Luulekuu. Tere, minu nimi on Peeter köster ja raamatukuu trügib jälle teile peale. Ma panin tähele huvitavat raamatut, luuleraamatut Eesti raamat nimelt andis välja Lembit kurvitsa luulekogu tõrvalill mis tegelikult on nagu valikkogu, mingisugune nagu vaheetapp. Kui rakendada üldrahvalikku küsimust, vaevalt, et kurvitsa teriti tuntaks võeta oleks teab mis märgiline nimi. Depeteeris mäletamisi kaheksakümnete keskel. Ja tema ümber hõljus igasuguseid kõhklusi. Ta ei vaja päris omajärgul luuletajana. Just nimelt see, et ta ei olnud ajajärgu luuletaja. Temast arvati igasugust. Eks ikka see boheemlane mure, et miks inimene näib nii pidetu, samas kui ta loob täie enesestmõistetavusega seoseid mis on nõudlikud ja vaata et rängatki. Et mis asja selline natuur ajab, ega ta meid ei peta või hulluta. Või mis hullem mõelda, ega ta hõlpelu meilt välja kavalda tahab elada kusagil luuletaja rollis. Aga vaadakem ikkagi luulet. Tõrvalill on kõrvitsavalikkogu niinimetatud eel õitsekku ja viimaste luuletuste lisandiga. Kõrvits on ilmselt kahtlevad hulga vahepealset luuletusi ühe kirjastuse trepil. Kuid seda kaotust me ei saa ega oska hinnata. Midagi lihtsalt ilmumata Teie osa sellest miskist kummitab ehk kurvitsete elu lõpuni. Et kas üritada taastada, võib pingutada või unustada või kurvitsa noorpõlve luule ei lähtu niivõrd võõrkeeles kogetust ei isegi Noor-Eestist tarbijatest või siis 60-lt eliidist, jumal hoidku, ei tema sõnas 19. sajandi lõpu eesti romantikutele mille niinimetatud järel romandikutele, kes just nagu oma lätteid taga otsisid ja nutsid. Kuid Nad toonased eellased olid väga-väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega iseõppija mees annab ta juba noorukina neile romantilisust puhangutele kaasaegse keele ja vormi romantilisust hävi kunagi. See on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksud läbi kirjutatud minek, pohhi tunnusjoon. Kurvitsal märkab Ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et kurvits müstikuna tajuks. Ta lihtsalt tekitab teatud kooskõlasid, mida ta kõike ei kontrolli. Ja ma pean meenuta, et kunagi käsikirjaliselt loetanud mõjus kurvitsa luulet tihti pentsikult vanamoodsale. Kusjuures nüüd ja praegu enam mitte. Kõrvits ilmutas nooruses ühe just nagu üle elatud luuleajastu tegelikke võimalusi ja keele pidamajäämise võimalust olemata minu meelest üldse mitte epikoondvaid ilmselgelt omapärane, ootamatu kuulmisvõimega anne. Tähendab ta kuulis minevikust midagi ja pani selle kaasaegse eesti keelde. Väike-Kamari õhtud, esimene ilma draamat temalt siis tegid kurvitsa natuke kuulsaks. Kuid mäletamisi loeti seda kui Soome moodsa luule paralleeli. Ja ometi praegu ma enam seda otseseost absoluutselt ei tajunud. Kurvitz kirjutas intensiivselt vabavärssi mis keskendus inimese vaimse hingelise enesetunnetuse vastuoludele. Armastamine ja ükskõiksus, vihkamine, loovus, mõtlemine, kord pragmatismi, hinge sundlaps ja maailma teisenemine, üksinduse argipäev ja mida iganes. Sellised pingehetked kordasid luuletuses teised segunesid ja jäid püsima. Nüüd lugedes võib öelda, et tegu on olnud vägagi isikupärase praegu intiimse üldistusvõimelise luuletaja, aga siis, ja