnituseks, muidu ma mõtlesin, et võib-olla ma kuidagi liiga palju isegi sahmerdan seal rahvusvahelise koostöö peal, aga see ei tähendaks teised ei teeks sellepärast et esiteks suur muuseum eeldabki, et see hakkab kuidagi peale Nendest isiklikest kontaktidest jõuab direktorite, niisiis direktorid lepivad kokku, siis ta läheb uuesti tagasi nende kõikvõimalike kuraatorite ja registraaride ja noh, kui see juba edasi, siis ta elab juba oma oma elu. Nii et sellel oma süsteem olemas, aga mina teen seda tööd muidugi rõõmuga. See on väga huvitav mulle endale. Ja noh, siiamaani oleme hakkama saanud. Me oleme väga hästi hakkama saanud, kui me mõtleme eelmise aasta peale, kui meil olid Michel Sittowi ja meremaali Aivazovski ülevaatenäitused, tänavu on siis Mikkeli muuseumis kirosmani näitus. Kirjeldage Sirje Helme, palun seda tööd näituste Eestisse toomisel, mida kunstipublik kunagi ei näe. No esiteks on see meeskonnatöö kahtlemata seal näiteks Sittowi puhul ma võin küll öelda, et no kas just terve muuseum, aga üks 30 inimest olid ikkagi pidevalt pidevalt kuni kommunikatsiooni ja reklaamini ja kirjastamiseni tegevuses, et alustasime väiksema tiimiga, siis see on alati erinev. See kõige suurem kogemus ja kõige ütleme, mis on meie inimesi väga professionaalselt aidanud ja õpetanud, on kahtlemata nihkes või näitus. Sest me alustasime nüüd juba seitse aastat tagasi ja kaasasime kohe rahvusvahelised eksperdid, kes teavad sellist Põhja-Euroopa või Alpidest põhja poole. See on siis Põhja-Euroopa Europa meelest meie jaoks Põhja-Euroopa on võib-olla midagi muud natukene Põhjamaade, eks ju. Sellist renessansi hiliskeskajakirjanik šansi spetsialistid. Sest see idee tundus kohutavalt põnev, aga kastaliga teostatav. Ma arvan, et Greta, Belia Kadi Polli, kes tookord töötas Kadrioru kunstimuuseumis, kui nad selle jutuga tulid ja kadi ütles, kui ma saan ise aru ka, et see on niisugune luulu rohkem, aga aga see oli ju see, mida just vaja on ühele muuseumile, kes tahab ennast ikkagi rahvusvaheliselt positsioneerida, et see oli ka mitte ainult sügav huvi ja ka nagu kohusetunne Eesti kunstiajaloo ees. Aga eks see oli ka selline muuseumi ambitsioonikus, et me peame ennast näitama ja, ja tegelikult just see pool õnnestus, et pärast selle näituse läbiviimist meil on ikkagi oluliselt kergem pidada läbirääkimisi, siis me oleme nagu tõestanud, et Me oleme kindlad partnerid ja siis hakkasid muidugi järjepidise seltskond, suurenes kuraatorina Greta Koppel ja Washingtoni kuraator John Oliver Hand, nemad ajasid nagu oma rida, aga see oli üks ida teiste ridade sees, sest kogu see lainetus hakkas siis tõepoolest, see oli nagu selline suur lainetused kõikide muuseumitega aks läbirääkimised, mida tegi siis peavarahoidja Meie registraator kõikide maade diplomaatidega näiteks? Näiteks me kindlasti ei oleks saanud Hispaaniast tööd, kui meil ei oleks aidanud Hispaania tollane saadik ja nii edasi ja nii edasi, nii et need inimesed reisisid. Mina ise käisin mitu korda Washingtonis ja, ja niimoodi ta kokku tuli, aga ega see ei ole midagi ebatavalist. Meil oli see ebatavaline. Lihtsalt ja meil on ka vähem inimesi tööl. Ja muidugi suurepärane projektijuht, kes ikkagi viimased kaks aastat suutis seda, seda kappavad suurt kolonni koos hoida. Aga näiteks Aivazovski oli täiesti teistmoodi salgas vist 2015, kui meil on üks suur Aivazovski maal väga halvas olukorras. Alar Nurkse, meie väga-väga lugupeetud maalikonservaator hakkas seda puhastama ja korrastama, mis on täis uskumatu töö, kui vaadata neid esimesi fotosid, peaaegu polegi midagi, jäle lõuend osaliselt põlenud, osaliselt hallitanud ja see, mis ta on teinud, on minu meelest imelihtsalt, aga selle eest ta sai ka siis tõesti Eesti muuseumide aastaauhinna. Sealt arendas siis Kadrioru direktor Alexandra murre seda mõtet edasi ja niimoodi see näitus tuli. Nii et noh, minu abi seal praktiliselt ei olnud peale selle, ära muretse rahade pärast, küll me saame hakkama. Ja saime ja see oli väga õige investeering, kui majanduse keeles rääkida. Ja Pirosmaani Pirosmaani oli selline juhus, et Me tegelikult ammu tahtsime Kirsmani näitust, katsetasime nii ja teisiti, aga see ei, ütleme kuidagiviisi ei saanud käpi taha. Ja suurepärane gruusia saadik, kes nüüd lahkus Eestist tuli lihtsalt ühel päeval meile, kui meil oli juba 2019 plaan kinnitatud, kõik asjad jooksid ja küsis, et kas ta saaks äkitselt filosmani näituse siin avada. Mina olin täiesti jahmunud, noh, kui suur see näitus on? Ta arvas, et üle 15 maali ei saa, sellepärast et nende kunstimuuseum parajasti on remondis ja paneb uut