Ja nüüd on meil saates Eesti Kirjandusmuuseumi usunditeadlane folklorist Reet Hiiemäe ja täna tuleb juttu sellest, miks tehakse lärmi. Tere. Tänane teema on siis rituaalne lärm ja see on inspireeritud meie hiljutisest aastavahetusest, kui lasti suuri ilutulestikke ja oli ka poleemika teemal, et kas need üldse peaks laskma või üldse ära jätma ja minu eesmärk on siis näidata, et sellel kombel on usundiline tähendus, et see ei ole lihtsalt valgus ja pauke mürts, see on ka huvitav mõelda, et isegi sügaval nõukogude ateismi perioodil nii populaarsetel uus aasta saluutideli tegelikult lisaks sellisele tehnilise progressi demonstreerimisele ka iidne maagilise religioosne taust kuigi ega seda tausta arvatasti siis ei teadvustatud eriti ka tänapäeval, kui seda ilutulestikku vaatama minnakse, ega seal siis ei mõelda sellele, et mis maagi seal taga on, vaid pigem ikkagi nauditakse seda vaatemängu. Aga siiski on huvitav, seda just usundilised tagamaad niimoodi natuke lahata. Kui siis võta nüüd see maagiline mõtlemine, et siis selle järgi on ilutulestik, selline vali heli ja seda saatev valgusmäng, teatav siis rituaal siis rituaalne lärm või selle lärmi tekitamise rituaal kujutab endast teatavat suhtlusakti, mille käigus toimub siis teabevahetus üleloomuliku maailmaga. Ebasoovitavate jõudude puhul on siis selle eesmärk tõrjumine, et need väed ei saaks meile ligi. Ja positiivsete heade jõudude puhul on eesmärk siis vastupidine, et neid endale ligi kutsuda, et nad saadaksid meid, tagaksid meie õnneaga esmalt võib-olla natuke kaugem näide, et räägin siis ka koputamisest. Kui maagilisest helikommunikatsioonist sõrmenukkidega vastu puitu koputamine on paljudes kultuurides selline jätkuvalt levinud populaarne kaitsetoiming ja selle eesmärk on ära hoida, siis ärasõnumist koputatakse siis enamasti, näiteks kui keegi reklaamib oma kavatsusi liiga julgelt. Või siis omakorda siis, kui kardetakse, et mingi soovimatu asja väljaütlemine paneb selle tõveks minema. Näiteks kui inimesed on haiged ja keegi ütleb, et ma polegi veel haigeks jäänud. Et siis võib vestluses tihti kuulda, et koputa nüüd puud või, või kasvõi siis ka sülita üle õla, et ära sõna ära. Lisaks sellele, et puitu koputatakse üldse siis koputada tuleb kolm korda. Et see on siis maagiline kolm arv, mida kohtame peaaegu kõikjal, kui korra hakata seda usundi teemat vaatama, see teab siis omakorda selle kolme koordistusega seda maagilist jõudu suurendama. Puidu koputamise komme on meil levinud nii ingliskeelses kultuuriruumis, kuulge näiteks Saksamaal, Taanis, Norras, Prantsusmaal, Balkanimaades, Hispaanias, aga kaugemale veel Ladina-Ameerikasse välja. Eestist sai see komme tuntuks tõenäoliselt rohkem pärast taasiseseisvumist. Aga usundiuurijad on arvanud, et ka sellise, siis mänguliselt kõlava koputamise jalgne tähendus on selline kaugem maagiline, et luua nähtamatu maailmaga või nähtamatu maailmaolenditega selline side. Ja mõnes uurimuses on väidetud, et algselt on seda ohtu neutraliseerivad mõju loodetud, siis kasvavas puus peituvad elujõult. Pidi siis ka edasi kanduma puidust esemetele ja lõpuks ka inimesele. Aga samuti on arvatud, et see on seotud siis konkreetse puu sees elava vaimolendiga. Et näiteks on seda esile toodud germaani paganlike uskumustega