Sõnaline tere, algamas on pilk püünele, seekord on teatrivaatlustega stuudios Pille-Riin Purje ja mina olen toimetaja maris Johannes. Ja niimoodi oleme siin klassikaraadios eetris kolme korral, et siis anda juba teatepulk edasi järgmistele tegijatele. Ja et on suveaeg, siis loomulikult suvelavastused. Ja et on suveaeg, siis millest muust saakski rääkida kui Nipernaadi-st, kes on ju omamoodi eesti suve sümbolmeheks saamas ja tõesti saamas seda ka Eesti suveteatris. Alles oli Ugala mängukord ning möödunud reedel esietendusi Nipernaadi mängud Emajõe suveteatris Priit Pedajase lavastuses. Sellest lavastusest tahamegi täna kõnelda ja oleme teinud ka intervjuusid esietendusjärgseid, kus lavastaja Pedajase kõrval saavad sõnadega Nipernaadi mängija Hannes Kaljujärv ja küsima Nipernaadi eriteadlase Margus Kasterpalu käest, mida tema siis pääse Nipernaadit arvab ja samuti kuuleme tänases saates ka fragmente plaadilt mis on sellesama lavastuse auks välja tulnud Nipernaadi plaadilt, kus on nii tekstinäiteid kui laulunäiteid. Ka kõigepealt vast sõnajärg Priit Pedajas ele, et kuulda, millest tema Nipernaadi pajatab. Teada on, et Priit Pedajase on Nipernaadi lavastamine juba mitu head. No paratamatult peab sellest Nipernaadit tegema valiku või seda teatris mängida, seda kogumahus ei ole võimalik teha niikuinii isegi nendest novellidest fragmendid. Tegelikult kohati tundub niimoodi, et kõige Nipernaadi liigumat Nipernaadit näeme me siis, kui ta on ikkagi laval tema ja naised, et kui läheb niukseks suuremaks ehkendamiseks, siis Nipernaadi kaob ära. No kus ta nüüd nii väga ära kaob, see, ju see kõige jõhkram novelguzzafi taga aetakse, kino tehakse, selle novelli pealkiri ongi Toomas Nipernaadi must ja aeg on lühike, me ei saa noh, nagu kõike seda ellu viia, mis, mis plaanis on, aga no põhiline plaan ikkagi oli see, et me teeme variatsioon, et noh, tegelikult ühenditele samadel teemadel, sellepärast et ühed samad naist mängivad tedremängud ja kõik. No aga see rollijaotus just selles mõttes, et kui üks naisnäitleja mitmes rollis, et, et kas seeläbi läbi tema rollide jätkub ka üks teema kuidagi. Ma ei tahaks niimodi piiritleda, ta on ja ei ole niimoodi, sellepärast et iga situatsioon loob ju noh, nagu uue olukorra selles mõttes suveräänse kõikides nendes lugudest õieti mulje üks lugu ära ei mahtunud, siis ma tahaksin väga teha seda, seda maardla soo lugu, siit küll motiivid sees. Teises novellis selles novellis, kus kino kino tehakse ja üheks teenijatüdruk mängus sõrme. Tegelikult kasutasime motiive sellest valgetest öödest aidata ka käimised on säält hullu mustlase kombinatsioon. Seda kahjuks terminist ei panna. Näiteks see lugu, trikeste pull, noh see on minu meelest nii sõltumatu või iseseisva lugu, et seda, kui ma teeksin, ma teeksin seda ainult seda. Aga noh, meil olid oluline see või püüdsime kuidagi seda kulgemist saavutate nimetama sellest kevadest talvesse. Kuidas see mänguruum nüüd on allunud või kuidas see paik on Nipernaadi? Teine on, mul oli põhiline asi see, kui me otsisime seda, et oleks piisavalt intiimne ja kuna see Nipernaadi lugu tegelikult on oma olemuselt oma loomadeta kantiivne, ta ei ole niisugune suur vaatemängudele lugu. Kui nüüd nii-öelda selle Nipernaadi teema peale minna, kes ta siis lõpuks on, kas ta on mõni konkreetne inimene või, või see on, see on üks fantaasia. Paga pundlik