ekspositsiooni, aga siis saaks Pirosmaani kodukülas või seal saanist näituse. Ja siis ma taas helistasin Alexandra borrel, ütlesin, et jaanis kõikide reeglite vastust ma kohutavalt ei salli, kui on planeeritud üks näitus ja siis tuleb muudatus sisse, siis ma alati olen pahane ja ma ütlesin, vot siis endale vastu rääkides. Teine Su mikri plaanid ümber, Alexandra mõtles natukene. No ma ei tea, kaks minutit ütles teine. Aga ega see ka kerge olnud, me sõitsime suure delegatsiooniga vilis sisse, mis oli väga huvitav muidugi. Aga ikkagi see suhtlus ei olnud väga kergelt ja aga kokkuvõttes oli väga hea, väga edukas. Ja ma olen väga tänulik, et saadik ikkagi väga-väga palju aitas. Nii et see on ka diplomaatiline töö, mitte ainult, et kunstimuuseumi lihtsalt peadirektori allkirjade andmine, see on väga diplomaatiline, see on, see tundub niimoodi, et mis sul viga elada, et käid õhtul söömas? Plaatidega loomulikult me käime ka, aga see ongi sellepärast, et mõned näitusel on tõesti nii, mis saab ise hakkama, aga nii või teisiti, kunst on ammu, poliitika osa on alati olnud ja on praegu ka ja eriti kui selliseid suuri näitusi korraldada, nagu sitav oli. Aivazovski oli lihtsam, sellepärast et seal olid väga palju lahene Venemaalt, aga jällegi ütleme kunsti vallas. Ma saan aru küll, et see on poliitika osa, aga meil ei ole olnud probleeme Ermitaažis Evene muuseumiga, kellega on väga hea koostöö. Ja lõppude lõpuks saime me ka Puškini muuseumist ikkagi Sittowi teose. Ja noh, kuule testi Sittowit alustasime siis kogu aeg. Me informeerisime saadikuid, kuigi nad selle aja peale juba mitu tükki vahetusid. Aga meil oli väga-väga just Hispaanias suur tugi. Loomulikult oli ka Austria hilised saadikud informeeritud ja väga suur tugi oli näiteks Prantsussaadikust, kui me tegime Orse näitus. No ühesõnaga ta selles mõttes oli tugi, et seal oli väga palju vaja korraldada, president sõitis ja kõik need artiklid ja sõitis avamisele, nii et see tihtipeale tõepoolest selliste suurte näituste puhul poliitika sekkub. Ma ei tea ühtegi korda, kui oleks ministeerium öelnud, nüüd tehti nii või mõni saadik ütleks, et meile nii ei meeldi. Seda ei ole küll kunagi vähemalt minul graafikas olnud. Aga sul on mingil kombel see informeerid ikkagi seda riiki ja see on väga oluline, et riik arvestab sinuga ja meil on nagu ikkagi küll viimastel aastatel niimoodi, et kui On saadikute vahetused, siis nad peavad vajalikuks tulema meile külla, ennast tutvustama ja meie siis tunneme alati väga suurt huvi, näiteks ütleme, järgmisel nädalal vist oli või ülejärgmisel on juba kevadel määratud kindlaks kohtumine Türgi suursaadikuga. Nii et noh, nii ta käib. Aga Reneema klipiia fantišerkub ka ülevaatenäituse, peame käima Helsingis vaatamas kui palju siin mõjub Eesti kunstimuuseumi direktori otsus, et me võtame suuna selle või teise kunstniku ülevaatenäitusesaamisele siia. Vaat ma kritiga oli, nii et me tegelikult olema kriti väga kaua tahtnud ja ma nüüd see näitus, mis oli, avas ressis, eks, et see oli kokku pandud väga erinevatest kogudest. Smagritti on ju jah, aga brüsseli Magritte'i muuseumi taha oma kriti välja anda. Ja noh, nagu pilosmariga näiteks ütles ka gruusia rahvusmuuseum, nad ei anna tegelikult välja. Nad ei taha anda, kuna surve just sellistele suurtele nimedele on nii suur. Ja ma rääkisin ka ju see direktori ka nende mõne nime suhtes. Ta ütles niimoodi, teate, mul on järjekord 24. aastani. Kui te nüüd mõtlete midagi väga spetsiifilist välja, siis, siis arutame edasi. Aga noh, et seal need suured nimed, mida meie küll tahtsin postmodernismi. Vabandust. Kääne ja van gaasi siis ta ütles, järjekord on nii kohutavalt pikk, sellepärast et juba üks, ma arvan küll, et üks kolm-neli või võib-olla rohkemgi aastaid, sest aeg läheb nii kiiresti. On meeletu vajadus just jälle selle 19. sajandi Kansandi vahetuse ütlemisele, modernismi halve aastate järele ja kõik muuseumid pidevalt küsivad just nimelt neid näitusi, et ilmselt see selline see huvi ju liigub, see kunstihuvi liigub ja peale tulnud põlvkonnad, kellel ei ole eelarvamusi selle modernismi suhtes ja selle nii-öelda kodanliku suuna suhtes ja nii edasi neil on lihtsalt huvitav seda vaadata. Et see, mida vahepeal väga etableerunud ja kodanikuks, et jälle jälle see käen ja jälle, kes, et see on nagu üle üle läinud uutele põlvkondadele on see ikkagi uus. Nii et selles mõttes me tunnistan ausalt, ma ei saanud, kuigi üritasime. Aga see oli teadet, kuka tuleb Soome, meil ei ole mõtet võtta kukad, kui ta tuli, mina räägin, näitus grand palees oli fantastiliselt hea näitus, et ma Soomes ei