ma soovitan tõesti neid luuletusi uuesti üle lugeda. Taustaks võitka tsiteerida. Tervalil kogub proosaluuletuste ja aforismind, osa tühermaa, mis kuidagi peab riivama. Toomas Siitan, Eliot seerinud miks kirjutan, miks, avaldan inimestele omi mõtteid, on üks läbiv soov paljudes töödes, mis olen teinud püüd projitseerida vaimset ollust argipäeva, sellesse igavikku, hallusse, mis kunagi matab kõik püüdlused tolmu soojust. Ma ütlesin endale, et see on ilmsed tsitaat, mida me leidnud üles. Või siis lapsest peale valdab mind pine uudishimu kõige vastu, mida ümbruskonnast näha võib kuulda võib. Aga ma ei usu, et filoloogidest autorite juurdekasv eesti kirjandusse midagi õudset tooks. Pikkamööda oleme jõudnud selleni, et uudiskirjandusest pole enam ammugi midagi saladuslikku. Sellepärast panen raamatu käest ja lähen linna hulkuma. Nii et ta on iseenesest nagu mära luuserina, nagu seda vahepeal armastasid öelda, aga ta seda tegelikult ei ole, tema kapatsiteet suurem. Kõrvitsa hilisem luule on muutunud ühtpidi tüünemalt arutlevamaks, teisalt ka üha napisõnalise maks, kusjuures murdeluule osakaal on ajapikku kasvanud. Pigem on niimoodi, et ta esitab murdeluuletuse, tähendab paralleelselt siis nii-öelda selle kirjakeele luuletusega tekiks mingeid kontrast. Muide, hulkumise motiiv on ka nendes luuletuses tsipa rohkem. Lembit Kurvits väärib juba praegu oma isikumüüti milles võib üllatavalt palju paralleelsust leida Juhan Liiviga, millele ta ise on juba noores põlves gamma luudesse vihjanud. Ütleme nii, et liivi kõik kuidagi vaistlikult austasid lausa ahmiseid, tema prohvetlikku, Se sidemeid ja ta rasket saatust. Nüüd on teised ajad. Suhtumine inimesse inimtüüpidesse on kardinaalselt muutunud, kuid ka kurvitsa luule tegelikult olnud väärtuslik. Tegelikult SLS Liivilikus skaalas samas tallegopoheemile oleks just nagu määratud tola, loll, mis siis ta ei ole koolis käinud. Ta on väga hea luulet. Võib-olla on hoopis küsimus selles, et ta on see, kes ta on. Minagi soovitan, võtke kurvitsa luulekogu kätte, kes te vähegi kirjandusest natuke huvitute ja vaadake, mis on tegelikult. Eesti keele sihtasutus andis välja Enn Põldroosi romaani joonik Kivi. Põldroosi me teame kui suurepärast, väga isikupärast kunstnikku, kelle üllatav värvikäsitlus erootilisus mõjusid nõukogude ajal vaata julgustükina. Ehkki ta on jätnud ikka ja alati nii tõsise mulje, et vaevata mingit Raamat on tõsine, kunstide põldroos on ennegi kirjutanud, mäletan näha vähem, et kaks raamatut. Romaan, joonid, kivi sai muide viimasel romaanivõistlusel kolmanda auhinna. Ja minu meelest peab ainult imestama, milliste kvaliteeti suutsid kaks teostada. Edestada. Teos on erakordselt küps. Kuigi, mis seal imestada, kui inimene on ise küpses eas ja üdini kunstnik. Pealkiri jooni kivi on nii kavalalt pandud, et esmahetkel pidasin seda isikunimeks. Ehkki tegu on lihtsalt joonelise kiviga, mida peategelane kasutab omamoodi melu, instrumendina, elusaatusi kaardistama. Gloobusele tegelen, on Raukusesse taanduv vana mees, kes sihikindlalt piirab oma liikumist, soetab koguni ratastooli. Ta pühendab eale omaselt eredatele noorus mälestustele. Teda käib hooldamas