fantaasiaga lood lugudeks, aga temas on ju väga tugevalt. Mäletan oma esimest muljet, täiesti poisikesena luges, et see niukse tugeva niiskuse, punase joonena ollakse deltas noh, väga võimsalt olemas see kulgemine kevadest talvesse, lühikese suve või lühikese elulugu, see on noh, nii nii hästi ja noh, minu meelest sellel Kairitil välja tulnud ja seda me nagu järgisime oma kompositsioonis. Minul on selles romaanis Te meeldinud see tagumine pool, see, et Kairitil on niisuguse kevadise õhinaga, kus kõik tuleb välja kõik laulud suul ja ja mida sügis tuleb lähemale, seda kehvemini toodud välja tulevad ja ähvardavad ja lõpuks ei tule enam üldse, et sealse Nipernaadi Nipernaadit mängitakse Tartus aadressil Jaama 14, kes teab seda lasteteatrimajana, kes teab seda teatrilaborimajana. No tegelikult on see pika ajalooga maja, sest sealt sai alguse üldse Vanemuise seltsitegevus ja eesti teatri sünd on seotud selle majaga, nii et ajalooline ja aga maja jääb vaid fooniks sellele lavastusele. Tegelikult on mängupaik ehitatud siiski selle Jaama tänavaaeda, aga nüüd küsime Nipernaadi enda käest, kuidas talle see mängukoht sobib. Hannes Kaljujärv, kuidas? Kiidan ma harjusin ära pakud ja, ja kuidagi aida moodi kahe uksega kuurid ja aitab ja ja mu meelest akustiliselt on väga hea ja täitsa tähendab see intiimsus peaks peaks tulema välja küll või hammerlikus. Nii et nad on väga rahul. Mustas taevas Valendavad üksikud tähed, puud ning põõsad tormavad kiirelt mööda. Mõni ehmunud linn tõuseb luhast ning jubedalt Kuigates kaob metsa pihnikusse. Nipernaadi seisab parvel, seda laevajuhtides jääb tüürides. Käänakult jookseb ta küll ette küll taha ning annab pootshaagiga parvele õige suuna. Nooruses, kui ma lugesin, siis, siis ma mõtlesin, et aga ikka mölakas ja pätt, kuidas ta neid naisi petiseid, mis ta puhus neile ja võiks üheselt mõtlesin, valetas neile ja ka, aga see on otse vastupidi, ta rääkis neile seda juttu, mida naised tahavad kuulda, tahaks nendest sulatõtt, tänastele harva räägitakse, aga noh, väiksed afäärid olidki mäng ainult mäng, sest mõni lugudel läks natukene vist üle piiri, kui, kui sa khati taga kaasa tolku khatiga takitus, inetust läks nagu liiale ei osanud, nagu tuligi kaasa, sest selle lokiga alguses sõidab, vähemalt oli värske suhtes piiri pidada khatiga ta ei kontrollinud ennast ja tuligi kaasa ja siis baarseldas tegelikult sellele mingile kuradi jaak lõokesed regati maha või see, mis seal lootused, alus, nende nende vendadega või nende, need olid ka niisugused tembud võidab pehmelt öeldes. Aga selline väike vallatus. Aga kus sa iseennast praegu nagu kõige paremini tunned või mis enesetunne ütleb, et on sul mingi lemmiklugu ka siin, mida jutustada? Et nendest lugudest on ehk minu jaoks kõige-kõige marginaalsem sedasama vendade lugu, et ega seal Nipernaadi eriti midagi teha ei ole või noh, tegelikult on see see millasel küllaltki tagaplaanil või noh, see, mis ta teeb seda, seda Ta askeldab rohkem vendadega, küll aga on kõige võimsam vastane tal ikka see Maret Maret vaha vastab talle samaga. Fantaseerinud vastu pärlite ja nendega, nii et see on nagu ja ilmselt on tal kõige kõige rohkem kahju tema juurde tulla. Tegelikult tal ahistatakse sealt minema, tullakse järgi, viiakse minema, noh ega ta sealt ikka vist omal jõul ära isa. No kuidas sa selle Inriidiga leppisid või kas see vastas sinu