Täna tuleb juttu neil abivalmidusest ja tänust, kuidas sellega lood kunagi olid ja mida vanarahvas sellest arvas. Saates külas usunditeadlane folklorist Reet Hiiemäe, nagu ma olen varemgi maininud, on eesti usundis üks läbivaid jooni tasakaalutaotlus ja seesama tasakaalu taotlus, püüd olla keskmes väljendub ka tunnetega ümberkäimises. Näiteks kirjeldavad pärimustekstid viise, kuidas toime tulla negatiivsete emotsioonidega või muidu ülevoolavate tunnetega et isegi liiga jõulist armulõõma on peetud pisut ohtlikuks ja seetõttu tuli seda veidi vaigistada. Et ta oleks ikkagi sellises üldises tasakaalus. Iseenda ja teiste koormavaid tundeid ja ihasid, kui need korra juba käes olid, soovitati suunata kuhugi väljapoole, näiteks kui hirmus viha peale tuli, võis selle suunata kas kuhugi, kivisse või rappa. Tundetasandil oli ideaaliks ikkagi rahu ja mõõdukus. Ikka ja jälle tõuseb esile nii rahvajuttudes kui ka üldisemalt sotsiaalseid suhteid kirjeldavates tekstides abivalmiduse ja tänutunde olulisus. Et need kaks valdkonda on tõesti midagi väga universaalset, kindlasti mitte ainult Eesti pärimusele omast. Ja neid on tõesti peetud läbi aegade ikkagi positiivseks omaduseks, mida on ihaldusväärne siis komplektina kogeda või kasutada. Isegi kui vaadata teemanlikke muistendeid, kus tegutsevad igasugused kurjad üleloomulikud olendid ka siin võib näha, et et need universaalsed, hea tahteavaldused ja moraaliprintsiibid on omased ka nendele kõige kurjematele vaimolenditele. Näiteks isegi katku vaim, kes muidu tappis kõik maha jätab alles sellise inimese, kes aitab tal katkise vankriratta ära parandada. Üks tuntumaid rahvusvahelisi jutusüžee esid näiteks kuldkalakese tänust. Arvatavasti seda on kuulnud igaüks tänapäeval ja eesti pärimustekste vaadates enamasti avaldataksegi tänu aitamise eest hädas. Aga vahel pälvib tänuga kaasinimese julge, aus ja otsusekindel tegutsemine. Sellistes üleskirjutustes peegeldub arusaam põhjuslikest seostest. Jällegi selle tasakaalu põhimõtte järgi, mida ma mainisin, saab omakasupüüdmatu heategu nii või teisiti, varem või hiljem tasutud. Vahel võib see tänu või tasutud saamine avalduda otsekohe ja materiaalses vormis. Näiteks võib abi saanud üleloomulik olend üllatada heategijat ootamatult suure rikkusega. Teistel juhtudel võib aga tasu abivalmiduse eest ilmneda alles pika aja jooksul, võib-olla isegi aastakümnete järel. Ja näiteks võib siis kunagine heategija märgata alles tagantjärele et talle lausutud tänusõnad või isegi loitsud on tõesti täide läinud. Et tema elu ongi kulgenud soodsas suunas. Näiteks oli siin üks tore pärimustekst sellest, kuidas üks noor naine vihtles saunas ühte vana haiget naist tema siis vana haige naine ütlastele loitsu, et saagu sa rikkasse talusse mehele. Ja lõpuks selles mitukümmend aastat tagasi sai naine avastas, et tõesti see ongi sellesama vana haige naise loits, mis nüüd on täide läinud. Kui nüüd tuua paralleel tänapäeva mõttemudelitega siis näiteks 2015. aastal tehtud uuring näitas 90 protsenti küsitletud eestimaalastest uskusid teatavasse põhjuslikkuse seadusesse ehk siis sellesse, et kõik, mida teed teistele see tuleb lõpuks tagasi ka sulle endale. Ja seega täiesti loogiliselt on vältimatu olla teiste vastu abivalmis suhtuda neisse tänu ja austusega. Kui nüüd tõmmata veel paralleel nüüdisaegsete psühholoogia sotsiaaluuringutega siis jällegi näeme siin teatavat teatavaid paralleele. Mitme uuringu järgi suurendavad abivalmidus ja tänulikkus inimese heaolutunnet lausa füüsiliselt jälgitaval määral. Ehk siis on isegi ajus kaneeringutes vastavad reaktsioonid silmaga näha. Muuhulgas tuvastati ka psühholoogia eksperimentide käigus. Et need inimesed, kes kulutavad kogu oma aja ja raha ainult enda heaolule on vähem õnnelikud kui need, kes toetavad muuhulgas ka mõnda heategevusliku projekti või aitavad muul moel kaasinimesi. Seega siis isegi siis, kui oma elus seda muinasjutulist soove täitvad kuldkalakest ei kohtagi. Oleme oma tasu saanud vähemalt heade emotsioonide näol. Lõpetuseks olgu toodud veel üks ilmekas eesti pärimustekst, mis kirjeldab, kuidas isegi kurat järgib suhtlemises vastastikuse austuse reegleid. Ja see tekst kõlab nii. Korra olnud üks mees metsas küttimas jäänud metsa ööseks teinud tule maha. Öösel tulnud tema juurde naisterahvas ja palunud meistrite Tuuksdale heinu külje alla. Kuhjast lubaks tule äärde sooja. Mees lubanud küll naisterahva tule äärde, aga käskinud tal endal heinu tuua. Naisterahvas seletanud, et tema isa kuhjast heinu tuua. Kuhjal on vööümber. Nüüd sai mees aru, et naine on emane, kurat emane kurat palunud ikka meest edasi. Toonudki viimaks meest, sületäie heinu, naisterahvas, heitnud heintele pikali. Ja öösel sündinutele poeg. Hommikuks olnud ta kadunud ühes lapsega. Samuti olnud mehe müts kadunud. Mees arvanedad, kurat, mütsi ära, võttis vaadanud aga natuke ringi ja näinud, et müts teiselt poolt tuleaset maas. Seda pähe pannes oli mütsi all hulk hõberaha. Ehk siis, kui mõelda, et mis seal öösel juhtus. Võimalik, et tegemist polnudki kuradiga, vaid hoopis hädas oleva lihast ja luust naisega keda mees ekslikult kuradiks pidas. Aga moraal jääb ikka samaks. Heategu pälvib tänu aitäh Ärethjene.