Me alustame vestlust Margus Punabiga näitusest, mille järgi kunsti avalikus doktor punab teid kõige rohkem tõenäoliselt teab. Ja see on 2016. aastal Tallinnas Mikkeli muuseumis olnud, et väljapanek teie kogudest. See näitus pälvis üsna suurt tähelepanu. Ja see oli üks oodatud näitus, aga kuidas teil endale tagantjärgi vaadates tundub, kas oli üllatus, et tähelepanu ja vastukaja olid nii suured? Ma arvan, et, Nii-öelda rahva soov näha kunsti on ju kogu aeg olemas ja soov näha seda kunsti, mis võib olla igapäevaselt väljas, ei ole, mis meil suurtes muuseumites on ju kogu aeg teatud ühed tööd väljas, aga ERA kogudes on vähemalt sama palju head Eesti kunsti ja nende väljatoomine on minu jaoks on äärmiselt oluline ja see on ka tõesti kunstivaataja jaoks oluline sündmus, et need tööd, mis seal võib olla tava tavasituatsioonis ju silma alt ära, et sa näed neid. Et selles mõttes on erakogude näitused, on väga-väga-väga olulised. Teetähised te ütlesite just, et Mikkeli näitusele eelnes kolm näitust Tartus, mis on ju praegu teie kodulinn. Kuidas te tegite valiku selles suhtes, mis tuua Tallinna vaadata ja mida tartlastele näidata? Tartus oli kolm näitust, need olid niuksed, temaatilised näitused, üks oli siis fotokunst eesti fotokunst, natuke ka välismaist, siis oli teine minuse vana esimene lemmik. Suund oli siis kunstiavangard seal kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel ja, ja kolmas, siis oli kaasaegne maal. Ja, ja neid ma siis koos Indrek, Grigori ja Kadri Asmer iga nagu kureerisime, nemad natukene niiviisi toetasid, tegid, tegid valikuid ja teoreetilised. Aga Tallinna näitus oli nüüd täiesti puhtalt. Peter lauritsa valik, et seal minu minu sõna ei maksnud mitte midagi, seal oli puhtalt Peetri otsus, eks ole, et see on nii, et need ei ole. Aga läheme siis asjade alguse juurde, et teada saada, kust on pärit teie kunstihuvi, sest see paistab olema läbi viimase 30 aasta jooksul täiesti püsiv. Kas see kunstihuvi on pärit teie vanematekodust? Ei julge öelda vist ei ole, et see on kuidagi ise orgaaniliselt tekkinud, et ma siin vist jah kunagi analüüsisin, et et juba seal algkooli teises või noh, kas ta on algkool, eks ole, igal juhul kuskil kuuendas-seitsmendas klassis hiljemalt olin ma juba Toomas praktiliselt kõiki suuremaid Tallinna näituseid, kunstihoone, kevad, sügisnäitused Kadrioru muuseumis. Et, et see oli, see oli miskipärast nagu tekkis, see huvi ei oska öelda, mul ei ole nagu otseseid niukesi käivitajaid, ma isegi ei ole välja. Välja ei oska tuua. Kas oli mingi küsimus, mida te käisite näitustelt vastust otsima? Oi ei noh, ilmselt ikkagi see esteetika ja mingi uue mõtte ja, ja ma arvan, et esteetika ikkagi on see, mis mind on kogu aeg nagu võlunud arhitektuur, looduskeskkond, inimesed, kõik see on ju tegelikult, aga, aga kunst suudab meid nagu sünteesida, jälle midagi uut pakkuda. See, võib-olla see uus ongi minu jaoks. Te olete öelnud, et te olete peaaegu kogu elu elanud kunsti, siis. Jah, ma kunstis sees on nüüd, jah, võib olla keeruline, et, et see, kuidas sa väljendad, ega need päris tõesed ei ole, aga aga kunstiraamatud olid mu ümber küll. Et Eesti kunsti ajalugu näiteks vist tuligi, eks, 77 või 78 välja, et see oli mul ikkagi kogu aeg kapinurga peal ja neid teisigi raamatuid sai, sai ostetud vene ajalgi, oli, oli nii maima kunstist kui ka eesti kunstist päris päris palju raamatuid mul olemas. Et see huvi on olemas. Mäletan kooliajast keed, vaidlesime õpetajaga, eks ole, et missugune see Wiiralti tiiger siis konkreetselt on, et, et kas seal on üks variant või mitu varianti ja siis Elina noorele poisile oli väga oludega õpetaja tuli järgmisel päeval, et kes oli õigus, et neid ongi niiviisi. Ma saan aru, et teil oli siis kuuekümnendatel aastatel Eestis välja antud Wiiralti niisuguste graafiliste lehtede kogu päris suures formaadis, ilmselt küll. Aga kunstiraamatut, kui ma õigesti mäletan, neid, mis müügil olid, olid ka istastelstwo Iskustuva. Jah, miks mitte, mul oli venekeelseid, mul oli saksakeelsed saksa kultuuriruumist, murdis siia ka läbi üht-teist, nii et oli, oli väga erinevad riistadest, nagu see oli ju meie reaalsus, eks ole, mis me seda varjamiseni meie reaalelu ja sellises keskkonnas me elasime ja teist varianti ju ei olnud. Kas see pakutud variant ainukene võimalik variant kujundas kuidagi teie kunstimaitset või või põhimõtteid? Ei usu, ma arvan, et vastupidi, et, et minu jaoks ei ole see vana kunst väga huvitav. Ma olen seda üle maailma, minu jaoks muutub kunst huvitavaks. Kuskil 15.