Saates külas Reet Hiiemäe Eesti kirjandusmuuseumist usunditeadlane ja tema käest on head ära teada saada, mis asi on kuri silm. See on üks kõige laiemalt levinud maagia uskumusi. Ja lähtub arusaamast, et lisaks visuaalse teabe vastuvõtmisele suudab silm ka teatavat sellist kahjustavat infot või jõudu või kiirgust välja saata. Kurja silma uskumus jätkuvalt tänapäeval levinud on ka minu käest pärast loengut näiteks küsitud kas ma pean seda tõenäoliseks, et see on võimalik. Aga kui vaadata ajaloos tagasi, et siis seda on mainitud juba India veedades egiptuse kiilkirjades ehk siis mitu 1000 aastat tagasi. Eriti ohustatud on peetud inimesi, kes on kas vanuse või teatavate elusündmuste tõttu sellises eriti haavatavas seisundis näiteks väikeseid lapsi, pruut, rasedaid naisi. Ja samuti tajuti seda erilist ohtu siis oluliste tööde ja toimetuste puhul näiteks õlletegu, mille puhul oli ju alati võimalus, et läheb nässu kas saab liiga kange või läheb üldse pahaks kätte ära näiteks kalalkäik või tegu? Jaa, muidugi Sist tekstid pärimustekstid kirjeldavad ka seda, et kuidas kurja silmaga inimest ära tunda. Et arusaadavatel põhjustel on üheks tunnuseks see, et inimene on üldse kuri. Ta nägu on kuri ja ähvardav ilme on ees. Aga lisaks on siis arvatud, et kurjale silmale viitab ka see, kui inimese silmad on vesised või punet tavad. Põletikulised kas vilavad ringi või sopis, puurivad üksisilmi. Ja lisaks sellele siis, kui nad ilmselgelt siis enamasti oli tegemist kurja inimesega arvati, et tal on ka kade sõna, mis võib kahju teha. Ja enamasti siis ongi siis pärimustekstides kirjas, et kurja silmategijad nagu kurja silma omanikeks teeb, seda tahtlikult ta tahabki meelega kahjustada. Aga siiski on ka mõningaid teksti selle kohta, et inimesel on kuri silm, kogemata tahan, et ta ei ole tegelikult halb inimene, aga silm mõjub ikkagi. Ja näiteks on üks tekst mõisahärrast, kes hoiatas oma alamaid see, kui ta tuli vaatama näiteks lauta või majapidamised hoidke nüüd oma loomapojad peidus, et ma ei taha nendele oma pilguga halba teha, et oli teadlik siis enda pilgu mõjust. Ja mis kuri silm siis pärimuse järgi teeb ja sellele on omistatud siis igasuguste ebaõnnestumiste tülide tervisehädade tekkimist kuni siis juba alates keskajast peale üks kõige hirmsam asi, mida sai nõidusega teha, oli siis impotent, seks viljatuks nõidumine. Ja ma leidsin ühe toreda teksti ühest väga suurest saksakeelsest sellisest leksikonist Handverter puhtast Deutsche adre, Globens ja ema alib kurjast silmast ikka päris paksudes värvides pildi, et see kõlab siis nii, majad kukuvad kui peeglid, purunevad kroonlühtrid ja pildid kukuvad, allaallikad ja kaevud kuivavad ja isegi maa hakkab värisema, vulkaanid sülitavad tuld ja taevas võib lõhki käristada. Kogu loodus on kurja silma võimuses. Ja kui me nüüd vaatame üldse seda silmaga seotud sõnavara eesti keeles, et näiteks on tänini siis tuntud Se väljendi täitvaid pilguga inimese pilk võib tappa või siis keegi heidab mürgiseid pilke. Et seega see, et pilk, silmavaade võib kahju teha, et see on kuidagi meie kultuuris selline üsna läbiv motiiv. Ja, ja kuna see, see on üks väga levinud uskumus olnud kogu selle aja jooksul, mil on Eesti pärimustekste ka kirja pandud, et siis need tekstid sisaldavad suures koguses ka selliseid kaitseviise. Ja et neid kaitseviise on täiesti igaks juhtumiks igasuguseid, küll passiivsemaid, küll aktiivsemaid ja selle järgi tundub küll, et tegelikult oli sellel kurjasilmal üsna vähe võimalust kellelegi kahju teha, kui inimesed olid niivõrd hästi selle vastu varustatud. No siin tulevad näiteks sellised tuntud põneva kõlaga asjad nagu pärlipask esile, et selle all on siis mõeldud haisvat vaiguputke kaitsvat seerulat, mis eritab sellist vaigutaolist nõret. Ja kui võrdlus tuua tänapäeva meditsiiniga, et sellel igal igal uskumusel terad sellel vaigu taolisel ainel on tõepoolest