kujutlusele Nipernaadi abikaasast? Tegelikult see on küllaltki ootamatu lähenemine. Oleme kuulanud juba tegijaid, viimane aeg ise ka sõna sekka öelda. Teeme niimoodi, et kõigepealt kõneleme naistest ja siis pärast arvame midagigi Nipernaadi enda kohta stuudios oleme ikka kahekesi. Pillerin purjega. Kes meist ei mäletaks filmin riidi. Kaie Mihkelsoni. No sedapuhku on Inriidi rollis Kersti Heinloo ning hoopis teist tüüpi tegelane. See oli võib-olla kõige üllatavam ilmumine selle lavastuse naistegelaste galeriis, sest ta tuli, sein, riid niimodi tantsisklema sammul ja mõjus väga muretu libliknaisena üldse mitte talvenaisega. Ja minul läks küll tükk aega harjumisega ja, ja mõtlemisega, et kas selline siis saab olla selle kirjanikuhärra naine. Aga mida rohkem ma selle mõttega tegelesin, seda rohkem mulle hakkas see idee meeldima sest siis saab aru sellestki, miks Nipernaadi vahel ikkagi rohkem hindab neid. Unistab hambaid ja tõsisema, võib-olla isegi katkise hingega naisi, sest tal on kodus teda taltsutama sniisugune muretu daamikele, võib-olla isegi koketne. Mõelda ka niimoodi, et kui Nipernaadi müttab seal oma suvekäikudel, siis on need hästi maalähedased naised tal, ühelt poolt nad on unistavad, aga samas nad ei ole veel nii-öelda tsivilisatsiooni poolt rikutud. No tegelikult on huvitav see, kuidas põhilised naisrollid nendes neljas novellis on kahele näitlejanna usaldatud ja siit hakkad tahes-tahtmata seoseid otsima. Kersti Heinloo mängib ju kõigepealt novellis oleme poiss, seda rikka Haba Hannese tütart Malle, kes ei ole midagi nii rikkumata, mulle tundub, vähemalt illusioonid on tal minema pühitud. Ja ta juba teab, mida Nipernaadi suguselt oodata. Ja tegelikult tema rollid on kõik natukene maisemad isegi ja nad ei ole nii unistavad, sest isegi see kati novelgaks Svidelei lindu Paabukest tegelikult tahab ju saada suure talu perenaiseks ja siis, kui ta leiab selle vana jaaklõokese, siis ta jätab Nipernaadi sinnapaika, millest Nipernaadit on hea meel, aga tegelikult khati läheb omamoodi hästi. Aga siis Liina on maru mängitud kaks naisrolli parvepoistes esimeses novellis lokki. Kes on niisugune? No võib-olla näib natuke kohtlane. Mina nimetaksin seda niisuguseks murtud tiivaga linnu plastikaks, mis mulle metspardilavastusest meelde tuli. Kes ei julge hästi unistada, aga on valmis unistama ja siis Seeba kuningannast Maret vao, kes on ju peaaegu profession, reaalne unistaja. Ma ei saa nende kohta öelda kummagi kohta maalähedane, nad on niisugused lendu tõusta ihkavad natuurid, võib-olla rikkumata elu poolt, aga fantaasias ehkki. No võib-olla sa sõnastaksid täpsemalt, eks ma seda mõtlesingi, et neist ei ole üle käinud selline näitlemise ja välismängu nii-öelda tuulepuhang, et nad on ikkagi ikkagi nad on nad ise ja võib-olla jahu unistajatena professionaalid. Aga need ei ole jah seda välistada. Puuri, mida siis just selles Inriidis on? Ei saa salata, kuluaarides oli kuulda, et kahe naise vahel on Nipernaadi südamete daamid nagu ära jagatud, need rollid aga oli ka veel mängu toodud Mirtel pohla, ta jäi nagu selliseks marginaalseks nähtuseks, nii et ikkagi see naistesüsteem toimis ja aga nüüd kuulame, mida üks mees Nipernaadi naistest arvab ja küsime seda siis. Margus Kasterpalu. Nipernaadi puhul on mul Nipernaadi jutumärkides kui kirjanduslik tekst, siis kuhu kuuluvad nii naised kui mehed. Et