Seiko Kell. Balti kett koosnes ka minu onu Toivost. Iga aasta, kui hakkas lähenema 23. august tuli onu Toivo sisse teatav rahutus. Teda valdas ühtaegu nii erutus, igatsus, aga ka segadus. Ja kui oli käes 23. augusti õhtu siis ei pidanud Toivo enam vastu. Teda läbistas valu seest miski meenus nagu tuikab hammas. Ja ta rääkis oma loo. Kogu meie suguvõsa oli seda lugu kümneid ja kümneid kordi kuulnud. Sellest sai justkui meie balti keti lugu. Onu Toivo ütles enda kohta, et ta polnud priiskaja ega eputis. Iial ei osteta midagi liigset tähelepanu tõmmata. Kui ta tänaval kõndis, siis nägi ta välja täpselt samasugune onu Toivo nagu ka kõik teised Toivad pruunid kingad, hallikas ülikond, juuksed kammitud üle pea, sügisel mantel, talvel läkiläki. Aga onu Toivo nõrkus olid kellad. Nõukogude aegsed kellad olid nagu nad olid, midagi nad ju näitasid, aga see polnud Toivo jaoks piisav. Ja siis, kui 80.-te keskpaigas hakkasid turule ilmuma hirmkallite eksased lumipesu, mäletate, kui komisjonipoodide lettidel laotasid laiali, ent Sonija baski kassetid ja Donaldi nätsu hulluksajavalt magus lõhn. Nii hakkasid liikuma, kellad näitasid juba hoopis teistsugust aega. Ja onu Toivo ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ostis endale Seiko kella. See oli kandilise sihverplaadiga üleval, elektrilised numbrid, keskel, klassikalised seierid. Ma ei tea, kumba vaatas onu Toivo, kas seiereid või elektroonilisi numbreid, ilmselt mõlemaid. Kellal oli ka seest tuluke. Toivo naine kaebas, et isegi öösel vahtis mees oma kella ja ei lasknud magada. Balti keti läks Toivo õigel ajal kohale. Läks sinna, kuhu pidi ta hilinenud ega tulnud ka liiga vara, tal oli oma Kell kõik piss, Toivo seisis täpselt õiges kohas. Hoidis parema käega ühe naise käest kinni vasemaga ühe mehe omast. Koos laulsid nad, ärgake, Baltimaad. Toivo laulis nii eesti kui läti kui leedu keeles, ükskõik kui valesti ise ka ei kõlanud, tunne oli õige. Aga kui Balti kett läbi sai laiali mindi, avastas Toivo, et Seiko kell on käe pealt kadunud ja ta oli täiesti kindel, et see ei olnud keegi muu kui see mees, kes hoidis tal käest. Toivo käis edasi-tagasi, et leida seda meest, kuid ei midagi. Ka hiljem on onu Toivo selle pilguga ringi vaadanud, et kas see pole mitte see mees. Ja nii nagu enam ei tiksunud Seiko Kell Toivo käel. Nii jäi vaikseks ja murdus ka midagi tema sees. Ta oli aasta otsa täiesti rahulik, ajas oma asju. Aga siis, kui saabus 23. august tulises Seiko keldale jälle meelde oos Eiko Kell, kas sa tiksud veel kusagil?