käinudki. Aga näiteks samal ajal, kui oli meil Delone, mis oli väga hea näitus, tegelikult teil on näitused, kõik kiirustasid samal ajal ju ka Helsingisse vaatama, näitusi, nii et ühesõnaga see on noh meil on veel natukene võib-olla vaja oskusi, ambitsioone ja kahtlemata raha, et reklaami teha. Et meil tuleb järgmine aasta suurnäitus, kus Amos Rexi ja Torino musa kitseoga ja seda me küll planeerime sellise noh, ta on selline Egiptuse vana kultuur. Ja kuna ta on nii suurnäitused, Me otsustasime Laamas ressiga koos teha, avada järgemööda kahel päeval. Ja siis me mahutame ära kokku, meil on siis meie käsutuses umbes kaks ja pool 1000 ruutu näituse pinda ja need läbirääkimised on minu meelest juba kaks ja pool aastat käinud. Ja nüüd me oleme kuupäevad paika pannud ja alustame sel sügisel juba ette, sellist kampaaniat. Õpime üksteiselt. Ja see on ju ka selline Eesti-Soome sild, mis on väga oluline. Et me koos teeme ühe selle suure näituse, mis ei ole võimatu ka, et me võime midagi muud teha koos. Me jätkame intervjuud Eesti kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega ja võtame näitused, millest me just hetk tagasi rääkisime seotult kunstimuuseumi konserveerimis ja restaureerimisosakonna tööga, et missugune. On see seos ei ole inimestele teada, tegelikult aga see seos on seas on väga otsene. Ma juba tõin näite Aivazovski maali suhtes, mis oli päev enne, suvib Buzet selline selline maalisti rahulik sinise merega meie konservaatoritele on. Seda on nagu labane öelda, lihtsalt väga suur roll, aga see on väga keeruline olnud, sellepärast et konservaatoriga roll on tänapäeval ju hoopiski muutunud, et ja kõik need konserveerimise küsimused nende käes on tegelikult võime. Kui tõesti on mingil tööl mingi probleem, nende käes on võime kas õieti või valesti interpreteerida. Kas me saame selle teose tagasi sellisena, nagu ta oli 100 aastat näiteks tagasi või 150 või on seal mingi asi kas teadlikult või tahtmatult või tehnoloogiliselt näiteks natukene muutunud. Nii et tegelikult konservaatori töö on täiesti täppistöö ja konservaatorid, meie konserveerimisosakond tegelikult Eesti Kunstimuuseumis loodi 75, päriselt enne oli nõukogu, kunstnikud on ju eesti ajal esimesele eestile töötanud konservaatoritele Screenber Kadrioru suure laemaali kallal ja nii edasi. Ja meie ametliku osakonna esimene seltskond sai oma õpetuse ju tollases Leningradis, nii et meie konservaatorid on väga kaua töötanud Vene konserveerimise sellise ideoloogia põhjal, mis ei ole üldse halb. Väga väga tehniliselt väga kõrgetasemeline koolkond, meil ei olnud konserveerimis, umbes nii ta on, Eesti kunstiakadeemias on ja meie paar-kolm, et inimesed, kes on tööle tulnud, on juba seal lõpetanud, aga doktorantuuri astunud just nimelt sinna taga, see on jah, selline Vene kooli mõju meie teostele, sest tegelikult ka kõik need sellised väga sellist tõelist täppisteadus väga tõsist, kunstiajaloolist teadmist, ka sellist kunstifilosoofilist, teadmist, keemiast, rääkimata teadmist nõudvat tööd on restaureeritud just ka vene, nii Moskva kui Peterburi või tollase Leningradi juhtivate konservaatorite poolt. Pean siin silmas Bernt Notke surmatantsu ja samamoodi siis ka Rode altari nii maale kui ka osaliselt 40-st sellest kaunist imelises puu kujukesest, midagi on kord aastas näidatakse pühakust ja on siis 19 vis nende poolt ja korrastatud. Ja see töö läheb meil edasi, aga kogu see diskussioon, kuidas puhastada ühte ikkagi 15.-st sajandist pärit skulptuur või maali, see see ei ole niisama, meil käivad ka ju konsultandid mujal Euroopas me oleme väga tihedas kontaktis Kopenhaageni konserveerimise spetsialistidega ja tegelikult ju ka käis kannatus, altarit puhastati. Kus on siis Sittowi oletatav maal ka Bergmann ikkagi meie vana tuttav Moskva konserveerimise instituudist ja Glaberi nimelisest vist oli ta sealt. Ja nii et selles mõttes on nüüd üks asi on just nimelt nende vanade tööd ja see on väga-väga spetsiifiline, aga ma pean ka ütlema, et meil on just viimasel ajal tekkinud kontaktid Antwerpeni Sasuva Fergus Foundationi konserveerimisosakonnaga, kes ka tegeleb altaritega. Et noh, ma näen seal ka mingit ühistööd, ühisuuringuid ja järgmine aasta tuleb ka see üks näitust infoaltar Niguliste sisse ja need inimesed saavad kokku ja minul ei oleks midagi selle vastu. Me oleme küll vaadanud neid võimalusi ka välismaal mõneks ajaks töötada või ennast nagu harida, küsimus on lihtsalt selles, et on väga keeruline, eriti noortel konservaatoritele minna, perekonnad, lapsed, see ei ole niisama lihtne. Ma lähen nüüd, vaat töötanud neli kuud