Ja nüüd saates külas Eesti Kirjandusmuuseumi usunditeadlane folklorist Reet Hiiemäe ja täna tuleb jutt, dub pöidlahoidmisest. Ja täna siis räägin pöidlahoidmisest ja seda väljendit pöidla pöialt hoidma või ka lubadust, et hoian sulle pöialt, et kohtab inimestevahelises vestluses jätkuvalt päris sageli. Ja kui vaadata eesti arhiivitekste, seal on see samuti päris rohkelt esindatud. Ja enamasti sellise ütluse taga on siis soov kaasa elada, kuidagi toeks olla. Tõenäoliselt on seda lubadust, et hoian sulle pöialt ikkagi palju rohkem kui seda tegelikult pöidlahoidmist füüsilisel kujul. Vaatame siis sellist tänapäeva moodsat maailma, et isegi Facebookist tuntud pöidla märk on mingis mõttes sellesama pärimusliini esindaja. Et see pöidlahoidmine, pöidla märk, et see ikkagi on see positiivsuse sugereerimine. Kuid nagu paljude uskumuste kohal, mida ma kirjeldan, ikkagi leiame paralleele antiikajast kaugemaltki. Ja mõned kultuuriuurijad on arvanud näiteks, et pöidlahoidmise komme iseenesest on kunagi alguse saanud gladiaatorite võitlustest kus siis võitluste pealtvaatajad said pöidla püstihoidmise žestiga märku anda, et kas nad soovivad sellele võitlejale armu, antakse pöialt allapoole, hoidsid et siis viitas vastupidisele. Ja jällegi, kui vaadata selliseid kuulsaid tarku kirjamehi, siis Plinius vanem kirjutab oma esimese sajandi teoses looduslugu meditsiinirubriigis üldse inimeste kehaosadest. Jaga pöidlased ja räägib, kuidas nendest kehaosadest sai teha ravivahendeid, aga muu hulgas ta mainib siis ka, et pöidlahoidmine on juba vana komme, ehk siis juba antiikajal on see vana komme. Õpetlane Augustinus soovitab näiteks luksumise vastu pöidlahoidmist, aga tema soovitatud viis on selline. Natuke keerulisem. Tuleb hoida parema käega vasaku käe pöial. Et arvatavasti kui siin mõelda, et mis see luksumine on ja vahel üsna häiriv, et siin on see selline vasaku käega parema ja parema käega vasaku, et sellele mõtlemine aidanud lihtsalt seal luksumiselt tähelepanu kõrvale saada. Et võib-olla tõesti selline muule kontsentreerumine on aidanud sellest luksumisest jagu saada. Saksamaa 19. sajandi rahvameditsiinis soovitatakse pöidlad pihku suruda samuti luksumise vastu, siin passis sama käe pihku. Aga samuti siis, kui külje sees pistab. Ja samamoodi siis, kui inimene kardab, et talle tuleb peale painaja, et kui suudab käe siis pöidla pihku panna, sellega surub nii-öelda selle paine olendi kinni panna, ei saa enam rünnata. Ja siin on ka mul näiteks tuua üks eesti pärimustekst, kus on siis öeldud, et Eestis tuleb ikka vahemad pöialt sõrmede vahele pigistada. Kui soovitakse mingi asja kordaminekut võib ka sisepöialt pidada, ehk aga ka, et keegi muu seda teeks. Tartu koolilaste seas tunti seda kommet juba minu lapsepõlves ehk ligi 40 aasta eest. Ja ligi 40 aasta eest on siis räägitud 1929. aastal. Seega saame siis niimoodi päris kaugesse aega, selle kombe kohtasin teavet. Ja ikka jälle on otsinud suurijad juba ammust ajast siis ratsionaalseid põhjuseid, selliseid loogilisi põhjuseid, miks see väljend on nüüd see kasutusele võetud või sekka väike rituaal, et miks ta üldse kasutusele tulnud. Ja mõned uurijad on seisukohal, et see on seotud sellega, et inimestel oli tegelikult vaja oma pöialt hoida. Et kui varasema sellise põllumajanduse rohked füüsilise tööga seotud ühiskonna puhul oli inimesel väga palju, noh, vaja tööd teha, füüsilist tööd teha siis pöidla vigastamine ei oleks lasknud inimesel enam täisväärtuslikult tegutseda, näiteks ka mõõka või mingi tööriista korralikud hoida. Aga kui vaadata, et mõne teise sõrme puudumine läks nagu vähem seda takistanud seega pöial oli siin tähtsam kui teised sõrmed sellega seoses, siis on arvata, et see pöidlateema on sealt esile tulnud. Samuti sümboliseeris pöial kui kõige tugevam sõrm ka mingis mõttes tervet kätt ja ka jõu asukohta. Et see oligi mingis mõttes selline jõu kese. Ja seega siis oligi mõistlik oma ühiskondlikku positsiooni ja rikkuse ja üldse maailmas toimimise huvides sõna otseses mõttes oma pöialt hoida. Kui vaadata jälle seda usundist loogikat, et siis pöidla pihkusurumine on jällegi teatav ülekandemaagia pöial kehastab Sindis deemonit halba jõudu. Ja see muudetakse siis selle sümboolse pihku surumisega tegevusvõimetuks. Ja seega siis, kui ütleme, hoian sulle pöialt, et siis sellised tõlgituna tähendab see, et aitan sul deemoneid vaos hoida. Samaaegselt on pöidlahoidmine tähendanud juba antiikajal Caroppusesti, et siis viidanud peenisele ja et ka sellisel noh, mõnevõrra moraal moraalses maailmas nagu tabuna käsitletaval kehaosal on siis arvatud olevat teie ma neid peletav mõju. Nüüd jõuame jälle selleni välja, et mida need tänapäeva teadlased sellest pöidlahoidmisest arvavad. 2010. aastal tehti üks tänapäevastele teaduslikele nõuetele vastav eksperiment mille jooksul siis vaadati, kuidas käituvad kolm inimrühma. Ühele rühmale öeldi, et neile hoitakse ülesande lahendamisel pöialt. Teisele rühmale öeldi, et neile hoitakse ülesande lahendamise ajal kella. Et ehk siis asendati see püüdlasena kellaga. Ja kolmandale rühmale öeldi lihtsalt, et kui ütleme läks, siis hakake pihta ja mitte mingisugust muud sissejuhatust ei olnud. Tulemus oli siis tõepoolest, et see rühm, kellel lubati pöialt hoida, tegigi paremini oma katse läbi, sai oma ülesande kiiremini tehtud. Ja seega siis on ka mitmed psühholoogid, ka meie, Eesti oma psühholoog illikukumägi väljendanud arvamust, et pöidlahoidmine siis ongi teata selline enesesisenduse vorme. Et kui ise uskuda kordaminekus, et siis tõesti siis mõjub inimesele positiivset paneb teda suhtuma asjasse optimistlikult ja tulemused on paremad. Paistab, et see eksperiment tõendas seda, et heal sõnal ja positiivsel enesesisenduse on ikka toetav jõud sõltumatult sellest, kas seda ajendavad maagilised uskumused või mitte. Aitäh, reedeeme.