-st sajandist allapoole. Sealt pärit kunst on minu jaoks jälle huvitav. Et vahepealne on, on üksikuid asju, mis mulle väga meeldib, jah, kunagi sai see impressionismi vaimustus Pariisis läbi põetud ja isegi Moona Liisat olen ma käinud spetsiaalselt mitu korda vaatamas, aga ei ole suutnud vaimustada. Et see klassikaline maalikunst ei ole minu jaoks. Miks ei kõneta, neid ei kõneta lihtsalt no mis ma teha saan, mina, mina ei viitsi endale seda kõnetama panna, et kui see minu seest ei tule, siis siis ei tule. See järelikult ei ole minu rida ja, ja mina püüan jälgida oma nii-öelda loomust ja elada selle järgi, mitte mitte selle järgi, kuidas peab, aga no ma ütlen, et ma olen isegi püüdnud, ma olen kaks korda käinud Pariisis, olen luu, seal on neli-viis korda käinud, esimesed korrad ma jõudsin sinna Moona Liisa juurde päris väsinuna. Mõtlesin, et sellepärast ei sobi ja need hordid, mis seal ümber, aga, aga siis ma käisin väga spetsiifiliselt kellaajal, kus kedagi ei olnud. Läksin otse töö juurde, püüdsin sellest läbi närida, ennast ei jõudnud. Aga, aga noh, me võime näiteks Firenzes Me leiame üht-teist, eks ole, Niukest vana renessanssi, mis on täiesti Veenuse sünd ja potichelli ja noh, ütleme need tööd seal ma käisin ka paar korda, teisel korral istusin ikka tunnis, kes ees ja nautisin, nii et me areneme kogu aeg, et Ma mäletan, esimene kord kõndisin ma sealt ka mööda. Viis-kuus aastat hiljem istusin seal ees, nii et inimene areneb. Võib-olla ma jõuan kunagi ka ta vintsi fenomeni mõistmiseni jõufitsesse tagasi. Jah, sinna kindlasti, et seal seal tasub kõigil käia, see on üks, üks ägedamaid muuseumid, mida ma saan soovitada. Tuleme nüüd teie elukäigu juurde tagasi sellesse perioodi, kui te tulite Tartusse õppima. Kaste kohe sukeldusid Tartu kunstiellu või kui sammhaaval see käis. Ei, ei sukeldunud, noh, ma võin öelda, et ja võib-olla ma olen isegi teinud ühe esimestest eesti kunstioksjonid ostudest siin oli selline Tartu kunstiklubi ja siis ma siis ma seal nende esimesel või oli see teine uks on, ma ei mäleta igal juhul ma tegin sealt mõned ostud juba üliõpilasena, nii et see oli kaheksakümnendatel 89 vist, kui ma ei eksi. Vaikselt neid ikka tilkus. Et neid oli. Ma arvan, et esimesed tööd kuskil 80.-te lõpus ja step by step, nii ta siis arenema hakkas seal. Et noh, väga oluline oli see keskkond, kuhu ma muidugi sattusin Tartusse, et siin siin ma võin küll öelda, et siin ma elasin võib-olla niisuguse väga hea kunsti sees. Et elasin ühes abikaasa kodus, eks ole, kus kus seinad olid kaetud ja Eesti parima kunstiga. Aga see kunstielu, mis Tartus oli Ise ei olnud minu jaoks, et arstiüliõpilasena sa ei saa, noh, mõned üksikud tegelikult elasid ka seda elu, ma tean seda aga aga minu jaoks ikkagi arstiks saamine prioriteet number üks. Ja seal nihukest sellist puhemlase elu sinna kõrvale sellel ajal ei, ei mahtunud ega ta ei mahutanud täna ka väga palju, eks ma ei pea Maide sellel elus kaasas olema, võin seda kunsti nautida. Kas te mäletate veel, mis olid kõige esimesed ostud? Ma võin öelda Silja Salmistu. Tartu kunstikooli lõpetamise töö oli vist kõige-kõige esimene ost. Õli õlimaal on ikka minu jaoks nagu number üks olnud. Noh, eks sinna mahub ju ka pastell akrüüli Päeval ja need pastell on teise energeetikaga akrüül ja see, need läheb enam-vähem ühte niukse maalimaalile. Aga akvarell jääb juba väga Oluliselt niuksem intiimsem, ta, ta jääb minu jaoks piiri peale, et mõned tööd on mulle vägagi meeldivad ja monotüüteid täiesti säravalt ägedaid asju, jälle niuke unikaalne hetke tabamine, mõnikord võetakse mingid hetked aga väga, väga väga ägedalt graafikat. Graafika ei ole prioriteet, et aga, aga graafika on tulnud läbi nende kunstnikke, kes on minu jaoks huvitavad olnud ja, ja ta on eelkõige osana osana selle nende kunstnike arenguteedest. Et seal on nagu graafikakoht, et Tõnis vinti on küll päris viis-kuus, originaali ka, aga, aga kindlasti tõmmiste hulk on suurem, eks ole, tema puhul. Aga, aga ma olen ikka püüdnud jah, originaal. Kasvõi joonistused. Räägime veel sellest Tartu kunstiilusti, et ma saan aru, et arstiteaduskonna üliõpilase eri tõesti ei ole puhimuseks aega, kui ta tahab arstiks saada. Nüüd see päheõppimise maht arstiteaduskonnas on ikka aukartust äratavalt suur, aga, aga ma palun, et te kirjeldaksite kunstikogumise traditsiooni Tartus, nii nagu teie seda kaablis ajapikku hakkasite tundma õppima ja sellesse sisse elama. Noh, eks ta oligi, et noh, mida, mida ma Tartus nägin, oli see, et ega haritud inimese kodus oli ju kunst ükskõik kuhu me külla läksime, et seal oli ikkagi kunst seina peal, et noh, kes kindlasti mind päris olulisel määral mõjutas oli oli arstiteaduskonna õppejõud Ülo Ülo Lepp, et tema, tema filosoofia oli üks minu minu jaoks hästi oluline, tema rääkis seda, kuidas tema siis hakkas iseseisvalt tööl käima