sealsamas. Antwerpeni, see kõlab hästi. Aga see ei ole niisama lihtne. Nii et ikkagi niuksed külaskäigud ja lühemalt praktikad ja need peavad aitama. Nii et see on, nagu see vana kunsti osa nüüd tuleb. Ütleme, võtame päris uue kunsti osa, mis on täiesti teistsugune. Me tegelikult puutume kokku kui uute tehnoloogiatega uute materjalidega me puutume kokku fotomaterjali ka ja peale selle kogu selle digimaailmaga, mis on ammu need esimesed, ütleme, kasvõi 90. aastate keskpaiga videod, neil ei ole ju kandjaid enam, neid tuleb kogu aeg uutele kandjatele panna. Ja seal on väga tõsine ka selline kontseptuaalne küsimused, et kui ma näiteks vaatan Jüri Okase vanu filme aastast seal 72 niimoodi ja kogu seda krabisevat maailma krigiseb maailma seal ümber ka omaaegse heliga ja nii neid digitaliseeritud ja seal on tegelikult tunnetuslik vahe ja me ei tea, millisele kandjale ta edasi kantakse ja nii edasi ja nii edasi. Ja see mingisugune ajastu hõng kahtlemata läheb kaduma. Nii et see on jälle omamoodi ükse digitaalmaailma, meil on kohe spetsiaalselt haritud või vähemalt õppinud ja ma arvan, ta tegutseb sellega edasi ka just nimelt selle nüüdiskunstikoguhoidja, kes sellega tegeleb. Fotoga on selles mõttes lihtsam, et need meetodid on juba välja töötatud ja kuidas kõik, mis on siis ehtne ja mis on. Kuigi alati on küsimus, et kui me näitusele fotot paneme, et ka siis, kui me saime Bombidu keskusest sürrealistliku foto prantsuse sürrealistliku foto, siis nad küsisid, kas nad võivad mõned fotod Ta koopiatena, et nad nii haprad need originaalid, et nad ei tahaks neid välja anda, aga samas nad on väga olulised. Andrei asjad näiteks ja siis meil oli väga suur diskussioon selle üle, aga mina ütlesin küll, et kui nad on olnud mõned ikka Lassis, tuleb koopia, et midagi teha ei ole, ütleme vaataja silmale, see on peaaegu toongi helistama, juttu, aga sa tead ise, et see töö on kusagil külmutuskambris mujal hoopiski. Vaat kõik need probleemid on tegelikult väga huvitav, et noh, näiteks kas või seesama konserveerija töö, kui me ostame ka kogusse näiteks ühe tänavainstallatsiooni, mis on, koosneb ma tea 10-st erinevast realist ja näiteks kui on orgaaniline materjal, siis nad kuidagiviisi ta ei tohi olla, kogudes koos teistega, seda elab edasi, isegi mingisugune puit elab edasi sajandeid, eks ju. Aga kui on päris orgaaniline materjal, näiteks seal kurvits korjas rohtu ja mida ta pani oma oli ja nad hakkavad elama, nad hakkavad igasuguseid kahjulikke elemente Endast helistama. Nii et see on kõik väga keeruline ja näiteks ma mäletan, oli üks Moskvas tuli näitus vene uus kunst ja oli leibadest leivapätsid, olid installatsioon, osa ja siis meie konservaatorid lihtsalt küpsetasid neid leibasid, et nad oleks küpsenud. Ma ei tea, millistes imeahjudes nädal aega ja siis me saime panna, sest leib hakkab ju hallitama. On muidugi ka kunstiteosed, mille eesmärk ongi nii, et taim kasvab ja, ja vesi läheb hallitama ja üks saksa näitus, meil oli selline ka digitaalmaailmanäitus, aga siis seal pidigi olema nii, et mõned mõned asjad kasvasid seal senikaua ja siis ja vesi, mis oli siis pandud nagu nende juurde pidigi, et mis ta nüüd teeb, kolme kuu jooksul hakkaski haisema ja hirmsat haisu välja ajama ja roheliseks läks ja ühesõnaga, et see on ka omamoodi protsessis nii niivõrd piire avardanud, et see konservaatori töö läheb sinna ju kaasa. Nii et nende nende elu muutub üha keerulisemaks ja ega ta kergemaks läheb peale selle, neil on ju igapäevane töö. Ega me ei anna ühtegi tööd, ei oma näitusele ka välja, kui see ei ole korda tehtud puhastatud peale selle iga töö juures on tema pass, kui ta välja läheb, seda peavad konservaatorid tegema. Ja kui nats läheb välja, siis jalatsid, konservaatoritele, laser ja ka neile tulevad sisse, siis sa võid näha seal kaks-kolm päeva, kui vähemalt kaks pead suurte nende suurendusklaasidega käivad sentimeeter sentimeeter haaval neid tööd üle päris ohtlik oli see, kui oli meil ilma, klindinäitustel on suured suuredpabermaalid ja siis kuidas nad turnisid seal kõrgete redelit, ei pea nende suurte suurendusklaasidega kuraator ise veel vaatas üle, sest tõepoolest seal on ju pastellimis kõik ja need olid väga-väga haprad tööd, et siiamaani imestan, et ikkagi me seal näitus üldse saime. Aga ma ootasin seda, aga ma ei mäleta, ma mäleta, mitu aastat käisin ja rääkisin, et ilma klindi kima klindi näituse saan, siis on õnn majas pikemaks ajaks, silmad ei tükk aega ei tülita. Tuli sellest modernast. Me jätkame intervjuud Eesti kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega elu on pakkunud teile mitmeid