et selles suhtes on üks kindel veendumus, et ka eriti ei oleks seda saanud kirjutada, kui ta oleks Toomas Nipernaadit mõelnud kui mehest, kelle muu muuhulgas eesmärgiks või vähemalt millekski, mida ta ära ei põlga on tüdrukutega magamine see, et, et ta jõuab seal lakas või Eintes või kuskil ikkagi noh, lõpuks vahekorrani. Kui Kairit kirjutanud selliseid raamatu, siis siis oleks olnud halb kirjandus. Ta kirjutas mu kindla veendumuse järgi raamatu, kus see mees ei tee seda kunagi ei põgene hommikul mitte sellepärast, et ta ei saa enam jääda, vaid sellepärast, et lugu on otsas. Et kirjandus ei lähe enam edasi. On kirjanduslooliselt teadet kallitele küll ei meeldinud see lõpp, Nipernaadi lõpp, mis ta on kirjutanud, kus ta annab nagu liiga isegi hästi ära selle saladuse, miks Nipernaadi on selline, nagu ta on, et ta töötab ainult kirjandusliku materjali otsingule, ta ei taha saada, et liha või ma ei tea, kuidas seda kirjeldatakse. Et nende tütarlast vallutamine ei ole ei ole eesmärk ega, ega isegi vahend mitte. Et seda mõista, on nagu nagu hästi oluline ja ma arvan, et kõik need naisinimesed, kes Nipernaadit armasta oletavad, et ta plaanib nendega ikkagi midagi kurje vaha. Ta lubab neile asju, mida naised ootavad ühelt mehelt mehe vist ei ole Nipernaadi tõesti väljas nagu üheski oma novellis ja seda tasub tähele panna. Ta ei anna ühelegi naisele midagi, mida see naine võiks saada mõnelt teiselt mehelt. Ta annab ainult kõike ülejäänut. Ja, ja kui me Nipernaadit niimoodi vaatame, niimoodi mõistame, siis ei tohiks olla küll kellelgi ta kellelgi talle midagi ette heita, siis ta on üks mees, kes ei armasta ennast ja seda elu, mida talviti elab ja teab ja on ka kuskilt servast lahti. Ja, ja ta tahab inimesi, kellega ta kohtub, hoida selle eest, et, et nendega läheks nii halvasti, kui on läinud temaga, sest sest sellist naist, kes vitsad peale paneb ja sunnib talv läbi raamatuid kirjutama, on ikka tõesti raske taluda. Armastuse maitse, ühena teeb ta ka seal tere päevast ka vanemaid armastada Ahrmastada alles suudluse juures. Lõkkel ja kui toolinal ta saab ka. Ainult armastuse naise kaudu ühena peda selle nad ihkavad aineid, armastavad armastavad ja nad soovivad, et see. Sest te ei looda. Vilistades rallitades läks ta mööda tolmavad teed ööd dista metsades, järvede ääres või jõe käärudes. Päikese tõustes aga kus ära tuleaseme, pildus hõõguvad tungla laiali ning kõndis jälle edasi. Tal polnud kiiret ega sihti ning ta oli veidi iseäralik. Tihti seisatades joobus vahelduvast maastikus, aimates lindude sirinad. Ise rõõmus ja lustlik vahel peatus mõnel järve kaldal ning rohus lebades vaatas tundide viisi valgeid pilvi kõrges Synenduses, kuhu tee läheb. Ainult armastuse naise Kaukumiks. Et aga eks sellepärast nad ihkavad Aid armastada. Vastad alles suudluse juures. Lõkkel ja kui tuul idas. Me ei ela oma Minult armastuse naised. Kellede staadiska aga ta ei armasta armasta Dianat proovivaadet, säin sesse, elusa. Ka ma arvan, et iga Nipernaadi ei ole ju seda advokaati vaja, sellepärast et vaata, just seda Nipernaadi tegelikult naised otsivad, kes seda, kes koos unistab või, või, või noh, nii et seda tuleme meie siia otsima, nii et selles suhtes mulle tundub, et Nipernaadi ei vaja nagu kaitsekõnet, et ei taha me teda nahka midagi pihta. Olen siiski kohanud suhteliselt vähe olevaid kestumust, Peaksid tões