sama vana naine samuti üksik inimene, kellesse vana mees suhtub pisut põlglikult ja väga kummaliselt sõnatu irooniaga mis ei sega tal oma hooldusaluse seisundit. Omajagu nautimist. Noorusest meenuvad eelkõige kunagisest sõbrad, vaimne kirg ja noore maise armastuse keerdkäigud milles kuidagi vägisi mõttetult katkeb. Ideaalne suhe. Eriti kummitab aga ikka jälle mälestuskord Haanjamaal läbi elatud täiuslikku kooskõla ja tahtevabaduse hetkedest. Kordamatusest mõjuvad nagu süüdistus pooleldi elamata jäänud elust. Lõpuks hoolitsev vanemus sureb, vana mees viskab kargud nurka. Selgub ka, et vana naine oligi too ideaalne armastatu, kellega kooselu kunagi ei õnnestunud ja kellele vanamees oli nagu kiusu pärast pannud hoopis teise nime. Lugu on niisiis just nagu lihtne kuid jutustuse muudavad põnevaks ja keeruliseks detailid. Põldroos märkab väga paljut, oskab nähtut meisterlikult vahendada. Väga paljud annavad jutustaja kaudu edasi näiteks majahääled, mis Nassiti tõlgendab pilke lihtsalt, kuid võivad koonduda tõeliseks kirgi küttev sümfoonia, eks. Ühesõnaga leiab Põldrus detailide kaudu lühima viisis seletada minevikku jäänud asju ja suhteid. Joonikut kivi saabki lugeda põlvkonna ja ajastu kirjeldusele, loona põlvkonna koondumisest, hajumisest. Aga uskuge mind, kui ta selle kätte võtad. No igal juhul tähelepanu väärset kunstiteost. Eesti raamat andis välja Lehte Hainsalu romaani sulanud teine Hainsalu nimi muutus minu jaoks üle pika maja tähtsaks aasta või kaks tagasi, kui ilmus ta romaan, kellakuuljad. Romaan räägib kirjanikke ja kirjanduselus osalenud tegelaste moodsa eestluse kujunemisloost. Nimelt tegelikult pole meil ühtki suuremat ühiskondlikku nihet tekkinud, ilma et selles poleks osalenud kirjarahvas kes ometi ikka ja jälle tagasi marginaalsusesse kaob. Siis kui saabub see nii-öelda ühiskondlik stabiilsus ja algab rutiinne töö, avanevad olulised piiritõkked ja ühiskond muutub igas mõttes mobiilsemaks. Siis on kirjanikega üks, null sellised haraka moodi pool meediumid, pool provokaatorid, meelite laaditesti anud. On Ainsalu isegi, sest tegi temagi läbi ele Purioodi, laula revolutsiooni avangardist. Tema rolli üle ei hakka ma siin aga siiski mõtisklema. Hainsalu on alati tähelepanu pööranud, naised eemale. Ministriks ei saadeta kuidagi nimetada, naise uuriks otseselt ka mitte. Hainsalu loomingust torkavad silma pigem matriarhaalsuse või naiselike põlistraditsioonide käsitlused. Tuletan meelde tema kaht varasemat romaani viis minutit enne vihma ja viis minutit pärast vihma. Sisuliselt on tegemist tiloogiaga, mis keskendub muldvana naisest suremisele, tema mälestustele, elust ja inimestest naiseliku Helo filosoofia kontsentraadi mis pole Hainsalu käsitluses hoopiski mitte elukauge üldistamine vaid tõsi, arutlev liikumine elunähtuste läbielamise peenral. Sul on see teine, pole aga mitte midagi muud kui diskreetne, väljapeetud naistekas. Lugu iseenesest on ülimalt lihtne. 