Sõnad ilmselgelt koosnes balti kett sõnadest võime vaid arvata, mis eri teemadel kõik need kaks miljonit inimest Eestist Leeduni võisid ketis rääkida kui asised ja praktilised või kui igavikulised ja ülladi abstraktsed olid need jutud, kui bussides kohale sõideti. Aga just see hetk, kui inimesed võtsid kätest kinni, siis oleks ju hea, kui inimesed midagi ütlevad, mitte ei seisad tummalt ega vaikitav mõrult. Ja neil minutitel, kui kogu Baltikum haaras teineteisel kätest moodustades inimketi püüdsid kõiki inimesed Rein Veidemanni kirjutatud luuleridu pealkirjaga palve. Tekst on täismahus ära trükitud ka ajakirja vikerkaar 89. aasta detsembrinumbris. Tekst kõlab nii läbi aegade arutuse läbi põlvede põhjatuse läbi orjuse otsatuse tõuseb meie ohe, vabadus virust, Võrumaani harjustule, Järva-Tartu-Valgamaani, Lääne ja Pärnumaalt, Peipsi veereni saartelt Sakkolani üle vaevadest väsinud Eesti tõuseb meie palve, vabadus, vabadus. Kõigi kadunud, hukatud, võõra võimu, vägistatud ohvrite ja langenute Isamaa eest võidelnud mälestuse auks ja nimel. Uskudes ja lootust hoides püsib kindla nõmme, püüa vabadus, vabadus, vabadus. Eks see luuletus on nagu on veidi nagu konarlik, väga sujuvalt need sõnad üle inimeste huulte ilmselt ei libisenud. Muidugi võiks nüüd kergel käel seda luuletust interpreteerida ja küsida, kas siis sellest ongi pärit meie ohvrimentaliteet, et kas tõesti ainus, mis meis läbi aegade esile tõuseb, on kohe aga sel ajal ja selles kohas oli kõik õiges paigas. Pole siin selle teksti kallal ilkuda, vaja midagi. See oleks umbes sama alatu, kui hakati hindama ja kritiseerima toonaste inimeste riideid, mida inimesed kandsid Balti ketis. Selge on see, et sel hetkel oli vaja midagi seal ketis hüüda. Pealegi õhtu lõpuks oli ikkagi selgelt välja öeldud ja veel mitu korda korratud, et see, mida eesti rahvas tahab ja kogu Baltikum on vabadus. Jah, see oli ilus hetk. Kui sa tahad midagi nii väga ja siis sa saad seal.