ja elas kodus ja sisuliselt igal palgapäeval läks ta siis Pallas ateljeesse ja ostis sealt ühe maali. Et see oligi ja siis oli tema siis, kui me tema juures käisime, siis oli maast laeni, olid kõik tema kodu, oli siis neid neid maale täis säravat head kunst. Teine, teine kindlasti, kes, kes oli, noh, ta ei ole otseselt eeskujuks, aga lihtsalt näitas, et on võimalik, et koguda väga-väga edukalt, oli Veinart, et temaga on tema ka arstiteaduskonna õppejõud, et tema temakogul oli niisugune huvitav, et tema oli toonud põhiliselt just baltisaksa ja, ja vene kunsti. Et Julius klaveri akadeemiku töö oli tema kogus ja ja, ja tema loogikaliseerima sai oma palga kätte Stalini, seal olid õppejõudude palgad väga head, siis ta sõitis selle palgaga kohe järgmiseks nädalavahetuseks, siis sõitis ta Peterburi, ostis sealt kunsti, sest noh, ütleme sõjajärgsel perioodil ja oli, oli see kunst seal äärmiselt odavalt kättesaadav. Ma ei tea, kas ta võttis seal natukene süüa, gaase, et tema kogu sai, sai sealt alguse, aga see, kuidas inimesed lihtsalt on suhteliselt väikeste ressurssidega, no me ju ei. Arstid ei ole kõige rikkamate inimeste hulgas, aga see näitab lihtsalt, et sul on erineval moel võimalik, et luua väga häid kogusid ka noh ütleme nagu ma ütlesin, et sisuliselt igas Tartu Harritlase majas oli üks, kaks 10 20 head sead maali seina peal, et seegi on Valter Hiie see kogu, kel mille mõju all ma, ma siis päris mitmeid aastaid olin seal juba täiesti loomulik, et see oli professor Raik ostis, eks ole, toetas Tartu haritlaskond ja pani pani selle siis ka oma oma kodus seina peal. Aga see oli siiski nende kogujate eluajal sündinud kunst, sest kui me mõtleme selle peale, kui mitu korda teine maailmasõda tartust üle käis ja kui rängalt Tartu linn põles siis sõjaeelsest Tartust. Kas õnnestus? Kõik need ju need väärtused olid ju ära peidetud ikka seal sõja ajal ja need olid alles ja need olidki, nad olid ikka ja, ja noh, mis on ka oluline, et erinevad Veinast, Bõkoli nüüd tõesti tema vaatas vanemat kunsti mitte oma kaasaegset kunsti, et seda oli tal väga üksikut tema kogus, aga enamik oligi noh, niukene umbes 50 kuni 100 või mõni kuni 200 aastani tagasi. Et aga enamik kogusid just nimelt seda oma kaasaegset, täpselt sama põhimõtte võtsin mina üle, et see ongi see, et sa toetad oma oma seda kultuuri, kus sooled ja teine asi minu arvates mega tajume seda kunsti kõige rohkem. Küsimus oli, et miks, miks teatud asjad ei, ei sobi. Et nad ei kõneta neid, nad ei ole minu aja minu teemad, minu küsimused, eks ole, millele mina võib-olla vastust otsinud. Ja see esteetika, mis mind mõjut, et ma arvan, et igale põlvkonnale on omad kunstnikud, iga iga põlvkond peakski koguma oma oma kaasaegsete kunsti, see, me jahime siin teise või kolmanda järgu Pallase töid praegu meeleheitlikult taga, minu arust Radontsesse võid oma oma ajastu tipptegijate töid praegust, miks, miks sa seda. Kui tähtis on selle valikukriteeriumi puhul see, et te olete kunstnikuga, kelle tööta ostate, isiklikult tuttav. Küllaltki oluline, noh, mis on jälle arsti elukutse juures, et me võiksime ennast vaata selle töö sisse 10 20 tundi päevas ja see kunagi lõpeks ära ja noh, minul on, endal on olnud ka selline professionaalse kretinismist, ma sukeldusin sinna töösse, et sa võid seda teha hommikust õhtuni, aga, aga seesama suhtluskunstnikega selle selle maailmaga on üks, üks minu niukene pääsetee võib olla sellisest kitsast maailmanägemisest välja ja see, see mõttemaailm, mida seal kohtab, on, on minu jaoks väga-väga huvitav ja ma võin öelda, et mis on veel hästi huvitav, et et me mõtleme ühtemoodi sageli, et loominguline protsess ja teadusprotsess minu üllatuseks on suhteliselt sarnane. Et mitmel puhul noh siis ma olen leidnud selle üles ka, kus see nii-öelda kõige rohkem nagu teoreetiliselt paika pandud, et see tuleb teatud mingisuguse nihukesest zen budistlikus traditsioonist otsapidi nii nii teadus kui mõistmine ja kui ka kunst, eks ole, et üks üks baasprintsiip on see, et sa pead õppima selgeks kogu selle ajaloo ja siis sa võid luua midagi uut. Et sa pead valdama, eks ole, kogu teemat, siis on sul õigus, hakatakse midagi uut tegema ja noh, neid neid kunstnikke, kes seda kõike valdavad, eks ole, ja siis suudavad sellele uue kihi peale ehitavad neid, ma väärtustan. Sõbrasuhted, kunstniku ja kollektsionääri vahel on kahtlemata viljakad ja edasiviivad, aga nagu igal asjal on oma halb külg. Kas võib olla ka see tulnud teil elus ette, et mõni kunstnik tuleb teie juurde, ütleb, et ma teen järgmise pildi sinu jaoks, aga palun, kas ma saaksin etamaks? Nii siin on halvemaid asju olnud on manipuleeritud, et kui seal on mul nüüd kohe ei osta