19. aasta neiu armub endast vanemasse, mehesse, kaotab süütuse ja nii edasi. Kuid ilmneb, et mees on perekonnaisa. Läheb lahti võitluseks, et mees päriselt omale saadav. Sa võitlus võtab lausa nõidumise või hoidlemis iseloomu, ütleme nii. Samal ajal mees hoopis püüab naise elujulgust õhutada, rõhutab tema iseseisvust, andekust, vaimsust ja nii edasi. Piirduda nii-öelda lükata selle eluavangardi poole nagu kuidagi võitlema, aga natuke nagu endast eemale. Armuloo taustaks on teleseriaali võttegrupi õhkkond, pürgimused, intriigid, intigeerimine viib ühe näitleja, näiteks enesetapuni, Realis, sarmikas stsenarist kukub psüühiliselt. Mees, kes sama seebika produtsent on ka sõnalistikesega, siis kannad avarustesse ja tuleb välja, et neil Miinas kogu aeg lapse armas. Et keegi on alati kolmas. Romaani teises jaos aga naine juba ise seebikas stsenarist lõpetab ülikooli ja tal on aastaid 25 ühteqi, laseb ta endale ligi ühe teismelise rullnokast autojuhi ja teeb lapse. Rullnokk tõmba putu ja ilmselt ehk nagu peaksid selle romaani peale mõtlema, et nii oligi hea. Kui naine on lapseks küps, võib mees olla ka vahendiks. Seda enam, et armastust pole kustunud ja nõidumused nägumised kestavad kuidagi läbi teksti ikka edasi. Lugu on niisiis labasus on lihtne. Siin pole Te midagi valgusliku ega põnevat talutavaks või koguni sutike meeldivaks teeb romaani peensusteni välja veetud stiil mis pealispinnal on samuti ülimalt lihtsana toimiv aga samas tegelikult lubab kirjeldada, kujutada väga otse vähimegi seda palassita mida tahes. Hainsalu on kahtlemata Ta proosa meister kellelt peaksid õppima kõik meelelahutuskirjanikud, kes paljut raha silmas peavad. Või siiski peab kirjutama ka äkki niukesi vohavad ja laiutavaid tellised, võib-olla sellel formaalses suursel sellel kätt Murval suurusel meelelahutusoluline ka ma ei tea. Hainsalu loo tugev külg on ka suurepärane dialoog, olgu tegu, mis easy ametis tegelastega, see räägib muljetavaldavate inimeste tundmisest. Kui raamatu sisu poleks plaanimine, banaan tähendab nii, kipun minagi kriitikoiga. Äkki oleks tegemist tõelise meistriteos ka ja ikkagi, kui, kui juba Hainsalu nimi tuli kõne alla, siis ma soovitan nii teile kui üldse kõigile kultuuriga ja lugemisvaraga seotud inimestele lugeda ikkagi Hainsalu romaani kella kuuljalt. Kirjastus Sirje Endre, Jüri Soone, ehk seis, nagu ta sõbralikult öeldakse, andis välja Uno Mereste memuaarid toimunust ja kaasaelatust esimene osa meenutusi aastast 1000 928964. Ma nagu memuaaride puhul enamasti, pole mul olnud põhjust pettuda. Kohe torkab silma, et akadeemik Mereste valdab sõna teda lahe huvitav lugeda. Ja ega selles pole midagi imelikku, sest kunagi varasest noorusest on tema litaraadivõimet sedavõrd tähele pandud et teda on koguni kirjanduse radadele meelitatud. Ja osa teist on kindlasti teadlikud Mereste keelealastest artiklitest, Keeles ja Kirjanduses, mida respekteerivad ka keeleteadlased pole sugugi nii majandusteadlane. Kitsamalt võttes statistiliste meetodite väljatöötaja juurutaja kes praegu on akadeemiku staatuse kandmise kõrval Eesti Panga nõukogu liige peaks esindama mingit akadeemilise kuiviku tüüpi. Edukas teadlane ehk tippteadlane. Peame end laitmatult väljendama ja nõtkelt suhtlema, tallama vajalikud lektori ja õppejõuoskused. Tal tuleb omandada vähemalt kolm võõrkeelt. Muide, Mereste puhul omastamise järjekorras, nii nagu ma memuaarides