Saates külas Reet Hiiemäe Eesti kirjandusmuuseumist usunditeadlane täna räägin sülitamisest kui maagilisest aktist ja mitte ainult üle õla sülitamisest, vaid sülitatud on lausa igatepidi nii üle õla pihku vahel lisaks kasutatud sülge raviainena. Et see on tõesti selline väga jõuline substants, mida on korduvalt ja korduvalt kirjeldatud. Ja tänapäeva mõistes võib-olla see sülje teema tundub natuke selline ebameeldiv. Ta ei ole nagu meie lemmikteema, kui me kas või näeme kedagi põrandale maha sülitama. Aga sülje tähendus on hästi mitmekesine, et võib-olla tõesti väga positiivne näiteks ka isegi piiblis kirjeldatakse, kuidas Jeesus kasutas sülge tervendamisele. Aga teisipidi see võib olla ka väga negatiivne, et seesama näkku sülitamine. Aga jõuame lõpuks ka selleni, et miski pole ainult ühene maagias ja usundis. Et näkku sülitamine võib samamoodi olla mõningates kontekstides hoopis kaitsva toimega. Millest see sülitamise tähtsust siis võib-olla alguse saanud? Et kui me vaatame näiteks, kas ei lapsi tänapäevalgi, kui lapse sõrm saab haiget ta esimese asjana automaatselt pistad sõrme suhu? Ta nagu teab, et see aitab leevendada seda viga saanud koha valu. Ja nüüdseks on tehtud ka meditsiinilisi uuringuid, mis on näidanud, et süljel on tõepoolest antiseptiline mõju. Samuti on avastatud, et süljes leidub selliseid valke, mis kiirendavad haava paranemist. Julgemate prognoosidega. Meditsiiniteadlased on lausa avaldanud lootust, et süljel põhinevad ravimid võivad tulevikus üldse asendada mitmeid seni teada antibiootikume. Aga samas teadsid ja teavad juba ammu meie arstid ja intuitiivselt aimasid tõenäoliselt ka vanal ajal inimesed, et siis vill võib kanda ka haigusi. Ja seega see kontrast just et ta võib olla nii tugeva, sellise positiivse mõjuga kui ka negatiivse mõjuga, et see omakorda suurendas süljele omistatavad tähtsust. Usundilise maailmakäsitluse järgi on sülg inimese kehamõtteline pikendus. Et arvati, et süljes peitub samasugune elujõud nagu inimeses endas. Ja korduvalt on just eesti pärimustekstides mainitud seda tõrjemaagilist mõju. Et see on siis nii-öelda lahtiseletatult analoogiamaagia. Et nii nagu sülg lendab siis suust välja, et samamoodi siis sümboolset vabaneme kõigest ebameeldivast. Isegi sellised sõnad nagu fui või vuih, mis seostuvad tänapäeval enamasti lihtsalt sellise peenutsema kõnepruugiga. Usundiuurijad jälle vaatavad asja oma mätta otsast ja leiavad, et see on samuti seotud sellise sülitamise imiteerimisega. Ja eesmärgiks on ikkagi millegi ebameeldiva tõrjumine. Ja jõuan ka meie tuntud usundi tõlgendaja. Matthias Johann Eiseni ja tema mainin näiteks omamütoloogia raamatus. Chill komandab enesele rahva ettekujutluses maagilise jõu. Ta on alati saadaval ja sellepärast võetakse teda sagedasti tarvitusele eriti kordadel, kui vaja mingisugust mõju neutraliseerida. Aga ilmselgelt ei ole eestlased siis ainukesed, kes on sülitamisega sidunud igasuguseid usundilise ärrituaalseid tähendusi. Jälle saame vaadata tagasi mitme 1000 aasta taha antiikaega ja leiame sealt Plinius vanema loodusloo. See on siis esimesest sajandist, kus temagi kirjeldab sülje tõhusa tõrjemaagilist mõju. Ja muuhulgas ütleb ta, et ka inimest, kelle puhul kardetakse maagia maagilist halba mõju või siis haiguse levitamist tuleb kostitada siis sülje plärakaga. Kui vaadata, siis jah, paralleele ka Eesti enda pärimustekstidest, sellest sülitamisest on parema puudumisel loodetud abi isegi vaesuse ennetamisel. Et mõne pärimusteate järgi on usutud, et rahakotist ei tohi kunagi kogu