võimalusi olla täiesti uue kunsti muuseumi või kunstikeskuse, kas looja või käivitaja, et nimetame siin kaasaegse kunsti, Eesti keskust, kumu kunstimuuseumi, mis varite siis 2008. aastal Euroopaga paremaks muuseumiks. Ja te olete ka läinud kaasaegse kunstimuuseumi asutajaliige, kui te alustate koos kolleegidega ühe niisuguse kunsti keskuse rajamist, võib olla väga nappide vahenditega, võib-olla peaaegu tühjalt kohalt, mis on kõige raskem kaasas. Kunstikeskus muidugi ei olnud ilma vahenditeta, kuna tal ei avatud Eesti Fondi osa ja seal olid ka olemas programmid, mida nad eeldasid, mida me peame jälgima, aga fakt on see, et kuna see kattis kogu Ida-Euroopat kõik riigid on erinevad ja igalühel on omad mured, et mingit sellist Unifitseerivad reeglit ikkagi olla ei saa. Ja siis me arutasime, alustasime kas neid oli neli. No põhimõtteliselt olid mu pidevat töökaaslased, Mare Pedanik, kes töötab praegu ka kumus, on loonud ja väga hästi käivitanud meie auditooriumi. Ja Piret Lindpere, kes on ka töötanud Meie muuseumis ja praegu töötab pedagoogina mujal. Ja siis me istusime, mõtlesin, et mis see, mis see meie eripära on või mida me teeme, me ei saa ju, noh, ühesõnaga kui me jälgime neid programme, siis me ühel päeval oleme lihtsalt tühjade kätega, lihtsalt nagu mingit formaalset tööd teeme. Me mõtlesime, mis praegu Eestis toimub, oli just 94 ju taaskäivitatud Kultuurkapital, muuseum hakkas pikkamööda jalgu alla saama, kunstihoone see oli, remonti hakkas ka tegutsevad meil ei ole mõtet neid samu näituseprogramme näiteks teha, et see ei ole tegelikult meie asi, mehe asi ongi olla just nimelt see rahvusvahelise suhtluse aitaja infokeskus, et meil oleks midagi, mida välja anda, mida saada. Ja siis me mõtlesime ka 95, et just nimelt see digisuund, uus uus, kõik see elu, mis meie virtuaalne reaalsus ja kõik, mis me ellu tuli, järsku isegi teadnud, ma mäletan. Emaili tuli sel ajal 90.-te aastate algul, aga see tundus nii tundus nii huvitav ja ma olen mõelnud, et miks, et see oli ju ka Eesti Tarasi, Tiigrihüppe ja mis seal kõik oli, kuidagi sattus kokku. Ja ma olen mõelnud, et miks nii kohutavalt, võtsime kinni sellest elust sellest uuest ruumist, sellest digitaalsest ruumist, mis tundus meile paljude asjade lahendusena ja mina vähemalt mulle tundub, et ma ei tea, kuidas teised küll nii mõtlevad, et minu jaoks oli see selles mõttes uus vaba ruum kus ei olnud meie väga halba rasket minevikku. Ja ma kohutavalt ei sallinud seda märgistamist pidevalt, sa liigud ringi Euroopas ja sa oled kogu aeg lõppenud, kuigi keegi sulle seda ei ütle. Sa oled see ajast maha jäänud, idaeurooplane, sa oled nii kohutav idaeurooplane, muidugi ei olnud meil nii häid kingi ja võib-olla viimase moe järgi riided seljas, aga see ei olnud küsimus, oli just see suhtumine, nüüd vat keegi õpetab sulle, sina oled ajast maha jäänud, idaeurooplane. Ühest küljest kahtlemata ja meie kultuuriväärtusel, ta on ju meie väärikus ja meie ajalugu, meie väärikus, et ma ei saanud pida ja siis mulle tundus üldse. Aga see digiruum on see, kus me oleme võrdsed partnerid, et ega ütleme ei Prantsusmaa ega Saksamaa ei olnud kuskilt otsast meil ees. Me alustasime kõik ühes samas stardijoonest ja, ja olime väga edukad selles mõttes ja me andsime teada oma kolleegidele, et meie prioriteet ei ole enam mingeid aastanäitused, jäägu teistele. Meie prioriteet on just see uus virtuaalne maailm ja mitte ainult, et need on konverentsid, need on väljaanded ja just see uus uus, avatud filosoofia, uue ruumi võimalused ka kunstis. Aga ma pean küll ütlema, et ega see kunst ei ole. See on nüüd täiesti eraldi teema, aga see on väga huvitav teema, see on ka, ma olen oma kumu kolleegidele rääkinud, et võtke see kätte. Äsja sügisel pandi kinnise ekraani arheoloogia seal taga ja näitus oli. Ma olen väga palju mõelnud, et miks kunstnikud ei võtnud seda virtuaalreaalsust väga tõsiselt, nad võtsid neid kui mingid tööriistad, omaenda tööd, animeerida või midagi niimoodi, aga, aga et see filosoofiline aspekt jäi nagu astumata tuleb alles praegu. Aga minu seletus on üsna primitiivne, tegelikult see teine pool on ikkagi, nõuab väga palju vahendeid, väga palju tehnilisi teadmisi. Ja kogu see geniaalsus läks tegelikult mängudesse digimängudesse ja sellega on juba tegelenud päris mitmed muuseumid. Äsja oli väga suur tarvikani keskuses Londonis väga suur, näitasime korraks, mõtlesime seda siia tuua, aga jällegi ütleme kui sa võrdled, mida sa saad, kas sa toodid Egiptuse või see Barbikani näituse ja meil tuleb ju väga suur näitus Zirnis töötanud kunstnike näitus, mis oli