tööd, siis ma teen enesetapu ja noh, nii sinna sinnamaale on jõutud, et noh, ütleme see kunstimaailm on niukene suhteliselt habras ka oma oma äärmustesse, nii et seda kogemust ka väga, väga mitmesugust, et ma olen jah, tõesti ka toetanud nii ostudega kui ka ilma ostudelt päris mitmeid kunstnikke, lihtsalt kui nad on olnud väga-väga halvas situatsioonis, et isegi mitte ostes on, on parem toetada mõnikord. Nii et seal metsiinlas klassikaline kindlasti otsapidi on, eks ole, noh, kui ma, kui ma üks üks põhimõte on, see, et ma ostan tõesti oma oma kaasaegset elus kunstniku sellega ma toetan ju Eesti kunstiruum. Et see on mõneti, ma olen seda mõnikord olen nimetanud, et see on minu, minu isa maks, eks ole. Kahjuks on arusaamatu, et miks, miks suhteliselt hästi endaga hakkama saavad, inimesed peaksid siis maksma 20 protsenti tulumaksu, et, et noh, ma arvan, et see on palju mõistlikum natuke rohkem maksta. Aga kuna seda mult ei küsita, siis, siis ma kanaliseerin selle sellesse valdkonda, eks ole, maksan seda maksu siis nii-öelda oma sihipäraselt, et ega vist tegelikult kogu kogu arenenud maailm niiviisi toimib. Planeerides järgmist kunsti ostu oma kollektsiooni tarvis, kui palju te teete eelluuret selles mõttes, et kunstniku nimi või või kunstitöö väärtus ajas? Kasvab oht, väärtuse kasvamine, et esimest korda jõudsin selleni, et võib-olla see, mis ma olen teinud, on isegi võib-olla investeering, eelmisel aastal, kui ma avastasin, et üks üks üks kunstnikest ja üks, üks seeria minu, minu kogus on umbes sellest ostuhinnast kasvanud umbes 20 korda, tänaseks. Aga, aga enne ma ei ole seda naguniiviisi vaadanud, ma ei vaata nagu seda noh, ta ei ole mulle investeering kunagi olnud, ta on, ta on hoopis teised nagu põhimõtted, aga noh, ma ütlen, et esimest korda aasta tagasi ma vaatasin, et see võib-olla isegi on investeering mõne koha pealt. Aga Ma teen küllalt palju eeltööd, et kunstiostud tekivad niiviisi, et ma pean kõigepealt kunstniku nägema, ta peab mulle kuhugile minu ajusoppi tegema pesa, et ma vaatan teda, näen teda, märkan teda, et seal on midagi. Et siis järgmine etapp, noh tänapäeval on väga hea, et see raamatuid ju paljudega nooremate kunstnike kohta ei olegi, noh, kui on, siis ma ikka need töötan kõik läbi, mis mul on kodus. Järgmine on internet, mis aitab ja kolm asetab, on siis kunstnikuga kohtumine, et noh, ma olen niukene, aeglane inimene minu, need kunstniku visiitidel sageli mitmetunnised, et ma pean selles kunstis sees nagu ennast ennast seda kunstitaju, et, et kas see on minu jaoks töötab või mitte, et, et aeg-ajalt ma olen ilmselt nende kunstnike jaoks ka väga tüütu inimene. Aga kas te peate ka nõu kunstikriitikute või kuraatoritega või on teil salanõunikke, kes ütleb, et vaat see oleks nüüd hea ost või, või see ei oleks nii väga hea ost? Seda ma nüüd, seda ma olen täiesti teadlikult algusest peale välistanud, ma küll tunnistan, eks ole, et ma mõne oksjoni puhul olen küsinud ühelt kahelt kunstiteadlasest, et mis ta arvab sellest tööst nüüd, aga see on ka mingi paari viimase aasta küsimus olnud, aga siiamaale, et minu jaoks on ikkagi see, et kunst peab minuga kõnelema. Et ma ei ole lasknud sellist välismõju sisse absoluutselt, et see on puhtalt minu maailm, eks ole, millega ma tegelen, et seal ei ole ühtegi ühtegi nõuandjat. Nii et ostud mitte ainult ateljeest, vaid ka oksjonitelt Vähe, ma arvan, et võib-olla viis protsenti minu minu kunstist on, on oksjonitelt noh on teatud perioodid, mida enam kunstnikel ju ei ole ja noh, minu huvi on see, et mul on teatud niuksed, focus, kunstnikud, kelle arengulugu ma tahan põhiosas algusest lõpuni ära katta ja, ja siis mõned augud tuleb ikkagi oksjonitel. Tähendab Eestis toimuvatel oksjonitel ja need kes siis on teie fookuskunstnikud? No üks üks kindlasti ongi, on suurte visarid, et niukene, need kunsti uuendusliikumised, mis meil, mis meil seal kuuekümnendatel, teises poole 70.-te alguses, siis nagu püünele tõusid, see on, see on minu nagu üks üks huvirida ja sealt ka teatud valik kunstnikke. Ja, ja selge, et siin on ka nooremas põlvkonnas on väga-väga-väga tugevaid tugevaid kunstnik veel veel juurde tulnud, aga noh, ma siin just vaatasin, et mul on, täna vist on kunstikogu seilama. Selle, selle intervjuu mõttest siis vaatasin, sirvisin korra üle, et mul on jah, 171 eesti kunstniku on mul esindatud ja vist vist oli 46 väliskunstnik. Et see focus on lai, tegelikult. Päris kunstnikud siis ikkagi teie oma põlvkonnast. Seal on nüüd olnud juhuseid natuke, et on noh, kes on väliskunstnikud, et põhiliselt ikkagi Vene ja Läti ma hakkan seda kunstidünaamikat mõista, et ma ei saa päris noh, et ma ei saa minna praegu, et võtame