sellised antiseptilise, et mõnevõrra ravivad omadused, et päris tühja koha pealt uskumus ei ole sündinud, aga ilm ilmselgelt toimis siis kurja silma vastu hõbe, sool ja muidugi ka igasugused loitsud. Ja kui nüüd jõuda sellele, et mis selle kurja silma taga ikkagi on, et juba antiikajast on seda küsitud, et mis selle taga on, et mis on selle ratsionaalne seletus. Ja algus alguses küll ei püütud otseselt välistada või kuidagi väita, et seda kurisilmi kuri silm pole olemas vaid pigem keskenduti sellele, et mis seda põhjustab. Näiteks esimese sajandi ajaloolane filosoof tarkus arvas, et kuri silm ohustab just lapsi sellepärast et nende keha on pehme. Täiskasvanute oma on tugevam ja tihedam ja seetõttu nemad ei ole nii vastuvõtlikud. Siis väga suure mõju omandasid araabia sellised meditsiini teemalised filosoofilised trendid. Sellega seoses hakati kurja silma mõju võrdlema planeetidest ja päikesekiirgusest tuleneva mõjuga. Siis jällegi ajastule omaselt 19. sajandil Euroopas ilmusid jälle uued, nii-öelda moeseletused, et arvati, et kurja silma mõju on tingitud hüpnoosist. Sugest joonist. Saksa arst Franz Mesmer arvas, et see on üldse elektriline magnetiline jõud. Ja selleks, et jõudsid välja isegi teatavaradio diisli kiirguseni. Meie oma. Matthias Johann Eisen leiab, et kurja silma seletamiseks tuleb otsida seletust hüpnutismusest. Ja tema ütleb niiviisi. Uuemal ajal jõuti selgusele, et mitte ainult madude vaade ei ole väikest looma halvav, vaid inimene, teist hingelist võib ka hüpnotiseerida, kui ka mitte nii ruttu, kui rahvas oletab. Aga nüüd jõuame siis päris tänapäeva teadvuseni, et ega see küsimus ei ole lõpetanud aktuaalsust ka tänapäeval. Tänapäeva psühholoogiateadlased on püüdnud siis omakorda moodsates psühholoogia kategooriates seda uskumust lahti seletada. Ja siin paralleelselt sellise huvitava nüansi siis välja selgitatud, et inimesel on 19 levinumad naeratused, peen, millest vaid kuus peegeldavad tegelikult ma rõõmu või positiivset emotsiooni. Ülejäänud on pigem selliste negatiivsete emotsioonide aseaine nagu vihaumbus, kahjurõõm või ka näiteks ilmub teatav naeratuse tüüp näole valetamise ajal. Et kui sellest lähtuda, siis tõesti inimese, tema inimese meeleseisundit saab paremini välja selgitada pilgu silmade järgi et mitte ei saa alati uskuda naeratust. Ja nüüd lõpuks jõuan veel ka folkloristide ajaloolaste seletusteni, et näiteks väga huvitav on ajaloolase Edward Tiiveri selgitus. Ja tema püüab siis leida kognitiivse psühholoogia vahenditega nende uskumuste taustani esimese asjana anda siis arvanud, et aluseks pidid olema sellise uskumise tekkimisel ikkagi reaalsed konfliktid, mis külaelus esile tulid. Ja ta kirjeldab oma tööst siis ka selliseid psühholoogia eksperimente, mida on tänapäeval korraldatud ja mis on tõendanud, et vihase inimese pilk, silma väljanägemine erineb tõepoolest tavaseisundist silmast. Et sellel on omane näiteks silmaava ahenemine, teatavate miimiliste kortsude tekkimine silmaümbrusesse. Aga siin tuleb ka lisada, et ka selles päris pärimusolukorras, mida pärimustekstid kirjeldavad ei piirdunud tihti selle kurja silmaomanikud, kurjad inimesed selle kurja pilguga, vaid sinna võiks käia ka selline muu kommunikatsioon lisaks et vahel reetsid nad ennast näiteks jutuga, kas väljendades sellist ebasiirast kiitust, kadedust või vahel ka otsesõnu sõimates. Ja mõnikord kasutasid ehk nad tõesti ka meelega seda kurja pilku, et vastas pooleli hirmu nahka ajada. Ja ilmselt see ka õnnestus, sest kultuuris oli korrase hirm olemas ja kui seda siis tõesti sellise pilguga nii-öelda rõhutada, et ilmselgelt see siis omakorda tekitas kaitsereaktsioone maagia kasutamist ja ka vastavaid rahvajutte. Aga päris lõpetuseks võib tuua ühe toreda Eesti väga praktilise pärimusteksti, mis on 90 1936.-st aastast ja ütleb nii, kes ei uskunud ega kartnud, nõidasid sellele ei saanud midagi halba teha.