välja nokkisin on Soome, saksa, vene, prantsuse ja inglise keel ja näpuotsatäis vältimatut ladina keelt. Sellele tippteadlasena on vajalik ka mingigi arusaam muudest distsipliinist ja nende raames rakendatavatest meetoditest, mis lõppkokkuvõttes taandub ju loogilisele üldistumine analüüsile teadusest kui sellist. Tippteadlane ei saa läbi ilma, tal ei oleks sidet kultuurieliidiga laiemas mõttes olgu siis kodumaises või kosmopoliitsed mastaabis kusjuures iialgi ei tohiks ta lasta loiduda intiimsemal inimese ja tema olude tunnetuse. Tippteadlane toob sõnavara ja puutub päevast päeva kokku tõlketeoreetiliste küsimustega. Seda loetelu võiks jätkata Mereste vihje nendele ideaalomadustele läbi kogu köite. Selle esimese köite ja mõistagi ideaali ei saavuta ka tema arvates mitte keegi. Ta jutust lihtsalt selgub, et tippteadlase eelduseks on olla ärksalt mitmekülgne juba lapsest saati. Merest ise on olnud võlutud kirjandusest ja kunstiajaelust. On lõputu lugeja tänini, nagu mälestustes aimata võib. Ta on kirglik purjetaja. Akadeemilisel tasemel õppis ta mitu aastat Tartu Ülikooli kaugõppes geograafiat. Aga eriti tähtis on Tal on olnud läbi aegade õppida juurat, nagu ma aru sain, eriti just Rooma õigusega seonduvaid probleeme, kasutades selleks akadeemilisest vendlusest võrsunud võimalusi. Õigusalased teadmised, võimalused tal muide vaata noorukina teenida nii-öelda musta raha advokaadiabilisena ja olla hiljuti tegev Eesti vabariigi põhiseaduse väljatöötamise juures, ehkki selle töö tulemustega eriti just tema jaoks, jutumärkides võlaõiguse peatükiga politiseeritud tänini. Ja võib-olla me peaksime ka selle poleemika rohkem tähelepanu pöörama. Mereste pole jäika selles mõttes et pärindas töölisperekonnast oli talle vastuvõetamatu, kuuluda komsomoli komparteis. Ta karjäärile see tõrksus suuri takistusi põhjustanud üks merest kaasaegne väitis hiljuti Mulles ja väga sarkastiliselt. Kusagil 50.-te keskpaiku muutus parteiaparaat üldistusvõimeliste teadlaste suhtes väga tolerantsemaks sest nad olid tallel Akujatest juba kurnat ja vajasid kainet objektiivset analüüsi. Parteitu oli nii-öelda kvaliteedimärk, mida siiski otseselt ei tunnistatud. Tundub nii, et see oli täiesti võimalik kuigi mingeid soodustusi merest oma poliitilise rühi teenijat teda isegi alandati, kiusati ja väikest viisi näljutati. Kui te tahate, et talle sugugi mitte harjunud ja merest teadis alati kohta kommunismi vaimus argumenteeritud apoliitilisus laseb tal pikkamööda mingilgi määral iseseisvuda kommunismi ideoloogiat. Perfektne valdamine avas intelligentsel inimesel üllatavaid vaatenurki. Ta hirmutas kõikvõimalikke funktsionäri, nende lõputus, harimatus sellesse imelisse suurepäraselt aru. Mereste kandis enda sõitust okupatsioonide vastu. Kui teil ühistanud vaimselt selles nii-öelda üle Eesti käinud nendes sõdade ja okupatsioonide virvarris küpse intelligendina juurde, seda pidevalt mitmel tasandil ent ometi keskendunud ellu kirjelduse võimalikus üle tähendab see, kuidas endale elu selleta rääkida, valjusti vaikida, anda mõista, teha kusagil midagi. Kas lärmakalt pisitasa selline tunde järgi nihverdamine võis ta meelest olla kokkuvõttes