mingisuguse rahvusvahelise kunstioksjoni lahti. Noh, esiteks see hinnaklass on minule need väga head tööd on minule püüdmatud. Ja, ja, ja teiseks, ma ei mõista selle kunsti nii-öelda kulgu, et ma ei saa ka endale lubada seda, et ma nüüd lähen ja hakkan Londonist väga head kunsti ostma, et suure tõenäosusega panema seal pika puuga puusse. Sellel kunstil on üks on see, kuidas ta sinuga räägib, aga see on ka see kunsti arengulugu, mida sa pead tajuma, nii et noh, vene vene, eriti Peterburi piirkond oli Eestiga ilmselt nii palju seotud Eesti Peterburiga, et et ma näen, et siin on väga palju nihukesi ühiseid jooni, siis Lätit tihti on täpselt samamoodi, et see on ju meiega paralleelis käinud ja noh, praegu ma näiteks vaatan natukene süsteemsemalt Leedu kunsti, et võib-olla järgmised ostud tulevad hoopis tähendab süsteemse Madvustutelevad Leedu poole pealt. On teil kontakte jälgida kunstnikega seal ma olen ikkagi välis no kui sul ei ole väga palju aega ja, ja Eestis on mul natukene lihtsam, et me saame inimestega suhelda, et see, see inimestega kontakti loomine on suhteliselt lihtne, aga, aga kuskil välisriigis noh, sa ei leia endale nii palju aega, et sa seda suudaksid teha. Et seal ikkagi ma olen vaadanud läbi galeriid, asjad, et mul on seal paar paar galeriid, kus ma olen külas käinud ja vaadanud nende kunstnik ja viimane kord tulin siin 10 kilo raamatuid seljakotis, vaatasin, kas lennuki peale ikka lastakse või et nii see nii see asi käib, aga see kõik võtab aega, see on niukene jälle püüda püüda aru saada, eks ole, et miks, miks seda kunsti tehakse, miks just sellist kunsti tehakse ja mida nad sellega ütlevad? Mõnikord ütlevad otsa, eks ole, kohe, mis on minu jaoks oluline, aga aga ikkagi sa pead, sa pead mõistma, et see on nagu vist vist minu jaoks võib-olla kõige tähtsam. Täna täna huvitavalt välja tuleb. Teil on kogus rohkem kui 700 taiest. Jah, ma arvan, et umbes 700 maalimist netis nihukesi, graafikaseeriaid ja joonistusi ja kõiki neid asju ikka on veel päris palju rohkem. Tõenäoliselt te ei hoia kõiki neid oma kodus seinal. Kui suur probleem on hoiutingimuste ja ja hoidlate küsimus teie jaoks? Ja ma olen ta ära lahendanud mul alguses, mis ma tegin, oli see, et ma kohandasin oma garaaži, et ma tegin külma kontrullid ja asjad, nii et noh, mul oli seal väga heahoid loomal ära, et, aga sinna ei mahtunud nad enam mingil hetkel ära, siis hakkas kabinet täis saama ja võib-olla mõni teinegi ruum ja abikaasa muutus natukene närviliseks, siis tuli leida omale niukene, hea hea hoiukeskkond, praegu on nad, ma arvan, heades kätes. Kas on tulnud ette, et mõnda kunstiteost on tarvis restaureerida, mis teie kogusanud? Ei no kindlasti, et eriti eriti seda kuuekümnendat noort kunsti, et, et ma olen selle siin niukene kunsti heeruste voodialt kukuga Kerdatud ja 10 auguga mõned üles leidnud ja, ja ära restaureerida lasknud ja et, et see on väga-väga-väga-väga erinevaid, eks ole. On see keskkond, kus need tööd tulevad, on väga-väga erinevad, et, et üks huvitav sari oli, mulsin. René Kari sinimustvalge 88.-st aastast muide viimane töö, mida KGB lasi kunstinäitusesaalist maha võtta. Et esimesel päeval olid nad nii, mitte niiviisi ühe seeriana, seal on kolm erinevas mõõdus tööd. Nad olid erinevate seinade peal, aga järgmisel hommikul olid siis nende kohtade peal augud kolm või neli kuud hiljem oli ta juba meil avalikult üleval jälle, et kevadel võeti maha, sügisel oli ta juba nii-öelda kunstihoones esinduskunstiplatsil kenasti seeriana üleval, nii et aeg muutus tohutu kiirusega. Aga seda, seda seeriat ma otsisin ikka väga pikalt, et ühe ma leidsin väga eduka professorihärra seina pealt teise, teised leidsin ma ühest joomaurkast. Kolmandat otsisin ka pikalt taga, isegi kunstiinimesed ei leidnud teda üles. Lõpuks lõpuks tuli välja, et ta on siiski olemas kunstihoones kunstifondis. Aga kuna see nüüd ka kuskilt althõlma ära müüdi, siis ma ei tea, kus ta nüüd on, ühesõnaga et kolm tööd on olnud. Aga kaks mul õnnestus kätte saada, kolmas oli institutsionaalses, me mõtlesime, et see on nagu kinnine, aga tuleb välja, et see vist jah, viimase, vähemalt kunstnike liidu koosolekul tuli välja, et seal on vahepeal isi kuhugile erakogusse jõudnud. Nii et see kunsti kogumine nõuab ka detektiivitöö Ja see on seesama intellektuaalne väljakutse, et kui sul on teatud tööd, mis, mis sind huvitavad, mis on sinu jaoks olulised, siis selle nimel tuleb tööd teha, eks ole, et leida leida nad siis üles, kus nad võiksid täna täna olla. Kas kunstikogu kindlustamine on käinud Eesti kindlustusfirmade kaudu või teil tuleb leida see firma välismaalt? Mina tunnistan, et mina ei kindlustada seda kunst, et noh, nagu ma