ta võib-olla liigud väga noores ringkonnas. Ega ma nüüd palju endast noorematega enam ei suhtle, olen selles mõttes täpselt see, millega Nipernaadi lõpetab neljakümnendates mees. Et, et siin on üks nüanss veel, mida Pedajas on üritanud nagu jälgida või jätnud need märgid vähemalt sisse, mis, mis teadema publiku, nagu sellel liinil hoiab, see on see, et et selle ühe suvega ei saa läbi mitte üks suvi, et kevadest ainult sügis, vaid ühest noorest mehest saab ka vanameest. Esimene novell on noore mehe ästi poisikese seiklus ja Seeba kuninganna, vastupidi, nii nagu otsesõnu mainitakse neljakümnendates mehe hoopis teistsugune ellusuhtumine, hoopis teine jutt, mis ta räägib ja teised teod, mis ta teeb selle aja kulg. Ja, ja inimese muutumine seal sees lihtsalt pannud sisse siukse väikse, väga ilusasti märgi mis on selles tekstis olemas, alustatakse markadega, lõpetatakse kroonidega, saab aastaid. See ei ole niimoodi isegi Gailiti Nipernaadi arust, et igal suvel juhtub kaks, 12 lugu järjest. Mõni suvi läheb täitsa tühja sai kohta iialgi sellist materjali, sellist inimest, kellel tasuks ennast raisata. Nii et selles mõttes seda tunduvalt pikema perioodi jooksul toimuvad, seda, et aeg liigub ja mees saab küpsemaks vanemaks ja mõtleb teisiti, seda maksab selle teksti juures ka nagu jälgida ja tähele panna, siis on tal paar kihti veel juures, mida võib-olla pealiskaudsemaks kuulamise juures märkab. Nii arvas siis Margus Kasterpalu ja alustasime naistega loomulikult märkamatult jõudnud Nipernaadi juurde. Et mis siis kostad, Pille-Riin Purje selle Nipernaadi, Hannes Kaljujärve kohta. Minu ootus oli küll sedapidi, et Hannes Kaljujärv on äärmiselt sobiv lippernaadiks ja sellepärast, kui ta esimest korda lavale tuli, mina isegi natuke ehmatasin ära, et üllatavalt koomilised olid nii tema intonatsiooni kui noh, see kätega vehkimine, mis on Gailiti igal pool rõhutatud, aga kogu füüsis, muidugi oli Kaljo järve liikuvus maksimaalselt ära kasutatud, aga ma mõtlesin, et miks ta nii palju Veiderdab. Aga siis hakkasin ma taipama, et see veiderdamine on tema rolli, et tegelikult ta suudab ka rajal mingitel hetkedel vaadata kõrvalt ennast ja vaadata kõrvalt neid, kelle eestlaseda etendust annab. Ja mulle meeldis selles asjas just see, et lähemale sügis tuli, seda tõsisemaks Nipernaadi muutus ja viimases novellis Seeba kuningannast sõnaduell Liina Olmaruga, Maret Vaga oli juba lausa traagiliste hetkedega. Et väga täpse arengukaarega roll oli minu jaoks Nipernaadi küll. Minu jaoks oli Hannes Kaljujärve tulek selline kohtuminekulooniga, seal oli kohe selliseid klounielement ja eks kaljujärv muidugi valda ka seda teatud klouni plastikat ja siis ma järsku hakkasin mõtlema seda, et tegelikult kisse Nipernaadi on, ta ongi ju tola tangi kloun, et ma olen alati teda lugenud kui sellist jah, mingit romantilist kangelast, aga keskijad ka kõiki neid romantikud kipud nagu läbi nägema või praeguse elukogemuse seisund rahast oli see kloun Nipernaadi nagu õige ja, ja sedalaadi kloone ja Veiderdajaid, kes on nagu ka suhteliselt ohutud, sa juba tead ette, et seal on see vanasõna, et see koer, kes klahvi pedega, sõjaga hammustama, ka see toimis tema puhul. Nii et sest et kui minu käest pärast küsiti, et milline siis see Nipernaadi oli, siis mina võin küll öelda kloun, kes mulle väga meeldis. See on päris üllatav võrdlus, aga