seoses. Koputamine on ammusest ajast tuntud, et juba ka antiikajast juba üle 2000 aasta tagasi meil sellest andmeid. Ja kui vaadata veel selliseid spetsiifilisemaid viise, et näiteks Eestis pärast esimest maailmasõda said tuntuks spetsiaalsed koputus, lauad või pingid ja selle kohta on ka palju pärimustekste, millest ühe ma siin praegu loengi, et see on siis selline, istuti ümber laua ja pandi käed poolest saadik peale. Ping tõusis kahele jalale, kelle poole tõusis, see hakkas küsima. Pink koputas vastuseks põranda peale, ta ei valetanud, kord kui ära läksime, oli pinki nii elektrit täis, et jooksis põrandal veel kolm meetrit. Ja lõpeb siis sellega, et sõja ajal läks pink kaduma. Kui me nüüd siis pöördume tagasi selle rituaalse lärmi, kui helikommunikatsiooni juurde jõuame kaarega uuesti nende ilutulestike juurde. Et siis sellise esimese assotsiatsiooni. Mulle meenus folklorist Aado Lintropi kirjeldus Kuulsa kannast saani šamaanirituaalist, milles siis juurt, juuresviibijad pidid oma süüa ega aitama abi vaimne kohale kutsuda. Et see oli siis selline kirjeldus, kus šamaan kurtis, et rituaali taha õnnestuda, sest lärmi on vähe. Et seega vahel võis olla lärmi tugevus ka selline kandva jõuga, see, mis aitas kaasa õnnestumisele. Nii, aga ilutulestikud siis veel, et kus need alguse on saanud, et arvatavasti Hiinast kuskil 10.-st sajandist ja juba siis seal samamoodi oli eesmärki deemonite ja muu halva ära hirmutamine. Ja samaaegselt siis saabuvaks aastaks õnne tagamine. Ja ega need hiina ilutulestikud ei ole ka nüüdsel ajal kuhugi kadunud, et samuti tänapäeval, Hiina uue aasta puhul ikkagi nad kombeks. Euroopas suuremalt organiseeritud ilutulestikud algasid 14. sajandil. Aga kui vaadata nüüd edasi, et kus me veel seda rituaalset lärmi näeme, et näiteks ka eesti pulmatraditsioonis pulmade auks on püssi paugutatud, pruutpaari vedava hobuse kaelas pidid hilisema pulmakellad. Uuemal ajastul on see küll asendunud selliste moodsamate asjadega nagu autosignaalid või sõiduki taha seotavad kolisevad konservikarbid. Ja kui vaadata veel ajaloos tagasi näiteks kriisiaegadega seoses, et siis suurtel katkuaegadel, et jällegi seesama lärm, et mitmel pool Euroopas olid ametlikud sellised määrused, käsud, et tuleb kestvat kirikukelli lüüa. Ja tolle aja siis meditsiinilise arusaama kohaselt pidise kellade helikatku mürgi õhku paiskama, nii et tuul sai selle inimasustusest eemale kanda. Aga teisalt on siinsamas just lärmi komponent, et see on nagu teatav suhtlus jällegi taevaste vägedega, et seesama tõrjemaagiline eesmärk tuleb siin samamoodi esile. Aga et kui me siis lõpetuseks vaatame, et kui kaugele see lärmamine ulatub, juhtum, et arvatavasti ikka üsna ürgsetest aegadesse. Et kui esivanemad tulid kuidagi intuitiivselt selle peale, et valli helised ja tule valgust saab kasutada vaenulikke metsloomade eemale hoidmiseks. Seega lõpetades sellega, et ilutulestikud, et kas neid peaks jätkuvalt kasutama siis kõigest halvast hoiduda. Et võib öelda, et kindlasti on ka vähem kaid mooduseid selle lärmi tekitamiseks. Aitäh Reet Hiiemäe, folklorist, usunditeadlane Eesti kirjandusmuuseumis teha, need on siis pilt selge, et mida tähendab selline lärm ja müra üks kord aastas muidugi tuleb vahet teha testi lärmile meralaga aitäh.