midagi väärt. Kuni ei kao rahvas siduv, aimatav ühtsus, mille olemasolu ta oma nooruses pidevalt arvas tundvat. Õigemini ta mäletas seda, niinimetatud kuldseid kuuekümnendaid, nimetab Mereste muide käegalööva mugandamise kuldseks ajastuks. Ta ei andesta oma kogemusi siis suurvõimudele, meie olukorda kasvab veel tänagi. Loogikuna on ta ju oleksid pungil teatud sobingutega meedia arengust taandati, alandati. Varase teismelisena oli ta sügavalt huvitatud poliitikast ja oskas juba vihata näiteks sõna geopoliitik. Mereste kannab 30.-te põlvkonna haljast idealismi siirast poolehoidu oma riigi vastu ja püüab seda just nagu lapselikku positsiooni kaitsta naeruvääristamise eest vil labastamisest. Midagi tähendab ka perekond, intellektuaal, kaasat võimekane ei läinud noorukina vastuollu perekonnaga mille kokkukuuluvus oli minu meelest vaimustav. Samas ei püüdnud pere teda kuidagi takistada olemast tema ise või teda Tassalühist sellist hoiakut. See perekond ütlesid tundma. Selgena Mereste perekonda sulandus mitmel põhjusel mitmetel asjaoludel inimesi, kel vahel polnud üldse päritolu kusjuures ses maises toetavas hoiakus polnud erilist valivust ega mingit religioosset tausta, küll aga imeline vastupidavus millest memuaarid kubisevad inimestest, kellest vaid üksikute vastu tunneb ta tõrjuvat põlgust või hirmu. Meenutatud inimestega seondub enamasti mingi kultuurilooline või suisa kõrgkultuuriline aspekt. Kuid isegi seda välja lugemata näeb et inimene on inimesi kalliks pidanud, vaaginud ja nautinud näiteks naised mälestel. Kas pole olnud halb naise suhteid või ta ei pea võimalikuks nüüd avaldada? Mereste memuaaride mahukus ja kirjanduslik tase pole siiski harva teatanud. Meil on siin tegu järel mäletamisega rekonstrueerimisega erineval ajal mõeldud kogetu liitmisel, kombineerimisega, kirjandusliku terviklikkuse nimel. Lähemal vaatlusel, püsimerest peaaegu üheski peatükis konkreetse elutabki raames. Tee muutku ajalisi hüppeid lisab kommentaare, seostab minevikku vahetu kaasaega. Aga loob ka muidugi enesepilt ei unusta ennast. Ja lugemisel sõidub, ma ei tea, mis ime läbi, aga säilub reaalsuse mulje ja veel merest nagu tõeline kirjanik suudab vähem kõik seiga kui hästi pisikese asja kirjutada lahti vähemasti lühinowelliks ja selles ja põhjus, miks see on nii hästi loetav ja miks on teos nii mahukas. Meriste memuaaride tükitab perfektselt tasemel rikkalik fotot kaasa arvatud, kuid pisikese irooniaga võib ka märkida. Mälestuste esimene köite. See 808 lehekülge kaaluvad sedavõrd, et raamatut nõiakil lugedes väsivad randmed imelikult kiiresti. Vaata massiivsus vajab füüsilist tuge. Samas on teine akadeemik, bioloog Hans Voldemar Trass, kes on tegelikult Voldemar Fanssega. Ta ise panin endale nime Hans Voldemar Trass avaldanud aasta eestama mälestused üksi, ühes demograafia ja selle andis välja ilma mis mahuvad 256-le leheküljele, mille formaat pealegi verise köitega võrreldes on neljandiku võrra nappima. Ja ta ei ole vähem kõnekas ega ka sõnaliselt andetu. Akadeemilist laadi hoiakuid ja pürgimused, vaated enese kujunemisele, inimsuhetele ja ühiskonnaoludele ja nii edasi. On neil paralleelid täiesti