üsna täpne ilmselt ja hea Klauniga minu kujutluses alati kaasneb ikkagi ka nukrus või mingi tõsidus selle naeru all ja ega sellest ei olnud see roll ilma jäetud, nii et tegelikult ma usun küll, et need noored naised said sellest Nipernaadit võlutud, sest varem oli kõik temas olemas see vallutaja sarm sõnadega iseenda ilusaks rääkimise sarm. Ja loomulikult on see Nipernaadi hoopis teisest puust kui, kui see Nipernaadi, kes oli Ugala lavastuses, et suvi sünnitas küll kaks Nipernaadi lavastust kuid ta sünnitas kaks Nipernaadi, kes on nagu öö ja päev, päev, aga mida arvab Margus Kasterpalu sellest Ugala lavastusest, nüüd, kui ta on ära näinud juba ka Emajõe suveteatri Nipernaadit? Need asjad on mu meelest nagu võrreldamatut, sest Ugala eesmärgiks seadnud sellise mastaapse raamse rahvatüki tegemise ja see esitab nii materjali Drowotiseeringule kui ka selle lavastamisel hoopis teistsugused nõudmised kui see ülesanne, mille Emajõe suveteater siin on püstitanud. Et see ei olnud neil ju üsna vana plaan. Dvinjaninov yli nimelt, miks ma olen Nipernaadi peale mõelnud, on tõesti see, et esialgu oli tünnil minu meelest pärane plaan teha seda Nipernaadi lugu sellel kombel, et publik istub pargase peal ja teda veetakse mööda Emajõge ja stseenid toimuvad paremal ja vasakul kaldal. Ja sellise tramotiseeringu peale ta palus mul mõelda ja see tegelikult on mulle selles mõttes siis nagu selle siin täna toimunuga nagu lähedasem, et, et ka see oleks koosnenud erinevatest ütlementiimsete stseenidest, mis siis erinevates mängupaikades oleksid täiesti nagu juhuslikult möödasõitvale publikule avanenud. Vaata, kui see ole Nipernaadi, selline tekst annaks, annaks massidele mängida või esitada, et siin on natuke teised jõujooned ja vedaja seal tänase Drowontseeringu puhul neid suhteliselt oskuslikult nagu ja nüüd siia üle kanda. Sellise kõige selgema märgina peaksin vist sellist jutustaja teksti või seda, seda Gailiti sõna ka kirjelduste osas, mida ta nende inimeste, kes nagu otsest rolli ei täida, aga aga tulevad ja räägivad, kuidas on, kuidas loodus on, mis pilved on. On, kuidas lõhnab, et tekstid tegelikult annavad võib-olla isegi rohkem seda Gailiti väga täpsed, emotsionaalsed ja hästi omapärast sõna edasi, kui, kui otsene kõne, mis võib-olla on, on niimoodi toorelt üle võttes repliigi tasandil isegi tänapäeval võib-olla võõritav kuulda. Sügisene soojus ja mahedus on nurmedel sügisene vaikus ja rahu pole tuultega, päikest pole kübetki tuultega. Päikest küpsenud vili ootab hinge hoides hiljunud koristajat. Ööd on juba vakamaa pikkused ning päevad tõmbuvad kartlikult kokku. Varsti veel mõni kuu möödunud on neist järel vaid kitsas nireke. Ka valgust kui allikas immitsemas lume alt. Kaks inimest kõnnib mööda maanteed ning üks neist on mees ja teine tüdruk. Ja nüüd jutujärg taas Hannes Kaljujärvele, sa ei tohi ütelda, tühjad õllepudelid, õlle tühjad pudelid, täisklassis seal ei ole, kuidas lõõritavad, loobusid kuidas ladistavad leevikesed ja vilistavad lõokesed, kes ladistab, vilistan, mingid sihukesed asjad. Ma püüdsin, mõningad asjad, ma püüdsin silmas pidada, aga noh, seal paljudele oma oma süldiga. Peale seda, kui see Nipernaadi on nüüd üle elatud, oled sa siis lausa nagu Nipernaadi eriteadlane. Ma pean ütlema, et ega ma ei ole tegelikult Gailiti kogu loomingut läbi lugenud ka kogu loomingut, ma ei ole päris palju