ütlesin, et minu jaoks elada investeerimisväärtus see on hoopis mingid muud väärtused ja minul ei ole nad kindlustatud. Ühtepidi kindlustus on see, et ma tegin raamatu, eks ole, et ma olen öelnud, et seal et kui keegi teine hakkab seda tööd näitama või võidan kuskil mujal kogemata minu kogust välja sattunud, et siis ta peab hakkama tõestama, kuidas ta sealt välja sattus. Ma arvan, et eesti kunst on nii väike. Ja kunstiruum on nii väike ja kogujate ring on nii väike, et noh, tegelikult Eestis selline kunstivargus või, või noh, ütleme vandalism võib-olla on, võib olla suurem risk natukene, aga ka seda ma hästi ei usu. Mina tunnistan, et täna ei ole mul kogu kindlustatud ebastabiilseid inimesi on ikka no aga, mis siis, et see on forss major ja, ja nagu ma ütlesin, et see ei ole minuga, ei juhtu mitte midagi, kui mu kunstikogu noh võib-olla sealt üks või kaks tööd või, või seda ka ei ole, et see ei ole minu jaoks katastroof, see ei ole minu jaoks eksistentsiaalne. Poose on minu hobi, hobisuund. Te olete intervjuu jooksul mitmel korral öelnud, et tõustate kunsti, mis teid kõnetab. Kas võib juhtuda, et ostmise päeval kõnetab, aga läheb 10 20 aastat mööda ja siis juba jätab ükskõikseks. Kindlasti, et me kõik alguses me teeme kunstiostudega vigu väga selgelt saju testid sedasi alles otsid seda kohta, kuhu aja jooksul siis tekib see fookus ja, ja siis avastad, et võib-olla nendest esimestest umbes pooled ei ole üldse, eks ole, sinu jaoks enam olulised tööd. Ja, aga mina pean tunnistama, mina kahetsen palju rohkem seda, mida ma olen ostmata jätnud. Et noh, ma arvan, et, et ma ma vist ei kahetse, päris, mul ei ole ühtegi muretseda, mida Mustnud olen, aga aga mul on palju kahetseda seda, mida ma ei ostnud pärast, et aasta pärast ma võib-olla arenesin selle selle töö tasandile välja või see töö muutus minu jaoks olulises alles aasta kahe või kolme pärast või nelja pärast, et noh, seda on, seda on tulnud päris, mitte et ma mõtlesin, et näed, see töö oli seal, eks ole, et siin selle valisin hoopis teised asjad, eks ole, mis võib-olla täna ei ole minu jaoks enam nii olulised, aga vaata olulised, mis täna on olulised, need asendid valima, et see nahal seda on päris mitu korda olnud. Aga see on viga, mida saab parandada. Ja mingil moel kindlasti saab uuesti ning alati ei tule, eks ole, väga head tööd ei pruugi üldse tulla, aga aga jah, hästi huvitav on mul üks ühe Mall Nukke ka. Et esimene töö, mida ma küsisin, eks ole, et siis see on juba ammu müüdud. Jaa, jaa, ja huvitav oli see, et selleks vist neli või viis aastat hiljem seda siis pakuti mulle, eks ole, et teisel ringil, nii et see on nüüd jälle minu, minu kogus olemas, nii et et tegelikult, kui sa ikkagi midagi väga tahad, siis tõesti sellega saatesse võib võtta, eks ole, mõni kuu, see võib võtta mõni aasta, eks ole, aga enamasti ikkagi need asjad jõuavad sinna, kus nad olema peavad. Selle eelmise küsimuse jätkuks Wiret tööd, mis enam ei ole nii olulised teie kollektsioonis, kas te müüte need või te säilitate lihtsalt igaks juhuks? Ma olen säilitanud praegu ma olen ühele oma sõbrale ühe, ühe töö, kunagi vast varsti juba kuus, seitse või kaheksa aastat tagasi müünud, aga, aga rohkem ei ole, et, et see mingil hetkel tuleb neid otsuseid tegema hakata nüüd aga. Aga ma olen seda edasi lükanud, et nii kaua kui ei ole otsest vajadust, siis ma ei ole, ei ole müümise peale, nagu mõelnud. Sellest, kuidas te valite töid oma kollektsiooni teil aastakümnete jooksul, kindlasti on tekkinud niisugune kiire otsustushinnangu meetod mille järgi te siis lõpuks otsustati, et kas see on TÖÖ, mille kohta on teie kollektsioonis või ei ole, et kuidas te selle olete endas välja töötanud? Olen aeglane. Ma lasen sellel tööl mõjuda, et ma kõigepealt ma pean jah inimest kunstniku mõistma, siis ma lasen, vaatlen neid töid ja, ja vaatan, kuidas ma neid tajun ja mida, kuidas nad siis nii-öelda jutumärkides minuga kõnelevad olen, ma olen ikkagi jätkuvalt väga-väga-väga-väga aeglane, et, et see võtab mul otsuste tegemine on ikkagi pikk, et ma olen selle tõttu paarist väga heast tööst ka ilma jäänud, sest selle pika otsustusprotsessi tõttu, et siis kui mina mõtlesin, et vot nüüd ma olen nagu valmis, siis oli see juba nii-öelda uue, uue, nii-öelda teise omaniku juba ammu enne enne leidnud. Nii et niuksed kiired, kiiret otsustusprotsessi. Mul ei ole siiamaale veel välja kujunenud, ma ei ole seda metoodikat omandanud. Ma võin öelda, jah, ma lähen näitusele, ma võin öelda, et jah, vot need asjad mulle meeldivad. Aga kas ma nüüd neid oma kogusse tahan, see on nüüd natukene keerulisem, eks ole, mõnikord isegi selgelt tahan, et on üksikut, üksikut tööd, mis on tõesti niiviisi, et