raha välja anda, aga et kui ikkagi hädasti seda vaja on teha, et siis kasi sülitada sinna rahakotti, siis saab ikkagi öelda, et rahakott pole päris tühi ja ei ole karta vaeseks jäämist. Aga nüüd siis veel edasi liikudes sellest lülitamisest, et ka komme enne tööd pihku sülitada, et siin on nagu ikka usundiga puhul põimunud selline praktiline ja maagiline tähendus, et ühtepidi aitab see siis natuke niisutatud piht paremini tööriistahoid, andmeteks, labidavart või kirvega. Aga teisipidi peaks siis tagama sedasama sülg sellise elujõu sümbolina siis jõu jätkumise. Või teine selline töö käigus jätkuvalt kasutatud sülitamis viis on kui sülitatakse kalapüügil sööda peale. Et siis on jällegi selline teatav edendav moment juures, et juba ammustest aegadest. Meil, sest sülg siis peab tooma sellist edenemist tingimata saak on rohkem, saaki on rohkem. Nüüd jõuan selle juba varem mainitud näkku sülitamiseni. Tänapäeval on see ikkagi üks suurimaid solvanguid. Et kas seda tehakse otsese aktina või siis ka nii-öelda ülekantud tähenduses, nimetatakse vahel väga solvavat juttu näkku sülitavaks. Ja kui jõuda jälle selliste usundiliste kategooriate, nii et siis sellest vaatenurgast on näkku sülitamine selline teatav teise inimese oma jõu alla võtmine või tema temalt tuleva jõu blokeerimine. Ja siin jõuan jälle Kreeka vanakreeka aegadesse, kus selline filosoof, kelle hüüdnimi olid joogenes küünik. Ehk siis, et joogenessinop sünopest kes elas viiendal kuni neljandal sajandil enne Kristust, et tema siis väidetavalt käis ringi ja nendele, kes tema jutuga nõus ei olnud, sülitas ta otse näkku. Aga et näkku sülitamine ei ole jah nii üheselt mõistetav, mitmes kultuuris meenuvad näiteks India, Rumeenia on sellile näkku sülitamine, imiteerimisele omistatud omakorda kaitse maagilist tähendust. Et siin on taustaks võib olla samamoodi, et kui sa oled selle sülitamisega inimese nii-öelda ära rikkunud et siis need deemonid ei taha temaga enam tegeleda. Või siis teistpidi jälle see nii-öelda inimese elujõupikendus lisad teisele inimesele oma elujõudu selle sülitamis aktiga ja tihtilugu ei ole see siis reaalne sülitamine, vaid pigem ikkagi imiteerimine. Nii mõnedki eesti pärimustekstid kinnitavad, et kui kuuldi ebameeldivat uudist, tuli jällegi sülitada, vahel isegi sinna juurde vanduda et siis nagu neutraliseerib ära selle halva mõju. Või näiteks, kui keegi ehmatas, tuli öelda Twi ära ehmata, siis ka nii-öelda sümboolselt sülitada sest ehmatamisest jällegi omakorda kardeti, et see võib, et lekitada haigusi, stressi, et siis aitas nii-öelda selle inimese tervise tasakaalu selles lülitamisega omakorda jalule seada. Omapärane komme, mis ei ole päriselt siiamaani kadunud, on sülitamine maha ja siis jalaga selle sülje laialiajamine. Et vaevalt, et see jalaga laialiajamine on selline teadlik maagiline akt. Aga et kui vaadata jällegi seda tausta, et siis see algselt tähendanud ikkagi seda et see sülg ei oleks kättesaadav pahatahtlikele, olenditele või pahatahtlikele inimestele, kes sellega jälle mingisuguseid maagilisi manipulatsioone võiksid teha. Kui me nüüd vaatame, et kui leidnud see sülitamine, siis meie ühiskonnas on, ega, ja seltskonnaajakirjandusest näeme aeg-ajalt mõningaid Eesti kuulsusi, kes ütlevad, et jah, kasutanud üle õla sülitamist enda kaitseks. Ja tõenäoliselt see tunne, et selline rituaali väikse rituaali kordamine annab mingi kaitstuse tunde. Et see toimib ka tänapäeval, aga tõenäoliselt on olukordi, kus seda on siiski otstarbekas, pigem ainult mõttes teha. Aitäh. Reet Hiiemäe.