ja vana tants andis mulle ühe päris hea ühepidaja, kui tööraamatut Gailiti Nipernaadi räägitakse, Nipernaadi lugemismudelitest ja Nipernaadit võib võtta kui autobiograafilist, noh, eks kallitise oli, kes, kes käis ja samas peab ütlema, et Gailit oli tegelikult väga perekeskne keskne mees, katse, teispoolsus, eks ole, oli siis niimoodi loomingus, kui autobiograafiline siis seda lugeda, kui lugugi müüdi Nipernaadit oma tähendab maailma kirjanduses on ütleme, et need til luulem Spiegelis kliendid täitsa oma maailmakirjanduse kast, kuhu ta kuulub, ird avastas sinna sinna veel taha sotsiaalkriitilise mina kahjuks seda Vanemuise oli kevad, suvi, sügis ja ei, me ei näinud, ma olen liiga poiss siis veel, aga seal oli seal oli umbes irvitatud kaitseliidu ülem või millal? On seal veel taga, tegelikult on see erakordselt rikas teos. Seda ei saa üheselt võtta, ikka küsitakse, et kes ta siis oli või tegelikult õigustatud küsimus kestauliaga, eks ta siis oli jumal teab, kes ta oli, kõik kokku oli, ta on just nagu sihukese põhjamaal suve kvintessents või ka see Nipernaadi kuskil lõunamaal eriti ei saa olla ta, ta väärtustab seda üürikest, põhjamaa suve, teeb selle nii ilusaks, ana pagarilapsele saia tähendab kogu aeg selle harva saama. Aga ikkagi, milline on see stereotüüp Nipernaadi, Margus Kasterpalu ja seejärel Hannes Kaljujärv. Kui lõppenud vist film, siis siis ei vastanud tõesti ju kellelegi ettekujutusele Nipernaadit, sest Nipernaadi Gailit on olnud sellised. Kirjanduslikud sünonüümid tema enda tekitatud ettekujutuse tõttu ja need kirjeldused pikast kätega vehkimist ütleva kannakuga liikuvast mehest ja karikatuurid sinna juurde omaaegses ajakirjanduses süvendasid seda, Gailit võrdub Nipernaadi stereotüüpi nagu veelgi, nii et selles mõttes on, on karjäär kahtlemata Gailiti Nipernaadi lähedasem Nipernaadi kui, kui seda Kark oli. Sest mis seal salata, eks film ju kammitseb, film viskab ikka pilti pildi ette ja noh, aga ma pean ütlema tänusõnad kargule või kargile enne seda filmi kujutlesin mina, Nipernaadi eesti näitlejad, kas siis trassi või Ulfsaki sest nemad, nemad on kuidagi eriti trass, kuidagi tundus mulle selline poeetiline natukene lendlev lakkidega umbes umbes niisugune natukene tundus mulle niimoodi, et aga kark tegi minu meelest suure töö, äratasud suur aitäh ette imagot ja et need paraadi võib ka teistsugune olla, sedavõrd palju lihtsam teatud niuke tiga factarei tulnud juurde kohad see oli väga kuidagi veidralt liikus ja ma püüdsin seda vältida, aga samas liikuma peab, sest kes on väga liikuv lugu, noh ega ta eriti paigal ei püsi või ta hüplev, taki kirjeldustega hüplev. Veider niimoodi ta ei püsi paigal ja niimoodi jääb, vahel mõtleme, siis laseb edasi, räägib Parinal niimoodi lõppe neelates, eks ole. Püüdsin seal kuidagi vingerdada, siis ta ütles oma sama rada minna. Nipernaadi mängud Tartus Emajõe suveteatris jätkuvad juuli lõpuni. Tänases saates kõnelesid lavastaja Priit Pedajas, nimiosaline Hannes Kaljujärv ning Margus Kasterpalu ja stuudios olid Pille-Riin Purje maris Johannes. Samuti kõlasid laulud ja lood kaunimate vennaskonna plaadilt Nipernaadi kuulmiseni. Ma ei usu, paar meest ja punu. Kui sinu puhul ei suuda ellu. Nüüd ainult sinu. Palun ma. Et võiksin veel üks kord suhu, seda pole ju. Ja vaata, sa oled ratta lähenda, meemaa, tuusasti, lõhnad, saadvaid. Näen siin neid.