ma mäletan ühte Tartu aastale mu näitust, kus oli Meiu, Mündi töö magavate lastega, see oli nii mõjus, et, et seda ma tean, et ma kohe tahtsin. Siis ma läksingi kunstniku juurde, vaatasin natukene laiemalt tema töid ja avastasin seal veel väga palju niukesi, säravalt minu jaoks olulisi töid, nii et et sageli sageli, nagu ma ütlesin, see see kunstniku juurde jõudmine ongi läbi selle, et sa märkad teda kuskil. Mingi asi tema töödes sinu jaoks on. On oluline, tähendab mingisuguse esmase signaali, et vaata seda, mõistlik siis tuleb selle natukene laiemalt vaadata, siis on järgmine, eks ole galeriikäik ja siis jõuame võib-olla sinna nende ostudeni välja. Aga protsess on sageli noh, tavaliselt on ta nädalates võib-olla isegi kuudes. Ja konkreetne juba viimane faasan enamasti tundides. Aga siis ikkagi ennemini inimest kujutav maal kui loodus või vaikelu. Jah, Maicel On huvitav, eks ole, see mulle ka seal on see mulle isegi meeldib, aga, aga loodusmaal nii palju looduses olnud ja ja ma arvan, et inimene ei, ei suuda seda loodust paremini, on üksikud. Jah, ma tean, et ma olen selle impressionismi perioodi läbi käinud, eks ole, kus vesi roosigi vaadanud Pariisis, eks ole, nagu me kõik ilmselt Sheryl. Aga aga ma arvan, et see on umbes nagu aktimaal, eks ole, see on niukene koolitööd vaja ära teha. Kunstimuuseumides on praegusel ajal niisugune komme, et tegevkunstnik lubatakse kogudesse ringi jalutama ja palutakse välja valida kogudest erinevaid töid, koostada nendest näitus just nendest töödest, mis kunstniku praegusel ajahetkel kõige rohkem kõnet või, või mis talle mõju avaldav. Kui teil paluda näiteks ballaslaste töödest kokku panna näitus, siis mida me rääkisime, seal tõstetakse pallus minu aega ja sellepärast Et ma arvan, et me ei näe väga palju erinevad see, mida teeb näiteks Tartu kunstimuuseum, et, et tal on ju neid Pallase näituseid siin olnud kümneid või nad on võib-olla 10 aastat üleval olnud, need on nagu need paremad Dallase töödeni meie pealuu sisse kõik nagu taotud ja, ja, ja Konrad Mäge oleme nüüd viimastel aastatel, noh, ma arvan, et ma ei tea, kas ta nii palju neid töid üldse ise tegigi, et neid on nii palju olnud. Viimase aasta jooksul, ma arvan, et umbes sadakond Konrad Mägi maali on näitustel olnud, eks ole, et noh, tegelikult tegi küll, viskan nalja, et et seda nii palju näidatud, et noh, mida kui ma teeksin, siis ma siis ma otsiks midagi niisugust, mida me võib-olla esimese hooga ei, väga palju ei näe, et noh, minu jaoks üks, üks hästi oluline, eks on jälle arengust nagu tulenev, et Kaarel Liimand näiteks on minu jaoks üks oluline kunstnik, keda me näeme liiga vähe minu arvates. Johani, et täpselt samamoodi, võib-olla nendel on seal teatud flirt sellise sotsialistliku Uue võimuga, eks ole, mis on neil nagu kõrvale jätma sundinud, aga ma arvan, et ma matsiks ikkagi seda, eks ole, head kunsti, mis on võib-olla peidetud ja, ja mis mis hakkas sellisest võib-olla nagu päris klassikalisest ballasest natukene välja kasvama, et see oleks minu jaoks nagu huvitav. Aga, aga see ei ole minu, minu minu periood, et ma nüüd kindlasti ma lükkaks sellise ettepaneku tagasi. Kui me mõtleme teie läbikäimist kunstnikega, kunstikogumist, kuidas on mõjutanud teid kui isiksust, kuidas andeid kujundanud? Ma arvan, et kindlasti ta ju arendab, et noh, esiteks see keskkond, mida sa, iseenda ümberrood miks on visuaalne keskkond, see mõjutab väga palju inimest Noh, meie vahepeal näda oligi, et meil kõik paljud mõtlevad inimesed elasid kuskil Lasnamäel või, või annelinnas, eks ole, et mis paratamatult jättis oma intellektuaalse jälje. Aga teine poolus on see maailmataju ja, ja mõtlemisviisid, mida, mida sealt saab, et noh, väga palju meie nii-öelda juhtivatest kunstnikest on ju, nendel on väga tugevad oma filosoofiat, ta on paljud meie tugevad kunstnikud ju ka kirjutavad väga palju. Ja, ja, ja ma arvan, et selline niukene erinevate maailmatajude ja selle mõtestamise, see filosoofia on minu jaoks olnud väga, väga väärtuslikud, et kas ma nüüd neid lõpuni tunnustan ja tunnistan, aga, aga paratamatult nad minu maailma mõistmise karbikest on, on kindlasti mõjub. Et selles mõttes see on minu jaoks olnud arendav kindlasti. See on olnud pikk teekond 30 võib-olla 35 aastat. No ma ikkagi arvan, et ma olen kogu ja vaevalt 10 aastat, et, et ma sain, kus noh, see oli, ma olin kunstihuviline, et mul oli seal võib-olla 30 40 50 maali kus ma ikka kogujaks suurest disain oli mati miiliusega kohtadesse, et see aitas mind. Kas ma tajusin, eks ole, et midagi teistmoodi süstemaatiliselt hakkama tegema, eks ole, mati miilise koguma ja tema isiksus mõjutas mind päris palju seal ikkagi. Et aga, aga kuidas