Barcelonas käisin vaatamas plaati Prantsusmaale, siis tuleb meile nii, et neid ei saa nii palju võtta, et ainult sellele pühenduda. Aga see on teema ja kogu see niisugune, see visuaalne maailm, mis nendes mängudes on loodud, see on ju väga Tõsiste professionaalsete kunstnike poolt loodud. Nii et see on nagu väga huvitav küsimus, kuidas kunst, nii-öelda vaba kunst reageerib nendele uutele tehnoloogiatele ja tehnikatele, et selles mõttes oli ju huvitav Sittowi probleem, et ta ikkagi oleks õlimaali peale ja ei olnud ja, ja sellise väikese formaadi peale, see on alati see tehnoloogia kunstis, sellepärast on ka just see samane konsulaatorite küsimus. On huvitav, et me oleme tegelenud sellise küsimusega kui tehniline kunstiajalugu, et kunstiajalugu ei ole ainult pilt kui selline. Kunstiajalugu on väga tehniline ajalugu ja seal saavad konservaator kunstnikku. Kui me mõtleme veel selle peale, mis tänapäeva kunstipublikut huvitab, siis te selleski intervjuus tõite välja modernismi postimpressionismi, 19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus ja siis need täiesti uued tehnilised vahendid, kõik need digimaailmad ja mängud seal, nagu kahte erinevasse harusse kulgeb see publikuhuvi. No meie oleme nüüd otsustanud sedaviisi, meil oli isegi selline, vanasti ütlen varsti. Meil oli selline asi, et meil olid erinevad grupid, kellele me kutseid saata, mis ime ja siis me otsustasime, kuna meil nagunii on väga palju uuendusi praegu muuseumis, mida siis, ega meie sünnipäev loomulikult ajab piitsaga taga. Me saadame tegelikult kutse kõigile, et mis siis, et sulle meeldib näiteks käen, ma arvan, et sulle võib ka miski muu meeldida, ei ole meie asi seda vahet teha. Meie asi on ikkagi tutvustada erinevate põlvkondade loomingut sellele põlvkonnale praegu erapõlvkondadele, siis palju põlvkondi see, kuidas näiteks tänapäeva noored ei tee olulist vahet ja, või ei saagi täpselt aru, et mis asi on mingisugune tissidentliku kunsti või mingisugune mitte keelatud kunstlik ja seletame seda kogu aeg, aga ma saan aru, et see tegelikult neid ei huvita, neid huvitab see pärand ise. Kuidas on midagi maalitud ja lõppude lõpuks ta ju kuulubki avalikkusele pärandi hulka näiteks mis meil on praeguse neljanda korruse püsiekspositsioon, on ju ka sellel printsiibil üles ju ehitatud ja lihtsalt see mõtteviis ja kuidas sa kõnetad täna phony inimest, see peab haarama just neid erinevaid aspekte, nii et. Ma ise tahaksin, et seda vahet nii väga ei ole. Iga inimene armastab kunsti erinevalt, eks ole, ja tõepoolest igalühel on omad lemmikud. Ja eks mul ole ka omad lemmikud kahtlemata, aga, ja nad ka ei muutu eriti. Aga Meie asi, muuseumi asi on tegelikult nad siduda ühte ikka kõike tutvustada. Ma ei saa niimoodi öelda, et üks asi on väärtuslikum kui teine ja ka on see, mis meeldib ja ei meeldi ka, see ju vahetub kogu aeg põlvkondade kaupa. Et nagu ma ütlesin, et on tekkinud täielik puu 19. sajandi lõpukunsti järele. Ja nüüd juba ulatub seal vaatajat romantismi aegadesse tagasi. Nii et jah, see on väga huvitav, see on kunstisotsioloogia küsimus juba ka vaikselt ja väikselt. Sotsioloogid Kaleva. Meie saatekülaline on täna Eesti kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme. Te olete kõige muu kõrval ka külalislektor Tartu Ülikoolis ja Eesti kunstiakadeemia. Jah ma enam kunstiakadeemias ei ole juba mitmed aastad, siis ma lihtsalt ei jaksanud ja samas oli peale kasvanud ikkagi väga võimekas lektorite põlvkond, kes võtsid, ma arvan, päris rõõmuga tööle ja siis ma pidasin neid loengut Eesti väga kaua seal. Aga Tartu Ülikoolis kindlasti ja ma olen isegi yks aasta, ma olin seal vabade kunstide professor ja mis mulle meeldib Tartu juures, on see, et noh, seal on pikem see programm. Ja mulle meeldib, et ma saan ennast piitsutada natuke, ma ju olen bürokraatia tippbürokraat tegelikult, kui nii võtta. Ma pean tegelema alates eelarve koostamisest, kinnitamisest lõpetades ma ei tea, millega, aga igal aastal. Ma loen kevadise meistrite igal aastal, ma pean ikkagi vaatama, mis on ilmunud vahepeal, mis on muutunud, mismoodi see uus pilt peab olemas olema, mitte nii, et ma nüüd loobuks sellest, milles ma vanasti päris uskunud olen, aga igal juhul sa pead kriitiliselt selle materjali üle vaatama, kas ma kõik kasutusse võtan või ei võta ja peale selle vahel on päris huvitav muidugi. Need jällegi sellest kursuse inimestest, kuivõrd nad kaasa sinuga tulevad, kuivõrd sa näed, et neid tegelikult huvitab või see eriti ei huvita. Ja kui õpid kunstiajalugu, siis sa pead ju ka seal eesti kunstiga tutvuma, võib-olla sind huvitab hoopis