lähedased, võrreldavad. Isegi päritolu teadlase maine või karjäär on sarnased ja tegemist on samuti enesevaatlusega. Kuigi ma ise mõtlen seda, et mingis spetsiifilises joones või tähendab sihuke oma oma eriala kvintessents-is oli võib-olla mingil hetkel trass isegi kõvem mees kui mälest. Aga see oli ka mingi hetk. Ka trass on mitmekülgselt kultuurimaias. Ta on ju bioloogiaõpingute kõrval lõpetanud Tartu muusikakooli lauluklassi ja veel noore õppijana esinenud Vanemuise laval Eino Tambergi oratoorium, mis solistina mida ülikooli juhtkond pidas muide õppejõule väga alandavaks, milles teda väga noomit on läbi aegade luuletanud mälestusköite lõppu lisatud värsid on täiesti tasemel luule, mis hästi mittemoode ja igal juhul juhuluuletrassiga raiskab väga vähe jõudu kaasaegsetele kommentaaridele. Ta fikseerib seda, kuidas miski kunagi oli, otsib napisõnalist otseteed minevikku, oleviku vahel. Tagantjärele tarkust praktiliselt üldse välistada seda peaaegu ei ole. Ainus kord, kus ta võimsalt kaasaega suhtestub ja tagantjärele tarkust esile toob, on arutlus tema ja ta saatusekast liitumisele NLKP-ga millele tol ajal oli muidugi vähemalt viis laias skaalas praktilist põhjendust, mida ta ka kuidagi nagu äratu. Trass ütleb, et tegelikult õigus, sest ehk siis kui asi anud seltsimees Habermani veenda, et ilma parteitu tartus heal järjel teaduskollektiivi organiseerida pole võimalik. Trass ütleb otseta lihtsalt muganes kuid ei lase siiski tõelisi saavutusi saada. Keegi võt ja tema osalus meie kultuurielus laiemaltki on olnud siiras, toetav nagu merest. Siia juurde peabki meenutama Heino Kiige memuaare, neist esimene kuressaapad sai lastekirjanduse aastapreemia. Üsna hiljuti ilmus teine köide, tundes. Ja kõik on ilmad, et siis nagu Ilmamaa kirjastusel. Kusjuures muide selle teise teose pealkiri kõndes ei tähenda mitte kõndimist, vaid kõnes on nagu reisiks valmis asjalikult hiides või korralikult Is pandud või no üldiselt tekipeeritud või kui soovite mingit võõrsõna kiik kirjutab memuaare täielikult minevikku lainele, liitus sellest oleviku viimse võimaliku kõvemini välja uhtes. Ja tema peatükid on nagu luuletused seda isegi rütmiliselt samas kuidagi eriti siiralt nägelikult. See on möödaniku talupoisi ja samas ka realistlik täpne kirjeldus elust mis ei tundunud võõrandumist, põhines armastusel, ei ole loomu sunnil seal just nagu iseenesest omandatud töötahtele tegija uhkus. Lõpuks viitab memuaaride eri suundi silmas pidades veel Andres Vanapa mälestusse tsükli nuttu naeruga mis pole veel lõpetatud ja ilmu positi loomingus. Andres Vanapa põhimõtteks on vastupidi, eelmainitud teletestileerida Maristikast välja iseenda pilt anda minevik, kuidas nii nagu teda seal poleks juures olnudki. Ta meeles, objekti subjekti suhtestumine ähmastab või hakkab valetama. Umbes nii, et mõtled enda välja ja tõmbad mälu seal välja mõeldud liistule. Nii mõjuvad aga vanad realistlikud mälestused hoopis sümboolsele. Jaga looming avaldab nende ilukirjanduse rubriigis. Aga ikkagi on neil vahetu kogemuse väärtus, mis sest, et utreeritud kujul. Ja muidugi ei taha ma öelda, et iseenese peale mõtlemine oleks mingi patt. Tänan tähelepanu eest.