ta mõjutas, oli paradoksaalne selles mõttes, et et kui Mati kokku oli äärmiselt hektiline, siis mina seda nähes, eks ole, muutusin väga süstemaatiliseks, vastupidi. Et sa peadki fokusseerima mingisugusele suunale ja, ja sellega nagu süvendatult tegelema, et ma oleksin risti vastupidist teed, kuigi kuigi temaga nii-öelda meil oli väga-väga intensiivne aasta, eks ole, kus, kus ta elas minu lähedal. Et aeg-ajalt mul naine oli natukene pahane, et meil on siis nüüd neljas laps. Aga et sõitsin küllalt palju seda aega ja, ja toetasin teda väga palju selle sellel perioodil. Aga see oli minu jaoks väga suur areng, ma arvan, kunstikogujana seal ma tegelikult nii-öelda muutusin kogujaksele selle aasta jooksul. Kas sellel teekonnal on lõpppunkt või siht mille saavutamise järel teekond lõppeb? Ei, ma arvan, et mina olen protsessi inimene minu jaoks ei ole, nagu ma ütlen, et ta on hobi, nii kaua, kui ta mulle pinget pakub. Aga ma sellega tegelen, eks ta natukene juba transformeeruvad natukene natukene rahunenud nende suurte näituste valmis saamisega, ma sain mingisuguse ringi enda jaoks kokku. Nüüd ma täidan augukesi otsinud huvitavat väljakutset, et no ma ei ole seda päris nii-öelda lõpuni Niukest. See kõige intensiivsemad aastad on kindlasti möödas, praegu võib-olla jälle tuleb järgmine, nagu ma ütlen, et ma otsin seda järgmist huvitavat, et mis, mis mind nagu käivitaks. Et mul on ring eesti kunstile peal, et. Ma tean, et mul on auke, mida, mida tuleks täita, nendega ma tegelen vaikselt. Otsin, eks ole, dokumentatsioon ja sinna tööde ümber ja, ja noh, niisugused eri nii-öelda nüanssid, eks ole, millega saab tegeleda, aga, aga tänase kiirgan natukene rahulikum kui Ta oli viis või kuus aastat tagasi. Oma rohkem kui seitsetsadat täiest hõlmavast kunstikogust kunstikogumisest ning kollektsionääri suhtlusest oma põlvkonna meie kaasaegsete kunstnikega, rääkis Tartu Ülikooli kliinikumi meestekliiniku juht Androloogia dotsent doktor Margus Punab. Saadet jääb lõpetama tema traditsiooniline küsimus kunstielamusest, mis ei unune. Kunstiteos, mis ei unune, et ma saan ikkagi öelda nendest Ja võib-olla kõige suurem elamus oli, et siis ma veel siis mul oli need üksikud tööd olemas. Aga mis on arstide nagu privileeg, et satume väga huvitavatesse kohtadesse, et ma olen väga mitmes maailma tippmuuseumis hilisõhtustel aegadel heas seltskonnas veini joonud ja juttu rääkinud ja üks, üks üks huvitavamaid kogemusi oli, see oli ka kuskil 90.-te lõpus vist Viinis Leopoldi muuseumis, et meil oli mingi hilisõhtul kõne vastuvõtt muuseumis ja, ja siis omad veinid ära ja siis hulkusin mööda mööda vastavatud siis muuseume ja sattusin Egonshiil saali. Ja see võttis jalad nõrgaks, et istusin siis sinna maha ja hakkasin siis vaatama. Rahulikumalt, niukene õhtune väikene hea vein, hea seltskond, niukene noh, mitte täisvalguses ruumid. Kõige huvitavam oli see, et umbes kümmekond minutit hiljem potsatas minu kõrvale üks ameerika proua, kel oli täpselt samasugune kogemus, eks ole, et jalad nõrgaks, ta lihtsalt potsatas mulle sinna tooli peale kõrvale, et vaat see mees ning et see oli noh, niukene äärmuslik, aga noh, neid nihukesi väga-väga huvitavaid kogemusi. Ma võin öelda, et üks minu lemmikkunstnikest Leonhard Lapini mäletan seda emotsiooni, see võis olla vist aastal 80 kevad või sügisnäitusel oli tal, ma isegi mäletan seda kohta, kuidas sellisel Vabaduse väljaku poolses seinas ruumis vastasseinas oli tal kaks või kolm graafilist lehte, ma arvan, et see vist on protsesside sari, kui ma ei eksi, seal oli nihkes ruut, et noh, lihtsalt sellest nende natukene härra nihutatud ja siis ma mõtlesin, et mul niuke kihvatas seisma kohe nii-öelda tajusin, kuidas kuradi kunst see niisugune on, et see on ju täielik jama. Ma teeks ka ägedamat. Pean nüüd ütlema, et sellest sarjast kolm tööd on mul nüüd minu minu kogus, eks ole sees. Et noh, nihukesi erinevaid kogemusi ja noh, üks hiljutisemaid oli, mis saagi Juliani videoteos Münchenis, mis oli ka, et noh, lihtsalt see oma võimsusega kas kaheksa või 10 ekraani erinevate teemadega räägib ühte juttu. Otsapidi ka vist oli, kui ma ei eksi, Hiina pagulased, aga see isegi see jutt on nii oluline, eks ole, seesama visuaal, mida ta oli suutnud luua, sellesse suhteliselt suurde ruumi, oli, oli lihtsalt niivõrd võimas ja kõikehõlmav, et aeg-ajalt kunstis on leidnud jätkata võime siin neid on, neid on palju, eks ole, jälle Austrias, eks ole, kus ma esimest korda tajusin, et fotokunst ja väga täiesti erakordset õnnestus vini messil saada jälle niukene natukene teistmoodi juurdepääs kunstile ja kuraatoriga näed jälle asja natukene teistmoodi, et noh, need on niuksed, silmi avavad kogemused.