tõepoolest jällegi Hilisrenessanss või itaalia arhitektuur või Vana-Rooma või jumal teab mis asi. Aga see on siis nagu kohustuslik eesti kunst ka. Aga kui on selline huvi üles näitab kursus, või kui tekib selline hea kontakt, siis teinekord täiesti Tunema Fapuleerin nagu selliste asjade üle või endalegi ootamatult leiangi uusi asju, mille peale pole mõelnud. Nii et mulle tegelikult, et ma kindlasti ei sobiks õppejõuks, kes kogu aeg on ülikoolis õppejõud. Sellepärast et mul on see semester täiesti paras. Ma kardame, tüdinesin ära. Jama. Ma ei ole ise enam nii värske ja kehasele juures, aga vaat see ühese meistrikaupa lugemine on mulle mitte ainult meeldiv, aga ma arvan, et ka ajutegevusele väga kasulik. Tahtsin viidata sellele, et kui te ise õppisite Tartu ülikoolis kunstiajalugu, siis olid Jaak Kangilaski ja Kaljo Põllu need, kes viisid teid moodsa kunsti juurde. Mis on see kunstiliik, mille juurde te mõttes meeleldi võtaksite oma kursusekäed? Kõrvale ja viiksite kohale. No tegelikult üheks minu teema on alati olnud sõjajärgne kunst. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma sealt leian ja mul on nagu praegu kaks-kolm sellist ideed, ühe ma tahaksin ka vormistada näituseks või ma olengi juba leidnud endale Itaalias kaskuraatori, et aga ma olen seda kogu aeg edasi lükanud koormuse pärast. Siin tulid vahele ka Jüri Okase ja Leonhard Lapini näitused ja kõik muud asjad ja kirjatööd. Aga kahtlemata Jaak Kangilaski loengud olid suurepärased, et see oli, mitte ainult meie olime muidugi tema üliõpilased ja see, see oli nüüd teine asi, aga ta luges ka suurele auditooriumile, kus ma tegelikult ei käinud. Ma käisin ikka tema luges meile ju meid, meid oli väga väike kursus, kaks kursust oli kokku pandud. Aga mis mulle siiamaani on hämmastav Jaak Kangilaski juures ükskord alles, aga ütlesin, kui me tegime koos või noh, tema oli toimetaja seda Eesti kunsti ajalugu kuuendat köidet. Et ükskõik kui palju ma raamatuid loen ja üritan nagu kursis olla, ikka on ta minust rohkem lugenud. Et see oli väga tore neid raamatuid koos teha tõepoolest, et temal lugenud, mida mina olen lugenud ja see, need olid väga toredad arutelud kuni juba kaasa ja selliste, Ameerika sellise neokonservatiivsete postulaadid välja ja, ja ei, see oli väga huvitav, kui ja tõepoolest ma imetlen tema võimet ikka kogu aeg sellega kaasa minna. Kaljo Põllu oli kunstniku isiksusest ema sundis, kõigepealt oli meil ette nähtud Kaljo Põllu kabinetis käia ka ja õppida käsitsi midagi tegema, et noh, et mis asja sa räägid graafikas tänaval see küsimus on teistsugune hoopiski. Aga et mida sa räägid graafikas, kui sa ei tee näiteks seal abordi ja kui et üldse, mis on minu meelest väga oluline, sellepärast et ütleme, see kujundlik väljendus mõlemad tehnikad võimaldavad noh, erinevad väljendus. Aga jälle see tänapäeval ei ole programmides sees, kuigi ma arvan, et ta võiks olla sellepärast et akrüüli õlimaali vahel on suur vahe tegelikult, mida kreml võimaldab, mida õli võimaldas, noh, rääkimata kõikidest nendest temperatest ja ütleme 70. date aastate sellistes tehnikates, mis kokkumissiti jah, aga minu ikkagi esimene praktiline kogemus popkunstiga kohtumisel oli kirik, oli Kaljo Põllu. Ja kuidagi see ei tundunud Loomulikult aastal 68, see võis tunduda nagu eemal vana, aga ta ei tundunud sellel kahju põllu tehtud ja see oligi nagu see kuidagi intuitiivselt ma arvan, mitte mina üksinda, läksime sellega kaasa ja see oligi nagu õige kunst. Et see ongi see meie põlvkonna kunst ja meie tahaksime sellist asja ja me saame sellest aru ja me saame aru, milles Kaljo Põllu räägib ja kogu see siiamaani mul on väga piinlik, et maniga mõtlesin, aga noorel inimesel on väga palju lubatud, mis hiljem ei ole enam. Et kogu see natüürmorti maailm ja lillebuketi maailmas on kõika, mis asja, keda huvitab, eks ju. Aga aga ka lillebuketiga natüürmorti võivad oma ajastust väga palju rääkida. Aga tol hetkel jah, et selline iseenesestmõistetav liitumine Kaljo Põllu mõttemaailmaga, see oli väga suur. Hiljem oleme olnud seal väga suur tugi, aga tol ajal oli nagu absoluutselt normaalne, et see nii oli. Sirje Helme, kas ma arvan õigesti, kui ma ütlen, et teie kõige armastatum kunstiliik on ehtekunst? Paika arvanet. Olgu, see ikka küll maalikunst olgu ta maalikunst, kuigi ma olen edev nagu kõik naised, eks ju. Aga kahjuks mul oli väga imeilus kollektsioon eesti kunstnike ehetes, kui nad alustasid, kui Rein metsaalustes Jakuid nurit alustas ja kahjuks tungiti tookord ma elasin Lasnamäel, murti sisse ja kõik minu kollektsioon viidi ära. Ja pärast seda ma ju aastaid ei ostnud ega midagi, aga nüüd edevus nõuab oma osa. Et minu meelest on meil suurepärased ehtekunstnikud täiesti haruldaselt, aga head ehtekunstnikud ja, ja kui ehet osta, siis ikka meie eesti kunstnike käest. Nii, te tellite ainult eesti kunstnike ikka ikka ja mul on väga erinevaid Kadimelgu paari ehte üle, ma olen ma eikanalid väga tihti, sest et nad on väga nõudliku tehtud aga ka teiste kunstnike käest ja. Umbes 20 aastat tagasi oli Tallinnas tarbekunstimuuseumis näit tus 60 ehtekunstnike töödest, kes olid pärit 14-st riigist. Ja need 60 kunstnikku olid kavandanud teid USA tollasele riigisekretärile mad lään Olbraidile, kellel oli kombeks, et kui ta läheb mõnele diplomaatilisele või poliitilisele kohtumisele, siis ta kasutab kas prossi või rinnanõela, millel on kindel poliitiline või mingi sõnum. Kas ehteid, mida teie kannate, kannavad ka mingit sõnumit? Kui siis nad on väga personaalsel ehe, on kohutavalt nõudlik asi. Esiteks see, et ta peab sobima selle üritusega sobivusele riietusega, peamiselt. Ma ei ole mingi ehtegurmaan, sest et minust on palju, palju paremaid ehtegurmaane aga nii vähe, kui palju mulle tehtud on, ma pean ikkagi nendega nõu pidama. Kas ta Sojusnik täna õhtul panna või mitte. Või ka päeval näiteks, et kui sul on mõne tehtud, siis tahaks nagu päeval väärikalt kanda. Nii et see on niisugune väike nõupidamisasi, et ega, ja ja teinekord on. Jumal hoidku, ma ei ole mingi nii õitš kaugel sellest. Aga teinekord, kui sa tunned füüsiliselt, et võtta ära ei, ei ole mõtet, ei, ei, ei ole mõtet ära kanda, seda küll Nad räägivad sinuga nagu räägivad lilled ja muudki asjad. Mul on plaanis igalt saatekülaliselt selles sarjas paluda kirjeldada ühte hetke või ühte elamust, mis on saadud kunstiteosest ja mis ei ole aastatega ununenud. See elamus, missugune kujutava kunsti teos Sirje Helme teie mälus ja hinges sügavalt sees olla. Ja on, on üks, aga tal on hästi palju selliseid konnotatsioon, et miks see nii juhtus. Aga see oli minu esimene välisreis Inglismaale, mis oli tuli nagu täiesti ootamatult, sellepärast et tollel ajal noh, mind üldiselt ei lasknud välismaale, kuna minu isa oli vakutaasia. Kuidas tookord lasti, see oli vist sellepärast, et tulid kiiresti vaja ühte noort spetsialisti, kellel on väikesed lapsed, ta tuleb kindlasti tagasi ja noh, nii ta muidugi läkski. Loomulikult tuli tagasi, aga ma mäletan, et ma olin täitis siis oligi ainult see vanad heite, eks ole ja ma tahtsin, mind oli juba hakanud ülikooli ajal huvitama abstraktne kunst väga ja ma tahtsin minna seda vaatama. Ja see oli tookord tookord tõepoolest Minsk keldris kusagil, igatahes oli see ruum täiesti tühi ja ma läksin kahes sure Marcrotku tööd. Ja mul on täielik shokk pilte näinud siiamaani Mei gooti katedraal ligi näinud, kuigi meid õpetati kaks aastat lausa niisuguse välja näeb. Ja ma istusin seal Nende kahe töö ees ja ma hakkasin nutma. Olen üldse väga kehva nutt. Ja ma olin niivõrd šokeeritud sellest, missugune, missugune see elamus oli. Missugune geniaalsus, kuidas värv seal elab, aga mitte ainult sellepärast, et see on mingi maailm, mida mis on mulle keelatud olnud, mis on mulle nii keelatud olnud ja mis on nii sügav ja mis on nii põnev ja mis on nii-nii täisvõimalusi, et, et see kõik kokku tuli mulle nagu täieliku jahmatusena ja siis tuli minu juurde see vaene saali valvur, et kas mul on halb olla, aga mul oli vastupidi, ma olin, ma olin lihtsalt nii õnnelik ja muidugi kohutavalt noh, see oli tegelikult traagiline hetk, kui sa tajud, et mida kunsti pakkuda peale selle, mida sa noh, kodub Muuseumis näeb, mis on ka suurepärane muidugi. Aga selline uks avanes järsku teise maailma jääma ja sellel hetkel ju ei võinud arvata, et seda teist korda veel elus näed. Nii et see on mulle, mul on olnud väga imelisi hetki kunstiteost ees, näiteks kui ma läksin Washingtonis Sittowi saali esimest korda ja siis ma tundsin testile mitme mitme aasta, et ma olen õnnelik, et mul oli nagu meelest ära läinud, et kuidas, mis asi see õnnetunne on, olen rahul. Ma olen rõõmus, et nii on läinud, ma olen igati aga niuke lapsik õnnetunne. Aga jah, seda kahte Ratko maali ei ole siiamaani miski üle mänginud. Selle mälupildi ja tänusõnadega intervjuu eest lõpetame saate Eesti kunstimuuseumi peadirektori Sirje Helmega. Ma arvan, et meile kõigile kulu ära rohkem aega kunsti, muusika ja iseenda jaoks. Saates kõlanud muusika pärineb Jalmar Vabarna plaadilt minapilt. Saate valmistasid ette Maristomba ja Kaja Kärneri ja järgmises saates selles sarjas oleme külas keraamik Marget tahvelil tema Muhumaa ateljees kuulmiseni. Aitäh.